Veel kord Fu Chi Fa

Nüüd sa tõused mäeharjale ja liugled juuste tuhinas alla. All ees avanevad kuldsed põllud, mille kaunid võsud liiguvad, kiiguvad koos sinuga. Soe tuul puhub ja see toob naeratuse näkku. Fu Chi Fa, Fu chi Fa, juba nii kaunis oled sa. Sinu kõrgused on ületamatud, aga tänu väiksele tiivulisele pole see enam probleem. Väikse Honda süda tuksub vaikselt aga kindlalt ka kõige suuremate tõusudel ning iga järgmine kurv tuleb kindlamalt ja julgemalt. Fu Chi Fa pole enam kaugel, veidi veel ja olemegi taeva tipul. Seal kus jumalad vaatavad alla inimeste peale ja päev saab alguse ning maailm kaetakse valguselooriga. Jumalik koht, mille taolist sinu silm ei ole veel näinud. Fu Chi Fa asub kõrgemal  ja kaugemal kui inimsilm seletab. Üle 100 mäe sa sõitma pead, läbi ühest maailmast  teise maailma ning kui tundub, et see tee on lõpmatu – jõuad sa väiksele välule, väiksele majale  kõrge mäe jalamil ja siin oled sa võitnud endale  õiguse puhata! Sinu voodi tundub pehme, udu-sulune kuhu oma keha puhkama jätta, homme on uue elu algus ning sa oled osake sellest. Võid lasta oma unedel laskuda kerge südamega. Kuke kiremist sa ei kuule, sest öö naudib veel oma viimast tundi, kui sa oma silmad avad. Mägine külm niiskus on imendunud su tiivulise nahksesse sadulasse ning vaikselt poputates võtab ta esimesi kurve raskelt ning vaevaliselt. Edasi suksu, edasi ja ei sammugi tagasi. Fu Chi Fa liigub järjest lähemale ning peale pikka tolmust teed paistab väike mäekuru küngas ning mõned mustad kujud künkal vaatamas punasesse õhetusse.

Süda taob, sest ei tea – ei tea, mida oodata. Ja üles, üles künkale, et heita üks pilk -  üks pilk, mis rööviks mõistuse.

Aga maailm magab veel ning kõike pimestav valge uduloor liigub mööda mägede külgi, jättes välja, vaid nende kõrgeimad tipud. Oled nii kõrgel et võiks peaaegu noppida selle väikese kuu, mis roosade varjundite taustal on hääbuma hakanud. Äkitselt lööb taevas põlema. Järjest rohkem ja rohkem kuldset kuma võtavad sajad pilved ning sealt ta tuleb – kõige ilusam päikesetõus! See on uskumatult kaunis. Sa oled nii kõrgel, nii kõrgel! Kuldsed kiired paitavad mäeharju ning pärlitega kaetud rohulibled sinu ees, löövad sädelema nagu tähed taevas. Suur punane soojus liigub üle kõige. Kõik on korras, kõik on kõige paremas korras. Sa tead seda.

Põhja-Tai

Oma reisidel kuulsin nii mõnegi rändaja käest Põhja-Tai inimeste suurest lahkusest ja sõbralikusest. Eelmine kord kui ma Tais käisin jäi mulle pisut teine mulje tai inimestest ja lootsin väga, et jutud põhja-tailastest peavad paika.

Peale väikest paadisõitu üle jõe olimegi hopsti Tais. Asusime teele Chiang-Rai poole. Esimene asi, mida ma tähele panin oli see, et auto spidomeeter kiskus sinna 80 kanti. See andis põhjust ärevuseks ja otsisin kohta kust kinni hoida. Laos kiirus üle 50 eriti ei kipu, nii et 80 tundus väga väga kiire. Tegelikult oli tee hea ja kartmiseks polnud põhjust. Teine asi, mis mu tähelepanu köitis oli see, et kui Laos võib kohata põldude peal palju töökaid inimesi sirbiga vehkidemas, siis Tais sõidavad ringi kombainid. Wow, milline kiirus ja tööjõu kokkuhoid. Vietnamlased väitsid et nemad on nr 1 riisi ekspordis, kuid ma just vaatasin järele ja 2010 aasta seisuga oli selleks ikka Tai ja ma saan aru, et ka miks. Tais on kombainid :)

Enne kui me Chiang Raisse jõuame tuleb mul ära mainida väike fakt, et ka kõige ootamatumas kohas võib kohata eestlasi. Nii juhtuski, et Luang Namta pisikese bussi peal, mis liikus Tai poole istus järsku kolm eestlast :) Tõnu ja Maili, umbes nii nagu Tõnu ja Aili :) (nagu mu õde ja õemees) Nad olid 3 nädalasel tripil ja viimased päevad olid käsil. Maili oli väga vapper bussis, kuna ühel lapsel läks süda pahaks ja osa sellest lendas ka Maili peale. Eestlasliku stoilise rahuga pühkis ta end puhtaks ja ei teinud teist nägugi. Laos on see suht normaalne kuidagi, et lastel läheb bussis süda pahaks. See polnud ka minule esimene kord seda näha.

CHIANG RAI - tadaaaa! Tulime bussist maha ja kohe esimese küsimise peale tahtis üks kohalik meid kusagile sõidutama hakata ja mingit kohta näitama. Me olime esialgu ettevaatlikud selle väga sõbraliku pakkumise suhtes. Otsustasime ise veidi ikka ringi vaadata ja peagi olimegi ühes kohas nimega Bamboo House. Me olime sattunud väga väga õigesse kohta. Bamboo House'i pidas Bamboo ehk Pai ja Yut. Mõlemad kohalikud Chiang Raist pärist ja rohkem sõbralikke ja avatumaid inimesi on väga raske leida. Me olime sellest kohast ja neist nii sisse võetud, et jäime sinna vast nii 10 päevaks.

Pai on 36 aastane ja ta on pidanud igasugu ameteid. Selle koha ta võttis üles, sest üks sõber palus abi ja ta ütles, et aitab, ning aitaski. Tegi 4 hoonet ilusti korda oma käe järgi ning nüüd on see üks eelistatumaid kohti seljakoti meestele Chiang Rais. Pail on ka suur pere, nii 8 last. Ta on noorim. Ta õde peab SPAd ning ka tema ise töötas kunagi seal. Nüüd aga on ta siin ja peab seda kohta 

koos Yutiga. Yut on 49 aastane mees. Tal on ka endal üks motell koos 40 toaga, kuid see on rohkem nagu kohalikele mõeldud ja turiste sinna väga palju ei eksi. Yut on väga heas vormis, ta mängib iga päev tennist. Päevasel ajal vaatab ta oma motelli järele ja õhtuti talle meeldib koos sõpradega napsu võtta. Yut rääkis mulle iga päev, et see koht ei ole sugugu mõeldud raha tegemiseks vaid selleks, et leida uusi sõpru. Don't want money, want many friends. Ja nii ongi, et tal on väga palju sõpru ja ta on väga õnnelik mees. Mulle meeldis väga tema elufilosoofia. Tal on natuke raha ja ta hea meelega jagab seda teistega ning leiab palju häid sõpru läbi selle. Palju õhtuid me veetsime koos. Neil oli seal väike köök, mida kõik võisid vabalt oma nägemise järgi kasutada. Pai ehk Bamboo tegi meile mitmeid kordi süüa ja tema toidud olid tõesti fantastiliselt head. Tema spetsialiteet oli mitte KFC vaid BFC Bamboo Fried Chicken. 

 see on kuumpoti supp, mida sai osta turult - 2 eurot. 
mitte nii hea kui bfc aga hea sellegipoolest

Ma ei mäleta tõesti, millal ma nii head kana olin saanud. Yutil oli palju igasuguseid pudeleid ning ta rõõmuga valas kõigile midagi juua. Ta villis ka ise oma kraami pisut, umbes nii nagu meiegi viina  nt murakamarjadega. Temal oli murakamarjade asemel hiina ja tai maitsetaimed, mis andsid joogile mõnusa maitse, midagi jägermeisteri sarnast. Nii me siis nautisime head sööki ja head jooki peaaegu igal õhtul. Tihti läks jutt ka sellele, et Tais on väga hea elada. Yuti argument oli, et siin on ju hea ja soe kogu aeg. Ei sure ära. Isegi kui pole pennigi raha võib lihtsalt minna ja võtta banaani puu pealt või mango või mille iganes ning saab süüa. Öösel pole külm, nii et kui pole kusagil magada, siis võib magada puu all, ei juhtu midagi. Nii et elu on lihtne ja mõnus ja muretu.

Teine asi, mis mind pisut hämmastas oli nende avameelsus kõige suhtes, sealhulgas ka seksi suhtes. Tulles Vietnamist ja Laost, kus isegi põlvede ja õlgade paljastamine ei ole hea tabu, siis Tais on asjad täiesti teistmoodi. Pai tegi kogu aeg nalja selle üle kui väike on Yutil ja et ta on juba 49, täiesti kasutu. Ei tööta enam korralikult. Pai proovis Yuti hoida mitte liiga palju joomast, sest siis on kindel, et ta ei saa jälle hakkama. Ja Yut ise ka naeris temaga koos ja viskas nalja tema üle. Väga eluterve suhtumine.

sellised olid nad kogu aeg - vabad ja rõõmsameelsed

Chiang Rai ei ole väga suur linn, kuid siin on kõik vajalik olemas. Igal päeval me käisime turul. Esimestel päevadel näitas meile Pai, kust ja mida me kusagilt ostame saame. Edasi saime juba ise hakkama. Turul on asjad tõesti väga odavad, nt 2 portsu sooja riisi, suur kotitäis salatit, kott tomateid ning nt 400 gr kana, maksab kokku ehk 1 euro. Ehk isegi mitte seda. Toit on tegelikult Tais odav, kui seda õigest kohast osta.

Igal laupäeval toimub walking street, et suur turutänav. Tänav on väga pikk ning sealt võib leida igasugust kraami. Loomulikult ei puudu ka söök ja elav muusika. Käisime jalutamas siis mööda seda tänavat ja avastasime, et kohalikel on laupäeva puhul lausa eriline programm. Nimelt võtavad kõik kes tahavad suure platsi peal ringi ning tantsivad koos spetsiaalsete sammudega muusika taktis. Võtsime ka osa, samme me ei teadnud, aga keksida oli tore. Lugusid on palju ja sammud olid minu meelest kõigil erinevad. Eks nad mängivad igal nädal samu lugusid ja kõik teavad neid ja teavad ka samme. See oli nagu rahvatants muistel aal :)

Linna keskel on ka üks suur kell, mis püstitati kuninga sünnipäeva puhul tema auks. Iga päev kella 7 ajal lähevad seal aga tuled põlema ning tõimub valgussõu muusikaga. 

tai kuningale pühendatud kell 

Chiang Rai ja seal ümbruses on palju asju mida vaadata ja teha. Kõige kuulsam on vast Valge  Loss ehk White Castle. Ma polnud sellest tegelikult midagi kuulnud, nii et kui ma oma silmad seda nägid, siis pidin ütlema WOW

Selle lossi on teinud üks mees nimega Chalermchai Kositpipat ning see võttis tal aega üle 10 aasta. See loss on tegelikult tempel ning minnes sinna templi poole, võib märgata erinevaid lugusid ja aspekte. Enne kui astuda sillale, mis viib taeva poole, tuleb läbi minna põrgust

Kõik on viimase detailini väga peenelt viimistletud ning paneb suud ahhetama

Astusime ka templisse sisse. Seest ei ole see väga suur. Peale kohustusliku Buddha kuju võib templi seintelt leida suurepäraseid maalinguid. Terve sein on kõik üks suur maal ja sealt võib leida nii George Bushi, kui Micheal Jacksoni koos Miki-Hiirega ja nii edasi. Üks suur segapudru ehk maailmapilt läbi kunstniku silmade.

See on üks tempel tõesti mille sarnast mujual maailmas ei ole.

Peale selle ilusa valge templi on külastajatel võimalik end värskendada ka kõige uhkemas WC, mida minu silmad kunagi näinud on. Ütleme nii, et kui Vietnamis ja Laos tuleb enamikes kohtades sõna otseses mõttes auku oma hädad teha, siis siin ... hoohohhoo

Peale templit käisime vaatamas ka üht suurimat juga, mis ei olnud sealt väga kaugel. 70m vaba langemist.

vägev

Laos saime Jamesilt ja Chrisilt väikse nõuande, et minge ja külastage Fu Chi Faad. Fu chii mis? Fu Chi Faaaa on üks koht, mida teavad vaid kohalikud. Turiste sinna ei satu, kui siis ehk ainult üks. Fu Chi Fa on paljude Tai turistide jaoks aga koht, mida tuleb kindlasti külasta. Fu chi Fa asub kõrgel mäe otsas, ehk tegelikult on see on üks tipp. See tipp asub aga kõrgel kõrgel ning paljud külastavad seda kohta, sest päikesetõus on sealt lihtsalt fantastiline.

Võtsime siis mootorratta ning asusime sinna poole teele. Sõit sinna võtab aega nii 4-5 tundi ning viimased tund või poolteist läheb tee vaid üles mäge. Tee peal jäävad väga maalilised vaated.

Me jõudsime kohale veidi hilja, nii öö hakul ja võtsime esimese ettejuhtuva ööbimiskoha. Ööbimine seal kandis on veidi kallim, nii 20 dollarit öö, aga vaade on selle eest miljoni dollari oma :) Egas midagi, seadsime oma äratuskella nii 5:30 peale, et siis päikesetõusuks kohal olla. Kell 5:30 oli väga pime ja külm. Töristasime siis vaikselt Fu Chi Fa poole. Parkimisplatsilt on vaja veel viimased 750 meetrit ise ronida. Asusime siis kõmpima, tee ei  olnud väga järsk. Esimest kuma oli juba näha ja viimaks me nägime seda tippu :

Kaameramehed juba platsis

Liikusime ka siis väikese nukikese tippu ja vaatasime maailma meie all. See oli mässinnud end uduloori läbi päikese rõõsa kuma. Maailm seisis paigal ja meie olime selle tipus:

Kogu seda kaunist vaatepilti ilmestasid veel väikesed kohalikud poisid, kes traditsioonilisel khmu hõimu puhkpillil muusikat kuuldavale tõid. 

See oli kindlasti üks mu elu ilusamaid päikesetõuse ja ma olen ju päikesetõusu ja loojangu fänn. Fantastiline koht, soovitan kindlasti külastada. Te ei kahetse seda.

Tagasi Chiang Rais peale seda külma hommikut otsustasime minna end leotama veidi kuumas allikaavees. Chiang Rai ümbruses on vähemalt 5 naturaalselt hot springsi. Vaatasin kaardi pealt ühe järele ning asusime teele. Tee peale jäi ka üks väike elevandiküla ning Ahyoon polnud veel selle elukaga sõitu teinud. Paljudes kohtades koheldakse elevante üsna halvasti ning neid kasutatakse ära turistide sõidutamiseks. Need siin paistsid olevat üsna rahul oma eluga. Üks väike elevant rokkis peaga üles alla kogu aeg, küsisime et miks nii. Mees vastas - DISKO! Otsustasime teha väikse tiiru ning oli päris ok. Elevandile andis mees süüa kogu aeg ja eks vandu ise ka pidevalt läks lisa otsima.

siin on näha, et me ei tea tegelt, millega elevant parasjagu tegeleb :)

Selle hot springi leidmisega oli tükk tegu. Lõpuks olime mingis väikeses külas ja üks naine ütles, et sõidke üle selle silla. Sild oli päris hirmus kuid sain elusalt üle. 

Seda hot springi, mida ma otsisin ei leidnud, aga leidsin teise. Võtsime endale privaatvanniga toa ja pange tähele! see maksis 2 dollarit. Minu meelest oli tuba väga hea suure vanniga. Sinna oleks mahtunud vabalt 5-6 inimest istuma, ehk isegi rohkem. Lasime vanni kuuma vett täis ja oli väga mõnus. Tahaks endale ka sellist suurt vanni.

Meie üks plaane oli minna massaaži kursustele. Chiang Mais on neid kursusi hästi palju, uurisime hindu ja vaatasime, et ää ei tea tegelt. Mis peamine, tuli välja, et Pai on ligi 5 aastat töötanud ka massöörina ning ta lubas meid veidi õpetada. Ta praktiseeris rohkem ravi massaaži. Ehk kui mingi koht valutab jubedalt, siis saab selle valu välja masseerida. Ahyoon praktiseeris minu peal. Mul õnnestus mingi lolli asjaga oma selg ära tõmmata ja siis ma oingi elav modell. Ütleme nii, et asi töötas. 2 päevaga olin jälle peaaegu tipp topp.

Chiang Rai lähistel elava ka üks huvitavamaid hõime nimega pikk-kael Karenid. Nad elavad muidu Birmas, kuid päris paljud on üle kolinud Taisse, et vabaneda Birma riigi poliitikast ja leida parem elukoht. Pikk-kael Kareni naised panevad üsna varakult juba oma kaela ümber metallist rõngad, et kaela pikemaks venitada. See teeb nad ilusamaks, vähemalt nende meeste arvates. Me läksime neid siis vaatama ja pean mainima, et tõesti, nad olid ilusad. Ma ei tea kuidas aga see, et rõngad ümber kaela on, muudab nende peakuju väga ilusaks ja nad olid tõesti väga nägusad, eriti nooremad naised. Ma ei tea kui ilusad nad on kui nad need rõngad ära võtavad, aga tõesti see toob positiivseid muutusi nende välimusele.

Karenid tegelesid usinalt kangasmasinatel ja koosid imekauneid salle. Rääkisime mõnega veidi pikemalt ka. See asi, mis neil kaelas on kaalub nii 7-8 kg ja on tegelikult ikka väga raske kanda. Ära seda ei võeta. Magatakse koos sellega, pestakse koos sellega jne :)

.

Kui Chiang Raist ülesse poole sõita nii 60km, siis jõuab väga kuulsasse kohta nimega kuldne kolmnurk. Meil juhtus teepeal ka väike intsident, nimelt rolleri kumm purunes. Õnneks on ka siin niipalju rollereid, et see polnud väga suur probleem. Üks kohalik peatas kinni, helistas kusagile oma moblaga ja varsti oli üks mees kohal, kes usinalt kohe asus asja kallale. Väga hea teenindus :) Varsti olimegi jälle teel ja kuldne kolmnurk ootas.

 See on koht kus kohtuvad Tai, Laos ja Birma. Koht on kurikuulus, sest siin kasvas kunagi suurem osa oopiumipõldudest. See tuli peamiselt Birma mägilasrahvaste kultuurist, kus oopiumi kasutasid vanad oma valude leevendamiseks. Hiljem muutus see populaarseks ka noorte seas ja levis siis üle maailma kulutulena

Käisin ka oopiumimuuseumis. Seal juhtusin ka lugema Akha (see on siin siis üks peamise hõime) legendi oopiumitaimest.

Kunagi ammu ammu elas üks kaunis tütarlaps. Ta oli nii kaunis ja populaarne, et tal oli väga palju austajaid. Nendest austajatest oli 7 meest, kes talle eriti meeldisid. Ühel päeval aga ootamatult palusid kõik 7 temalt samal päeval kätt. Tütarlaps ei tahtnud valida vaid üht ja valmistada kurbust kõigile teistele, nii et ta otsustas magada kõigi 7 mehega. Ta teadis, et see toob talle kindlasti surma, aga ta oli valmis seda ohvrit tooma. Kui ta ei kannatanud enam välja, sirutas ta käe surma poole ja surm tuli. Tema ainuke soov oli uuesti sündida ühe kauni lillena. Enne oma surmapäeva palus tütarlaps oma haua eest hoolt kanda, sest tema hauale kasvab üks ilus lill tema südamest. Ta ka hoiatas, et kes maitseb tema lille, selle saab osaks rõõm kuid ka raskus ja kurbus.

vot niiviisi siis

Enne ärasõitu Chiang Raist käisime ja külastasime koos Pai ja tema pere ning sõpradega tema koduküla Chiang Rai lähedal. Nagu ma mainisin on Pail suur pere ja suur pere vaja palju toitu, nii on Pai perel mitu suurt riisipõldu. Riisipõllule me nimelt läksimegi, et aidata riisi lõigata koos sirbiga. PÕllul juba töötas mitu tema pereliiget ning appi oli tulnud ka mitmeid sõpru. Sellist suurt tööd nagu ikka üksi ju väga raske ära teha. Sirpe päris kõigile ei jagunud, nii et me saime kordamööda kätt proovida. Riisi lõikamine või ma ei teagi, mis on see õige sõna on nagu iga teine töö. Vajab pisut harjutamist, et kätte saada optimaalne liigutus. Põhimõtteliselt sirbiga tõstetakse üles või tõmmatakse koomale üks kena kimp riisivõrseid ja siis kui õnnestub see ühe sirbi nõksuga läbi tõmmata. Siis panne kimp teiste kimpude juurde. Hiljem neist siis pekstakse riis välja. Seda osa ma ei näinud. Töö ei ole väga raske, aga samas terve päev otsa kuuma päikese käes küürutada ja lõigata - võtab läbi päris kõvasti.

Kokkuvõttes veetsime Chiang Rais väga meeldivalt aega ja kohtusime väga paljude toredate tai inimestega. Koht kuhu ma kindlasti tahaks veel kunagi tagasi minna. Enne edasi minekut tehti Ruby juustele veek 1-0. Damn!

Luang Prabang

Luang Prabang on Lao kõige kuulsam linnake ning turistide meelispaik. Varem või hiljem satuvad kõik sealt läbi ja ega meiegi ei saanud sinna minemata, sest see linn on paljude teede ristumiskohaks.

Luang Prabangi tähendab otsetõlkes Kuningliku Budha Pilti või Kujundit ning asub ta põhja Lao keskosas. Linnakeses elab umbes 50 000 inimest nii, et selline pisike armas linnake. Linn on kantud ka Unesco maailmapärandisse oma arhitektuuri ja ajaloo erilisuse poolest.

Linnal on väga kirju ajalugu ning peaaegu alati on see koht olnud kuningate koduks. Nii et linnakses leidub hulganisti kauneid templeid ja loomulikult ka kuninglik palee. Luang Prabang oli ka prantslaste käes mõnda aega ja see vaid ilmestab selle linnakse tänavaid. Ilusad majakesed koos kohvikute ja väikeste poodidega on pikitud mõlema jõe kallastele.

Nii et tunne on nagu oleks mõnes prantsuse kuurort linnakeses. Luang Prabang on aga hoopis midagi erilisemat. Siin valitseb laolik kultuur, mis on väga lõõgastunud ning stressivaba.

Fantastiline linnake, mida tasub kindlasti külastada. Me kahjuks aga olime veidi tõbised. Mul õnnestus viimaks endale külge haakida kõhuviirus ning suutsin selle üle kanda ka Ahyoonile. Nii et me olime laibad mõnda aega. Meie kallid sõbrad liikusid edasi, igaüks oma suunas aga meie jäime paigale.

Olles end veidi paremini tundma hakanud, otsustasime hobuse selga tagasi hüpata ning läksime ühe päevasele kokkamis kurusele. Hommikul viidi meid jalutama mööda turgu ning tutvustati Lao köögivilju

ning vürtse

ja muud koahalikku kraami

roosad munad on kõige kallimad. Need ei ole värvitud vaid spetsiaalse metoodidiga tehtud

Tagasi restoranis viidi meid kurssi veidi Lao köögikultuuriga. Lao toit on unikaalne ning ei kattu teiste Aasia riikide kuisiininga. Lao inimestele meeldib väga süüa ning ka juua ning kasutatakse igat võimalust, et osalede või korraldada ise mõni üritus. Söömine on väga seltskondlik tegevus, ning alati süüakse koos. Kõik istuvad laua taha ning tihti tuleb end pressida inimestele vahele ja vahel istutakse ka süles, et ära mahtuda. Laual on alati suur kausitäis kleepuvat riisi ning vähemalt üks supiroog. Kordamööda siis igaüks võtab riisi ning keerab selle pallikeseks ning kastab selle siis mõne roa sisse. Lao inimesed ei söö kunagi üksi, sest üksi süües ei ole söök maitsev. Tavaliselt käib söögi juurde ka ohtralt õlut või Lao Laod ning Lao inimestele meeldib väga ka laulda. Neil on sadu ballaade, ning kõik teavad neid peast.

Meie õpetajaks oli kohalik mees Phia Yang, kes oli seda ametit pidanud 5 aastat ning teadis kõike Lao  köögist.

Siin nurgas on keemas sticky rice ja paremal on õpetaja ametis

Meil oli võimalus valida 5 rooga, mida me teha tahame. Algul Phia näitas meile ette kuidas ta seda teeb ja siis meie tegime järgi.

meisterkokk - haaaaaaaaaaaaaaa

Esimeseks roaks oli Luang  Prabang Salat, mis kastetakse üle ise tehtud hõrgu majoneesiga :

Järgnes väga traditisooniline lao toit - larp ehk külm salat (seekord kanaga)

Me tegime kordamööd neid toite ja minu valikuks oli Khua Maak Kheua Gap Moo ehk baklažaan koos sealihaga

Peale seda oli lõunapaus ja me pidime kõik selle ära sööma :) Oli päris maitsev

Siin Ahyoon valmistab tema lemmikrooga Feu Khuat, mis kujutab endast praetud riisinuudleid kana ja köögiviljadega. Maitseb tõesti hästi

Lõpetuseks õppisime ka üht suppi valmistama - Chilli kookose supp

 Kogemus oli väga meeldiv. Saime mälestuseks ka raamatu, koos kõigi retseptidega, nii et saan kodus siis veidi kätt harjutada.

Luang Prabangis on hästi palju templeid ja hästi palju ka munki. Igal hommikul kogunevad kõik mungad kokku ja marsivad läbi linna ning koguvad annetusi. See on iidne traditsioon. Selle tseremoonia nimi on Binthabat. See toimub igal hommikul kell 5:30 päikesetõusu ajal. Kohalikud asetavad oma almed maha (enamasti riis ja puuviljad) ning Mungad koguvad need annetused kokku ja omakorda aitavaid ja toidavaid neid, kes seda ise ei suuda. Nii hoolitsetakse ka kõige vaesemate ühiskonna liikmete eest.

Kui me seal olime, siis käis parasjagu kibe kiire ettevalmistamine Boun Lai Heua Fai tseremooniaks. See tseremoonia on õnne toomiseks. Iga küla ja kogukond valmistab paadi ning kaunistab selle. Siis kogunetakse ning marsitakse läbi linna ning viimaks asetatake paadid jõkke ning pannakse põlema. See on ohvriand jumalatele, eriti jõe haldjatele, et need ei pahandaks. Laos on väga aktuaalne jõe paadirallid ning ohvriand on tagamaks head õnne ja häid suhteid jõe haldjatega.

Igal pool käis kibe kiire ehitamine ning valmisolevad paadid pandi välja kõige imetlemiseks. Viimaks oli oodatud päev käes ning asusime ärevalt linna peatänava äärde ootama. Oodata ei tulnud kaua ning peagi oligi esimesed grupid kohal, kandes suurt paati oma õlgadel taustaks lastekoor koos pasunate ja trummidega.

Paate oli igasuguseid, draakoni kujuga ja kalakujuga ning rahvast oli väga palju. Hästi populaarsed olid ka küünlalaternad, mis lennutati kõrgele taevasse.

Igaüks võis osta ka omale väikse ohvriandi, väikse paadi koos küünaltega ning seda tegime ka meie

Liikusime koos läbi linna ning viimaks kogunesid kõik ühe suure templi ümber. Kõigil oli veel võimalus lähemalt uurida neid suuri paate

Ja siis tõsteti need üles ja viidi oma viimasele teekonnale ning asetati jõevoolu

Inimesi oli palju, kuid lõpuks leidsime meiegi koha kus oma paadike teele saata

Oli imeline õhtu koos tuhandete väikeste tuledega, mis kumasid meie ümber

 

 erinevatest Luang Prabangi festivalidest saab lugeda siit :

http://laosculture.org/2959/festivals-in-luang-prabang/

Luang Prabang on fantasiline linnake ja ma tahaksin seda kindlasti veel korra külastada.

Meil oli plaanis minna Kambodžasse aga me jätsime selle vahele, sest mind hakkasid jubedalt huvitama ka kohalikud mägilased ja nende eluviis. Nii et ma veetsime 4-5 päeva põhja Laos mööda väiksed külasid kolades ja erinevaid hõime külastades. Kuna neid on hästi palju ja see teema on väga pikk, siis sellest mõni teine kord.