No nii, lõpuks on mul aega, et siis algust teha oma reisikirjetega.
Täna on esimene veebruar, väljas on selge päikesepaisteline ilm, kusagil 32 kraadi sooja ja linnud laulavad.
Oma reisi alustasin ma 28 jaanuaril, külmast ja talvisest Tallinnast. Mu lennureis oli üsnagi keeruline võrreldes paljudega, kes Austraaliasse tulevad. Minu esimene sihtkoht oli Riia lennujaam. Tallinnast väljus lennuk kell 8 õhtul ning kell 9 oli see Riias. Öö veetsin ma lennujaamas. Lükkasin paar sellist lamamistooli kokku ja sain ilusti end kerra tõmmata. Kusagil 2-st enam rahvas ei liikunud, nii et ma sain rahulikult magada kusagil 6 tundi. Korra käis
turvamees, et kontrollida kas mul on ikka pilet ja ega ma mõni pamsa pole, ülejäänud aeg oli väga rahulik.
Riia lennujaam on küll suurem kui Tallinna oma, kuid minu meelest veidi nigel. Interneti pole, interneti ei saa ning väga ebakompetentsed tädid informatsiooni letis. Tallinna lennujaam tundus küll palju parem, nii et 1:0 Tallinn-Riia.
Järgmine päev kusagil kell 11 läks Riiast edasi lennuk Istanbuli. Lend möödus rahulikult, ainult et ma lootsinsaada ka mingit süüa või juua lennuki peal. Heh, võileib ja tass kohvi on 100 krooni palun. Selle peale ma ainultnaeratasin neile näkku ja otsisin kotist oma võileiva välja ja närisin seda rahulikult. 100 krooni võileib - hulluks on läinud.
Istanbul oli ka selline teistsugune koht, Euroopa Liitu Türgi selle järgi küll ei kvalifitseeruks. Mõtlesin check-in ära teha ja siis rahulikult kusagil hängida, aga ...
Check in tädi võttis mu dokumendid vastu ja venitas seal tükk aega. Ma ütlesin, et mul aega on, take it easy, aga ma eksisin rängalt, sest tädi küsis mult - you are going to Australia - please show us your Visa.
Böööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööö - Eestis ma mõtlesin kõik asjad omast arust 10 korda läbi, aga et viisat välja printida, selle peale ma küll ei tulnud kordagi. No mis siis ikka, ma pidin selle netist kusagilt üles leidma. Järgmised 3 tundi läksid nagu kolm minutit. Internet oli seal nii aeglane, et peaaegu võimatu oli oma meili sirvida. Selle viisa kinnituse sain ma kusagil aasta tagasi ja et seda meilist üles leida (läbi interneti) tuli kurja vaeva näha. Lõpuks
jõudsin ma niikaugele, et viimane kiri mu interneti meilboxis oli kusagil juuni kuust eelmine aasta. Nii et seda visa meili mul ei OLNUDKI! Väike paanika paanika, onud check-in--ist ütlesid, sorry aga me ei saa sind lennuki peale lasta. Pead siia jääma niiakaua kuni sul meil visat ette näidata ei ole. Nii oligi. Check in lõpetati ära ja ma olin juba lootuse kaotanud. Nad lubasid mu
lennud siis järgmisele päevale edasi lükata. Veidi aega sobramist arvutis ja nad leidsid, et oops, järgmine vaba lend on kusagil 2 veebruaril alles. Siis oli küll - mida ....? Onud ise ka sattusid veidi paanikasse ja kuna ma vahepeal olin saatnud mingi meili Austraalia
saatkonda, et palun saatke mu viisa uuesti, siis sealt tuli automaatne vastus. Kuna net oli nii aeglane, siis see lihtsalt ei avanenud eriti. Onu vaatas, et ah pohhui, tule võta oma kott, me paneme su ikkagi lennuki peale. Kui Singapuri jõuad, siis seal onud kontrollivad
uuesti su viisat. Siis peab sul olema see ette näidata. Viimasel minutil jooksin siis oma suure kotiga lennuki peale, kuna pagas oli juba ära viidud. Nibin nabin jõudsingi peale ja veidi oli jamamist, et ma saaks oma suure pagasi ikka sinna kus see olemapeaks (pagasiruumi), aga kõik laabus. Uuuh, see oli tegelt räige napiks. Poleks tahtnud küll maha jääda ja 5 päeva oodata.
Lennuk ise lendas siis Araabia poolsaarele Qatari. See võttis kusagil aega 7 tundi. Mu kõrval istus üks vene noormees Pasha,kes lendas Singapuri oma õele külla. Me saime jutu peale ning ootasime koos Qataris ka Singapuri lennukit. See väljus
kusagil kell 2 öösel ja pidi jõudma kohale järgmine päev kell 3. Lennuk oli suur koos kõigi mugavustega ja sai isegi normaalselt magada ja süüa ja juua. Nii, et lend ei tundundki nii pikk.
Jõudes Singapuri lennujaama oli küll suur Vau. Täielik puhtus, lilled ja taimed igal pool. Väga sõbralik teenindus jne. Läksime koos Pashaga välja ning tal oli õde vastas, kes võttis ka mind kohe oma hoole alla. Väga tore vene neiu oli. Töötas kusagil haiglas ja tegi marketingi, ehk organiseeris väliskülalistele kõiki asju. Ta aitas mind ka kohe rõõmsasti.
Lennujaam oli väga suur ja ma oleks seal ise kindlasti tükk aega ringi tujanud. Tegime check-ini ära ja keegi ei küsinud VIISAT! Väga rõõmustav. Sõitsime metrooga pasha õe poole, kus sain korraks dushi alla minna ja riideid vahetada. Meil oli veel veidi aega, enne kui mu lennuk läks ning koos Pasha, Pasha õe ja ühe nende toakaaslasega läksime linna peale indoneesia kööki proovima. Väga huvitav oli. Mingi banaani lehtede peale pandi riisi koos vürtsika kana ja
loomalihaga. Väga maitsev ja huvitav söök oli. Singapur ise oli ka muidugi selline Metropoliit, koos suurte kõrgete majade ning paljude värviliste inimestega. Peale söömat pandi mind takso peale ja lend Perthi poole võis alata.
Need on siis Pasha, tema õde ja tema toakaaslane
Kell 2 öösel kohaliku aja järgi maandus lennuk. Peale pagasi kätte saamist oli pikk pikk järjekord tolli ja karantiini osakonnas. Kõik mu pagas vaadati üksipulgi läbi ja ma pidin loobuma oma pikast latist põdravorstist, mida oli keelatud sisse tuua. Juust ja leib jäid õnneks alles. Ja pudel viina ka.
Kui ma siis lõpuks kell 4 seal lennujaama uksest välja sain tuli küll naeratus suule - lõpuks kohal :)
Ootasin veidi aega bussi, kuid seda ei tulnud, nii et võtsin takso. Taksojuht oli ka väga lahe sell ja andis mulle kohe paar head vihjet, kuhu minna ja mida vaadata. Kusagil kell 5 olin kohal oma hostelis, selle ks on Witch's Hat Hostel. (http://www.witchshat.com/index.asp)
Väga mõnus ja puhas koht. Peale dushi mõtlesin kohe põhku keerata, aga peale tund aega visklemist sain ma aru, et magama jäämine küll ei õnnestu. Nii et kobisin alla ja mõtlesin veidi linna peal ringi vaadata. Päike alles alustas oma tõusmist ning
kedagi ei olnud veel liikvel. Oli kergelt soe ja mõnus ning kõik asjad nägid välja väga teist moodi. Puud on suured ja jämedad. Kõik liiklus on teistpidi ja kõik räägivad vabalt inglise keelt. Võtsin sammud kesklinna poole, otsin kusagil võileiva ja jalutasin jõe äärde. Et veidi aimu saada mis siin on, ostin ka Hop on Hop Offi linnatuuri pileti. See kujutas siis endast siukest trammi, mis sõitis igal pool ringi ja Bob, kes oli selline lahe vana päss ning viskas kogu aeg kildu
tutvustas mind selle linnaga. Kuna ma olin nii varajane, siis ma olin tükk aega ainuke seal trammi peal. Sõitsime läbi linna tänavate ja külastasime ka üht suurimat hotelli ja lõbustus kompleksi, kus oli mingi meeletu kasiino jms.
Peamine vaatamisväärsus oli muidugi Kings Park, ehk botaanikaaed. Kahjuks oli keegi seal paar nädalat tagasi tulekahju tekitanud, ning botaanikaaja osa oli suures osas põlenud, millest on kahju. Tegin seal siis ka jalgsi paar suuremat ringi - kahjuks ma ise ei osanud seda ülejäänud osa väga hinnata. Minu meelest see oli selline tavaline bush, ehk võsastik. Kell oli muidugi siis kusagil 12 ka, nii et päike küttis ikka täiega ja õhtuks oli mul selline korralik joodiku päevitus. Kui ma lõpuks hostelisse jõudsin olin ikka omadega täiesti läbi. Pidin veidi tukkuma.
Õhtul hängisin veidi hostelis, ostsin õlut (külma õlut)!! Tee ei kujuta ette mida tähendab olla terve päeva kuuma päikese käes ja kui lõpuks saad kätte pudeli külma õlut, siis miski siin ilmas ei tundu olevat parem kui see esimene lonks. Igatahes on siin ka paar soomlast, kellega ma pikemalt rääkisin. Väga normaalne noorpaar on ning ma arvan, et ma hängin siin nendega veel ringi. Igatahes ma olen rahul ja õnnelik! Tervitusi kõigile sinna kaugele kodumaale ning pidagi vastu ja naeratage :) No worries mates! :)
