Aotearoa ehk pika valge pilve maa

Niiviisi kutsuvad Uus-Meremaad kohalikud ehk maoorid. Legendi järgi sai ta oma nime, kui avastajad saarele lähenedes horisondil vastava kujuga pilve nägid. Polüneesia meresõitjad saabusid Uus-Meremaale kusagil 12 ja 13 sajandi vahel kanuudega ning lõid maoori kultuuri.

Enamus Uus-Meremaast jagati hõimude vahel territooriumiteks, mida nimetati “rohedeks” ning mida kontrollisid “hapū-d” (peasuguharud). Maoorid kohanesid nende troopikale põhinevale kultuurile, süües kohalikke mereande. Nad jahtisid ka suuri lennuvõimetuid linde moasid, mis peagi välja surid. Nad näitasid suurt nupukust kohanedes nende troopilise põllumajandus tehnoloogiaga selles mõõdukas kliimas, edukalt kultiveerides tarot, magusat kartulit, pudelkõrvitsaid ja palju teisi taimi, mida nad Polüneesiast kaasa tõid.

Kusagil 18 saj lõpus jõudis tavaline kartul maooride maale ning see muutis trastiliselt nende eluviisi. Kuna tavaline kartul ei olnud nii külmkartlik ja ei vajanud nii palju hoolt, tekkis söögi eest hoolitsemine palju lihtsamaks ja meestel jäi aega käia jahiretkedel. Maoorid iseenest on väga suured ja sõjakad mehed ning kuna aega oli palju käidi rüüsteretkedel. Kaasatoodud vangid pandi hoolitsema kartulipõldude eest ja nõnda kujunes, et peagi käidi juba rüüsteretkedel mitmetuhande suuruste salkadena ning ära olidi isegi aastaid. Suguharud võitlesid omavahel - nagu ikka üks oli peal ja siis jälle teine. Nõnda oli see olnud maoori kultuuris juba aastatunandeid kuni välja ilmusid esimesed musketid. Üks suguharu tegi vahetuskaupa inglise meresõitjatega saades enda valdusesse kusagil 10 musketti ning nende kümne musketiga suudeti maha nottida terve hunnik maoorikülasid - sest keegi polnud neid näinud, ning puudusid vahendid nende vastu võitlmiseks. Peagi saadi aru, et üksikute küladena ei suudeta vastu panna ning tekkisid suuremad grupid. Peatselt suutsid ka teisied suguharud endale need musketid muretseda ning sõda oli alanud. Rahvaarv vähenes drastiliselt, arvatavalt kusagil 3/4 rahvaarvust sai hukka. Sõda oli pikk ja verine kuid lõpuks sõlmiti ikka rahuleping ning suuremad sõjad olid sellega läbi.

Pōtatau, Māori King 1858 – 1860

Maoori kultuurist võib leida väga palju huvitavat. Maoorid olid ka kannibalid ning sõid inimesi ja neil oli ka väga palju rituaale sellega seoses. Üheks neist oli peade säilitamine. See nägi välja umbes nii, et kolju sisse tehti väike auk, kust kõik rasv, veri ja muud ajuollused välja imeti. Peale seda see peake keedeti ning kuivatati kuumadel kividel. Silmad nõeluti kinni ja tihti ka pea tätoveeriti ning pandi siis posti otsa, et nn "vanaisa hing ikka oleks meiega". Sellised pead said kusagil 30 aastatel välisturistide seas väga populaarseks ning üks hetk hakati inimestel lihtsalt päid otsast raiuma, et seda nõudlust täita. Õnneks pandi üsna peagi siiski valitsuste poolt piirid peale ning selline kaubandus jäi ainult mustale turule.

Traditsiooniline maoor ise oli väga töökas tegelikult ning üks korralik maoor pidi kõik mis tal eluks vaja läheb oma enda kätega valmis tegema - kogu oma elamise ning ka tööriistad. Väga palju kasutati luud tööriistade valmistamisel ja nad olid selles ikka väga osavad.

Maooridel on ka väga palju tantse ning kõige kuulsam on vast Haka. See on sõjatants, milles osalejad olid kaetud sõjamaalingutega ning ägedate liigutuste ja röögatuste ning näomiimikaga taheti siis vastasele selgeks teha, mis neist paari minuti pärast saab - ehk põhimõtteliselt siis tekitada hirmu oma vastastes. Tänapäeval on see tants siiani veel väga aktiivne, eriti ragbis, kus uus-meremaa rahvusmeeskond All Blacks esitab selle iga kord oma vastastele:

http://www.youtube.com/watch?v=cle20lQg0Qs

Tänapäeval on maoorid Uus-Meremaa ühiskonnas siiski veidike alamklass. Mitte halvas mõttes, aga paratamatult see nii on. Nad ei ole nii halvas olukorras kui Austraalia aborigeenid. Enamik neist lihtsalt töötab selliste tavaliste töökohtade peal, nagu poemüüja, piletikontroll jne. Aga nad on sellised üsna sõbralikud ning ei tekita väga palju pahandust (veidike ikka, nagu umbes meil venelased).



Ma alustasin oma juttu maooridest ja asi läks veidi käest ära. Tegelikult ma tahtsin veidi pajatada Uus-Meremaast üldiselt. Siin on kaks suurt saart - kogu pindala on kusagil 260 o0o km². Põhjasaare lõunaosas on 1000 kuni 2000 m kõrgused kirde-edelasuunalised mäeahelikud. Kaugemal läänes on mitu suurt vulkaani, millest mõned on tegevad, näiteks Ruapehu (2797 m). Lõunasaarel kulgevad peaaegu kogu saare ulatuses edela-kirdesuunas Lõuna-Alpid (Ka Tiriti o te Moana). Selles ahelikus on 16 üle 3100 m kõrgust tippu. Kõrgeim tipp on Mount Cook (3574 m), kus juures minagi ju turnisin :) Saare lõunaosas on hulk pikki sügavaid fjorde ning kitsaid orge mägede vahel. Selle koha nimi on Milford Sound ja sinna peab minema, kui Uus-Meremaale sattuda.

see on Lõuna-saare idakallas, kus ma hetkel olen

Tugeva merelise mõju tõttu on kogu riigis on enamjaolt mõõdukas mereline kliima. Temperatuuride vahed on väikesed: õhutemperatuur langeb harva alla 0°C ega tõuse ka üle 30°C. Vihma sajab läbi aasta, aga tavaliselt see on selline tibutamine ning korralikult vihma, mis kestaks päevi, seda eriti ei juhtu. Nii et tavaliselt on ikka päike väljas ja seda aasta ringi. Mis teeb selle maa selliseks kuplitega kaetuks, roheliseks, päikeliseks ning rõõmsaks. Sellepärast ehk tundubki paljudele, et siin on hea elada - saab suusatada ja surfata samal ajal, on randu, on metsi ja järvi ning palju väikesi toredaid linnakesi.

nagu näha sajab ka Uus-meremaal vahel lund

Linnakestest niipalju, et suurim linn on Auckland, siis vast Wellington ja Christchurch. Linnad on kõik üsnagi kallid, nagu vist igal poolgi. Linn ise on tavaliselt selline, et kesklinnas on hunnik poode ja asutusi. Mis maaalat ehk ei olegi nii suur nagu arvata võiks, kindlasti mitte suurem kui meie kesklinn. Ümber selle kesklinna on lihtsalt suburbid. Selliseid kortermaju nagu Eestis ei kohta eriti. Enamasti on kõik majad ikka kõik ühekordsed ning selllised kinniseid tänavablokke leidub tuhandeid. Eeskujuks on siin võetud vist ameerika. Enamik linnakesi on väikesed, umbes sellised Võru, Põlva taolised. Kõik majad on sellised lamedad ühekordsed reeglina ning ei erine üksteisest kuigi palju. Üks kummaline asi on küll see, et jalakäia peale siin eriti mõeldud ei ole. Ehk kõik vist sõidavad autoga. Ülekäigu raja leidmisega pole mõtete vaeva näha, sest väiksemates kohtades, kus isegi on tihe liiklus, sa neid lihtsalt ei leia. Niisiis tuleb mul iga päev veidike autode vahel võidelda, et endale teed saada.

Auckland

Inimestel sellegi poolest on siin üsna hea elada. Võtame ühe tavalise kodaniku elu. Laps viiakse hommikul lastaaeda või kooli, kus tema eest hoolitsetakse ka pärast. Igas linnas on laste jaoks päris palju kohti kus nendega tegeletakse, ehk peale kooli kohad, kus käib vilgas tegevus. Palju trenne, sporti jms ka. Vanemad inimesed käivad tööl - tavaliselt nad saavad palka kusagil 20-30 tuhande krooni vahel kuus ning sellega saab siin kenasti hakkama. Inimesed on toredad, eriti kohaikud. Isegi kui nad on vanad oskavad nad tööl ja ka kodus olles kuidagi sellest kogu aeg rõõmu tunda. Töö juures viskavad vanad kogu aeg kildu ja naeravad ning aitavad alati üksteist, mida Eestis no tõesti lihtsalt ei kohta sellisel kujul. Peale tööd ollakse üsnagi perekesksed - ehk nädalavahetustel minnakse väga tihti koos perega kusagile välja sööma, külla, kalale, matkama või kuhu iganes.

Veel väikeseid tähelepanekuid mis ma siin olen täheldanud. Näiteks liiklus. Väga igapäevane asi. Mulle hirmsasti meeldib see lahendus, mis on kasutatud siin siltide näol. Ehk kui sa sõidad linna sisse siis on silt "Palun võta hoogu maha, me armastame oma lapsi!" vms. Kui sa sõidad teeäärsest kohvikust välja siis on silt "pane turvavöö peale". Päris palju on silte ka selle kohta, et ära sõida väsinud peaga, mis Eestis minu meelest täiesti puudub. Eesti panustab üldse minu meelest hästi palju välireklaamile, mis on kallis ja ajutine. Palju odavam ja tulusam oleks panna silte tee äärde, mis sinna ka jäävad ja alati sõitjale meelde tuletavad, et kinnita turvavöö ja hoia pikivahet. Siin sõidetakse tõesti turvaliselt ja see on mõnus. Ma pole siin veel liiklusõnnetust näinud. Eestis lihtsalt linnapeal sõites näed sa seda peaaegu iga päev. Kust see vahe tuleb?

Teine asi on joomine. Eestlased on kuidagi uhked selle üle et nad nii palju joovad. Huvitav miks see nii on? Veini või õlle maitsmine seltskonnas on siingi väga levinud ning inimesed naudivad seda, kuid enamasti väga mõistuse piires. Seetõttu on siin veel see, et sa võid rahulikult pool pudelit veini ära juua ja sõitma minna. See on ok ja seadusega lubatud, sest kõik sõidavad rahulikult ja ka sina sõidad rahulikult ning õhtusöögi kõrvale ikka ju juuakse veini ja see ongi normaalne. Eestis seda tõesti lubada ehk ei saa, sest eestlased ei oska piiri pidada.

Mis veek, hästi palju on siin ka võõrtöölisi, kellel siia saada pole eriti raske. Uus-Meremaa võtab põhimõtteliselt kõiki vastu. Ning paljudel on õnnestunud ka saada siia pikemaks tööle. See on siiski väikse konksuga - sa pead töötama selle tööandja juures, kes sind endale tahab ning mujal sa tööd teha ei saa. Kui sa paar aastat oled vastu pidanud, õnnestub sul saada ehk kodakondsus ning siis on juba edasi roheline tee. Nii et kes tahab andke tuld!