pühapäeva kirje

Hei hei,
te pole minust tükk aega midagi kuulnud. See tuleneb vist sellest, et kui sul on üks vaba päev, siis tundub, et see väärtuslik aeg tuleks kulutada millegi muuga tegelemise peale. Aga kui aus olla, siis ma olen ka lihtsalt laisk.
Eelmine lugu lõppes sellega, et ma tahtsin üht mereelukat näha. Tegelikult sellega me tripp ka peaaegu, et lõppes. Sealt edasi me lihtsalt suundusime Karrathasse, mis pidi olema siis "promised land" ehk lubatud maa. Palju tööd, palju raha jne. No siin me siis nüüd igatahes oleme. Haha. Ega see algus eriti meeldiv ei olnudki. Nimelt Karratha on üks kaevanduslinn ning arenenud viimastel aastakümnetega üsna palju. Kui siia saabusime tundus, et siin küll mingit majanduslangust ei ole toimunud. Igal pool ehitatakse uusi maju, igal pool käib hirmus siblimine ja arendamine. Kuid olnud siin nüüd veidi kauem tuleb välja, et Karratha on kõigi aegade halvimas seisus. Ka kõige esimestel aastatel oli olnud rohkem tööd ja võimalusi kui hetkel. Tegelikult päris nii pole, sest tööd siin leiab palju rohkem kui teistes linnades ja ka palgad on väga kõrged. Peamiseks tööandjaks on siin Woodside - see on Gazprom ehk ta pumpab maa seest gaasi välja ning transpordib seda nii Austraaliale, kui ka ümberkaudsetele riikidele. Woodside ehitab hetkel siia ka uut jaama - "Pluuto". Tänu sellele on siia hästi palju töölisi vaja ning tänu sellele areneb ka kõik muu. Me käisime seda tehast ka vaatamas ning see on tõesti võimas:

Teiseks peamiseks tegevusharuks on siin kaevandamine. Siin on palju suuri kaevandusi. Peamiselt kaevandakse iron ore ehk siis rauamaaki. Iga päev läheb maailma pikim vagunite rivi Perthi poole teele, mis on täis rauamaaki. Ma ise sattusin ka üks päev raudtee tõkke taha ja see rivi ulatus tõesti nii kaugele kui silm ulatas. Paarimees jõudis paar suitsu ära teha enne, kui saime edasi sõita. Teine asi, mida siin veel palju on, on sool- soola kaevandused. Me ise pole veel ühesgi kaevanduses sees käinud, kuid sinna tehakse ka ekskursioone, ehk üks päev me teeme selle ära ja vaatame, mida nad seal teevad.
Mina ise teen ka tööd. Töötan ühes tehnikapoes laos ning võtan vastu kaupa ja toimetan ka koju kätte. Poe nimi on Retravision - http://retravision.com.au/ ning omanikuks on üks kreeka mees, kes on hästi sõbralik ning selline huvitav mees. Minu ülemuseks on üks Ameeriklane John, tema päris nimi on tegelikult Sheridan, aga kõik kutsuvad Johniks. Ta oli Ameerikas 8 aastat õhuväes ning parandas Jet lennukeid, ehk sõjaväe tehnikat. Nii et kuldsete kätega mees. Temaga on koos üsna lõbus ning nalja saab palju. Polegi vist ühesgi töökohas nii palju nalja saanud varem :)

See on Johni sünnipäeval - Jeesuse iga
P.S. Ma olen purjus

Minu tööpäev näeb välja siis umbes selline - et hommikul kell 9 algab tööpäev. Tavaliselt tuleb hommikuti kaupa ehk siis külmkappe ja pesumasinaid tonnide viisi. Alguses ma rammisin ja kobistasin nendega ringi aga nüüd ma olen juba üsna proff ning kärutan ringi nagu vana mees oma trolliga ehk käruga. Kui kaup on maas peame selle üle lugema ning lattu arvele võtma. See on selline veic igavam töö aga mis seal ikka. Kõige lõbusamad on kohale viimised. Tihti peale ikka juhtub midagi huvitavat. Ma võin mõned näited tuua, mis meil siin viimasel ajal toimunud on. Ma olen juba muide kuu aega seal tööd teinud ning ühe kuu teen kindlasti veel. Nii, iga päev me viime kaupa kohale kusagil 5-6 kohta ning selle käigus kohtab igasugu inimesi. Minu jaoks üks meeldejäävamaid kordi oli see, kui me viisime kohale ühe kuivati. Maja ees istusid kolm meest ja jõid õlut ning lobisesid. Vaatasin kaugelt, et näe need Austraalia mehed on kõik ikka sellised suured ja väga karvased elukad. Tassisime siis kuivati neile sobivasse kohta ning alati me vajame ka allkirja. Läksin siis meeste juurde ja lobisesime paar sõna. Kõige suurem ja karvasem mees tundus kuidagi naljakana. Tema hääle ja oleku järgi võis arvata, et ta on rohkem nagu naine. Näojooned olid ka kuidagi pehmed, kuid keha järgi oli ta kindlasti mees. Suur, paks, karvased käed, rind ning suur must habe. Igatahes ta kirjutas alla ning me läksime ära. Autos ma vaatasin siis kes meile alla kirjutas - see oli Laureen ehk siin naine. Mmmh, ma olin veidi aega väga môtlik.
Viimane nädal on ka üsna üllatuste rohke olnud. Üks päev pidime kohale viima ühe külmkapi ja see oli selline koht, kus inimesi tegelt ei ela. Lihtsalt sõidad mööda kruusakat kusagil 15 minutit ja lõpuks jõuad kusagile mäe äärde ja seal seisab sinine buss. Kohal! - inimesed elavad siin ikka lambi kohtades. Peale selle me suutsime ära kaotada oma käru selle tee peal, ehk siis see millega ma asju tuppa viime. Ega me seda ei taibanudki enne kui olime juba 50 km kaugemal teises linnas jne. Õnneks vedeles käru ikka tee ääres. Viimasel ajal oleme üldse veidi lohakad olnud. Paar päeva tagasi lendas üks videomakk meil autost maha ja ega me seda üles ei leidnuki. Peale selle õnnestus meil veel üks televiisori laud ära lõhkuda. Olime pannud selle pikkupidi auto taha ning kinnitasime selle tugevalt rihmadega. Kohale jõudes, on meil harjumus kohe rihmu lõdvendada ja alles siis kauba järele haarata. Harjumus sai võitu ning hetke pärast nägime kuidas pikk laud lihtsalt kukkus vertikaalselt - põmm vastu maad ilusa klaasiklirina saatel. Uups! :) No worries.
Aga kõige jubedamad on ausalt aborigeenide majad. Ma olen ikka sattunud nii mõnessegi ja APPI, mis sealt vastu vaatab. Igas ma korrutan igas aborigeeni majas sa leiad kindlasti sellise nurga, kust sult vastu vaatab prügimägi. Kui sa käid seal majas siis sa pead sõna otses mõttes tegema endale teed läbi selle sita mis seal vedeleb. Väga normaalne pilt on see et mingi aborigeeni naine hoiab süles 2 aastast last, samal ajal teeb suitsu ning maas vedeleb mingi okseloik või ümberläinud pudrukauss. Sellest haisust ma ei taha rääkidagi, mis nendes majades sul vastu tuleb. Aga sellised nad on ja kusjuures aborigeenid arvavad, et meie haiseme. Kuna me paneme endale mingeid lõhnaõlisid peale ja laseme endale mingit mürki peale.
Aborigeenide eest tuleb siin hoiduda. Kohalikud räägivad, et kui sa näed tee ääres mingit aborigeeni naist, kes hoiab last süles ja on nagu väga täbaras olukorras ei tohi mitte mingil juhul seisma jääda, sest siis sa jääd oma autost või kogu varast ilma mis sul on. Paljud pidid isegi nii tegema, et viskavad tee peale pikali ja kui sa seisma jääd, siis järsku hüppavad püsti ja kimavad su masinaga minema. Nii et kui sa mõnda aborigeeni tee ääres surnunult vedelemas näed, lase püssiga enne paar pauku, et kontrollida kas ta ikka on surnud ja alles siis kutsu kiirabi (nii soovitavad kohalikud). :)

Vahepeal sellest ka, et kus me elame ja kuidas meil läheb. Me elasime kusagil kuu aega ühes karavan pargis, kus Halina ka hetkel töötab. Seal oli tegelikult selline reegel, et üle nädala aja seal olla ei tohi. Mingi maakonna seadus. Aga me suutsime kuidagi neid üle kavaldada kogu aeg ning pisult pikemalt olla. Eelmine nädal aga öeldi, et kõik ja otsige endale uus kodu. Karrathaga on nii, et kas Karratha võtab su avalisüli vastu või saadab su pikema jututa siit üsna pea minema. Ehk kas sul on elamine või sul ei ole. Elamist on siin väga raske saada. Et üürida maja, pead sa ette maksma 6 nädala üüri ehk kusagil 70-80 tuhat krooni. Isegi kamba peale on seda raske kokku saada. Tube, mis välja üüritakse on vähe ja tavaliselt küsitakse ka nende eest väga palju raha. Üsna tavaline, mida üks paar peab välja käima on 500- 600 dollarit ehk 6-7 tuhat krooni nädalas. Seda on üsna palju. Meil läks kuidagi väga hästi ja seda tänu Halinale. Üks tema töökaaslane - Chriss pakkus meile tasuta ööbimist oma angaaris. Ja siin me nüüd oleme. Neil on perefirma ning nad teevad köögimööblit. Firmal ei ole kõige paremini läinud ning nad panevad tegelikult asju kokku. Kusagil kuu aja pärast on siit minek. Nii et me siis telgimegi angaaris ja elame nende sõbraliku pere juures, mis on päris huvitav.

Meie telgike keset mööbliladu - kodu

Kohalik austraalia perekond oma rõõmude ja muredega ning meie nende keskel. Ema Chrissi, isa Joe, siis on kaks poega - Keith ja Brandon. Lisaks on veel neil 3 tütart, kellest üks elab siin ja kellel on väike poeg. Ema ja ise elavad kohe angaari kõrval karavanis ja samuti ka Keith ning tema väljavalitu. Viimane on 19 aastane blond näitsik, kes on nende peres parasjagu probleeme tekitanud. Lisaks siis meie, kes me elame nende keskel. Pere ema ja isa joovad igal õhtul kõvasti õlut ja viskavad nalja ja naeravad kõva häälega. Nad on lõbusad ja toredad. Üks päev nad käisid kalal ja tõid suure krabi, millest ka meie osa saime. Oli küll väga hää ja järgmine kord võetakse ehk meidki kaasa:

Mina, isa Joe ja ema Chrissi ja krabi

Selline on meil siis see eluke hetkel. Mina töötan 6 päeva nädalas, Halina vaeseke töötab iga päev(ma ei tea kuidas ta küll jaksab) aga ehk ta peab vastu ning kuu aja pärast me kavatseme puhata ja ringi sõita mööda Austraaliat. Tore on ja ma loodan, et ka teil on seal tore. 17 kraadi ja päike paistab. Rohi hakkab roheliseks minema ning kevad tuleb südamesse. No worries ja tundke elust rõõmu. Dadaaaaaaaaaaaa ...

Lõpetuseks veel killuke eilsest õhtust. Nimelt käisime ühes soolaleiva peol ning kohalikud Austraallased näitasid kuidas tuleb juua - kõvasti õlut, siis Jagermeistrit koos red bulliga (jägerbomb on selle nimi) ning peale veel puhast Gallianot. Veidi aega pritsis tatti igale poole ja siis jäi rahulikku unne sellises poosis kuhu ta vajus :

Lugu läheb edasi

Lähme siis edasi kus pooleni jäi.
Mihkel on üldse aeg ajalt õnnejunn aga aega ajalt ei ole ka. Ta läks hiljuti just tüdrukuga lahku, kes pidi talle järgi tulema. Aga näe, ei tule, nii et Mihkel jahib siis nüüd ilusaid Aasia naisi. Edu talle. Peale delfiinide nägime Monkey Mias veel igast huvitavaid tegelasi. Näiteks tuigerdas seal ringi üks emu, kes tundis ennast üsna vabalt ja toppis oma nokka igale poole. Ta uimeras minust ka mööda ja vaatas mulle sügavalt silma - väga imelik oli, ma kartsin tegelt aga tagant ma julgesin näppida teda küll:


No ja siis olid seal veel sellised äged suured pelikanid kes ka vahel tegid selliseid äkilisi liigutusi, nii et Halina pistis kiljudes leekima. Heh, päris naljaks oli. Nad olid tegelt ikka suured ja nende nokad ikka vägevad:

Mnjaa, kuna Monkey Mia endast midagi muud ei kujutanudki, kui see keskus siis ma panime lestad likku ja asusime edasi hoopis kirjumasse keskkonda. Ehk me olime jõudnud üsna Ningaloo reefi kaitseala lähedale. Ningaloo reef on kusagil 200 km pikk ala, kus on hästi palju koralle ja veealust elu. Ningaloo pesitsevad ka vaalhaid, ehk kõige suurimad elukad üldse, keda ookeanis leida võib ning kui sul on raha (umbes 3000 krooni) siis viiakse sind nende juurde. Sul tekib võimalus nende kõrval ujuda ja sukelduda. Kuna vaalhaid on ainult planktonitoidulised, siis karta pole vaja, aga tegelt kui sinust ujub mööda 13 m elukas siis sa vist nii ei mõtle. Siin on link: http://www.ningaloo.com/. Enne kui sa jõuad päris ningaloole, ootab sind ees selline koht nagu Coral Bay. See on imeilus paradiisirand, kus vesi on algul väga madal nagu laguunil ning väga järsku läheb väga sügavaks, ning seal ootab sind ees korallide ning kirjude kalade meri. Vesi on väga soe ning snorgeldamise rõõmu jätkus meil igataheks tundideks. Kui ma magasin ronis isegi üks krabi mulle suhu ja ma tegin amps:

Hea oli. Õhtuks me liikusime edasi ning otse ningaloo reefi ääres asub linn Exmouth. See on selline väike tore linnake. Me jõudsime kohale ysna hilja, kuid suutsime siiski leida ühe koha caravan pargis ja peab ütlema, et see oli kõige ilusam ja ägedam, mida me senimaani näinud olime. Peatuksin siiski peamisel ja peamine on, et hommikul hästi vara panime asjad kokku ja läksime seda reefi uurima.Reef on siis kalda äärne korallimeri ja kui idakalda on Suur Vallrahu, siis läänekaldal on Ningaloo. Ningaloo puhul on see hea, et sa ei pea kaldast kuigi kaugele minema. Kohe kalda ääres algavad korallid ja saad rahulikult snorgeldada. Idakalda puhul pead sa minema paadiga paari kilomeetri kaugusele. Igatahes me alustasime tagasihoidlikult. Leidsime vaikse sopi, kuid me ei näinud seal eriti mingeid koralle ega kalu. Seejärel külastasime infopunkti ja saime teada, et seal on ikka kindlad kohad kus sa saad snorgelda ja kus seda tasub teha. Meile näidata paar parimat kohta kätte ja läinud me olimegi. Esimes kohas oli päris tugev hoovus ja väga palju inimesi. Snorgelasime ja püüdsime hoovusega võidelda, kuid see on ikka uskumatult raske. Sa võid ujuda nii kiiresti kui sa suudad, aga edasi sa ei liigu sammugi vaid vastupidi. Kalu ja koralle nägime seal päris huvitavaid ning elamused panid vahel ikka huilgama, kuid see ei olnud päris see. Meil olid maskid, kuid polnud lestasid, nii et hoovusega võideldes jäime seekord alla. Igatahes me läksime uurima ka seda teist kohta ja see oli fantastiline. Algul tundus, et väga kivine ja selline halb. Pool tundi ei tahtnud keegi vette minna. Ma olin esimene julge. Peale seda ei tahtnud keegi enam eriti välja tulla. Esiteks oli vesi hästi selge ning soe. Hoovusi polnud, oli üsna madal ning tonnide viisi erinevaid kalu ja fantastili koralle. Nägime suuri suuri kalu, no ütleks üle meetri kindlasti pikad ja hästi laiad. Need ujusid ka vahel parvedena. Nägime Halinaga suurt kilpkonna ning ujusime pisut temaga koos. Hästi äge on ikka veel all sellist elukat näha. Nägime ka haid, kes ei ujunud väga kaugel. See oli selline pisem, kuid kui hakkas minu poole ujuma, hakkas kyll jube ja ysna kiire.



Meritähti, violetseid kalu ja muid imelike tüüpe nägime kylluses. Väga vägev oli ning ma ei tahtnud kuidagi lahkuda. Aga seda tuli siiski teha. Tagasi teel Exmouthi nägime veel teel selliseid elukaid, mida te ei kujuta ettegi:

Minu jaoks oli väga meeldejääv päev ning ma loodan veel kunagi sinna tagasi jõuda 3000 krooniga, et vaadata seda suurt mereelukat nimega vaalhai.