mamihlapinatapai - Yàmanade keeles tähendab see - "vaatama teineteisele otsa, lootes, et teine teeb ettepaneku midagi teha, mida mõlemad pooled ihkavad, aga ei söenda teha"
James Sage (2010 roadtrip) - " trip is not about the destination, it is about the journey."
"James Holman (1786-1857), the blind traveller - I see things better with my feet."
"From Santiago AriaS - If life gives you lemons, make LEMONADE
Mark Twains words: Sorrow can take care of itself, but to get true benefit of joy, you must share it :)
Jimi Hendrix said: "When the power of love overcomes the love of power, the world will know peace"
Meelis Anvelt: Õnn pole rahas, vaid inimestes, kellega seda kulutada :)
Showing posts with label katherine. Show all posts
Showing posts with label katherine. Show all posts

Monday, July 30, 2012

Austraalia jaanipäev ja uusaasta :)

Tere tere,

Ei ole väga usinalt kirjutanud viimasel ajal. Kuidagi unarusse on jäänud nii piltide tegemine, kui ka kirjutamine. Austraalias olles oli päris palju tööd ja tegemisi ning nüüd on mul pisut aega ehk pikutamise kõrvalt :)

Kusagil kuu aega tagasi oli Eestis jaanipäev ja siin enamik inimesi seda ei tähista. Ehk siin talve pööripäev, enamike jaoks on see siiski lihtsalt tavaline päev, aga mitte Luke pere jaoks.

Luke, kellest siin eelmine kord ka juttu oli, korraldab iga aasta Speargrassi festivali. Ehk talvepööripäev. Kokku tulevad kõik tema sõbrad ja tuttavad, ning pidu kestab kolm päeva. Mul oli ka õnn sinna sattuda, küll üheks õhtuks ainult, aga minu jaoks olulisel õhtul, ehk Jaanipäeval.

Sõitsime trooperi tagaistemel koos Manueliga. Manuel on aborigeen, kes töötab Petrena ja Alexi jaoks. Üles on ta kasvanud bushis ehk siis metsas ning valget inimest nägi ta kusagilt 10-selt. Koolis ta käis ühe päeva ning tal puudub kirjaoskus, kuid maalida ning muid asju nagu odaga küttida känguruid oskab ta küll ja seda ta on nõus väikse tasu eest paljudele turistidele ka demonstreerima. Ta on üsna kirglik oma kultuuri suhtes ja jagab seda hea meelega ka ülejäänud maailmaga. 

Tänapäeva aborigeen - töökoha ja kellaga

Manuel on siiski väga tore mees ja haruldane aborigeenide seas. Ta ei joo ega suitseta ning hoolitseb hästi oma pere eest. Seekord läksime koos Jaanipäevale. Manuelil oli kokkulepe Lukega, et ta teeb väikese show külalistele. Nimelt oli tal kaasas firesticks ehk tule tegemiseks vajalikud puupulgad.

Jõudsime Luke poole, tee sinna oli pisut metsik nagu ikka. Korralik outback. Võtsin kaasa veidi sushit jagamiseks, sest igal külalisel oli palutud midagi kaasa tuua, et seda teistega jagada. Kohal oli minu jaoks uskumatult suur hulk inimesi, nii umbes 60. Hästi palju lapsi, karvalisi ja sulelisi ning kõigil oli juba söömine käsil. Potid pannid olid igal pool suure hulga toiduga, siga oli vardasse aetud ning igalt poolt kostis naeru ja rõõmsalt lobisemist. Võtsime ka istet ning lasime toidul hea maitsa.

Üsna peagi läks pimedaks ning programm võis alata. Kogunesime kõik ümber billabongi ehk siis eesti keeles tiik. Tiigis elas ka väike krokodill kes inimesi veel ei söönud :) 
Ootasime, et mis siis nüüd juhtub. Manuel ilmus teisele poole tiiki ning viipas käega Lukele tervituseks. Raske oli jutust aru saada, aga dialoog oli umbes selline, et hei sõber ole hea aita tuli üles saada, naine ja lapsed tahavad sooja toitu. Nii nad maha istusid ning Manuel võttis välja oma "firestickid". Üks asetetakse maha ning teine asetatakse selle peale väikesse auku. Käte vahel väga kiiresti hõõrudes tekib pisike söe tükike, mis kallutatakse heinatuti sisse ja peale puhudes ongi tuli varsti käte vahel. Nii et peagi nägime tossu tulemas ja ei möödunud kaua kui tuli oligi üleval. Tule asemelt oli tõmmatud nöör üle tiigi, nii et tasapisi selle tulajuga liikus üle tiigi - tiigi keskele kus asus suur parv, mis ühel hetkel suure leegi põlema hakkas
Jaanituli kesest tiiki :)
Peale seda kenat tseremooniat olid lisaks väga paljudel oma tehtud laevuke puukoorest. Laevukese keskele asetati väike küünal ning laevuke lükati samuti tiigi keskele ulpima. Laevukesi oli palju ning tegevus ise väga mõnus ja eriline
laevukeste tseremoonia
Peale seda toredat tegevust liikusime koos lava äärde. Nimelt oli kavas talendiprogramm, ehk igaüks kes soovis või tahtis astus ette väikse kava, laulu või looga. Väga vaba ning toetav õhkkond, no stress. 
Esinejaid oli nii noori kui vanu. Ühel mehel oli näiteks kaasas Sveitsi (ma ei saa shurikut kirjutada) trumm. Väga erilise häälega. Nagu kaks suurt wok panni kokku pandud, ning väikse haamriga äärtele toksides tuli kuuldavala mõnus kellukese helin. Helin kajas kaua ning nõnda koos tugevamaid ja nõrgemaid kokku mängides tekkis väga huvitav kompsitsioon.
laval käib hoogne esinemine

Minu lemmikuks oli siiski üks teine härra, kes esines minu jaoks uuel viisil. Paljude jaoks vist ei ole see väga uudne, aga ma polnud enne kuulnud sellist varianti. Nimelt too esinejal oli kaasas üks masin, mis salvestas häält ja selle hääle sai kordama panna. Nii võib olla 5 erineva hääle, häälitsuse puhul. Ta ei kasutanud mingeid muid instrumente. Ta alustas, et laulis ühe rea, salvestas selle, laulis uuesti samal ajal koos eelneva salvestisega ja uuesti ja uuesti ning siis oli tunne, et nt 5 inimest laulab seda rida samal ajal. Ta jättis selle taustaks mängima ja võttis siis uue hääle, näiteks pomm pomm ja järgmisena midagi muud. Ja nõnda kombineerides tuli tulemus väga eriline. Näiteks üks lugu oli jalgratta matkast. Kuna ta oli samal ajal ka teel ümber austraalia jalgrattaga, siis esitaks ta väga elavalt kuidas veoautod mööda sõidavad suurel kiirusel, kängurulaibad teeääri kaunistavad ning maantee jookseb silmapiiri taha. Kogu laulu sisustas ta igasugu häälte ja häälitsustega. Väga äge.

Ühel tehkel tuli meil tagasi pöörduda kodu poole, et minna järgmine päev tööle. Oh no! Aga mis seal ikka. 
Järgmine nädal ka ju ees ja järgmisel nädal toimus Territory Day ehk eesti päraselt Vabariigi aastapäev. Territory Day on 1 Juulil. Sel päeval tunnistas Austraalia NT ehk põhja-territooriumi kui eraldi seisvat riigi osa, oma seaduste ja poliitikutega jne. Sel päeva puhul on neil kombeks rakette taevasse lasta. See on ka ainuke aeg, mil tohib paugutada väikeste rakettide jms asjadega. Nii et aborigeenid ja ka austraallased ise võtavad sellest loomulikult fanaatilselt osa. Eriti aborigeeni põnnid, paugud kostavad päev otsa igalt poolt. Suht sama nagu uue aasta algus lasnamäel. Igatahes põhiüritus toimus tol õhtul kell 6 suurel jalgpalli staadionil, kus Katherine linn igal aastal esitles linna tulevärki. Läksime koos Petrena kohale ja tulevärk oli tõesti võimas. Üks ilusamaid mida ma näinud olen. Kuu säras taevas ning kogu tulevärk toimus kuu taustal. Tulevärk oli umbes 15 minutit ja ikka vägev. Panen siia mõned pildid












Ühel päeval tuli Coco mulle hommikul vastu ja ütles - vaata kelle ma leidsin. Selja tagant jooksul suure hooga välja üks armas kutsu ja hüppas üles ja alla püüdes nahast välja pugeda. Üli sõbralik vennake oli. Coco ütles, et ta proovis ta eest jalga lasta, aga koer lihtsalt keeldus teda maha jätmast, nii ta kaasa tuligi. Kõik oli koerast sisse võetud ning koer tundis end väga hästi, lastes end silitada igal ühel.

Ma polnud ühtegi koera tükk aega jalutama viinud, ning too koer nägi välja peaaegu nagu Kan-ki. Nii et viisin ta jõe äärde jalutama. Ta käitus ja kuulas sõna üli hästi, kuigi tundus olevat alles väga noor koer. 
Ilma rihmata püsis väga hästi kõrval ning ei jooksnud isegi siis ära, kui paar koera veidi eemal teda hüüdes haugatasid. Väga kuulelik sellike. Õhtul sai ta preemiaks Cocolt suure tüki ilusat liha, mida isegi mina ei raatsi endale otsa. Liiga kallis. Õhtul võtsin ta oma telgi juurde, kus ühel hetkel ta arvas, et hea on ikka telki sisse magama tulla. Nii et magas mu jalutsis, see liha muidugi ajas ta jubedamalt gaasitama, ning pani mu kannatuse ikka tõsiselt proovile. Hommikul ütles ta kõigile ilusti tere, sõi veel natuke ning meil oli plaan Cocoga ta viia koerte varjupaikka, et ehk omanik tuleb otsib ta üles. Kui värava lahti tegima, ütles kutsu auh auh ja läinud ta oligi, ilma et kellegil mingit võimalust oleks olnud :) Järgmiste lollikeste juurde :)

Viimased nädalad läksid väga kiirelt kuna galerii avas kunstinäituse, ning sellega oli palju tööd ja lõpus läheb kõigi asjadega alati veidi kiireks, aga kõik sai tehtud ja tuligi päev, mil ma võtsin oma paar asja ja läksin bussi peale (seekord) ning teel Bali poole olin ma jälle ...



rukilille dreamingut nokitsedes


Sunday, June 10, 2012

Tagasi Katherines


Ma olen nüüd tagasi Katherines juba mõnda aega ja olen suigunud igapäeva rutiini ning ei ole  viitsinud kirjutamisega mõnda aega enam tegeleda. Osalt süüdi laiskus, osalt motiivatsioon ja osaliselt pole nii palju kirjutada ka. Nüüd olen natuke aega kogunud materjali ning on midagi jälle üles riputada. Esiteks, oleme tagasi Cocos.




Coco on väga tore mees. Ta on pärit Fijilt ning on üsna vana kooli mees. Ma olen leidnud Cocoga ühise keele ning mõnus on temaga koos arutada maailma asju. Ta on väga maalähedane mees ja peab lugu lihtsast elust. Tal on väike kunstigalerii ning üks paremaid didgeridoo kollektsioone kogu Austraalias. Kui keegi kunagi siia kanti satub külastage Cocot :)




Me oleme endiselt kanakuudis. See on luksuslik kämpimiskoht :) Vähemalt me ise arvame nii. Meil on kanakuut ümber aga samas on igasugused taimed hakkanud kasvama selle ümber nii et on mõnus ja roheline.


Kui ma saabusin oli ikka veel väga palav. Vihmahooaeg oli ametlikult läbi aga aeg ajalt ikka ladistas vihma päris korralikult ja oli väga väga palav. Väga raske oli öösiti magada. Magasime a la pea telgist väljas, aga seda ei saanud eriti kaua teha, sest kimalased kipuvad seda ära kasutama. Nüüd kuu aega hiljem on lood hoopis teised. Ööd on külmad. Kusagil 6 kuni 10 kraadi. Nii et ühest tekist mõnikord ei piisa. Aga mulle sobib selline kliima  väga hästi. Nagu eesti suvi. 28 kraadi päeval ja öösel jahe. Mõnus.

Siin Coco's käib omamoodi elu. Viimastel nädalatel on päris põnev olnud.Cocol on kanad ja ta tõid mõned kuked ka. Nii et nüüd on palju tibusid. Ühe tibu me päästsime koos Rubyga. Üks tibu koorus teistest palju hiljem ja oli väga nõrk. Nii et pidi olema paar päeva lambi all. Coco pani ta tagasi ema juurde aga öösel ema hülgas ta, ning me sattusime tibu peale, kes värises öö külmas, nii et võtsime ta enda juurde telki töö öösel. Sooja teki all pidas ta öö vastu ning paar päeva hoolitsust ning nüüd on ta sama tubli nagu teised tibud.



Paar päeva tagasi oli meil siin suur pidu. Ühel jaapani tüdrukul oli sünnipäev ja Coco tegi oma kuulsat maaahju liha. Liha tuli hoolikalt mässida banaanilehe sisse ning siis läks maaaahju.




suur lõke ning palju inimesi igalt poolt maakera lõid mõnusa õhkkonna meeldejäävaks õhtuks.

  Coco proovib diisliga lõket üles saada

Katherine on väike, aga üks mõnusmaid kohti siinkandi on hot springs ehk kuumavee allikad. Olen sellest rääkinud ka eelnevalt, aga iga kord kui me seda kohta külastame, peame tunnistame, et see on ikka nii mõnus. Siin on paar pilti.

 


Katherinest veidi eemal on koht nimega Matarenka. See on väike kohake, palju väiksem kui Katherine, kuid kuulus selle poolest, et üks raamat nimega " We of the never never" on kirjutatud sellest kohast. See on nagu meie Kevade. Matarenkas on ka hot springs ning veidi teistsugune kui Katherines. Väga väga puhta veega ning üsna pikk lõik. Mida enamik teeb ja mida ka meie tegime oli see, et tuleb võtta "nuudel", see on selline vahtkummist pikk riba ja see endale ümber kere väänata. See hoiab sind vee peal ning siis lasta voolul end kanda, samal ajal ise jalgu siputada ja vaadata ümberringi.




Väga fantastiline oli ka vee alla sukelduda. Vesi on nii puhas ja väga palju taimi ja muud veeelu on seal. Sealhulgas ka väikesed kilpkonnad kes ujuvad ringi. Kusagil 10-15 minutit saab vaikselt mööda seda kuumaveeallikat mööda kulgeda ja siis tuleb ringiga tagasi minna ja uus tiir teha. Väga mõnus oli ja väga ilusad waterlilyd kasvavad igal pool.





Üks nädalavahetus oli rodeo. Käsime ka Rubyga vaatamas, et mis toimub. Rodeol on hobused ja pullid. Mehed proovivad võimalikult kaua sadulas püsida. Pullid on palju metsikumad kui hobused. Päris ohtlik on see spordiala ikka. Mõned hobused ja pullid ikka perutasid täiega.

 
See nädalavahetus käisime Rubyga ühes talus. Talu asus 2 tunni kaugusel Katherinest ning asus sügaval Outbackis ehk siis pärapõrgus eesti keeles. Seal elab üks pere ning nad elatuvad lihtsalt sellest, mis neil seal kasvab. Neil on suur aed, kus kasvad igasugu taimi ja puuvilju ja juurvilju. Peale selle on neil veel 30 kitse, kellelt nad saavad piima, et teha juustu. Mõnikord lasevad nad mõne metsiku sea ja püüavad veidi kala. Üldiselt neil aga  toidust puudust ei ole. Väga tore oli näha inimesi, kes elavad väljaspool tarbimisühiskonda. Neil oli kõik olemas, soe dušš, elekter ja toit. Elekter tuli päikesepaneelidest ja soe vesi boilerist, mida küteti puudega.
siin on järjekordne legendaarne wc vaatega


Õhtul pakuti meile õhtusööki lõkke ääres, mis oli nii maitsev, nagu ma pole söönud tükk aega. See toit mis tuleb poest, seda ikka ei anna võrrelda ise korjatud värske orgaanilise kraamiga. Maitseb hoopis teistmoodi. Vaatasime miljoneid tähti, soojendasime end lõkke ääres ning jõime maitsvat teed. Öösel, magasime väga teistmoodi kohas. Neil oli väike billabong ning billabongis elas väike krokodill, ning billabongi kõrval oli ehitatud kõrgetel jalgadel hütt. Hüti lagi oli hästi kõrge ning seinteks tihe võrk. Hütis ei olnud midagi, lihtsalt puhas sile põrand. Pani mati maha, teki peale ning vaatasime koos Rubyga välja. Välja miljonite tähtede poole ja need säravad ikka võimsalt Austraalias. Öö hääled olid väga teistmoodi ja erilised. Midagi hoopis muud kui Cocos. Õlin õnnelik, et peale pikka aega sain veeta öö kusagil outbackis looduse keskel.
päikeseloojang maja kõrval oleva mäe otsast


Järgmisel hommikul aga ootas meid ees hoopis erisugune ettevõtmine. Nimelt kitsed olid kaduma läinud ja juba nädal aega tagasi. Pererahvas oli juba väga mures, et mis neist saanud on. Kitsed on neil vaba jalutamise peal, ehk nad hulguvad tavaliselt maja ümber ringi ja see on päris suur maaala. Tollele hommikul saabus rõõmuuudis, et kitsi olla nähtud teisel pool jõge. Kitsed on väga kartlikud vee suhtes ja keelduvad vabatahtlikult oja või jõge ületamast. Mis seal ikka, hüppasime džiipi ja asusime teele. Päris mõnus on džiibi taga seista ja läbi kõrbe uhada. Läbi jõgede ja läbi võsa, nii et pilpad lendavad igale poole. Otsisime päris pikalt aga lõpuks leidsime ikka need kitsed üles. Hüppasime maha ja hüüete saatel ajasime neid jõe poole.


Jõe äärde jõudes võtsime iga üks kahel kitsel kaelarihmast ja suht füüsilise jõuga vedasime nad läbi jõe. Sest sel hetkel kui nad vette satuvad ei võta nad enam jalgu alla ja hakkavad vinguma ja on suht šokis. Saime kõik kitsed kenasti kodu ja pererahvas oli jälle õnnelik. Tore et saime abiks olla.




Sunday, May 13, 2012

Paar videot

Ma olen nüüd tagasi Austraalias ja samas Cocos ja samas Katherines.
Siin Katherines elab üks väga huvitav mees nimega Phil O'Brian ja ta tegi paar väga head videot.

Jagan meelsasti teema kätetööd



Saturday, October 29, 2011

tagasi Katherines

Tere,

ma pole nüüd väga pikka aega kirjutanud. Peamine põhjus on vist selles, et ma olen nüüd pühendunud tööle. Au tööle nagu kommunistlikus Eestis kombeks oli öelda :)

Et kõik ära seletada, pean alustama vist algusest. Algus oli see kui me tulime Balilt tagasi. Tagasi Katherine. Tagasi Cocosse, kus kõik oli samasugune nagu endine. Samad kanad, vanad tuttavad ainult veidi kuumem. Proovisin saada tagasi ka oma vana töökohta, aga see oli juba võetud. Nii ma proovisin leida midagi uut. Ega see väga lihtne polnud. Proovisin saada tööle kohalikku IT firmasse, aga neile ei meeldinud see, et ma saan jääda ainult 4 kuuks. Proovisin saada tööle ka ühte tehasesse, kus valmistati plastiktorusid veesüsteemide jaoks, aga ma tegin selle vea et läksin sinna koos ühe itaallasega, kes jättis sellise mulje, et töö on selline suht lõbu asi, mida ei pea väga tõsiselt võtma. Nii et seda kohta ma ka ei saanud.

coco's

2 nädalat läks mööda ja ma hakkasin juba veidi murelikuks muutuma, aga siis tuli väga positiivne pööre täiesti ootamatust kohast. Naljakas on see, et kui sa väga püüad kusagile tööle saada, teed ilusa cv ja oled väga ilusti riides ja korralik ja püüad väga head muljet jätta jääd sa tihti pika ninaga. Minnes aga täiesti tavaliselt, casually ja lobisedes ja niisama küsides on tõenäosus hoopis parem. Nimelt oli üks kuulutus, kus otsiti inimest kunstigalerii järgi hoolitsema. Mõtlesin, hmm, see oleks vägev, nii et ma läksin ja ütlesin, et ma oleksin huvitatud ja et neil on tore kunstipood ja ega ma tegelt väga ei lootnud, aga näe nad pakkusid mulle tööd. Miks ma ei tea täpselt siiani, sest tegelikult oli tahtjaid väga palju selle kohale, väga heade kogemustega jne, aga näe. Õnn oli seekord minu poolel.

Niisiis hakkasin tööle Katherine Art Gallery, neil on kaks webi lehte ka www.katherineartgallery.com.au ja topdidj.com.au
Nad tegelevad peamiselt aborigeeni kunsti müügiga. Neil on suur valik didgeridoosid ja muid käsitöö asju ka. Käsitsi punutud korve ja muud sellist kraami. Omanikeks on üks vanem paar - Petrena ja Alex. Mõlemad on väga sõbralikud ja toredad inimesed. Neil on 2 poega, kellest üks elab Katherine lähedal farmis, mida ta majandab ise. Ehk ta elab sellest, mis ta farmist saab. Isemajandav projekt. Tööl ei käi, raha ei saa, aga kõik on olemas. Teine poeg alustas samasugust äri ainult Alice Springsis ja on nüüd väga rikas ja edukas.

Alex ja Petrena proovivad aborigeeni kultuuri tutvustada ka kogu ülejäänud maailmale. Nad alustasid sellise ettevõttega nagu Katherine Cultural Experience ehk Katherien kultuuri programm või kogemus. Eesti keeles on raske õiget sõna leida. Me Rubyga proovisime siis ka seda suht kohe esimesel nädalavahetusel. Oli väga tore. Nad töötavad koos 4 aborigeeniga. Üheks on Manuel, kes on väga tore ja sõbralik mees ning on väga passonate või kirglik oma kultuuri üle. Esimesed pool tundi istuvad kõik Manueliga ringis ning Manuel seletab kuidas ta üles kasvas. Ta kasvas üles Katherine lähedal, kuid suurema osa elust veetis Arhemnlandis. Tol ajal liiguti palju ringi ning tihtipeale tuli minna magama tühja kõhuga, sest igapäev ei õnnestunud sööki leida. Aborigeenidel on ka väga teistsugune sugulasaste. Igal ühel on skinname, ehk hõimunimi. Kui hõimunimi on sama, siis on ühendus kohe olemas. Neil on palju õdesid ja vendi ja emasid ja isasid ja onusid ja tädisid, isegi kui otsest veresidet ei ole. Pereliikmete eest aga hoolitsetakse alati, ehk alati võid tulla ja ööbida oma tädi või onu juuures, aga tänapäeval kasutatakse seda ehk liiast ära. Ühes majas on tavaline, et elab 10-20 inimest aega ajalt.

Manuel rääkis ka seda, et tol ajal kõik maalisid ja tegid käsitööd. Ehk noored alati vaatasid kuidas vanemad onud ja tädid maalisid ja maalimise ajal rääkisid nad lugusid. Nii õppisid noored kultuuri ja saades vanemaks omandasid ka ise kõik vajalikud oskused.

Peale jutuajamist Manuel õpetab kuidas maalida üht aborigeeni maali. Aborigeeni kultuuris on väga palju erinevaid stiile. tema stiiliks oli Rrark ehk krisskross triipudega maalimine. Ruby harjutas koos temaga ja tegi väga kena pildi. Mina ise tahtsin õppida punktstiilis maalimist ehk dot paintingut. Õpetajaks oli Adrianna, kes elas suurema osa ajast Alice Springsi lähedal. Nii et ma siis õppisin ja sain sellest päris palju inspiratsiooni. Tulemuseks oli see, et läksin ostsin veidi kanvast ja värve ja tegin punkte :) See on väga tore ja rahustav tegevus:


Peale pildi tegemist Manuel õpetas kuidas teha tuld aborigeeni stiilis. Ehk selleks oli kaks oksa, samalt puult. Ema ja poeg, ehk üks suurem oks - ema ja väiksem oks, sellelt oksalt - poeg. Ja siis tuleb kaks oks omavahel kokku panna maa peal ja kiirelt kahe käte vahel pööritates (korduvalt) hakkab veidi tossu tulema ja väike söe tükike tuleb asetada heinapallikese sisse, puhuda natuke ja ongi tuli. Jee, proovisin ja sain tule põlema küll :)

Peale seda, sai veidi oda visatud. Oda jämedamas otsas on uuristatud auk. Et saada rohkem jõudu ja viskekaugust aborigeenid kasutavad woomerat. Woomera pannakse oda otsa ja siis ühe käega hoiad oda suunda ning teisega hoiad woomerat ja oda ning viskad känguru pihta. Ja nii siis peale veidi harjutamist on võimalik paar kängurut kätte saada. Nii et väga tore ja mõnus kogemus.

Mõned nädalad tagasi saime Rubyga ka ühe väga erilise kutse. Nimelt seal samas kohas Alexil ja Petrenal oli emu. Neil oli tegelt paar emu, aga ühega juhtus õnnetus ja see teine muutus väga imelikuks. Nii et nad otsustasid selle teise maha koksata. Manuel võttis asja enda peale ning valmistas emu aborigeeni stiilis. Ehk tehakse lõke, kivide peale, siis kaevatakse auk, kuumad kivid pannakse auku ja ka linnu sisse ning siis pannakse linnu peale puust vaibake ning siis muld. Ja jäetakse maa alla paariks tunniks. Valmib väga mõnusalt krõbe lind :) Nii et me olime siis ka sellele püha söömaajale kutsutud. Parim osa oli pekk. Krõbe pekk koos kodu tehtud leivaga - mmm see oli hea küll. Liha oli minu jaoks veidi vintske, aga pekk oli hea :)



ja siis ma pidin muidugi veidi lollitama:

Aborigeeni kultuurist olen ma tegelikult väga palju teada saanud, aga mulle tundub, et ma pean eraldi peatüki sellele pühendama. Ehk siis järgmine kord jätkan seda rada ... aga nüüd

Katherine kõige kuulsam koht on katherine Gorge ja me olin seal enne paar korda juba käinud aga õiget maiku polnud veel ikka saanud. Nii et otsustasime minna paariks päevaks, et uurida seda kaunist kohta veidi lähemalt. Niisiis ühel ilusal laupäeva hommikul panime oma asjad kokku ja asusime teele. Naljakas oli see, et mul on väike gaasi priimus, aga mul polnud gaasi ja mul ununes seda osta õigel ajal, pidin kaasa võtma suure suure gaasiballooni, mis kaalus nii 10 kg. Pole just lihtne asi mida matkal kaasas vedaga aga oli ju vaja. Niisiis asusime teele. Katherine Gorges on kokku vist 13 - 14 gorge ehk kanjonit.


Üheks ilusamaks on liblika kanjon. Ilm oli väga väga kuum ja igal pool oli väga väga kuiv, kuid liblika kanjon on selline troopiline koht. Veidi varjus ja niiske, nii et isegi tol väga kuumal ajal oli seal väga roheline ja oi oi kui palju liblikaid. Kõndisid mööda teed ja sadu sadu liblikaid tõusis õhku ja lendles sinu ümber. Väga maagiline koht.



Ma lootsin väga kanjoni serval kõndida enamus ajast, et näha rohkem, aga kahjuks polnud see võimalik. Kuna kanjoni vahel on lõhe, et lõhet ületada, tuleb ju edasi tagasi väga pikk maa maha käia. Polnud selleks suuteline, sest nii palav oli. Jõime küll nii palju vett kui saime, aga silme ees hakkas ikka veidi virvendama. Aeg ajalt pidi varju minema, õigemini me läksimegi peaaegu alati, kui me mingit varju leidsime, sest ega neid kohti väga palju polnud.

Kuumust oli kusagil 38 kraadi. Ja vesi maitses väga hästi. Alguses oli iga 4-5 km tagant üks veetünn, aga hiljem polnud enam ühtegi ja siis pidi kokku hoidma päris kõvasti. Jõudsime ikka õigesse kohta välja, milleks oli Smithi kalju. See on selline täiesti eraldi seisev suur kivilahmakas keset jõge. Kummaline.



Lõime oma laagriplatsi üles sellesama kivi lähedale. Kärestikulisest kohast sai värsket külma vett ning saime nautida kaunist päikeseloojangut ja värvide mängu nendel punastel suurtel kivilahmakatel.



Tegime mõnusa õhtusöögi ja nautise suurt tähistaevast mõnusa veiniklaasi ääres. Ilus koht, väga ilus. Järgmine päev tuli sama teed tagasi minna. Lõpus ei suutnud vastu panna ja läksime esimesse kanjoni, sest nii palav oli ja suplus virvendas silme ees kogu aeg. Lõpuks kui vette sai, tõusis aurupilv üle pea. Nii palav oli lihtsalt. Aga meeldejääv matk :)


Tahaksin väga siin veel igal pool matkata, aga aega pole viimasel ajal eriti. Nüüdseks on siin kätte jõudnud vihmahooaeg. Ootasin seda tegelikult päris huviga. Kui me Juuli lõpus tagasi tulime, siis oli palav. Kusagil septembris läks soojemaks ja soojemaks ja ühel hetkel oli käes build up ehk periood enne vihma, kus iga päev läheb kuumemaks ja kuumemaks, kuni keegi enam seda välja ei kannata ja siis tuleb vihma. Öeldakse, et see on enesetapu hooaeg, sest inimesed ei pea vastu ja lähevad hulluks ja imelikuks jne. Eriti raske oli öösiti, sest mingit õhku ei liigu üldse ja ikka on 28 kraadi sooja öösel ja katsu sa magada. Uuuh esimesed ööd olid väga pikad. Telgi ust ei saa lahti jätta, sest siis tulevad sääsed ja kui kinni on, siis on jälle liiga palav. Nii et higistad kogu öö. Peale paari päev harjus nagu pisut ära, aga väga raske ikkagi. Otsustasime siseruumidesse kolida ja õieti tegime, sest paari päev pärast tuli esimene suurem vihm maha. See on nii, et tuul tõuseb, hakkab hirmsasti välku lööma ja siis tuleb suur suur tugev vihm nagu sein. See ei kesta kaua, aga selle eest paari sekundiga oled läbimärg. Nüüd on nii et ehk korra nädalas tuleb vihma, aga varsti vist hakkab iga päev sadama.



Esialgu mainisin et ma olen nüüd pühendunud tööle. Tõsi ta on, sest reisuraha on vaja koguda. Olen leidnud päris hea võimaluse, kuidas säästa. Nimelt hommikuti kusagil 6 ajal, enne tööle minekut ma koristan hostelit kusagil tund aega. Selle eest on mul elamine peaaegu tasuta, siis käin jooksmas kusagil tunnikese ja peale seda lähen tööle kunstigaleriisse ja kusagil nelja paiku õhtul tavaliselt lähen tööle restorani. Seal ma töötan tavaliselt kuni kella 10-11 õhtul. 2 päeva nädalas pean tegema restoranis ka hommisööki, siis ma pean ärkama kusagil enne 4 veidi. Nii et mõnipäev töötan kusagil 18 tundi päevas ja 70-80 tundi nädalas. Ega ta kerge pole, aga elamine on peaaegu tasuta ja söögid saan enamus ajast restoranist, nii et raha kulub vähe. Kuu aega on mul veel jäänud ja siis läheme tagasi Uus-Meremaale Jaagule külla,
tšu-tšu frei