mamihlapinatapai - Yàmanade keeles tähendab see - "vaatama teineteisele otsa, lootes, et teine teeb ettepaneku midagi teha, mida mõlemad pooled ihkavad, aga ei söenda teha"
James Sage (2010 roadtrip) - " trip is not about the destination, it is about the journey."
"James Holman (1786-1857), the blind traveller - I see things better with my feet."
"From Santiago AriaS - If life gives you lemons, make LEMONADE
Mark Twains words: Sorrow can take care of itself, but to get true benefit of joy, you must share it :)
Jimi Hendrix said: "When the power of love overcomes the love of power, the world will know peace"
Meelis Anvelt: Õnn pole rahas, vaid inimestes, kellega seda kulutada :)

Thursday, June 18, 2009

Üks päev paradiisis

Kergelt, hästi kergelt vibutan oma silmalaugu ja piilun telgiavast välja kust päike sirutab oma esimesi kiiri üle terve punase maa. Sulen oma silmalau ja lasen unematil jälle enda peale vajuda. See õnnis uni ei kesta kuigi kaua ja katkeb järsu treissae läbilõikava karjatusega. Ahhaa, Keith ehk maja vanim poeg ning cabinet maker on tööle asunud. See juhtub tavaliselt peale 7 veidi. Ma surun pea padja sisse ning proovin endale sisendada et ma ei kuule seda. Kuulen küll sest see on otse mu telgi kõrval. Järgmine rrrrrrrrrrrrrrrrriiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu ning järgmine värin mis mu keha läbistab. Ohkan ja teen luugid lahti. Mõne hetke pärast ilmub mu silme ette midagi sellist :

Chopper - ehk ratbag ehk paharett

CHOPPER ehk Keithi ja Angeli koer. Chopper on kusagil 1 aasta vanune ja tõult on ta Chihuahua. Avan talle telgiukse ja ta hüppab sisse, lakub mu näo korralikult üle ja siis tuleb mõneks minutiks minu kõrvale teki alla lösutama. Seal ta siis pisut vedeleb kuni ta kuuleb midagi ja siis nagu välk telgist välja tormab. Suht naljakas on siis, kui ma telgi ukse kinni tõmban ehk ees on ainult kärbsevõrk. Siis ta teeb abituid katseid sellest läbi söösta ja põrkab tagasi päris hea hooga ning lendab kusagile nurka. Hee, no lõpuks ta saab ikka välja ja toob oma piiksuva kana ja siis peab seda loopima. Eks ma siis ajan kargu alla ja viskan talle seda veic. Võtan kaasa ka oma rätiku, ning suundun vannituppa. Hommikune dušš on ikka värskenav ning tekitab hea tuju. Kui sul veab siis on seal dušši all veel keegi koos sinuga. Selleks võib olla väike konnapoeg või hoopis väike sisalikupoiss. Minul on väike sisalikupoiss, kes on ühe käega ja kes elab shampoonipudeli taga. Üks päev teeb ta veel suuri tegusi:

sisalikupoiss vilma


Muideks siin angaari ümbruses kus me elame elavad päris suured sisalikud, kes on head poisid ja hoiavad ussid eemal ning niisamagi söövad hiiri jne.

Peale värskendavat dušši ei ole midagi parem kui kuum ja hea kohv. Ma olen seda siin viimasel ajal jooma hakanud. Siin on lahustuv Nescafe kohv mida kõik joovad ja see on päris hea. Kohvi kõrvale maisteb hästi ka munad ja peekon. Joe ehk siis maja peremees tegi mulle üks päev väga huvitavalt mune. See käis nii, et võttis panni, ajas kuumaks ja valas siis sinna tulist vett. Sinna tulisesse vette lõi ta sisse 4 muna. Vesi keema ei läinud, see on oluline! Munad vaikselt valmisid ning ega ta ei oodanudki, et need selliseks päris kõvaks läheksid, vaid need jäid sellised pehmed ja munakollane oli veidi vedel aga selle eest oli need väga maitsvad. Joe ütles, et see on üks tervislikumaid viise kuidas endale muna teha. Sa teed nagu keedu-prae muna. Väga hea, proovige.

Tööjalanõud on siin väga olulised. Ükskõik kuhu sa ka enam vähem tööle lähed, sul peavad olema korralikud tööjalanõud. Need on siis sellised, kus nina on tugevdatud ja tavaliselt ka üsna kõrged, et kaitsta vigastuste eest. Kas sa oled koristaja või laopoiss, sul peavad need olema. Nii ma siis tõmbangi nöörid kõvasti kinni ning panen oma sinise Retravisioni särgi selga ning asun oma läikivasse automobiili, mis viib mind keskusesse. Seal mind ootab ees veidi hull, aga selleeest lahe boss – John:

Sheridan ehk John


Ta on ameeriklane ning räägib sellist mõnusat inglise keelt, millest on hästi lihtne aru saada. Nagu vaataks mõnda filmi või nii. Peale selle on laos nüüd tööl ka Anthony, kes on kohalik 19 aastane mänguhull tüüp. Ta on oma kehalt päris suur jurakas ning ega ta mõistuseltki loll pole, aga noh. Igatahes on meil päris lõbus. Hommik algab sellise mõnusa üksteisekallal ilkumisega, mis on australlastele omane. Neile meeldib ilkuda. Kõik irvitavad kõigi üle ja kõigil on hästi naljakas. Siis kõlab uksele tume põmmimine ning ukse taga on mees rekkaga ja rekkas on palju külmkappe ja pesumasinaid, mis kõik kaaluvad sada tonni ja mis on vaja üles saada hästi kõrgele lae alla ja me kasutame ikka käsi ja jalgu, et lihased kasvaks ja jõudu tuleks juurde. Ma tunnen, et ma olen üsna heas vormis tegelt. Selline igapäevane tõstmine ja rabelemine aitab päris hästi. Selg on mul küll palju tugevam kui enne. Nii kergelt ta enam paigast ära ei lähe ja pole valutanud ka enam väga ammu. Nii et üldfüüsilist parandav töö, kus ümberingi on kõik austraallased ja üks ameeriklane, mis tähendab seda et inglise keel on nagu su emakeel varsti. Tegelt ei ole – mul mõni päev jookseb ikka juhe nii kokku ja podistan jumala segast vahepeal. Tundub, et ei oskagi rääkida inglise keelt. Tundub ju lihtne, aga uskuge see on raske. Viimasel ajal on asi isegi paremaks läinud, kuna ma ei suhtle eestlastega enam nii palju. See aitab inglise keele üsna hästi kaasa. Muideks ma õpetasin siis poistele ka veidi eesti keelt :


Poes töötab ka veel üks lahe austraalia paar – Steve ja Tanya. Steve on hull killu mees ja alati kiidame üksteist, kui tubli ikka teine on. Lööme patsi ja viskame pappkastidega kolmeseid ehk ülemine korrus on kolmekas. Igatahes on ta lahe mees ja hästi lõbus:

steve koos minuga lounapausil


Nii, siis on meil tööl veel hästi palju naisterahvaid ja kusjuures enamus neist on just veidi aega tagasi sünnitanud. Siin on see väga tavaline, et kusagil 3-4 kuud peale sünnitamist läheb naine uuesti tööle. Riik ei teota siin noori emasid eriti ning raha on ju vaja. Siis tulevadki noored emad kõik tööle koos lastega. Ja see on siin kuidagi väga chill. Kõik vaatavad teiste laste järgi ja lastele on tehtud kohe eraldi toad, kus nad saavad mängida jne. Nii et mõnel on isegi mitu last kaasas ja ise rahulikult sibab poe peal ringi ning müüb kraami – no worries :=)

Peale lõunat tulevad tavaliselt kojuveod, mis on aega ajalt päris huvitavad. Iga kord saad sa sisse astuda ühe austraallase majja ning temaga pisut lobiseda. See on väga mõnus ja kohtab päris värvikaid tegelasi. Enamik on väga sõbralikud ja lahked, kuid on ette tulnud ka täielikke mõrdasid, kes ainult vinguvad. Aga selline on elu. Kojuveod on reedeti veidi erilisemad, sest siis tuleb minna ümbruses asetsevatesse väikestesse linnakutesse, kus elavad enamasti abod ehk aborigeenid. Tee sinna on tegelikult päris ilus ja huvitav. Maastik on veidi üksluine ja tühi, kuid samas see on ilus. Sa ei näe palju, kuid vahepeal mida sa näed – see on ilus :


Peale selle saab sisse piiluda väga sürridesse abode majadesse, kus ei tohikski olla elu – aga ennäe imet. Abode elu on ikka teisest puust siin. Põhilause on neil siin: „ Hey blokey, got a smokey” ehk siis kle kõbi, viska üks tobi. Nad tahavad sult alati midagi saada, kas suitsu, raha või norivad tüli. Igal juhul parem on eemale hoida kui ei tea kellega tegu.

Tagasi oma väikesse laoruumikesse ja oma kastide vahele. Et te teaks, mis pilt avaneb mu väikesest laoruumist, siis siin see on:

Punane uks, kuhu kôigile meeldib pômmida


Selle ukse peale põmmitakse tavaliselt 10-15X päevas ja tuuakse mingit nänni. Nii et peab valvel olema. Ma olen nüüd juba kusagil 2 kuud seal tööl olnud ja ühe kuu olen veel. Süsteemid on selged, kastide ja käruga lippan ma ringi juba silmad kinni ja ma tunnen juba enamikke tüüpe ka kes kaupa toovad. Nii et suht chill on see värk. Tööpäev lõppeb kell 17:30 ja siis päike hakkab loojuma. Kui ma koju jõuan ootab mind ees selline pilt umbes.

Pyramid rd, lot 1960, Karratha


on siis see koht kus me elame praegu ja see angaar näeb välja selline:


Astume aga uksest sisse ja sellisel ideaalsel päeval vaatab mulle vastu kallis Halina:


Ja siis ma olen õnnelik ja teen nii ning söö selle krabi ära:


Üleeile õhtul sõin ma jälle seda krabi, kuid seekord oli kokaks üks hindu, kes on tegelikult Fijilt pärit. Ta on siin kõrval angaaris ning tal oli kusagil 6-7 sellist suurt jurakat. Tuleb välja, et neid on siin ümbruskonnas hästi palju, kuid ülejäänud maailmas on see mudakrabi väga hinnas. Kusagil 1000 krooni maksab see poiss muidu. Hindu keetis need krabid karrivees ning need tulid tõesti imemaitsvad. Koos riisi ja karri kastmega – mmmh. Pehme mahlane liha, veidi vürtsikas koos külma õllega. Parim asi mida ma tükil ajal olen söönud.

Õhtu lõpeb tavaliselt meil laua taga õlut libistades ja Joe (peremees) ja Chrissiega (perenaine) juttu ajades. Nad on väga mõnusad ja toredad inimesed. Mõlemad on kusagil 44 aastased ning neil on 5 last. 2 poega ja 3 tütart. Paari nädala pärast kolivad nad idakaldale ühe oma tütre juurde ning alustavad oma uut elu seal. Ehk me hüppame nende juurest ka läbi, kui me kunagi idakaldale jõuame.

Öö on käes ja kuu tõuseb kõrgele. Vaikne ja rahulik on siin ning aeg on jälle minna unenägude maale. Austraalia on unenägude maa ja seda sõna otses mõttes. Ma pole elu sees niipalju unenägusid näinud, kui ma siin olen. Ma näen igapäev midagi ja enamasti on need mul meeles ka. Ma näen kõige imelikumaid asju ja kohati ka väga naljakaid. Asi on vist kuuuuuuuuuuuuuuuuuuuus –