Ubud

Floreselt tulime ära ka bussiga, kuid seekord olime targemad ja saime üsna ruttu ja odavalt tagasi. Sõitsime Ubudi, mis asub Bali saare keskel ja on selline kultuuripealinn nagu Tartu. Siin on võimalik tegeleda jooga, ravitsemise ja igasuguste usuliste ja hingeliste asjadega. Hästi palju on spasid ja salonge, kus sul on võimalik lasta teha endaga sada imet. Hästi palju on käsitööd. Balilased on väga suured käsitöö meistrid ja neile meeldib jubedalt nikerda ja voolida ja teha mingeid värke. Nii et siin on poode lademetes kust sa saad osta imeilusaid hõbeehteid, riideid, kotte, mida iganes puust on võimalik voolida, kivist kujusid. Nii et naistel on suht VÕIMATUUUUUUU siit mööda minna ja mitte midagi osta. Kõike on nii palju ja kõik on

nii ilus. Peale poodide, me otsustasime ikka veidi ringi ka vaadata. Võtsime rolleri ja asusime ümbrust uurima. Üks koht on Elephant Cave. See on üks vanemaid ja pühamaid templeid mis siin on

Käisime ka botaanika ajas. See oli päris suur ja muidugi väga tihedalt igasugu taimi täis. Ubud üldse on väga roheline ja väga ilus linn. Siin on kõik sellises parajas harmoonias. Isegi otse linna kõrval on riisipõllud ja väiksed külad, kuhu vaatama minna.

Sõitsime veidi ka mööda käsitöö külasid, kus järjest olid sadade viise maju, kes kõik pakkusid kas puust mööblit, antiiki, hõbedat, kivikujusid või riideid. Pea oli nii kirju, et ei suutnudki üheski kohas eriti seisma jääda. Aga me jõudsime lõpuks hoopis ühe looduspargini - Bali Bird ja Reptile park ehk bali linnu ja roomajate park. See oli väga lõbus koht ja kõige kaunim park kus ma elus olen käinud. Väga paljud linnud olid vabalt lihtsalt pargis ja lendasid ringi. Neid sai ise sööta ning
mõnesid ka katsuda.

meie ja meie suured linnud

vöike gecko poiss

Meil oli väga lõbus ja tore seal pargis. Mõnusalt sai klõpsutada fotokaga ning tundus, et lindudele meeldis poseerida ka.

Kultuur.

Inimesed ja kultuur on siin väga teistsugune. Väga palju on tseremooniaid ning igasugu üritusi jumalte auks. Kohalikud õnnistavad iga päev oma kodu ja asju ja jätavad lillekorvikesi viirukitega. Need korvid mis on maa peal on halbadele jumalatele ja need mis on pandud üles altaritele on headele jumalatele. Inimesed on väga sõbralikud ja proovivad sulle alati midagi müüa kuid on ka neid kes lihtsalt uurivad ja juhatavad sind sinu teekonnal.

Külastasime ka üht kultuuriüritust nimega Kecak and Fire dance. Balil on hästi palju rahvuslikke tantse ning siin Ubudis on mõned kohad, kus neid iga päev esitatakse. Iga päev on erinev tants. Peamine tants on Legolan Dance aga seda me läheme vaatama homme.

kecak dance

Kecak and Fire dance kujutas endast siis sellist lugu. Oli üks kuningas kes elas balil ning sellel kuningal oli suur paha vaenlane valge suur ahv. Suure valge ahvi ja kuninga vahel toimus palju võitlust ning paljud surid. Kuningas proovib vahepeal ennast tappa ja muud sellised dramaatilised kohad. Lõpuks toimub kahevõitlus ja kuningas võidab ja mehed saavad rõõmust jälle laulda.

Õhtud lõpevad meil alati ühtemoodi, kusagil mõnusas kohas einestades. Söögid on väga head, hinnad on väga odavad ning kohad on väga ilusad. Ainult naudi

Florese ümbrus ehk Rinca ja Komodo saar

Florese ümber on kaks suuremat saart. Rinca ja Komodo saar. Seal elavad maailma suurimad sisalikud - komodo draakonid. Nad on elanud nende saarte peal juba väga väga kaua. Ma ei tea kas just miljoneid aastaid aga midagi sellist. Hetkel on nad isegi siin Indoneesias väga kuum teema, kuna nad on veidi ohus. Nad tahetakse teha uueks 7 maailma imeks, üheks neist siis. Looduskaitsjad võitlevad siingi bürokraatia ja ettevõtjatega. Kusagil Sumbabwel komodo lähedal on üks suur kullakaevandus, mis kõik oma jäägid kusagile lihtsalt viskab ning väga loodusest ei hooli. Kardetakse et sel võib olla mingi mõju ka draakonitele. Igatahes me külastasime Rinca saart. Rinca saarel elab kusagil 1300 draakonit ning neid jälgivad kohapeal rangerid. Saarel muidu ringi käia ei tohi, kui rangeriga koos. Draakonid on ohtlikud ning nad on ennegi inimesi nahka pistnud. Nad ei pista neid niiviisi nahka et neelavad korraga alla, vaid nende sülg on väga mürgine, Nad lihtsalt veidi mätsutavad sind, ning nädala pärast kui sa oled täiesti pudi omadega siis nad tulevad karjaga kohale ja söövad su ära. Draakon tunneb vere lõhna 5 km kaugusele ja neid ei olegi vaja väga kutsuda, nad tulevad ise. Enamasti nad söövad väiksemaid ja suuremaid loomi. Mingi hirvepoiss või hobusevarss maitseb neile väga. Samuti on nad kannibalid, ehk nad söövad omasuguseid. Eriti väiksemaid. Kui väike draakon sünnib, siis ta ronib tavaliselt kohe puu otsa ja jääb sinna tükiks ajaks. Paar aastat kuni ta on piisavalt suur ja väle, et suuremate eest plehku panna. Puu otsas nad söövad linde ja sisalikke ja usse jms. Nende endi suurimaks ohuks on kotkad, kes neid puu otsast kütivad. Nii et nende elu pole ka lihtne. Kui sa ise kedagi ära ei söö, süüakse sind ära. Ranger rääkis paar lugu ka, et paar aastat tagasi oli üks mees puu otsast kookoseid alla toonud ja mingi draakon hammustas teda päris korralikult. See mees viidi küll haiglasse, kuid mitte piisavalt kiiresti ja ta suri. Nii et isegi rangerid surevad.
Me jalutasime seal saarel tunnikese ringi ja nägime neid nii koobastes, kui lihtsalt ringi jalutamas kusagil. Öösel on nad suht apaatsed ja neile võib läheneda julgelt. Siin nad on nagu lambad, kuigi millegi pärast tundub, et ma ei julgeks seda sellegi poolest teha. Vot sellised loomad siis:

Florese saar

Terekest kõigile,

Nagu olete aru saanud viibin ma Indoneesias ning ünsa kohe saab kuu aega täis. Ma olen võtnud seda kuut aega nagu puhkust ja see käib ka blogi kirjutamise koha. Vahel on nii hea lihtsalt lebotada ja teada, et sa ei pea mitte midagi tegema. Keegi ei käsi kusagile minna või midagi teha. Blogi kirjutamine on ka selline paras ettevõtmine, nii et mul seda tunnet ei ole tükk aega peale tulnud, aga nüüd ehk siis viimaks :)

Kuu aega Indoneesias on olnud väga huvitav ja mitmekesine. Me alustasime oma trippi Kutast, kust me järgmine päev jalga lasime. Sealt põrutasime edasi Gili saartele, kus veetsime mõnusa nädala puhates rannas, süües ja snorgeldades.

Gili saar on üks ilusamaid kohti kus lihtsalt puhata

Gilil olles sai räägitud ka mõne turistiga, kellest mõnedki olid pikemalt Indoneesias rännanud. Üks tüdruk rääkis, kui väga talle meeldis Florese saar ja eriti selle ida osa. Uurisime veidi maad ja saime teada, et seal florese saare lähedal on ka Komodo saar, kus elutsevad suured sisalikud. Nii et igati põnev koht, mida uurida. Gililt Floresele saab sõita kas laevaga otse, mis oleks maksnud 1500 krooni ja sõitnud 4 päeva. Vahepeal muidugi igast saarte pealt läbi käinud või teine variant bussiga. See tripp kestab kusagil 30 tundi. No me sõitsime bussiga, sest tahtsime ikka raha kokku hoida. Ütleme nii, et siin Indoneesias saab sõita tegelikult väga odavalt ühest kohast teise, aga sa pead teadma, kust bussi peale minna ja kust pilet osta. Selliseid kolle, kes sulle "odavalt" piletit tahavad müüa on iga nurga peal ja keegi ei ütle sulle, kus see odav koht on. Näiteks kui me Gililt ära tulime teadis üks tüüp kes oli pikemalt rännanud täpselt kuhu minna ja kuidas kaubelda. Temaga saime bussisõidu linna 8 krooni eest, aga veidi eemalt õhtusel ajal on sama sõit kusagil 60 krooni. Nii et küsida nad oskavad. Gililt me saime Lomboki saarele ja Lomboki saarelt praamiga Sumbabwa saarele. Seal me hüppasime kohe mingi bussi peale, mis sõitis saare teise otsa ja see oli väga pikk sõit. Kusagil 11 tundi. Teed on siin hästi kitsad ja vahepeal oli isegi hea, et pime oli. Millimeetrite mäng neile meeldib. Öösel kell 2 jõudsime Bimasse, kus jäime kükitama väikesse mikrobussi, et teha edasi sõit Sapesse, kus läks
järgmine praam. See oli päris nüri ootamine. Kusagil 3 tundi ootasime mikrobussis ja vahepeal meeldis kohalikkele, kes ei maganud turiste kiusata ja prantsuse tüdrukuid ahistada. Käisid ja proovisid kõigile muljet avaldada. Päris naljakad. Igatahes hommikul jõudsime Sapesse ja saime teada, et praam läheb alles õhtul. Nii me võtsime toa ja magasime lõpuks normaalses voodis. Sape oli selline naljakas koht. Paljud majad olid ehitatud otse sadama äärde, ehk nad olid postide peal, sest tõusu ajal oleks nad muidu vee all. Ma jalutasin seal veidi ringi ka ja ega valgeid selles linnas ei olnud. Mul tekkis järsku suur soov uue märkmikku järele, et sinna mingeid asju kleepida. Halina ja Mihkel ütlesid, et ma olen küll optimist kui ma proovin siit külast neid asju saada, aga ma SAIN need asjad lõpuks. Leidsin ühe sellise veidi suurema poe. Pood on selline, et seisad väljas maja ees ja on üks lett. Sealt küsid ja siis tuuakse sulle kusagilt see asi. Inglise keel piirdus sellise lausega peale gilit igal pool - hello mister. Rohkem ei midagi. Õnneks ma olen päris palju harrastanud sõna seletamise mängu, ehk selgita kätega ja häälitsusi mitte teha. No ma siis vehkisin seal. Märkmik oli lihtne, selle ma sain minutiga kätte, aga liim. See oli raske. Küll mulle toodi igast asju alates wc torudest kuni kirjaklambrini. Lõpuks ma juba lõin käega ja siis viimasel hetkel üks naine lendas liimiga kohale. Maksis 50 senti. Kätte sain. Nüüd on mul reisimärkmik kuhu ma saan suuri ja vägevaid asju kleepida, et järgmistel põlvedel ka midagi vaadata oleks.
Sapest ma saime lõpuks praami peale ja see sõitis kusagil 8 tundi Florese saarele. Kohal olime kell 2 ja siis oli väga raske hotelli saada. Lõpuks me ei saanudki, vaid istusime ühe bungalow koha verandal ja ootasime hommikut. Saime toa, saime dušši alla ja saime süüa. Elu tundus hea ja tore. Puhkasime päeva ja siis otsustasime rolleriga seda ilusat saart avastama minna.

Mina ja Halina

See sõit tuli algul veidi kohmakalt mul välja, sest roller oli rohkem nagu väike motikas käikudega ja me kahekesi Halinaga selle peal olime tema jaoks veidi rasked. Peate arvestama sellega, et Floresel enamus ajast tuleb sõita üles vägagi järsust mäest üles või siis tulla alla vägagi järskudest kurvidest. Esimese poole tunni pärast oli meil juba jama majas. Ma ei osanud eriti sõita ja ühes väga järsus kohas masin lihtsalt ei vedanud ennast välja ja libises tagasi. Pidurid ka ei suutnud hoida meid kinni ja nii me siis külje maha panime. Midagi hullu ei juhtunud, sest hoogu ju eriti polnud aga Halinale tundus, et tema niiviisi küll jätkata ei taha. Seepeale tuli mul tõestada, et mul on ikka load ja ma ikka oskan sõita küll tegelt. Et sellist järsku mäge Eestis pole ja lase ikka mehel atra seada. No saime siis edasi ja sõit oli väga ilus. Suurte mägede vahelt olid suured riisipõllud, enamik kes vastu tulid lehvitasid ja me lehvitasime vastu. Lapsed on vabsee hullud - need jooksid kaasa ja proovisid sulle patsi lüüa. Väga lõbus on nii sõita küll.

Lapsed jooksid sealt alt üles et meid näha ja tere öelda

Vaata videot lastest

Me jõudsime päris kõrgele vahepeal ja seal oli päris jahe. Kuna siiamaani temperatuur alla 30 kraadi polnud langenud ei osanud ma midagi sellist oodata ja polnud enda vastavalt varustanud. Sõitsin ja lõdisesin ning mõtlesin, et kas see linnake "Ruteng" ei hakka juba paistma. Lõpuks jõudsime ja saime kusagile end sisse seada. Selle päeva ja järgmise ma olin teki all. Ainult korra
käisin ja otsin endale jope. Sooja jope. Ruteng on üks suuremaid linnu Floresel ning sebimist oli seal palju. Uurisime mis siin siis vaadata on. Tahtsime minna Wae Rebo külasse, mis on üks vana ja traditsiooniline küla Floresel. Sinna ise päris minna ei saa, ainult giidiga või kui sa oled indoneesia keele spets. Nii me siis sebisime endale giidi. Giidiks oli meile Ricardo, kes oli üsna noor poiss - 19. Ta õppis turismi ning inglise keel oli tal päris hea. Ricardo käest uurisime selle Wae Rebo kohta ning saime teada, et sinna läheb väga halb tee. Tema jäi eelmine kord rolleriga tee peale ööseks, sest kumm läks katki. Lisaks tee lõpus tuli 4 tundi ronida mäe otsa kõrgele ja kaugele. Selline päris huvitav küla. Ricardo pakkus ka teist varianti, et selle ühe küla asemel külastada terve päev teisi asju mis siin lähedal on ning öösel minna Todo villagesse, mis on ka tradistiooniline küla, aga ei ole nii kaugel ja tee on hea. No mis siis ikka. Teine variant tundus kuidagi parem.
Järgmisel hommikul me alustasime siis oma trippi. Esime koht kuhu me läksime oli suur suur koobas. Sealt koopast leiti 4 aastat tagasi "homo florensis" ehk kääbik. Kääbikud olid elanud selles koopas 10 tuhandeid aastaid tagasi. Koopast on leitud kusagil 5-6 skeletti. Suuruselt olid nad kusagil 1m - 1.20m kuid liikmed olid välja arenenud. Ehk siis päris kääbiku rass. Florese saar
on üldse kuulus selliste ektreemsete arengute poolest. Sealt koopast leiti veel mini elevandi luud ning siiani elab Florese saare lähedal Komodo draakon. Suurim sisalik maailmas. Koobast näitas meile kohalik giid, kes lubas igale poole vaadata ja ka ronida kui tahtsid. Tavaliselt on nii, et sa ei tohi midagi puudutadagi - seal oli vastupidi. Roni väikesesse kääbiku koopasse ja tunne end vabalt. See õige koobas asus tegelikult 12 meetri sügavusel ja sinna läks väga kitsas rada ehk sa pead olema kääbik, et sealt läbi mahtuda.

selline vaade avanes meile koopast

Edasi me sõitsime ühe suuure mäe otsa, kust avanes vaade ilusatele riisipõldudele.

Riisipõllud võivad väga kaunid olla

Veidi eemal asus Ranamese järv. See oli väga rahulik ja väga külm. Üks väheseid järvi florese saarel. Florese saarel asuvad ka Kelimutu järved. Need on maailmakuulsad. Nad asuvad vulkaani jalamil ja nende eripäraks on see, et nad muudavad kogu aeg värvi ja siiani et tea keegi täpselt miks. Järvi on 3, kuid meie jaoks jäid nad pisut liiga kaugele. Algul oli plaan sinna minna
aga sõit oleks võtnud 4-5 päeva edasi tagasi. Nii me siis selle asemel seadsime oma sammud hoopis Todo küla poole. Enne todo küla võtsime veidi bensiini. Veidi harjumatu on see tähelepanu, mis sa saad kui sa kusagil peatud. Kõik, absoluutselt kõik küla elanikud jooksevad kohale ja uurivad sind, et mis nüüd saab. Memmed taadid jooksevad toast ja emad lastega rinna otsas - kõik on kohal. Valged tulid bensiini ostma - lihtsalt endal on ka naljakas

Küla oli koos kui me bensu võtsime :)

Todo küla.

Enne kui meid külasse lasti, pidime istuma officiesse maha ja veidi külameestega asju arutama. Enne kui küll sisened, pead sa kandma "sarongi" - kohalik riietusese. Selline pikk ja üsna kõrge seelik, mis sa endale ümber seod. Seda kannavad nii naised kui mehed. Kui meil sarong ümber oli, siis me olime küla liikmed ja kuulusime küla perekonda. Küla ongi üks suur perekond ning
perekond aitab sind alati kui sul on mingi häda. Selle põhimõttega nad elavadki ning tundus, et neil oli seal üsna hea olla. Kõigepealt näidata meile pisut küla ning siis juhatati ühte majja, kus meile pakuti öömaja. Maja oli tegelikult väga korralik ning pererahvas ise ka väga lahke ning sõbralik. Algul istusime ja lasime end suurel lastekarjal lihtsalt piiluda. Üks hetk Ricardo proovis neile pisut inglise keelt õpetada ja meid tutvustada. See oli päris lõbus. Lapsed on indoneesias küll hästi armsad ning sellised toredad. Nii me siis igaühega pisut kätlesime ja tutvusime.

Kui esialge hirm üle läks siis nad olid igal pool :)

Õhtusöök toimus perelauas ning traditsiooniline riis, kala ning juurviljad. Väga maistvalt oli tehtud ning peale õhtusööki pakuti meile ka kohalikku napsu. Floresel on enamik inimesi katoliiklased ning väike naps on väga tavaline. Kohalik vein oli minu meelest päris hea ja kerge. Arutasime pererahvaga rahvariiete üle. Pereema näitas rätikuid ja sarongi, mis ta ise on teinud
ja need olid väga ilusad. Minu meelest üsna sarnane joon Eestiga. Mõned nägid välja täpselt nagu muhu või mulgi rahvariided. Olime enne kokku leppinud külaga, et me tahaks näga ka traditsioonilist laulu ja tantsu. Nende küla reliikviaks on inimesenahk. Nende küla esimese juhi ja püha isa nahk, mida nad on säilitanud juba väga kaua aega. Selleks et meile seda nahka näidata, selleks tuleb kõigepealt läbi viia riitus ning küsida luba esivanematelt jne. No meid see nahk nii väga tegelt ei huvitanud ning nad küsisid ka hullu raha selle eest, et me seda näha võiksime. No me ei tahtnud, aga nad ei tahtnud sellest eriti aru saada - mis mõttes. Lõpuks nad said aru, et me tahame pisut laulu ja tantsu näha ning olid nõus seda meile esitama. Me tulime pisut valel ajal mõnes mõttes, sest just mõned tunnid tagasi oli lahkunud nende külast saare president. Nii et nad olid eelmine õhtu ja päev kõvasti vaeva näinud ning olid väsinud. Aga sellegi poolest pakkusid nad meile seekord veidi kangemat kohalikku napsu ja esitasid kolm laulu.

Küla mehed meile laulmas

See kõik toimus traditsioonilese majas, kus minu meelest elas koos pool küla. Peale laulu rääkisime juttu ka küla vanemaga ning uurisime üksteiselt kultuuri ja elu kohta. Ma küsisin mis on nende jaoks kõige oluliseim asi siin elus - selleks on õnn ja rahu, mis käivad käsikäes. Nemad küsisid kas me elame ka koos nagu üks perekond - kõik ühe eest ja üks kõigi eest. Me elame ju tegelikult suht
lahus oma vanematest ja suht üksi üritame oma elus hakkama saada. Nende jaoks on pere nr 1. Abiellutakse vara, hakatakse eraldi elama aga kõik suhtlevad väga tihedalt. Kui kellegil sünnib laps või toimub mingi teine tähtis üritus, siis tuleb terve küla kokku ja tähistab seda koos sinuga.
Hommikul otsin endale ühe ilusa sarongi, sest ma ei suutnud ilma selleta sealt lahkuda.

Mina, Halina, Ricardo ja Mihkel todo maja ees

Tagasiteel Rutengi sõitsime läbi veel Spider-web riisipõllult. See on selline külapõhine riisipõld, et keskel on koht jumalate annetamiseks ning ümber on riisipõllud. Kõik on seotud ning kõik hoiavad ühte. See on nende küla viis kuidas elada.

Kõik jagavad vett ja kõik jagavad saaki. Riisi nad saavad kusagil 3 korda aastas, nii et nälga nad ei jää.Esmapilgul võib jääda mulje, et nad elavad väga vaeselt, kuid tegelt pole asi nii. Neil pole vaja ka eriti midagi. Kogu aeg on soe, riisi saab palju, veidi kala ja juurvilju ning ongi kõik olmas. Paljud elavad hüttides, mis ei näe just eriti esinduslikud välja, kuid mis peavad vastu üsna kaua. Nii nad on palju õnnelikumad kui vaevatud lääne inimesed. Pole laenu, pole tööd on vaid põld, lapsed,
küla ja perekond. Ega nende elu pole kerge, kuid nad leiavad alati aega et suhelda ja rõõmustada teiste üle.

spider web rice paddy

Rutengist me edasi ei sõitnud vaid sõitsime tagasi Labujan Bajosse, mis oli meie esimene peatuspunkt siin Floresel. Otsustasime Halinaga, et hakkame allveeelanikeks mõneks ajaks ehk siis sukelduma. Seda ma olen tahtnud teha juba väga ammu ja tundus, et Flores on selleks suht ideaalne koht. Florese ümbrus on Indoneesias sukeldujate üks lemmikkohtasid, sest siin võib kohata väga mitmekesist veealust loodus. Väga palju erinevaid koralliliike, tasandike, saari ja muidugi tuhandeid erinevaid kalu. Esimesed kaks päeva ma põhimõtteliselt tegelesime sellega, et endale selgeks teha kuidas see sukeldumine käib. Kolmandal päeval oli juba kaks sellist korraliku sukeldumist ja sai asja nautida. Tõesti, see elu mis seal all on näeb imeilus välja. Me olime vee all
mõlemal korral kusagil 50 minutit ja see aeg läks nagu 5 minutit. Nägime suuri kalaparvesid, veealust ussi, kilpkonna, mandarinikala, selliseid naljakaid angerjaid, suurt kalmaari ja veel sadu erinevaid värvilisi kalu. Me esialgu ei teadnud väga mida vaadata, aga instruktor näitas vahepeal kepiga kuhu vaadata ja mida uurida. Igatahes väga põnev asi on see. Mul tekitas kõige rohkem sellist vaeva õige hingamine. Hingata tuleb hästi sügavalt ja aeglaselt sisse ja välja. Mul on aga kogu aeg selline tunne, et õhku on ikka vähe ja tahaks veel ja veel. Aga ma harjutasan tasapisi ja ega need kes profid olid, said vast 15 minutit kauem olla. Võtsime viimasel päeval veel kaks lisa sukeldumist, mis mõnes mõttes lõppesid minu jaoks veidi õnnetult. Sukeldumised ise olid väga ilusad ja nägime palju kaunist, aga millegi pärast mu kõrvas juhtus midagi valesti. See rõhk ja mingid värgid, tekitasid mu kõrvas mingi põletiku, mida ma ravin siiamaani. Seda enamikel ei juhtu, aga näe, mul juhtus. Loodan, et paari järgneva päeva jooksul, mul see paraneb ja ma saan ikka Austraaliasse lennata. Muidu olen jamas.

sukeldumisvarustus

1 kuu puhkust indoneesia saarestikus

Hällo hällo ...

Meie kauaoodatud puhkus on lõpuks käes ja me otsustasime sõita Bali saarele. Eelkõige seetõttu, et siin on väga palju huvitavat kultuuri, kaunid ja huvitavad kohad ning üsna odav. Meie lend maandus Bali pealinna lähedal ning kõige pealt tuli meil leida takso, et jõuda kuhugi enam vähem hotelli. Ma ei olnud enne aasia riikides käinud, niisetõttu tuli kultuurišokk ka üsna peatselt. Põhimõtteliselt on nii, et kohalike hordid ründavad sind igalt poolt, pakkudes sulle igal ma korrutan igal sammul transporti, tüdrukuid, narkootikume, elamist, süüa, ninni-nänni jne. Peale selle käib sinu ümber tohutu kaos liikluses ning kõik see paneb pea ringi käima ja ihkama kuhugi vaiksesse kohta. Nii oligi, et kui me esimese öö olime ära maganud, otustasime siit turistide mekast Kutast kohe jalga lasta esimesel võimalusel. Põhimõtteliselt on siin nii, et kui sa kellegile midagi mainid, et sul on vaja midagi, näiteks kuhugile minna, siis kõik kellega sa räägid saavad seda sulle pakkuda. Me peatusime hotellis ja ütlesime hotelliomanikule, et me tahaks sõita veidi kaugemale. Ta juba oli kusagil telefoni otsas ja helistas tõenäoliselt ühele oma sajast sugulasest, kes seepeale lubas meid väga mõistliku hinna eest kohale viia. See sugulane siis tõttas kuhugile autolaenutusse ja ootas meid oma uhke sõidukiga varsti hotelli ees. Siin ise sõita on surm -esiteks sõidad kellegile otsa, teiseks sul poleks aimugi kuhu poole sõita ja kolmandaks autojuht ei maksa väga palju. Me palusime end läbi saare viia ja mõningaid huvitavamaid asju näidata. Üheks neist on monkey forest. Seal pesitsevad ahvipoisid juba väga ammusest ajast ja neile banaani andes ronivad nad su peale ja tõenäoliselt varastavad ka midagi, kui sa veidi hooletu oled.

Monkey oma pojaga

Siin saarel on ka tuhandeid templeid ja tuhandeid jumalaid kellele need kõik on mõeldud. Loomulikult on need templid kõik väga ilusad ja lihtsalt peab imestama nende käsitöö oskuse üle siin saarel. Ubud on üks linn, kus Bali saarel võib neid väga palju kohata. Meiegi külastasime mõningaid neist

Templi sissekäik

Bali saar on hetkel väga ülerahvastatud ning hetkel on käimas turisti tipphooaeg, ehk me sattusime siia veidi valel ajal. Nii me otsustasime veidi lõõgastuda ning otsustasime minna kusagile saarte peale. Kõige mõistlikum tundus olevat minna Gili saartele. Need ei asu väga kaugel ning on väiksed saared valge liiva ning helesinise veega ümbritsetud. Mis seal ikka, nädalake vedelmist paradiisisaarel ei kõlanud just halvasti. Gili saar – siit me tuleme. Sinna saamine oli veidikene pikem protsess kui me algul arvasime. Algul me asutsime praamile mis sõitis kusagil 6 tundi. See kõige hullem ei olnud. Algul pidime istuma puupinkidel ja kössutama, aga hiljem tehti mingi uks lahti ja sai minna visata end veidi mugavamalt pikali. Jõusdime Lomboki saarele ja sealt viidi meid väikse bussiga saare teise otsa. Veidike ootamist ja järgmine paadike ootas meid.

Sellise väikse ujukiga läksime

Ja kohal me olimegi. Pidime otsima muidugi majutust ja selle ma ka leidsime pärast mõningat sebimist. Siin on sellised suht ägedad bangalod, kus ees on võrkkiik ja sees on suur voodi, mis on nagu vana kool. Selline suur võrk on peal ja kusagilt vahelt pead sisse pugema. Siin me siis nüüd oleme – paradiisisaarel.

Milline näeb välja siis üks päev paradiisisaarel
Kusagil kell 5 hakkavad kirema siin kuked. Nii et ei mingit pikalt vedelemist. Neid kukkesid on siin mustmiljon ja kõik kirevad järjeset kuni 8-ni välja. Me tavaliselt lihtsalt ignoreerime neid kukkesid kuni 8-ni ja siis ajame end rõõmsalt üles. Hommikusöögiks on üks pannkook või röstsai munaga. Peale seda on aeg minna randa pikutama ja snorgeldama. Rand on kaetud väikeste mõnusate hütikestega, mille ees või siis sees on võimalik lösutada. Siin pakutakse kõige maitsvamaid mahlajooke ja smootisid mida sa võid endale ette kujutada ja see kõik näeb välja siis umbes nii:

Sõber Mihkel mõnulemas

Ma olen ka snorgeldamise fänn ja siin on selleks suurepärane võimalus. Ümber kogu saare on korrallajad ning miljonid toredad värvilised kalad. Täna ma nägin suurt kilpkonna ja ujusin temaga pisut koos:

Üks päev võtsime ka väike kruuisi, kus meid viidi ümberkondsete saartele jalutama ning snorgeldama. Väga väga tore oli.

Päeval me käime tavaliselt Fatihma juures söömas, kellel on väike köök ja üks laud, kuid kes teeb kõige maitsvamalt süüa. Riisi kalaga või nuudleid kanaga saad sa iga kell ja see maksab 8 krooni. Kohalikud söögis üldse on siin väga väga head ja neid tehakse ka hoolega ja kaua. Enamik valmisab oma söögi süte peal, mis teeb selle veel maitsvamaks. Kala on siin peamiseks õhtusöögiroaks ja seda nad oskavad väga hästi teha.

Nasi Goreng ehk riis kalaga

Päikeseloojangud on siin ka fantasilised. Ühed kõige ilusamad mida ma oma elus olen näinud.

Kas pole kaunis?

Tavaliselt õhtud me istume kusagil mereääres hütis ja tellime endale head paremat ning kuulame mõnusat muusikat ja naerame. Tore on aga veidi liiga tore juba. Me otsustasime, et aitab täna. Liiga kaua liiga tore on igav, nii et järgmise nädala me kondame oma pead ringi ja proovime jõuda komodo saarele, kus elavad suurimad sisalikud siin ilmas.

Päikest
:)