Ma olen nüüd tagasi Katherines juba mõnda aega ja olen suigunud igapäeva rutiini ning ei ole viitsinud kirjutamisega mõnda aega enam tegeleda. Osalt süüdi laiskus, osalt motiivatsioon ja osaliselt pole nii palju kirjutada ka. Nüüd olen natuke aega kogunud materjali ning on midagi jälle üles riputada. Esiteks, oleme tagasi Cocos.
Coco on väga tore mees. Ta on pärit Fijilt ning on üsna vana kooli mees. Ma olen leidnud Cocoga ühise keele ning mõnus on temaga koos arutada maailma asju. Ta on väga maalähedane mees ja peab lugu lihtsast elust. Tal on väike kunstigalerii ning üks paremaid didgeridoo kollektsioone kogu Austraalias. Kui keegi kunagi siia kanti satub külastage Cocot :)
Me oleme endiselt kanakuudis. See on luksuslik kämpimiskoht :) Vähemalt me ise arvame nii. Meil on kanakuut ümber aga samas on igasugused taimed hakkanud kasvama selle ümber nii et on mõnus ja roheline.
Kui ma saabusin oli ikka veel väga palav. Vihmahooaeg oli ametlikult läbi aga aeg ajalt ikka ladistas vihma päris korralikult ja oli väga väga palav. Väga raske oli öösiti magada. Magasime a la pea telgist väljas, aga seda ei saanud eriti kaua teha, sest kimalased kipuvad seda ära kasutama. Nüüd kuu aega hiljem on lood hoopis teised. Ööd on külmad. Kusagil 6 kuni 10 kraadi. Nii et ühest tekist mõnikord ei piisa. Aga mulle sobib selline kliima väga hästi. Nagu eesti suvi. 28 kraadi päeval ja öösel jahe. Mõnus.
Siin Coco's käib omamoodi elu. Viimastel nädalatel on päris põnev olnud.Cocol on kanad ja ta tõid mõned kuked ka. Nii et nüüd on palju tibusid. Ühe tibu me päästsime koos Rubyga. Üks tibu koorus teistest palju hiljem ja oli väga nõrk. Nii et pidi olema paar päeva lambi all. Coco pani ta tagasi ema juurde aga öösel ema hülgas ta, ning me sattusime tibu peale, kes värises öö külmas, nii et võtsime ta enda juurde telki töö öösel. Sooja teki all pidas ta öö vastu ning paar päeva hoolitsust ning nüüd on ta sama tubli nagu teised tibud.
Paar päeva tagasi oli meil siin suur pidu. Ühel jaapani tüdrukul oli sünnipäev ja Coco tegi oma kuulsat maaahju liha. Liha tuli hoolikalt mässida banaanilehe sisse ning siis läks maaaahju.
suur lõke ning palju inimesi igalt poolt maakera lõid mõnusa õhkkonna meeldejäävaks õhtuks.
Coco proovib diisliga lõket üles saada
Katherine on väike, aga üks mõnusmaid kohti siinkandi on hot springs ehk kuumavee allikad. Olen sellest rääkinud ka eelnevalt, aga iga kord kui me seda kohta külastame, peame tunnistame, et see on ikka nii mõnus. Siin on paar pilti.
Katherinest veidi eemal on koht nimega Matarenka. See on väike kohake, palju väiksem kui Katherine, kuid kuulus selle poolest, et üks raamat nimega " We of the never never" on kirjutatud sellest kohast. See on nagu meie Kevade. Matarenkas on ka hot springs ning veidi teistsugune kui Katherines. Väga väga puhta veega ning üsna pikk lõik. Mida enamik teeb ja mida ka meie tegime oli see, et tuleb võtta "nuudel", see on selline vahtkummist pikk riba ja see endale ümber kere väänata. See hoiab sind vee peal ning siis lasta voolul end kanda, samal ajal ise jalgu siputada ja vaadata ümberringi.
Väga fantastiline oli ka vee alla sukelduda. Vesi on nii puhas ja väga palju taimi ja muud veeelu on seal. Sealhulgas ka väikesed kilpkonnad kes ujuvad ringi. Kusagil 10-15 minutit saab vaikselt mööda seda kuumaveeallikat mööda kulgeda ja siis tuleb ringiga tagasi minna ja uus tiir teha. Väga mõnus oli ja väga ilusad waterlilyd kasvavad igal pool.
Üks nädalavahetus oli rodeo. Käsime ka Rubyga vaatamas, et mis toimub. Rodeol on hobused ja pullid. Mehed proovivad võimalikult kaua sadulas püsida. Pullid on palju metsikumad kui hobused. Päris ohtlik on see spordiala ikka. Mõned hobused ja pullid ikka perutasid täiega.
See nädalavahetus käisime Rubyga ühes talus. Talu asus 2 tunni kaugusel Katherinest ning asus sügaval Outbackis ehk siis pärapõrgus eesti keeles. Seal elab üks pere ning nad elatuvad lihtsalt sellest, mis neil seal kasvab. Neil on suur aed, kus kasvad igasugu taimi ja puuvilju ja juurvilju. Peale selle on neil veel 30 kitse, kellelt nad saavad piima, et teha juustu. Mõnikord lasevad nad mõne metsiku sea ja püüavad veidi kala. Üldiselt neil aga toidust puudust ei ole. Väga tore oli näha inimesi, kes elavad väljaspool tarbimisühiskonda. Neil oli kõik olemas, soe dušš, elekter ja toit. Elekter tuli päikesepaneelidest ja soe vesi boilerist, mida küteti puudega.
siin on järjekordne legendaarne wc vaatega
Õhtul pakuti meile õhtusööki lõkke ääres, mis oli nii maitsev, nagu ma pole söönud tükk aega. See toit mis tuleb poest, seda ikka ei anna võrrelda ise korjatud värske orgaanilise kraamiga. Maitseb hoopis teistmoodi. Vaatasime miljoneid tähti, soojendasime end lõkke ääres ning jõime maitsvat teed. Öösel, magasime väga teistmoodi kohas. Neil oli väike billabong ning billabongis elas väike krokodill, ning billabongi kõrval oli ehitatud kõrgetel jalgadel hütt. Hüti lagi oli hästi kõrge ning seinteks tihe võrk. Hütis ei olnud midagi, lihtsalt puhas sile põrand. Pani mati maha, teki peale ning vaatasime koos Rubyga välja. Välja miljonite tähtede poole ja need säravad ikka võimsalt Austraalias. Öö hääled olid väga teistmoodi ja erilised. Midagi hoopis muud kui Cocos. Õlin õnnelik, et peale pikka aega sain veeta öö kusagil outbackis looduse keskel.
päikeseloojang maja kõrval oleva mäe otsast
Järgmisel hommikul aga ootas meid ees hoopis erisugune ettevõtmine. Nimelt kitsed olid kaduma läinud ja juba nädal aega tagasi. Pererahvas oli juba väga mures, et mis neist saanud on. Kitsed on neil vaba jalutamise peal, ehk nad hulguvad tavaliselt maja ümber ringi ja see on päris suur maaala. Tollele hommikul saabus rõõmuuudis, et kitsi olla nähtud teisel pool jõge. Kitsed on väga kartlikud vee suhtes ja keelduvad vabatahtlikult oja või jõge ületamast. Mis seal ikka, hüppasime džiipi ja asusime teele. Päris mõnus on džiibi taga seista ja läbi kõrbe uhada. Läbi jõgede ja läbi võsa, nii et pilpad lendavad igale poole. Otsisime päris pikalt aga lõpuks leidsime ikka need kitsed üles. Hüppasime maha ja hüüete saatel ajasime neid jõe poole.
Jõe äärde jõudes võtsime iga üks kahel kitsel kaelarihmast ja suht füüsilise jõuga vedasime nad läbi jõe. Sest sel hetkel kui nad vette satuvad ei võta nad enam jalgu alla ja hakkavad vinguma ja on suht šokis. Saime kõik kitsed kenasti kodu ja pererahvas oli jälle õnnelik. Tore et saime abiks olla.
