ma pole nüüd väga pikka aega kirjutanud. Peamine põhjus on vist selles, et ma olen nüüd pühendunud tööle. Au tööle nagu kommunistlikus Eestis kombeks oli öelda :)
Et kõik ära seletada, pean alustama vist algusest. Algus oli see kui me tulime Balilt tagasi. Tagasi Katherine. Tagasi Cocosse, kus kõik oli samasugune nagu endine. Samad kanad, vanad tuttavad ainult veidi kuumem. Proovisin saada tagasi ka oma vana töökohta, aga see oli juba võetud. Nii ma proovisin leida midagi uut. Ega see väga lihtne polnud. Proovisin saada tööle kohalikku IT firmasse, aga neile ei meeldinud see, et ma saan jääda ainult 4 kuuks. Proovisin saada tööle ka ühte tehasesse, kus valmistati plastiktorusid veesüsteemide jaoks, aga ma tegin selle vea et läksin sinna koos ühe itaallasega, kes jättis sellise mulje, et töö on selline suht lõbu asi, mida ei pea väga tõsiselt võtma. Nii et seda kohta ma ka ei saanud.
coco'sNiisiis hakkasin tööle Katherine Art Gallery, neil on kaks webi lehte ka www.katherineartgallery.com.au ja topdidj.com.au
Nad tegelevad peamiselt aborigeeni kunsti müügiga. Neil on suur valik didgeridoosid ja muid käsitöö asju ka. Käsitsi punutud korve ja muud sellist kraami. Omanikeks on üks vanem paar - Petrena ja Alex. Mõlemad on väga sõbralikud ja toredad inimesed. Neil on 2 poega, kellest üks elab Katherine lähedal farmis, mida ta majandab ise. Ehk ta elab sellest, mis ta farmist saab. Isemajandav projekt. Tööl ei käi, raha ei saa, aga kõik on olemas. Teine poeg alustas samasugust äri ainult Alice Springsis ja on nüüd väga rikas ja edukas.
Alex ja Petrena proovivad aborigeeni kultuuri tutvustada ka kogu ülejäänud maailmale. Nad alustasid sellise ettevõttega nagu Katherine Cultural Experience ehk Katherien kultuuri programm või kogemus. Eesti keeles on raske õiget sõna leida. Me Rubyga proovisime siis ka seda suht kohe esimesel nädalavahetusel. Oli väga tore. Nad töötavad koos 4 aborigeeniga. Üheks on Manuel, kes on väga tore ja sõbralik mees ning on väga passonate või kirglik oma kultuuri üle. Esimesed pool tundi istuvad kõik Manueliga ringis ning Manuel seletab kuidas ta üles kasvas. Ta kasvas üles Katherine lähedal, kuid suurema osa elust veetis Arhemnlandis. Tol ajal liiguti palju ringi ning tihtipeale tuli minna magama tühja kõhuga, sest igapäev ei õnnestunud sööki leida. Aborigeenidel on ka väga teistsugune sugulasaste. Igal ühel on skinname, ehk hõimunimi. Kui hõimunimi on sama, siis on ühendus kohe olemas. Neil on palju õdesid ja vendi ja emasid ja isasid ja onusid ja tädisid, isegi kui otsest veresidet ei ole. Pereliikmete eest aga hoolitsetakse alati, ehk alati võid tulla ja ööbida oma tädi või onu juuures, aga tänapäeval kasutatakse seda ehk liiast ära. Ühes majas on tavaline, et elab 10-20 inimest aega ajalt.
Manuel rääkis ka seda, et tol ajal kõik maalisid ja tegid käsitööd. Ehk noored alati vaatasid kuidas vanemad onud ja tädid maalisid ja maalimise ajal rääkisid nad lugusid. Nii õppisid noored kultuuri ja saades vanemaks omandasid ka ise kõik vajalikud oskused.
Peale jutuajamist Manuel õpetab kuidas maalida üht aborigeeni maali. Aborigeeni kultuuris on väga palju erinevaid stiile. tema stiiliks oli Rrark ehk krisskross triipudega maalimine. Ruby harjutas koos temaga ja tegi väga kena pildi. Mina ise tahtsin õppida punktstiilis maalimist ehk dot paintingut. Õpetajaks oli Adrianna, kes elas suurema osa ajast Alice Springsi lähedal. Nii et ma siis õppisin ja sain sellest päris palju inspiratsiooni. Tulemuseks oli see, et läksin ostsin veidi kanvast ja värve ja tegin punkte :) See on väga tore ja rahustav tegevus:
Peale pildi tegemist Manuel õpetas kuidas teha tuld aborigeeni stiilis. Ehk selleks oli kaks oksa, samalt puult. Ema ja poeg, ehk üks suurem oks - ema ja väiksem oks, sellelt oksalt - poeg. Ja siis tuleb kaks oks omavahel kokku panna maa peal ja kiirelt kahe käte vahel pööritates (korduvalt) hakkab veidi tossu tulema ja väike söe tükike tuleb asetada heinapallikese sisse, puhuda natuke ja ongi tuli. Jee, proovisin ja sain tule põlema küll :)
Peale seda, sai veidi oda visatud. Oda jämedamas otsas on uuristatud auk. Et saada rohkem jõudu ja viskekaugust aborigeenid kasutavad woomerat. Woomera pannakse oda otsa ja siis ühe käega hoiad oda suunda ning teisega hoiad woomerat ja oda ning viskad känguru pihta. Ja nii siis peale veidi harjutamist on võimalik paar kängurut kätte saada. Nii et väga tore ja mõnus kogemus.
Mõned nädalad tagasi saime Rubyga ka ühe väga erilise kutse. Nimelt seal samas kohas Alexil ja Petrenal oli emu. Neil oli tegelt paar emu, aga ühega juhtus õnnetus ja see teine muutus väga imelikuks. Nii et nad otsustasid selle teise maha koksata. Manuel võttis asja enda peale ning valmistas emu aborigeeni stiilis. Ehk tehakse lõke, kivide peale, siis kaevatakse auk, kuumad kivid pannakse auku ja ka linnu sisse ning siis pannakse linnu peale puust vaibake ning siis muld. Ja jäetakse maa alla paariks tunniks. Valmib väga mõnusalt krõbe lind :) Nii et me olime siis ka sellele püha söömaajale kutsutud. Parim osa oli pekk. Krõbe pekk koos kodu tehtud leivaga - mmm see oli hea küll. Liha oli minu jaoks veidi vintske, aga pekk oli hea :)
ja siis ma pidin muidugi veidi lollitama:
Aborigeeni kultuurist olen ma tegelikult väga palju teada saanud, aga mulle tundub, et ma pean eraldi peatüki sellele pühendama. Ehk siis järgmine kord jätkan seda rada ... aga nüüd
Katherine kõige kuulsam koht on katherine Gorge ja me olin seal enne paar korda juba käinud aga õiget maiku polnud veel ikka saanud. Nii et otsustasime minna paariks päevaks, et uurida seda kaunist kohta veidi lähemalt. Niisiis ühel ilusal laupäeva hommikul panime oma asjad kokku ja asusime teele. Naljakas oli see, et mul on väike gaasi priimus, aga mul polnud gaasi ja mul ununes seda osta õigel ajal, pidin kaasa võtma suure suure gaasiballooni, mis kaalus nii 10 kg. Pole just lihtne asi mida matkal kaasas vedaga aga oli ju vaja. Niisiis asusime teele. Katherine Gorges on kokku vist 13 - 14 gorge ehk kanjonit.
Üheks ilusamaks on liblika kanjon. Ilm oli väga väga kuum ja igal pool oli väga väga kuiv, kuid liblika kanjon on selline troopiline koht. Veidi varjus ja niiske, nii et isegi tol väga kuumal ajal oli seal väga roheline ja oi oi kui palju liblikaid. Kõndisid mööda teed ja sadu sadu liblikaid tõusis õhku ja lendles sinu ümber. Väga maagiline koht.
Ma lootsin väga kanjoni serval kõndida enamus ajast, et näha rohkem, aga kahjuks polnud see võimalik. Kuna kanjoni vahel on lõhe, et lõhet ületada, tuleb ju edasi tagasi väga pikk maa maha käia. Polnud selleks suuteline, sest nii palav oli. Jõime küll nii palju vett kui saime, aga silme ees hakkas ikka veidi virvendama. Aeg ajalt pidi varju minema, õigemini me läksimegi peaaegu alati, kui me mingit varju leidsime, sest ega neid kohti väga palju polnud.
Kuumust oli kusagil 38 kraadi. Ja vesi maitses väga hästi. Alguses oli iga 4-5 km tagant üks veetünn, aga hiljem polnud enam ühtegi ja siis pidi kokku hoidma päris kõvasti. Jõudsime ikka õigesse kohta välja, milleks oli Smithi kalju. See on selline täiesti eraldi seisev suur kivilahmakas keset jõge. Kummaline.
Lõime oma laagriplatsi üles sellesama kivi lähedale. Kärestikulisest kohast sai värsket külma vett ning saime nautida kaunist päikeseloojangut ja värvide mängu nendel punastel suurtel kivilahmakatel.
Tegime mõnusa õhtusöögi ja nautise suurt tähistaevast mõnusa veiniklaasi ääres. Ilus koht, väga ilus. Järgmine päev tuli sama teed tagasi minna. Lõpus ei suutnud vastu panna ja läksime esimesse kanjoni, sest nii palav oli ja suplus virvendas silme ees kogu aeg. Lõpuks kui vette sai, tõusis aurupilv üle pea. Nii palav oli lihtsalt. Aga meeldejääv matk :)
Tahaksin väga siin veel igal pool matkata, aga aega pole viimasel ajal eriti. Nüüdseks on siin kätte jõudnud vihmahooaeg. Ootasin seda tegelikult päris huviga. Kui me Juuli lõpus tagasi tulime, siis oli palav. Kusagil septembris läks soojemaks ja soojemaks ja ühel hetkel oli käes build up ehk periood enne vihma, kus iga päev läheb kuumemaks ja kuumemaks, kuni keegi enam seda välja ei kannata ja siis tuleb vihma. Öeldakse, et see on enesetapu hooaeg, sest inimesed ei pea vastu ja lähevad hulluks ja imelikuks jne. Eriti raske oli öösiti, sest mingit õhku ei liigu üldse ja ikka on 28 kraadi sooja öösel ja katsu sa magada. Uuuh esimesed ööd olid väga pikad. Telgi ust ei saa lahti jätta, sest siis tulevad sääsed ja kui kinni on, siis on jälle liiga palav. Nii et higistad kogu öö. Peale paari päev harjus nagu pisut ära, aga väga raske ikkagi. Otsustasime siseruumidesse kolida ja õieti tegime, sest paari päev pärast tuli esimene suurem vihm maha. See on nii, et tuul tõuseb, hakkab hirmsasti välku lööma ja siis tuleb suur suur tugev vihm nagu sein. See ei kesta kaua, aga selle eest paari sekundiga oled läbimärg. Nüüd on nii et ehk korra nädalas tuleb vihma, aga varsti vist hakkab iga päev sadama.
Esialgu mainisin et ma olen nüüd pühendunud tööle. Tõsi ta on, sest reisuraha on vaja koguda. Olen leidnud päris hea võimaluse, kuidas säästa. Nimelt hommikuti kusagil 6 ajal, enne tööle minekut ma koristan hostelit kusagil tund aega. Selle eest on mul elamine peaaegu tasuta, siis käin jooksmas kusagil tunnikese ja peale seda lähen tööle kunstigaleriisse ja kusagil nelja paiku õhtul tavaliselt lähen tööle restorani. Seal ma töötan tavaliselt kuni kella 10-11 õhtul. 2 päeva nädalas pean tegema restoranis ka hommisööki, siis ma pean ärkama kusagil enne 4 veidi. Nii et mõnipäev töötan kusagil 18 tundi päevas ja 70-80 tundi nädalas. Ega ta kerge pole, aga elamine on peaaegu tasuta ja söögid saan enamus ajast restoranist, nii et raha kulub vähe. Kuu aega on mul veel jäänud ja siis läheme tagasi Uus-Meremaale Jaagule külla,
tšu-tšu frei
