Gili Trawangan ja Bali

Leidsin end järjekordselt Balilt.  Otsustasin reisida seekord nagu härra kunagi, ehk tellisin endale sohvri vastu. Kohale jõudes, keda polnud oli loomulikult sohver. Passisin ringi veidi ja võtsin siis takso. Takso poole minnes tuli vastu üks rõõmus mees minu nimega silti käes vehkides. Tore küll aga veidi hilja. Ma ei olnud veel suutnud kohaneda Bali ajaga, et kui keegi mingi 5 minutit või 10 hiljem kohale jõuab siis on see normaalne. 

Tegelikult pool tundi ootamist on isegi suht tavaline Balil. See tähendab aga seda, et sina võid oma hotellis või kus iganes rahulikult kohvi juua ja kui sohver kohale jõuab otsib ta su üles. Ei pea väljas passima ja närviliselt edasi tagasi trampima :)

Seekord ma Kutasse ei läinud üldse vaid siirdusin ühte vaiksemasse kohta nimega Sanur. Olin seal 1 päeva ja selle päeva jooksul orgniseerisin endale pileti Gili Trawanganile. Ma olen paar korda käinud avaliku suure paadiga, seekord olin härra ja broneerisin kiirpaadi. Kui ma mõtlema hakkan, siis tegelikult kiirpaadi ja tavalise paadi vahe lõppkokkuvõttes ei tulegi väga suur. Kui tavalise paadiga minna, siis peab öö veetma Bandagbais lisaks õhtusöögid ja lõunasöögid jne. Pluss see, et kõik kokku võtab aega 2 päeva. Kiirpaadiga 1,5h sõitu ja oledki kohal. Kui keegi peaks kunagi sinna kanti sõitma, siis võin teada anda, et ka kiirpaadi pileti saab kindlasti poole odavamalt brožüüri hinnast. Mina maksin edasi tagasi hinna eest 600 000 kohalikku raha ehk kusagil 50 eurot. 

Ma olen kolmel aastal käinud iga kord umbes samal ajal Gili saartel ja iga kord olen käinud erineval. Seekord siis kõige kuulsamal ja kõige suuremal Gili Trawanganil. Saarel on ohtralt igasugu restorane, baare, bungalowsid ja hotelle, motelle jne. Põhimõtteliselt kõik, mis sul puhkuseks vaja on.

Nagu alati kallimad ja ilusamad kohad on kohe paadisilla läheduses vaatega sinisinisele helkivale veele, odavamad kohad on veidi kaugemal ja kui minna mõnisada meetrit sisemaale leiab suht soodsaid ööbimis variante. Mina leidsin sellise koha nagu Dewi Bungalows. Ainukesed bungalowod saarel, mis on tehtud ainult bamboost. Nii et väga looduslik ja eco :)

koha peremees Adi tõi mul verandale igal hommikul maitsva hommikusöögi

Kuna jäin veidi kauemaks sain suht soodsa hinna nii 130 000 rp, mis on 11 eurot öö. Ma olen suht shokeeritud euro madalast kursist :(  Järgmised nädal aega läksid väga ruttu, mis on selle saare puhul üsna tüüpiline. Ega ma ei teinudki midagi erilist. Puhkasin :) Vahel on hea lihtsalt rannas varbaga liiva sees sonkida ja vaadata kuidas lained laksuvad. Lugeda natuke, jahutada end karedas vees ja juua üks kõrrega kookose kokteil.

 nice nice

 Õhtul on disko ja baar. Vaatamata tegelikult saare väiksust on siin nii palju bände kes esinevad igal õhtul. Vähemalt 5-6 kohta, kus igal õhtul on live muusika. Ma Austraalia väikelinnas tundsin elavast muusikast väga puudust ja Indoneeslased mängivad ja laulavad väga hästi.

Kõige parem koht kuhu sööma minna õhtul oli ööturg, kus leidus igasugu kohalikke roogasid ja värsket kala jne. Minu üheks lemmikuks oli Bakso - see on kohalik lihapalli supp. Ei ole väga vürtsine ja täidab mõnusalt kõhu täis. Loomulikult ei puudunud minu söögikordadest ka mi goreng ja nasi goreng ehk siis praetud nuudlid või riis köögiviljadega. 

kohalik transport - eesel 

Ma sattusin saarele tegelilkult just siis kui algas ramadhan ehk kõige tähtsam püha muslemitele. Ramadhan kestab kuu aega ja selle kuu aja jooksul ei tohi päikesetõusust kuni päikeseloojanguni midagi süüa ega ka juua (sellises palavas kliimas mitte vett juua kordagi päeva jooksul  - wow) ning ka paljude meelehärmiks suitsetamine. Pidutsemine üldiselt ei ole ka lubatud. Nii et väga vaikne aeg.  Üks mu sõber Saam seletas mulle veidike, miks ja milleks ramadhan on mõeldud. Ramadhan aitab aru saada vaese inimese olukorrast ja elust. Vaene inimene ei saa ehk iga päev süüa ja võibolla ka juua ega suitsetada ja pidutseda jne. Nii et viia kõik inimesed selle tasemele on ramadhan. See toob ühiskonnas kaasa üksteise aitamise ning on üldiselt väga inimlik. Lisaks paastumine teeb väga head su kehale. Kõik mürgid ja muu saast liigub kehast välja. Nii et see on selline vaimu, hinge ja keha füüsiline taastumine. Ma arvan, et lääne ühiskonnas võiks ka midagi sellist olla. 

Ma siis jälgisin, kuidas selline asi kohalikele mõju avaldab. Gili Trawangan on tegelikult üks peosaar, paljud tulevad siia jooma ja lõõgastuma ning täiskuu suured pidustused kestavad tihtipeale hommikutundideni ja eks kohalikud on ka harjunud sellest osa saama, nii et täielik mitte pidutsemine, söömine ja joomine ei tulnud noortele väga kergelt. Peaasi oli, et avalikult ei tohi näidata end joomas ja söömas aga oma toanurgas ei näe ju keegi, nii et no worries. 

Saam, üks kohalik noormees, kes oli tegelikult pärit Lombokilt, kutsus mind üks päev kaasa oma koju. Sest Ramadhani ajal külastatakse ikka omaseid ja tal oli plaanis minna külla oma emale. Ma olen alati huvitatud külastamast kohalikke külasid ja kodukohti, sest seal toimub ju tegelik kultuur ja elu, nii et läksime Lombokile. 

Tema küla asus Lombok Timuris, ehk paari tunni sõidu kaugusel. Meil oli plaan võtta skuuter, aga kuna olid pühad siis hinnad oli nii laes, et loobusime sellest. Võtsime bussi ehk bemo ja loksusime nii umbes 4-5 tundi tegelt kuni jõudsime tema külla. Tema maja asus ühe küla serval ja küla ümbritses suur hulk riisipõlde. Maja ise oli päris uus, põrand oli plaaditud suurtest ilusates plaatidest ja tema tuba oli väike, kuid mugava bambuu mööbliga ja õdus. Saam ajas oma rolleri kuurist välja ja kuna tema ema oli parasjagu kusagil küla peal, otsustasime minna väiksele lõbusõidule. Saam viis mind väiksele rannale ja seletas, et ta oli sõpradega palju kordi siin lõket teinud ja õhtuid ning ka öid veetnud. 

Liikusime edasi ning läksime kellegile külla, kes villis riisiveini. Astusime sisse ning õuehoovis istusid maas paar naist ning panid kana tükke vardasse. See oli ka kohalik väike söögikoht, ilma reklaamita vaid lihtsalt kohalikkele, kes teadsid. Vaatasin umbes 200 kärbest, kes kõik lendlesid rõõmsalt selle kanaliha varraste kohal ja mõtlesin, et hmmm, ma ei tea kas mul on ikka kõht väga tühi. Saam palus endale rõõmsalt aga paar varrast grillida ning palus proovida ka riisiveini. Riisiveini oli nii kollast kui ka punast. Proovisime mõlemat - uuh kange kraam. 10 000 üks pudel ehk all euro. Võtsime kusagil 10 pudelit, sest saare peal maksab üks nii 40- 50 tuhat. Tagavaraks :)

 

Saam ja mina

 

Järgmisena sõitsime ringi ja külastasime mingeid sugulasi ja onusid ja tädisid jne. Lõpuks olime tagasi kodukülas ja ema oli kodus. Mind suht hämmastas see, et indoneeslased on üsna suhtlev rahvas ja üsna vabad oma olemises, aga Saami suhtlus nii emaga kui ka sugulastega oli üsna külm. Saam polnud ema külastanud kusagil kolm kuud. Ei mingit embamist ega patsutamist või muud väga sooja suhtlust. Lihtsalt aa tsau jah, tulin külla. See on mu sõber, me läheme nüüd oma tuppa. Toas jõime veidi riisiveini ja mingid sõbrad helistasid ja ütlesid, et tulevad külla. Varsti olidki sõbrad kohal. Sõbrad oli üsna noored. Saam ise oli kusagil 30 kandis, sõber aga oli ehk 15 ja tema teine sõber veelgi noorem vist. Igatahes inglise keelt nad ei rääkinud, nagu ka kõik ülejäänud pereliikmed keda me kohtasime. Passisime üksteisele otsa ja jõime veidi riisiveini, mille peale Saam üsna peatselt ära väsis ja põrandal tukkuma jäi, kuigi me polnud veel üht väikest pudelitki ära joonud. Mis seal ikka, olime siis noorte poistega omapead. Mõtlesin, et mida teha. Kui ühist keelt me ei suuda rääkida, siis mingid asjad on ikka samad. Võtsin välja oma märkmiku ja proovisin neile selgeks teha, et kirjuta midagi. Ükskõik mida. No ta siis kirjutas oma nime Rody ja ulatas mulle märkmiku tagasi. Jaaa, suur aitähh aga ehk kirjutad midagi veel. Siis ta kirjutas lombok oma nime taha. OK, ehk tuleb kuidagi teise nurga alt läheneda. Joonistasin väikese kana püüdes mõista anda, et joonista - joonista ükskõik mida. Ta vaatas siis mind veidi ja ok - joonistas Suure kana :) Väga hea, väga hea. Anname siis sõbrale ka, joonista midagi - ükskõik mida, eks. Sõber joonistas kaa suuuuuure kana. Kõik olid väga rõõmsad :)

Hmm, mis edasi. Aa ok, trips-traps-trulli oskate poisid. Poisid ei osanud, ma siis seletasin ja nii peale kolme mängu oli asi selge. Nii me siis trips traps trullitasime päris tükk aega. Üks hetk Rody vaatas, et oo päris lahe jakk vedeleb siin - minu oma. Proovime selga, no mis mul otseselt selle vastu saab olla. Ainult üks asi häiris mind veidi, et kogu mu raha vahtis mulle selle jakki lahtisest taskust vastu. Valge inimene on valge inimene ja ma proovisin veidi seda tunnet maha suruda. Üks hetk hakkas Rody mingit tutti jaki varukal näppima ja tirima ning sel hetkel sai mu karikas täis. Küsisin oma jaki tagasi ja ajasin endale selga, kuigi toas oli päris palav, tundsin ma jakiga end siiski paremini kui ilma. Haigutasin ja poisid ajasid end püsti ja liikusid kodu poole. Ramadhani üks põhi asju on veel, et nad laulavad oma moššeedes (millel on suured kõlarid) õhtu otsa. Siin külas oli ramadhan ikka täies hoos. Mitte nagu selle saare peal, siin võtsid kõik sellest väga tõsiselt osa. Heidsin ka põrandale pikali, sest voodit ei olnud ja proovisin uinuda. Mingi hetk läksid need palvused ja laulmised mitmekordseks ja siis veel mitmekordseks ja varsti iga küla eraldi seisvast majast võis kuulda palveid ja laulu ja nii edasi. Terve öööööööööööööööööööö kestis see ja hommikul ka ja ma sain aru, et ainuke viis magama jääda on - tuleb seda nautima õppida. Varsti jäingi tuduma. 

Järgmine päev kestis meie tagasisõit kusagil 6 tundi pisikeses bemos loksudes ja ma olin väga õnnelik jälle tagasi olles oma bungalows. 

Väga rahulik ja vaikne ning mõnus on ju lihtsalt vedeleda vahel ja lugeda. Nii minu viimased päevad sellel saarel möödusid. Muusika, toredad inimesed - muuseas kohtusin mitme vana tuttavaga. Stefaniga kohtusin Uus-Meremaal Aucklandis ja veetsime ühes hostelis koos umbes nädala.
Saime headeks sõpradeks ja nüüd kohtusime juhuslikult jälle. Toredad on sellised kohtumised. Igatahes peagi oli mu puhkus saarel läbi ja tahtsin enne Balilt ära minekut veel läbi minna Ubudist.

 

 siia ma tahaks alati tagasi

Jõudsin Ubudi pühapäeval ja leidsin endale suht mõnusa koha ning sain teada, et ohhoo ohhoo, homme on suur kuninglik matuseringkäik keskväljakul. Ma olin mitu korda juba tahtnud näha Bali matust, sest see on üks tähtsamaid tseremooniaid ja väga eriline kogu ülejäänud maailmast.

Niisiis seekord peeti tseremooniat Tjokorda Putra Dharma Yudha jaoks, kes oli kuningliku võsa liige. Nagu ma aru sain oli ta kuninga vend, vähemalt keegi väitis seda, aga päris kindel ma ei ole. Ngaben tseremoonia on üks kõige kuulsamaid Hindu-Bali tseremooniaid. Et oma austust surnu  vastu näidata, siis perekond ning ka kogu kogukond viib läbi pika ja tähtsa tseremoonia selle puhul.

Kuna see tseremoonia on väga kallis, siis tavakodanik tavaliselt ühineb mitmete teiste tavakodanikega, ehk peetakse 4-5 matust ühel ajal. Kuningliku pere puhul pole aga raha nii oluline ning tseremoonia on suurejooneline. Sel puhul oli püstitatud Ubudi keskväljakule suur Pull ja väga väga kõrge 9 korruline 25m kõrgune torn.

See torn on ikka meistrite klassist

Ngabeni tseremoonia ei ole lihtsalt keha põletamine tuhaks vaid see koosneb mitmest tsüklist alates inimese suremisest kuni hetkeni, mil tema tuhk visatakse merre. Ngabeni tseremoonia on puhastustseremoonia, mille käigus Panca Maha Butha (5 universumi elementi, mis moodustavad elu enda) elemendid inimese kehas (Bhuana Ait ehk mikro-kosmos) saadetakse tagasi universumisse (Bhuana Agung ehk makro-kosmos). Panca Maha Butha elemendid inimese kehas on:

- Pertiwi (maa, ehk tahked esemed) - luu, nahk, hambad

- Apah (vesi) - veri, pisarad, sülg ja higi

- Teja (valgus) - aura ja ka sära silmis

- Bayu (õhk ja tuul) - hingamine ja energia

- Akasa (ruum) - abstraktsed elemendid inimese kehas

Hindu-Bali regioonis on tähtis osa ka Tri Rna kontseptil. Tri Rna tähendab kolme võlga, mis inimesel on oma elus:

- Dewa Rna - võlg loojale, kes lõi mehe ja looduse ning kes annab eluks kõik vajaliku

- Rsi Rna - võlg õpetjale (Rsi), kes on valgustanud inimsugu teaduse ning õpetustega

- Pitra Rna - võlg vanematele ja esivanematele, kes on põlvest põlve sugu edasi kandnud

Et kõiki neid kolme võlga tasuda, Hindu-Balilased viivad läbi mitmeid tseremooniaid. Ngabeni tseremoonia on Pitra Yadnya osa, ehk tseremoonia, et tasuda võlg vanematele ja esivanematele. Seetõttu on pereliikmetel väga suur kohustus see läbi viia nii hästi kui võimalik. 

Sellel tseremoonial oli mul võimalus näha nii Badet (torni)

Suurt pulli (tuhastamise sarkofaag)ehk Lembut

kui ka Naga Banda (müütiline draakoni kujuline olevus). Naga Banda tuuakse välja ainult kuninglike pereliikmete jaoks ja seetõttu on teda näha vaid väga harva.

Igatahes olin ma juba üsna vara platsis ja ootasin, et millal siis kõik juhtuma hakkab. Sel ajal kui ma seal passisin käis minu juurest läbi vähemalt 50 korda mingid tegelased, kes kõik seletasid mulle, et mul on vaja sarongi ja mütsi jne, et muidu ei saa tseremooniale minna. See pole tõsi, aga samas on selline riietus väga viisakas Ubudi kogukonna vastu ja nii ma lõpuks siis soetasingi endale järjekordse seti. Eelmistest kordadest on mul teada, et ega see sarong eriti üle 10 000 kohaliku ei maksa, aga tol päeval oli pidupäev ja hinnad 10 kordsed. Lõpuks peale väga pikka tingimisi jne sain ma kõik oma asjad 50 000, mis on ainult 3x üle makstud. Soodne sellel päeval :) Istusin seal ja ootasin ja vahepeal sain sõbraks ühe Tai poisiga, kes elas tegelikult Inglismaal. Ta oli üksi ja oli siin tegemas mingit heategevus projekti. Täiesti mõistlik tegelane oli vaatamata oma noorele eale, ta oli 18. Ta isa oli ameeriklane ja elas emast lahus. Igatahes istusime koos, kokku kusagil 3 tundi, enne kui midagi juhtuma hakkas. Kõigepealt tehti pisut lärmi ja kenad noored neiud kostüümides liikusid läbi voolu peas suured vaagnad puuviljade ja muu paremaga, siis tuli pull. See pull tõsteti üles inimjõul ja tegelikult päris hämmastav kuidas nad seda kõike suudavad. Ma olen kindel et see pull kaalus ikka omajagu ning et see kõik püsiks kenasti tasakaalus ja siis jalutada nii 800 meetrit läbi 10000 turisti, pole naljaasi.

pull liigub püha templi poole

Peale Pulli oli suure draakoni kord. Draakon on pika sabaga ja sellega vehiti päris hoogsalt.

Siis liikus läbi kuninglik perekond

ja kõige lõpuks, milles ma väga kahtlesin hakkas liikuma see suur 25 meetrine torn. Et sellega ikka minema saada prooviti ikka mitu korda. Kord oli ühele poole liiga kaldu ja siis teisele poole. Lõpuks oli ta keskväljakul ja siis tagurdas kohale suur draakon pika sabaga ning draakon pandi nagu rege ette. Köied läksid ümber draakoni ja siis suure torni keskel suurele toolile istus keegi väga tähtis härra ja sõit algas.

Sõit läks väga aeglaselt läbi linna püha templisse, kus toimus siis tuhastamis tseremoonia. Me käisime vahepeal söömas ja siis ühinesime teistega. Kõik oli valmis pandud ja toimus tihe sebimine veel viimase minuti korraldustega. Kindlasti tehti mingeid asju, millest ma ei ole teadlik, aga ootasime jälle nii paar tundi ning siis kusagil kella 5 ajal oli kõik valmis. 

Naised tulid suurte korvidega peas ning andamid jumalatele asetati Pulli sisse.

Peale seda liikus läbi suur hulk inimesi, kes kõik panid midagi Pulli sisse ning laususid ehk viimased sõnad kadunukesele. Siis oli vaikus ja lahvatas leek ning Pulli ninast hakkas suurt tumedat tossu välja tulema.

Leegid läksid aina suuremaks ja suuremaks ning ühel hetkel oli Pull täis leekides

Pull põles ja põles ning ma mõtlesin, et kus see kadunukese keha siis on ja ühel hetkel siis üks onu tuli ühe tokiga veidi sorkima ning kuninglik keha prantsatas alla alumisele korrale nii, et üks jalg väändus veidi tahupidi ja jäi tolknema kuhugi. Onu kohendas veidi kepiga ning pani kuningliku pea alla suure gaasipõleti ja

kuninglik vend vabanes oma liigsest kehast

Bali jätkub

Algab pääääääääev, algab päev, sa avad silmad kuid esialgu ei näe sa eriti midagi. Siis sa ringutad ning haigutad ning tõused üles. Nüüd alles avad oma silmad täiesti ning vaatad välja:

Wauaa. Sellist päikesetõusu näeb väga harva. Pildil ei saa kunagi edasi anda seda mida sa näed päris tegelikult. Tol hommikul Mundukis oli kõik väga väga vaikne. Kaugemal kädistas mõni lind kuid vaikus oli kõrvulukustav. Eile õhtune udu oli kadunud. Selle asemel laius minu ees suur org, mis oli kaetud metsade ja põldudega ning kaugel taamal helkis vastu ookeani virvenus. Esialgu ei saanud ma aru, et kas tõesti on see ookean või ehk taevas või miski muu. Aga kui päike sealt vastu hakkas helkima siis olin kindel.

Eelmisel õhtul jõudsime sellisse väikesse kuid väga ilusasse kohta nimega Munduk. Munduk asub päris kõrgel merepinnast ning paljudest kohtadest avaneb hunnituid vaated allolevatele orgudele ning ka riisipõldudele. Me leidsime omale väga mõnusa ööbimiskoha, kust läks väike tee ka imeilusa joani. Joa kõrval oli ka pisike kohvik nii et sai mõnusalt teed rüübata ja seda kaunist kohta nautida.



Põhiartraktsioon oli siiski päikeseloojang ja tõesti - väga kaunis oli see kuid sai liiga ruttu otsa.





Hommikul peale päikesetõusu saime veel pisut nautida seda kaunist kohta ning juua kanget Bali kohvi, mis paned su välkkiirelt tegutsema. Nii et me siis istusime rolleri selga ja andsime tuld. Hoog oli sees nii kõva et ei saanudki pidama. Sõna otses mõttes oli kuidagi väga raske peatuda ning lõpuks avastasime end Padang Bailt, kus läks praam Lomboki saarele. Padang Bai asub saare ida küljel, nii et tegelikult sõitsime me läbi suurema osa saarest ilma peatumata :) Üks kord siiski peatusime, sest ma polnud nii paljusid lippe veel näinud :



Padang Bais enne praami peale minekut peatas meid politseinik.
Aga kuhu te lähete?
Me läheme Lombokile!
AHAH - või nii. Tulge istuge siia korraks

No selge. Tavaline turistilõks. No ma siis istusin ja me vaatasime üle kõik paberid. Mul ei olnud rahvusvahelist tõlget oma lubadele, nii et nad natuke pinnisid mind. Siis tuli teine mees, kes hakkas mingit mesijuttu ajama. Et elu ikka nii raske ja politseid tuleb aidata, siis politsei aitab sind jne. Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et jajaa, kas ma võin nüüd minna. Natuke pinniti veel, aga siis nad vist nägid et pappi siit ei tule ja lasid meid minema.

Praamisõit kestis 4-5 tundi ning kui kohale jõudsime oli juba väga väga pime. Kell oli nii 10. Eks me siis asusime magamiskohta otsima, aga ega see väga lihtne polnud. Jõudsime ühte suuremasse linna, aga kuna olid pühad, siis kõik kohad olid pilgeni täis. Me küsisime vähemalt 10-nest kohast. Olime juba väga väsinud ja tülpinud ning siis üks kohalik klutt pakkus oma abi. Ma tean kõiki kohti, tule minu järgi. No me siis sõitsime talle järgi ja peale pikka otsimist leidsime ühe koha kus oli vabu kohti. Koht ise oli väga jube, aga meil oli savi. Hind oli poole odavam kui enamikud kohad nii et me andsime raha klutile ning ta näitas meile toa kätte. Kuigi me olime surm väsinud, ei suutnud me seal uninuda. voodi oli väga halb ning mingi mees norskas ikka väga jubedalt kusagil ja igalt poolt sügeles. Lõpuks peale 3 tundi ma heitsin lihtsalt põrandale, ahjaa tekki polnud ja patja ka mitte. Aga kui ma uinusin siis uni oli magus. Tahtsime hommikul sealt lihtsalt kiirelt jalga lasta, aga meid ootas ees halb üllatus. Nimelt see klutt tegi nägu ainult, et ta maksis meie toa eest, tegelt ta lasi lihtsalt jalga rahaga. Nii et peale suurt vaidlust me pidime veel veidi oma kukrut kergitama. Lombokil on väga lihtne end tüssata lasta ja ma teadsin seda, aga näe see juhtus ikkagi.

Lombok on tegelikult päris ilus saar, palju palme ja kauneid rannasoppe. Meie aga suundusime Gili saarte poole. Gili saari on 3 ja eelmine kord sai veedetud nädal Gili Airil. Seekord valisime Gili meno. Neist kõige vaiksem ja vähem rahvastatud saar. Saarele viib väike avalik paat, millega sõidavad kõik kohalikud. Nii me siis ootasime, kuni see paat täis saab, sest enne ta ei välju ja olimegi teel. Ma nägin tol hommikul üsna nutune välja, magamata, pahur, külmetanud jne aga naljakas :



Gili saared on ikka täielik paradiis. Aeg lihtsalt veereb seal omasoodu ja nädal läheb lennates. Me leidsime väga mõnusa bungalowa nimega Diana bungalows.



Ma küsisin ka kui kiirelt need valmis said - omanik vastas 3 kuud. Ega see ehitamine seal tõesti kaua aega ei võta. Käisime veidi ringi ning rääkisime ka ühe valge mehega, kes rajas sinna ka mingit bungalow kompleksi. Parasjagu oli tal käsil baari ehitus. Ta ütles, et see valmib ühe päevaga, sest mis sul vaja on? Väike bambuse katus, paar lauda ja tooli ja ongi valmis :) Ta ütles, et peale 30 aastat tööd on siin hea koht, kus lihtsalt olla koos perega. Nõustun temaga.


Meie Bungalowst veidi eemal oli ka kohvik Diana cafe ning parim toit mis ma kogu selle reisi jooksul sain oli seal. Fantastiline ulah ulah ning roheline karri värske kurgiga ning kookosepiimaga. Wow.



Nägime kauneid päikeseloojanguid ning nautisime õhtusööke sillerdava kuu valguses. Lugesime, ujusime ja puhkasime. Nagu see paketipuhkus ikka käib :) Oeh päris mõnus oli.



Olime Menol vist 4 päeva ning peale seda otsustasime veidi veel Lombokil ringi vaadata. Lombokil on Rinjani vulkaan, mida ma tahtsin väga näha. Samas on sinna hea minna veidi varustatuna, ehk kui sa kogu varustuse rendid, siis koos giidiga on see matk päris päris kallis. Aga oma varustusega ei ole kõige hullem. Nii et see jääb ootama järgmist korda.

Sõitsime veidi ringi ja keerasime sisse kohast kus näitas nool - beautiful waterfalls. Sõitsime mingit väga kahtlast teed pidi, mis vahepeal täitsa ära kadus ning lõpuks jõudsime kohale. Meid võttis vastu üks tore noormees, kes rääkis inglise keelt väga hästi ning lubas meid väikese tasu eest juhatada ilusatesse kohtadesse. No me siis järgnesime talle ja tõesti ise me poleks selliseid kohti üles leidnud. Ta viis meid ühte väikesesse kaljudega ümbritsetud ujulasse :) Vesi oli külm aga karastav ning esimest korda elus hüppasin ma päris kõrgelt kalju pealt vette ka. No ega see väga kõrgel polnud aga nii 4-5 meetrit :) Minu jaoks oli kõrge, aga vägev oli.



Peale seda külastasime veel paari juga ja ta näitas ka meile oma küla ning külanaised võtsid parasjagu sirbiga riisi maha. Kõik uudistasid meid suurte silmadega ja meie uudistasime vastu ning ajasime pisut juttu. Päris lõbus oli - haa.


Sõit viis meid Balile tagasi ning me veetsime veel pisut aega Ubudis ja pisut aega Kutal. Seekord ma proovisin veidi ka veemõnusid ning lained on seal tõesti suured ning surfimiseks ideaalsed. Ma liuglesin siiski bodyboardiga, mis pole päris sama nagu surfilaud aga lainepeal sõita saab küll.

Bali on tore koht küll. Järgmine kord aga ma prooviks mõnda teist aasia riiki nagu Birma või Laos. Aga Bali on ja jääb eriliseks kohaks.

lugu j2rgneb - bali ...

Lennuki aknast jäid eemalduma Manila miljonid tuled ja ees ootas Singapur. Singapuri ma sattusin üks kord juba ka varem, siis kui ma esimest korda Austraalia poole teel olin. Sellest jäi meeldi väga suur palavus ja suured tornid ja palju inimesi. Seekord olin aga väga meeldivalt üllatunud. Peale Filipiinide melu oli väga tore leida end puhtast hoolitsetud linnast, kus kõik kulges väga rahulikus kuid meeldivas tempos. Külastasime Singapuri muuseumit ning tutvusime veidi ajaloo ning kultuuriga. Singapur on olnud väga tähtsaks peatumispunktiks läbi aegade ning juba ammu hoolitseti selle eest, et Singapur püsiks. Tohutu rahvamass mis sealt läbi voolab kogu aeg jätab oma jälje haiguste ning muude hädadega, seetõttu ongi Singapur väga puhas ja hoolitsetud linn. Iga inimene kes seal elab võtab seda kui oma missiooni, sest muidu ei jääks sellest linnast midagi järgi. Nii et oli tore jalutada mõõda hoolitsetud parke ja alleesid ja uudistada linnapilti. Ütleme nii et mulje jäi väga meeldiv seekord.

Edasi aga Bali poole. Ma juba teadsin, et mis tuleb. Nii kui lennujaamast välja astud tormab sinu poole meeste kari, kes kõik püüavad haarata sult nööbist ja sind kuhugi viia - taxi taxi, transport transport!!! Nii et ma valmistusin selleks ja tormasin lennujaamast välja silmad maas ja suunaga väljuvate lendude poole, sest sealt on hea taksot võtta. Ehk ei saa nii palju petta. Mis aga juhtus oli see, et keegi ei hüüdnud taxi taxi või transport transport ja mul läks ikka veidi aega, enne kui ma üldse mingi takso leidsin. Laupäeva õhtu - kõik austraallased on linnapeal joomas, nii et taksod olid seal. Seekord ei läinud ka taksoga mitte kõige paremini, saime ikka veidi petta ja õigesse kohta ka ei viidud. õige koha leidmisega läks aega peaaegu 1,5 tundi. Bali hotellid on nii pisikesed ja neid on nii palju ja nii kitsastel tänavatel, et kaardi järgi minnes läheb ka aega. Kõige naljakam on see, et me otsisime ja otsisime, aga ei leidnud ja lõpuks läksime netikohvikusse, et uurida kus see on. Küsisime onult laua taga ja see vaatas nime ja kratsis kukalt ja ütles et pole kunagi kuulnud! ja nii me siis otsisime internetist ja lõpuks leidsime, mingi kaardi, mis ütles et peame tagasi minema veidi. Poole tunni pärast aga olime tagasi kohviku juures ja see koht oli netikohviku taga, nii umbes 10 meetrit. Ma olin õnnelik et kohale saime, sest El Nidol olin oma jalga veidi vigastanud koralliga, ning nüüd oli see paistes ja mida rohkem kõndisid seda hullemaks see läks. Nii et järgmised 3 päeva veetsin ma jalga puhates ja $1 dollarisi kokteile juues nurga peal baaris. Päris tore oli :)

Kuta ei ole siiski minu lemmik koht, kuid Ubud on, nii et sinna me suundusimegi järgmisena. Kohale jõudes saime teada, et homme on Galugan. See on väga tähtis päev Bali inimeste jaoks, sest sellel päeval tulevad jumalad taevast alla ning iga maja ukse ette tehakse selline bambusest kaar, mille külge riputatakse palmilehe ribad ning tippu selline väike korvike. Igal asjal on oma tähendus, kuid peamine on, et jumalad on teretulnud siia majja. Niisiis 10 päeva jooksul jumalad pidutsevad ning 10 päeva pärast toimub järjekordne tseremoonia Kalugan, mille käigus antakse jumalatele teada, et väga tore oli et tulite, aga nüüd on aeg tagasi minna. Külastasime Monkey Foresti templit ning saime teada, et kui tulla täis balinese kostüümis on meil võimalus sellest tseremooniast osa saada. No me siis läksime turule ja ostsime endale sarongid ja sallid ning olime elevil. Tseremoonia pidi olema hommikul vara nii 7. Me siis läksime kohale ja vaikus - täielik vaikus. Mitte kedagi. OK. Käisime ringi ja uurisime ning saime igasugu erinevaid vastuseid. Ühel hetkel aga hakkas mingi liikumine ja eks meiegi olime siis tagasi Monkey Forestis. Aga sisse meid ei lastud, vaidlesime küll, et meil on ju kostüüm ja meile öeldi, et me võime tulla! - aga EI. Ma sain aru ka, sest turiste oli seal teisigi kes kõik piilusid ja kui ühe sisse lased, siis varsti tahavad ju kõik saada ja siis ei ole see enam ju mingi tseremoonia vaid show turistidele. Nii et nägemata jäi see tseremoonia. Ma arvan, et kui minna väiksemasse kohta ja koos kohalikuga on tõenäosus sisse saada palju suurem. Pole hullu, selle asemel läksime vaatama tantsu õhtul.



Bali tants on ikka võimas. Et ära õppida kuidas üks tants käib, ma arvan, et see võib võtta aastaid. Bali tantsu juures on väga tavaline see, et sõrmed on kogu aeg välja painutatud kuidagi ülespoole. Minu sõrmed niiviisi igatahes ei paindu ning nende pea käib edasi tagasi kogu aeg ning silmad on pärani ning vaatavad kahtlustavalt kogu aeg ümberringi. Ma olin võlutud ja vaatasin vaimustusega. Eelmine kord ma vaatasin rohkem kaamerasse kui tantsu ennast. Seekord kaamerat polnud ja keskendusin ainult tantsule. Leidsin rütmi ning avastasin kui täpselt nad ikka tantsivad ja kui suurt füüsilist pingutust ning harjutamist see nõuab. wow



Sellest inspireerituna külastasin kohalikku raamatukogu ning panime koos Rubyga end kirja kiirkursustele. Ruby võttis Bali tantsu ning mina puu nikerdamise kursuse. Nimelt Bali inimesed on väga osavad nikerdamises ning kõik uksed ja voodid ja mis iganes esemed on mustreid ja kujundeid täis. Väga ilus. Nii et otsustasin seda kunsti veidi õppida. Kursus oli 3 tundi ning õpetajaks oli üks tore Bali mees, kes oli seda ametit õppinud alates 6-ndast eluaastast oma isalt ning tema isa oma isalt jne. 3 tunni jooksul õnnestus mul õppida kuidas nikerada põhilist lille mustrit ja väga mõnus töö oli. Tööriistad olid tal enda tehtud aga suht lihtsad ja ise valmistatavad. Ning ega see muster ise ka väga keeruline polnud. Puiduks oli mahagoni puu, see on suht pehme ning üsna lihtsalt vormitav. Jäin rahule ning kunagi kui mul on paiksem koht kavatsen ma selle asja uuesti käsile võtta ning oma kätt harjutada veidi. Ruby õppis ära ühe tantsu ning temagi jäi väga rahule.



Me olime Ubudis kusagil üks nädal ning selle jooksul õnnestus meil üht teist ikka teha. Üheks toredamaks ürituseks kujunes jalgaratta maraton. Märkasime ühel päeval jalutades väikest sildikest, et paari päeva pärast on selline kohalik lõbus jalgratta maraton. Kohalikus keeles, aga üldpilt oli aru saadav. Nii et otsisime üles ühe jalgratta laenutuse ning küsisime selle kohta ja voilà - 10 krooni ja tule ning naudi. Eks me siis rentisime jalgratta ja olime hommikul õiges kohas platsis. Inimesi oli palju ning igast vanusegrupist - lapsi, emad isad ja ka vanaemad - kõik rõõmsalt koos. Mulle tundus, et meie olime küll ainukesed mitte kohalikud aga ega see kedagi ei häirinud. Pauk käis ning sõit võis alata. Tee viis läbi ümberkaudsete külade ning loomulikult jäid tee peale ka riisipõllud ning sajad külaelanikud, kes tegelised oma igapäevatöödega. Nad lehvitasid rõõmsalt meile, kui me neist möödusime ja kogu see tripp oli laste kilkamist ja naeru täis. Väga mõnus.

Ubudis on paar asja, mis on väga head. Üheks neist on massaaž . Loomulikult me kasutasime seda võimalust paaril korral. Mõnes kohas ei olnud see väga hea, teises kohas aga väga hea. Proovisin lõpuks ära ka massaaži kuumade kividega. See käib nii nagu tavaline massaaž ikka, aga lõpus võetakse kasutusele ka kuumad mustad kivid ning masseeritakse nendega ning see aitab lihaseid rohkem lõdvestada. Päris hea oli. Järgmiseks leveliks on 4 käe massaaž . Seda ma ei jõudnud proovida, aga pidi väga hea olema.

Teine asi on toit. Me proovisime väga paljusid erinevaid restorane ja enamike kohalike toite. Kui keegi satub Ubudi siis võiksin soovitada ühte väikest kohta mis on enne Monkey Forestit, Ubud terraceview oli vist nimi. Väga hea vaade on tõesti ja toit on üsna odav ja hea ka. Ja teine koht, mille me leidsime saab ka kindlasti auhinna, sest see oli nii odav ja väga maitsev. See oli hiina koht, mille leidab Dewi Sita rd pealt. Õigemini tuleb sealt veel väikese tänava peale ära pöörata, aga tõesti, me sõime 3-4 erivat rooga ja kahepeal läks ehk 50 krooni, nii et väga hea koht.Üks asi jäi siiski proovimata, selleks on bali pearoog süte peal banaanilehtede vahel 6 tundi küpsetatud part. See on nagu meile jõuluroog, aga et seda tellida peab päev varem teada andma ja alati oli et homme aga lõpuks ei jõudnudki seda tellida. Aga teie kindlasti tellige ...

terrace view cafe

Aeg minna, rentisime rolleri ja andsime tuld. Bali on päris suur ja avastamist palju. Nii et olime elevil. Esimene peatus oli kohviistandus, mis jäi tee peale. Õigemini oli neid seal väga palju nii et peatusime ühes. Istanduses kasvas palju erinevaid taimi - vaniljet, kookost, teed, igasugu erinevaid tee ja kohvi sorte. Nr 1 kohvi sordiks, mis on eripärane ainult Balil on Kopi Luwak. Luwaki kohvi saadakse sel viisil, kui üks ilus kass

käib öösel ringi ja sööb kõige enim valminud kohviube. Kohvioad läbivad kassi seedeorganid, kuid jäävad täiesti terveks ning siis tulevad teisest otsast välja. Oad pestakse hoolikalt röstitakse ning valmib tõenäoliselt maailma parim kohv. Me siis proovisime ka tassikese seda kohvi. Oli tõesti suurepärane - väga tugeva maitsega. Veidikene shokolaadi maitsega. Aga väga tummine kuidagi ja oih väga hea. Üsna kallis muidugi. 150 grammi seda kohvi umbe maksab kusagil 300-400 krooni.


edasi liikusime suure vulkaani poole nimega Katamani. Tee peal otsustasime osta veidi puuvilju kohalike. Enamike neist polnud ma kunagi näinud. Tädi rõõmsalt aitas kaasa jajah, seda ikka ka jne. Lõpuks jõudis asi maksmiseni ning tädi küsis üüratut hinda. Selline asi ajab veidi närvi. Ütleme et sa tahad kilo mandariine ja keegi küsib selle eest 100 krooni kilo. No ei, siis saad alla veidi ja veel veidi ja siis veel veidi ja siis saad ikka poolega petta. Uhh, mulle ei meeldi üldse selline kauplemine. Ma saan aru, et pannakse 2-3x otsa aga 10. See on liiast. Ma saan aru tegelikult Bali inimestest, et enamik neist ei ole väga rikkad ja paljud turistid kes sinna tulevad on ikka 100 kordi rikkamad kui nemad, nii et miks ei peaks nad siis veidi rohkem maksma, aga mõnikord tulevad ka mitte nii rikkad backpackerid ja sama üüratuid hindu neilt küsida on ikka liiast.

Vulkaan. Baturi mägi ning Kitamani vulkaan on üks külastatavamaid kohti Balil ning ka meil oli plaan selle otsa ronida. Vaatasime kaugelt tegime paar pilti, kuid see aeg, kui me seal olime meid lihtsalt rünnati igast nurgast ja pakuti igast asju ja kuidagi väga vaenulikult isegi nii, et ma lasime sealt jalga. Lihtsalt selline tunne on et kõik tahavad sind lüpsta ja siis käib võitlus, kes sind lüpsta saab ja kui suurel hulgal. Ma lihtsalt ei suutnud usaldada mitte kedagi, eriti peale seda puuvilja insidenti nii et lasime sealt jalga.



Meil juhtus ka see õnnetus, et kaotasime ära kaardi tee peal nii et pidime siis taju järgi liikuma. Üks kord viis taju veidi alt ning sõitsime mööda õigest kohast. Nii et nägime veidi väiksemaid külasid, mis ei asunud pea teede ääres. Nägime mitmeid ilusaid tempeid täiesti inimtühjad. Kusagil linnas oleks turistijärjekord ümber nurga olnud. Nägime ühte silti - ököküla. Nii et otsustasime minna ja järgi vaadata, et mis see ököküla endast kujutab. Tee sinna oli pikk kuid ilus. Ököküla asus kusagil kõrge mäe otsas ning puhkides jõudsime kohale. Koht oli imeilus, väga eriliste väikeste hüttide või bungalotega. Majarahvas oli väga lahke ka ja kohal ise oli ka selline mõnus aura. Aga kallis oli see koht meie jaoks. Pere jaoks ehk mitte nii vägagi nii 500 krooni öö, aga meie jaoks oli see veidi liiast. Aga tore avastus oli sellegi poolest.

tempel teepeal

Meie sõit läks edasi aga pimedaks läks ja külmaks ka. Eriti ju mägedes. Panin salli ümber endale, aga nagu ikka veidi liiga hilja. Õnneks oli see külmetus mul ainult 1-2 päeva. Sõit pimedas aga võttis 2-3 tundi ja tahtsime kusagil peatuda, aga polnud ühtegi kohta. Nii et lõpuks jõudsime siis põhjarannikuni välja kohta nimega Lovina. Leidsime ilusa koha kus ööbida ning broneerisime endale ka varahommikuse delfiinituuri. Kuulsime et see on parim koht kus delfiine näha. No olime siis kell 6 valmis ja väike paadike viis meid merele. Päikesetõus oli kaunis ning merel väiksel paadil olla ja oli ka omaette kogemus. Mis aga minu tuju mõnes mõttes alati ära rikub on turistid ja see mis toimuma hakkas. Nimelt meie paadike liikus kusagile avamere poole ja järsku möödus meist üks paat ja siis teine ja siis 3,4 ja ka 5 ja lõpuks kui me"kohale jõudsime" ootas meid ees veel 10-15 paati. Kõik varitsesid, kõigil olid kaamerad valmis ja siis keegi hüüdis SEAL - iga paadi mootor pandi maksimum pöörete peale ja kõik paadid tormasid suure hooga delfiinide peale. Need loomulikult kadusid vee alla ning ilmusid paari minuti pärast kusagil kaugemalt välja. Siis toimus jälle seesama ning jälle ja jälle. Delfiine õnnestus paaril korral näha küll, kui need meie paadi juurest välja hüppasid. See oli tore moment, aga üldmulje - AAAH. Saate aru mis ma mõtlen:



Lovinast sõitsime allpoole. Tee peale jäi meile Gitgit waterfall ehk juga. Palju turiste ja neid jugasid nägin ma lõpuks nii palju, et nad hakkasid oma võlu kaotama. Aga Gitgit on siis siin:



Peatusime kohas nimega Candikuning. Candikuningi keskel asub suur turg ja kõik ümberkaudsed talumehed toovad oma puuvilju sinna, nii et hästi palju odavat puuvilja.
Üheks mida me päris palju sõime oli mangosteen. See on selline kõva koorega puuvili mille sees on väga magusad valged kaunad. Väga hea kraam


Teine hea asi oli Rambutan. Näevad välja punased ja karvased ning sees on suur valge pall. Palli sees oli minu meelest ka kivi nii et ettevaatust. Samuti ettevaatust, siplegad hirmsasti armastavad ka seda puuvilja ja seal peal ronida.



Candikuningis on ka suur suur botaanikaaed. Alati kui kusagil on botaanikaaed proovin ma sinna minna, sest minu meelest Eesti botaanikaaed on üks ilusamaid. Vähemalt mulle väga hinge lähedane. Candikuningis oli ka väga ilus botaanikaaed. Väga suur ning väga mitmekesine.

Candikuningi lähedal on ka üks väga kuulus temple nimega " ujuv tempel". Eks me käisime ka sealt läbi. Loomulikult meeletu turistihord. Nii et käisime kiirelt aga tempel ise on siin.



Templitesse ei saa sisse, eriti valge turist. Need on avatud ainult tseremooniateks nii et neid saab uudistada ainult kaugelt.

Järgmine päev sõitsime veidi allapoole kohta nimega Jatiluwih. See piirkond on kuulus oma riisipõldude poolest. Mitte et neid igal pool niigi ei oleks, aga sealsed on tõesti võrratud. Eelkõige seetõttu et vaated on vaimustavad. Väga kaugele ulatuvad ning riisipõllud on tõesti suured :



Enne kui me sinna jõudsime, saime teepeal kogeda sellist Bali kultuuri. Nagu ma ennist mainisin kaotasime me ära kaardi ja ega see pole Eesti, et lähed bensukasse ja ostad uue kaardi. Pole võimalik. Nii et me siis küsisime teed. Nii ka seekord. Nt küsisme teed tädilt ja ütlesime mitu mitu korda Jatiluwih. See on peamine tee ja kõik teavad seda kes seal elavad. Tädi juhatas meid minge sinna, minge sinna. Olime veidi kahtlevad aga ta oli väga järjekindel. See tee mis ta meile kätte juhatas läks täiesti vales suunas väikesse külasse. Külas oli toredad poisid ja näitasid jälle õige tee kätte. Või siis kui me otsisime ühte templit. Olime ristumiskohas ning silti polnud ja ma vaatasin lihtsalt abi otsivalt ringi ja üks mees viibutas sinna sinna -tempel tempel. Loomulikult vale suund, tempel oli teises suunas 300 meetrit. Selle asemel sõitsime 10 km otsisime templit. Ma arvan, et kohalikud lollitavad lihtsalt turiste. Pullipärast.

Lugu läheb jälle edasi, sest see on pikk lugu :)