mamihlapinatapai - Yàmanade keeles tähendab see - "vaatama teineteisele otsa, lootes, et teine teeb ettepaneku midagi teha, mida mõlemad pooled ihkavad, aga ei söenda teha"
James Sage (2010 roadtrip) - " trip is not about the destination, it is about the journey."
"James Holman (1786-1857), the blind traveller - I see things better with my feet."
"From Santiago AriaS - If life gives you lemons, make LEMONADE
Mark Twains words: Sorrow can take care of itself, but to get true benefit of joy, you must share it :)
Jimi Hendrix said: "When the power of love overcomes the love of power, the world will know peace"
Meelis Anvelt: Õnn pole rahas, vaid inimestes, kellega seda kulutada :)

Saturday, August 6, 2011

lugu j2rgneb - bali ...

Lennuki aknast jäid eemalduma Manila miljonid tuled ja ees ootas Singapur. Singapuri ma sattusin üks kord juba ka varem, siis kui ma esimest korda Austraalia poole teel olin. Sellest jäi meeldi väga suur palavus ja suured tornid ja palju inimesi. Seekord olin aga väga meeldivalt üllatunud. Peale Filipiinide melu oli väga tore leida end puhtast hoolitsetud linnast, kus kõik kulges väga rahulikus kuid meeldivas tempos. Külastasime Singapuri muuseumit ning tutvusime veidi ajaloo ning kultuuriga. Singapur on olnud väga tähtsaks peatumispunktiks läbi aegade ning juba ammu hoolitseti selle eest, et Singapur püsiks. Tohutu rahvamass mis sealt läbi voolab kogu aeg jätab oma jälje haiguste ning muude hädadega, seetõttu ongi Singapur väga puhas ja hoolitsetud linn. Iga inimene kes seal elab võtab seda kui oma missiooni, sest muidu ei jääks sellest linnast midagi järgi. Nii et oli tore jalutada mõõda hoolitsetud parke ja alleesid ja uudistada linnapilti. Ütleme nii et mulje jäi väga meeldiv seekord.



Edasi aga Bali poole. Ma juba teadsin, et mis tuleb. Nii kui lennujaamast välja astud tormab sinu poole meeste kari, kes kõik püüavad haarata sult nööbist ja sind kuhugi viia - taxi taxi, transport transport!!! Nii et ma valmistusin selleks ja tormasin lennujaamast välja silmad maas ja suunaga väljuvate lendude poole, sest sealt on hea taksot võtta. Ehk ei saa nii palju petta. Mis aga juhtus oli see, et keegi ei hüüdnud taxi taxi või transport transport ja mul läks ikka veidi aega, enne kui ma üldse mingi takso leidsin. Laupäeva õhtu - kõik austraallased on linnapeal joomas, nii et taksod olid seal. Seekord ei läinud ka taksoga mitte kõige paremini, saime ikka veidi petta ja õigesse kohta ka ei viidud. õige koha leidmisega läks aega peaaegu 1,5 tundi. Bali hotellid on nii pisikesed ja neid on nii palju ja nii kitsastel tänavatel, et kaardi järgi minnes läheb ka aega. Kõige naljakam on see, et me otsisime ja otsisime, aga ei leidnud ja lõpuks läksime netikohvikusse, et uurida kus see on. Küsisime onult laua taga ja see vaatas nime ja kratsis kukalt ja ütles et pole kunagi kuulnud! ja nii me siis otsisime internetist ja lõpuks leidsime, mingi kaardi, mis ütles et peame tagasi minema veidi. Poole tunni pärast aga olime tagasi kohviku juures ja see koht oli netikohviku taga, nii umbes 10 meetrit. Ma olin õnnelik et kohale saime, sest El Nidol olin oma jalga veidi vigastanud koralliga, ning nüüd oli see paistes ja mida rohkem kõndisid seda hullemaks see läks. Nii et järgmised 3 päeva veetsin ma jalga puhates ja $1 dollarisi kokteile juues nurga peal baaris. Päris tore oli :)



Kuta ei ole siiski minu lemmik koht, kuid Ubud on, nii et sinna me suundusimegi järgmisena. Kohale jõudes saime teada, et homme on Galugan. See on väga tähtis päev Bali inimeste jaoks, sest sellel päeval tulevad jumalad taevast alla ning iga maja ukse ette tehakse selline bambusest kaar, mille külge riputatakse palmilehe ribad ning tippu selline väike korvike. Igal asjal on oma tähendus, kuid peamine on, et jumalad on teretulnud siia majja. Niisiis 10 päeva jooksul jumalad pidutsevad ning 10 päeva pärast toimub järjekordne tseremoonia Kalugan, mille käigus antakse jumalatele teada, et väga tore oli et tulite, aga nüüd on aeg tagasi minna. Külastasime Monkey Foresti templit ning saime teada, et kui tulla täis balinese kostüümis on meil võimalus sellest tseremooniast osa saada. No me siis läksime turule ja ostsime endale sarongid ja sallid ning olime elevil. Tseremoonia pidi olema hommikul vara nii 7. Me siis läksime kohale ja vaikus - täielik vaikus. Mitte kedagi. OK. Käisime ringi ja uurisime ning saime igasugu erinevaid vastuseid. Ühel hetkel aga hakkas mingi liikumine ja eks meiegi olime siis tagasi Monkey Forestis. Aga sisse meid ei lastud, vaidlesime küll, et meil on ju kostüüm ja meile öeldi, et me võime tulla! - aga EI. Ma sain aru ka, sest turiste oli seal teisigi kes kõik piilusid ja kui ühe sisse lased, siis varsti tahavad ju kõik saada ja siis ei ole see enam ju mingi tseremoonia vaid show turistidele. Nii et nägemata jäi see tseremoonia. Ma arvan, et kui minna väiksemasse kohta ja koos kohalikuga on tõenäosus sisse saada palju suurem. Pole hullu, selle asemel läksime vaatama tantsu õhtul.



Bali tants on ikka võimas. Et ära õppida kuidas üks tants käib, ma arvan, et see võib võtta aastaid. Bali tantsu juures on väga tavaline see, et sõrmed on kogu aeg välja painutatud kuidagi ülespoole. Minu sõrmed niiviisi igatahes ei paindu ning nende pea käib edasi tagasi kogu aeg ning silmad on pärani ning vaatavad kahtlustavalt kogu aeg ümberringi. Ma olin võlutud ja vaatasin vaimustusega. Eelmine kord ma vaatasin rohkem kaamerasse kui tantsu ennast. Seekord kaamerat polnud ja keskendusin ainult tantsule. Leidsin rütmi ning avastasin kui täpselt nad ikka tantsivad ja kui suurt füüsilist pingutust ning harjutamist see nõuab. wow



Sellest inspireerituna külastasin kohalikku raamatukogu ning panime koos Rubyga end kirja kiirkursustele. Ruby võttis Bali tantsu ning mina puu nikerdamise kursuse. Nimelt Bali inimesed on väga osavad nikerdamises ning kõik uksed ja voodid ja mis iganes esemed on mustreid ja kujundeid täis. Väga ilus. Nii et otsustasin seda kunsti veidi õppida. Kursus oli 3 tundi ning õpetajaks oli üks tore Bali mees, kes oli seda ametit õppinud alates 6-ndast eluaastast oma isalt ning tema isa oma isalt jne. 3 tunni jooksul õnnestus mul õppida kuidas nikerada põhilist lille mustrit ja väga mõnus töö oli. Tööriistad olid tal enda tehtud aga suht lihtsad ja ise valmistatavad. Ning ega see muster ise ka väga keeruline polnud. Puiduks oli mahagoni puu, see on suht pehme ning üsna lihtsalt vormitav. Jäin rahule ning kunagi kui mul on paiksem koht kavatsen ma selle asja uuesti käsile võtta ning oma kätt harjutada veidi. Ruby õppis ära ühe tantsu ning temagi jäi väga rahule.



Me olime Ubudis kusagil üks nädal ning selle jooksul õnnestus meil üht teist ikka teha. Üheks toredamaks ürituseks kujunes jalgaratta maraton. Märkasime ühel päeval jalutades väikest sildikest, et paari päeva pärast on selline kohalik lõbus jalgratta maraton. Kohalikus keeles, aga üldpilt oli aru saadav. Nii et otsisime üles ühe jalgratta laenutuse ning küsisime selle kohta ja voilà - 10 krooni ja tule ning naudi. Eks me siis rentisime jalgratta ja olime hommikul õiges kohas platsis. Inimesi oli palju ning igast vanusegrupist - lapsi, emad isad ja ka vanaemad - kõik rõõmsalt koos. Mulle tundus, et meie olime küll ainukesed mitte kohalikud aga ega see kedagi ei häirinud. Pauk käis ning sõit võis alata. Tee viis läbi ümberkaudsete külade ning loomulikult jäid tee peale ka riisipõllud ning sajad külaelanikud, kes tegelised oma igapäevatöödega. Nad lehvitasid rõõmsalt meile, kui me neist möödusime ja kogu see tripp oli laste kilkamist ja naeru täis. Väga mõnus.

Ubudis on paar asja, mis on väga head. Üheks neist on massaaž . Loomulikult me kasutasime seda võimalust paaril korral. Mõnes kohas ei olnud see väga hea, teises kohas aga väga hea. Proovisin lõpuks ära ka massaaži kuumade kividega. See käib nii nagu tavaline massaaž ikka, aga lõpus võetakse kasutusele ka kuumad mustad kivid ning masseeritakse nendega ning see aitab lihaseid rohkem lõdvestada. Päris hea oli. Järgmiseks leveliks on 4 käe massaaž . Seda ma ei jõudnud proovida, aga pidi väga hea olema.

Teine asi on toit. Me proovisime väga paljusid erinevaid restorane ja enamike kohalike toite. Kui keegi satub Ubudi siis võiksin soovitada ühte väikest kohta mis on enne Monkey Forestit, Ubud terraceview oli vist nimi. Väga hea vaade on tõesti ja toit on üsna odav ja hea ka. Ja teine koht, mille me leidsime saab ka kindlasti auhinna, sest see oli nii odav ja väga maitsev. See oli hiina koht, mille leidab Dewi Sita rd pealt. Õigemini tuleb sealt veel väikese tänava peale ära pöörata, aga tõesti, me sõime 3-4 erivat rooga ja kahepeal läks ehk 50 krooni, nii et väga hea koht.Üks asi jäi siiski proovimata, selleks on bali pearoog süte peal banaanilehtede vahel 6 tundi küpsetatud part. See on nagu meile jõuluroog, aga et seda tellida peab päev varem teada andma ja alati oli et homme aga lõpuks ei jõudnudki seda tellida. Aga teie kindlasti tellige ...

terrace view cafe

Aeg minna, rentisime rolleri ja andsime tuld. Bali on päris suur ja avastamist palju. Nii et olime elevil. Esimene peatus oli kohviistandus, mis jäi tee peale. Õigemini oli neid seal väga palju nii et peatusime ühes. Istanduses kasvas palju erinevaid taimi - vaniljet, kookost, teed, igasugu erinevaid tee ja kohvi sorte. Nr 1 kohvi sordiks, mis on eripärane ainult Balil on Kopi Luwak. Luwaki kohvi saadakse sel viisil, kui üks ilus kass

käib öösel ringi ja sööb kõige enim valminud kohviube. Kohvioad läbivad kassi seedeorganid, kuid jäävad täiesti terveks ning siis tulevad teisest otsast välja. Oad pestakse hoolikalt röstitakse ning valmib tõenäoliselt maailma parim kohv. Me siis proovisime ka tassikese seda kohvi. Oli tõesti suurepärane - väga tugeva maitsega. Veidikene shokolaadi maitsega. Aga väga tummine kuidagi ja oih väga hea. Üsna kallis muidugi. 150 grammi seda kohvi umbe maksab kusagil 300-400 krooni.


edasi liikusime suure vulkaani poole nimega Katamani. Tee peal otsustasime osta veidi puuvilju kohalike. Enamike neist polnud ma kunagi näinud. Tädi rõõmsalt aitas kaasa jajah, seda ikka ka jne. Lõpuks jõudis asi maksmiseni ning tädi küsis üüratut hinda. Selline asi ajab veidi närvi. Ütleme et sa tahad kilo mandariine ja keegi küsib selle eest 100 krooni kilo. No ei, siis saad alla veidi ja veel veidi ja siis veel veidi ja siis saad ikka poolega petta. Uhh, mulle ei meeldi üldse selline kauplemine. Ma saan aru, et pannakse 2-3x otsa aga 10. See on liiast. Ma saan aru tegelikult Bali inimestest, et enamik neist ei ole väga rikkad ja paljud turistid kes sinna tulevad on ikka 100 kordi rikkamad kui nemad, nii et miks ei peaks nad siis veidi rohkem maksma, aga mõnikord tulevad ka mitte nii rikkad backpackerid ja sama üüratuid hindu neilt küsida on ikka liiast.

Vulkaan. Baturi mägi ning Kitamani vulkaan on üks külastatavamaid kohti Balil ning ka meil oli plaan selle otsa ronida. Vaatasime kaugelt tegime paar pilti, kuid see aeg, kui me seal olime meid lihtsalt rünnati igast nurgast ja pakuti igast asju ja kuidagi väga vaenulikult isegi nii, et ma lasime sealt jalga. Lihtsalt selline tunne on et kõik tahavad sind lüpsta ja siis käib võitlus, kes sind lüpsta saab ja kui suurel hulgal. Ma lihtsalt ei suutnud usaldada mitte kedagi, eriti peale seda puuvilja insidenti nii et lasime sealt jalga.



Meil juhtus ka see õnnetus, et kaotasime ära kaardi tee peal nii et pidime siis taju järgi liikuma. Üks kord viis taju veidi alt ning sõitsime mööda õigest kohast. Nii et nägime veidi väiksemaid külasid, mis ei asunud pea teede ääres. Nägime mitmeid ilusaid tempeid täiesti inimtühjad. Kusagil linnas oleks turistijärjekord ümber nurga olnud. Nägime ühte silti - ököküla. Nii et otsustasime minna ja järgi vaadata, et mis see ököküla endast kujutab. Tee sinna oli pikk kuid ilus. Ököküla asus kusagil kõrge mäe otsas ning puhkides jõudsime kohale. Koht oli imeilus, väga eriliste väikeste hüttide või bungalotega. Majarahvas oli väga lahke ka ja kohal ise oli ka selline mõnus aura. Aga kallis oli see koht meie jaoks. Pere jaoks ehk mitte nii vägagi nii 500 krooni öö, aga meie jaoks oli see veidi liiast. Aga tore avastus oli sellegi poolest.

tempel teepeal

Meie sõit läks edasi aga pimedaks läks ja külmaks ka. Eriti ju mägedes. Panin salli ümber endale, aga nagu ikka veidi liiga hilja. Õnneks oli see külmetus mul ainult 1-2 päeva. Sõit pimedas aga võttis 2-3 tundi ja tahtsime kusagil peatuda, aga polnud ühtegi kohta. Nii et lõpuks jõudsime siis põhjarannikuni välja kohta nimega Lovina. Leidsime ilusa koha kus ööbida ning broneerisime endale ka varahommikuse delfiinituuri. Kuulsime et see on parim koht kus delfiine näha. No olime siis kell 6 valmis ja väike paadike viis meid merele. Päikesetõus oli kaunis ning merel väiksel paadil olla ja oli ka omaette kogemus. Mis aga minu tuju mõnes mõttes alati ära rikub on turistid ja see mis toimuma hakkas. Nimelt meie paadike liikus kusagile avamere poole ja järsku möödus meist üks paat ja siis teine ja siis 3,4 ja ka 5 ja lõpuks kui me"kohale jõudsime" ootas meid ees veel 10-15 paati. Kõik varitsesid, kõigil olid kaamerad valmis ja siis keegi hüüdis SEAL - iga paadi mootor pandi maksimum pöörete peale ja kõik paadid tormasid suure hooga delfiinide peale. Need loomulikult kadusid vee alla ning ilmusid paari minuti pärast kusagil kaugemalt välja. Siis toimus jälle seesama ning jälle ja jälle. Delfiine õnnestus paaril korral näha küll, kui need meie paadi juurest välja hüppasid. See oli tore moment, aga üldmulje - AAAH. Saate aru mis ma mõtlen:



Lovinast sõitsime allpoole. Tee peale jäi meile Gitgit waterfall ehk juga. Palju turiste ja neid jugasid nägin ma lõpuks nii palju, et nad hakkasid oma võlu kaotama. Aga Gitgit on siis siin:



Peatusime kohas nimega Candikuning. Candikuningi keskel asub suur turg ja kõik ümberkaudsed talumehed toovad oma puuvilju sinna, nii et hästi palju odavat puuvilja.
Üheks mida me päris palju sõime oli mangosteen. See on selline kõva koorega puuvili mille sees on väga magusad valged kaunad. Väga hea kraam


Teine hea asi oli Rambutan. Näevad välja punased ja karvased ning sees on suur valge pall. Palli sees oli minu meelest ka kivi nii et ettevaatust. Samuti ettevaatust, siplegad hirmsasti armastavad ka seda puuvilja ja seal peal ronida.



Candikuningis on ka suur suur botaanikaaed. Alati kui kusagil on botaanikaaed proovin ma sinna minna, sest minu meelest Eesti botaanikaaed on üks ilusamaid. Vähemalt mulle väga hinge lähedane. Candikuningis oli ka väga ilus botaanikaaed. Väga suur ning väga mitmekesine.

Candikuningi lähedal on ka üks väga kuulus temple nimega " ujuv tempel". Eks me käisime ka sealt läbi. Loomulikult meeletu turistihord. Nii et käisime kiirelt aga tempel ise on siin.



Templitesse ei saa sisse, eriti valge turist. Need on avatud ainult tseremooniateks nii et neid saab uudistada ainult kaugelt.

Järgmine päev sõitsime veidi allapoole kohta nimega Jatiluwih. See piirkond on kuulus oma riisipõldude poolest. Mitte et neid igal pool niigi ei oleks, aga sealsed on tõesti võrratud. Eelkõige seetõttu et vaated on vaimustavad. Väga kaugele ulatuvad ning riisipõllud on tõesti suured :



Enne kui me sinna jõudsime, saime teepeal kogeda sellist Bali kultuuri. Nagu ma ennist mainisin kaotasime me ära kaardi ja ega see pole Eesti, et lähed bensukasse ja ostad uue kaardi. Pole võimalik. Nii et me siis küsisime teed. Nii ka seekord. Nt küsisme teed tädilt ja ütlesime mitu mitu korda Jatiluwih. See on peamine tee ja kõik teavad seda kes seal elavad. Tädi juhatas meid minge sinna, minge sinna. Olime veidi kahtlevad aga ta oli väga järjekindel. See tee mis ta meile kätte juhatas läks täiesti vales suunas väikesse külasse. Külas oli toredad poisid ja näitasid jälle õige tee kätte. Või siis kui me otsisime ühte templit. Olime ristumiskohas ning silti polnud ja ma vaatasin lihtsalt abi otsivalt ringi ja üks mees viibutas sinna sinna -tempel tempel. Loomulikult vale suund, tempel oli teises suunas 300 meetrit. Selle asemel sõitsime 10 km otsisime templit. Ma arvan, et kohalikud lollitavad lihtsalt turiste. Pullipärast.

Lugu läheb jälle edasi, sest see on pikk lugu :)

No comments:

Post a Comment