Filipiinid ja Bali

Meil oli Jaaguga plaan minna koos Filipiinidele puhkama paariks nädalaks koos, aga vana tõde on, et plaanid, need muutuvad kogu aeg. Nagu ennist sai mainitud, et mõnikord tunduvad asjad puhta kullana kuid mõne aja pärast on asjad jälle muutunud. Meil Jaaguga oli tihti vestluseks silla all elades, et poissmees on ikka hea olla - muretu, vaba ja pikk suhe - see läheb ju ikka lõpuks tuksi - nii et parem on olla poissmees ja ikka pikalt.

Kaks kuud hiljem - hostelisse saabus üks suurte ilusate siniste silmade ja kuldsete lokkidega saksa piiga Barbara ning Jaak oli kui piksest tabatud ja otsustas koos temaga Darwinisse minna.

Mina kohtusin hostelis ühte Korea tüdrukut, kellega kohe alguses tekkis väga hea klapp. Oli võlutud tema mõtteviisist ja tema olekust. Temas on nagu mingi rõõmumullid sees ning tema naer on lihtsalt nakkav. Igatahes armusin temasse kõrvuni ära, nii et saage tuttavaks Ayhoon või austraalia päraselt Ruby.


Ruby on 29 aastat vana. Tal on 2 venda, ema ja isa ning ta elas Koreas Souli lähedal väiksemas linnas. Tal on füüsikas magistrikraad ja see oli ka osaliselt tema töö - ülikoolis andis loenguid. Nüüd on ta kusagil poolteistaastat ringi rännanud ja tundub, et mõned aastad veel. Ma õpetan talle tasapisi eesti keelt ja tema mulle korea keelt ja siiani on meil koos väga hea.

Igatahes läksime me nüüd Filipiinidele neljakesi. Meie teed läksid küll lahku järgmisel päeval, sest meie Rubyga otsustasime lennata Palawani saarele ja Jaak jäi suurele saarele Manillasse mõneks päevaks oma viisa asju ajama. Küll me kohtume taas, ehk Uus-Meremaal.

Palawan on Filipiinide üks suurimaid saari ning paljude arust ka üks ilusamaid. Pealinnaks Puerto Princessa. Kohad nimed on enamik hispaania keelsed, sest filipiinid oli hispaania koloniaalmaa. 16. sajandist 19 sajandi keskpaigani. Hispaanlaste pärandiks oli kristluse edendamine filipiinidel. Nii et peaaegu kõik filipiinlased on usklikud ja ma ütleks isegi süvausklikud. Hispaanlased rajasid ka palju koole ja muid toredaid riigimajakesi. Endaga tõid nad kaasa ka palju uusi juurvilja sorte ning mitmekesistasid filipiinide toidulauda. Peale hispaanlasi oli filipiinidel väike sõda Ameerikaga ning peale teise maailmasõja ajal tegid oma töö jaapanlased. Peale sõja lõppu saavutasid filipiinlased siiski iseseivuse ja seda on nad siiani. Oma jälje aga on jätnud sinna kõik.

Filipiinidel saab liikuda mitmel erineval viisil -ka härjavankris

Palawanil on mitu turistile huvipakkuvat objekti. Üheks neist on maailma pikim maa-alune jõgi. Reklaamid on igal pool, et hääleta hääleta meie poolt. Aadressiks on http://www.new7wonders.com/archives/wonder/puerto-princesa-underground-river
Sealt saate vaadata ka pilte, sest meil neid seal koopas eriti ei õnnestunud teha. Minu jaoks oli see üks suur suur koobas, kus voolas läbi jõgi ja see läks ikka pikalt - nii 9 km või nii. Me tegime nii tavalise kruiisi- paari km, aga võimalik teha ka pikemaid. Loomulikult peab selle eest kukrut ka kõvasti rohkem kergitama.

Mulje ise oli päris hea, liigud vaikselt pimedas mööda jõge ja nahkhiired lendavad igal pool ja meeletud suured stalaktiivid on igal pool. Küll üks on mikihiire nägu ja siis jälle dinosaurus või muu elukas. Eks need on pikalt ja suurelt läbi uuritud ja mõne koha peal oli venelased isegi suutnud - "Misha oli siin" kirjutada. Mõned asjad ei muutu kunagi.

Teiseks põnevaks kohaks on Ugong Rock, ehk selline suur kivi, mida tuuled ja veed on uuristanud miljoneid aastaid ja nüüdseks on see selline koht, kus turist saab minna ja pilti teha :)

Tegelikult oli see äge koht ja üsna odav. Suur kivi ja kui tagusid vastu kivi mingi asjaga siis kivi kõmises vastu. Päris tore. Muidugi tuli suurt vaeva näha, et mööda seda kivi üles saada, sest see oli ikka väga suur kivi ja kõige tipust sai mööda köit alla lasta. Ehk siis zipline, eesti keeles ma ei teagi mis see on. Ma polnud kunagi lasknud, aga nüüd siis proovisin. Polnud üldse väga hirmus, kuigi eelnevalt olid mingid tädid röökinud terve tee täiest kõrist. Minu jaoks oleks võinud isegi veidi kiirem see protsess olla, et hoogu oleks rohkem tahtnud.



Palawani kõige ilusam ja eksklusiivsem koht on El Nido. Ehk selline väike linnake saare kõige põhja osas. El Nido ümbruses on palju imeilusaid laguune, sadu väiksed paradiisisaarekesi ning kauneid randu, kus vedeleda. El Nidosse saab lennukiga, aga see lennupilet ei ole just kõige odavam sinna ja eriti veel Manilast. Meie otsisime alati säästlikku varianti, ning selleks oli roller. Sõit sinna kestis kusagil 8-9 tundi ning viimased paar tundi olid tagumikule täielik surm juba. Eriti kui pole harjunud sadulas istuma terve päev. Nagu ma kohalike jutust aru sain, esimene osa teest, mis läheb El Nido poole, oli korealaste poolt ehitatud ja töö oli korralik. Teise poole tegid aga filipiinod ise, mis tähendab, et enamus rahast, mis pidi selle töö jaoks minema läks kellegi teise taskusse ja kokku hoiti iga asja pealt ja seda oli tunda ka. Me oleks kukkunud vähemalt 4-5 korral päris kindlasti. Ma polnud ammu rolleri seljas olnud ja see viimane tee osa- nii 2 tundi oli kruusatee, mida ilmestasid miljonid augud ja ohtlikud kurvid. Eriti vihkasin ma kurve, kus kurvi pöördeosas oli paks kiht kruusa või liiva, kuhu oli mõnus sisse vajuda. Autod lasevad seal kiiresti, kuid 2 ratta seljas kogenematul eesti poisil seal väga kerge polnud, eriti kui keegi veel taga istub. Vandusin vahepeal omaette aga lõpuks olime kohal. Ja vaade oli võimas. Imeilus väike linnake, mille ümber laiub ookean ja pilk ookeanile paneb kergelt ohkama. Wooow, see on ilus. Vaadake ise:



Me leidsime mõnusa koha otse ranna kõrval kus ööbida. Kuna parasjagu madal hooaeg saime mõnusalt hinnaalandust ja olime väga rahul.

Island bungalow resort

Enamikel õhtutel tõime kohalikult turult kala - mõne suure tuunakala või mõned väiksemad barrakuudad või midagi, ning ööbimiskoha omanik Lingling sättis meile kenasti grilli liiva peale ning kuumad söed ka, ehk täisservice. Saime rahulikult oma kalakest seal küpsetada ja päikeseloojangut vaadata.

umbes nii see oli

Leidsime endale ka ühe väikse sõbra sealt kohast, Alberti, ehk sellise väikse koera. Kes truult sammus kogu aeg meie järgel ning magas meie ukse ees, peamiselt selle pärast, et söögiülejäägid läksid tema kurgust alla ja ma olin tõsiselt üllatunud, kui ta esimesel õhtul kala pea koos kogu skeletiga 2 sekundiga alla kugistas nii et silm ka ei pilkunud. Shokk.

kui selline kusagilt välja roomab siin on ka shokk

Ühel õhtul jalutasime veidi ringi ning sattusime mõningate kohalikega juttu ajama. Nad kutsusid sisse ning pakkusid meile veidi brändit. Rumm ja brändi on Filipiinidel nii odav, et see on naeruväärne, ma ütleks et 0,7l väga hea brändi maksis 15-20 krooni. ehk 1 euro eest. Niisiis olime koos Rubyga väikses majakeses ning meie ümber 5-6 vanemat härrasmeest ja üks noorem ning neil silmad kõik vilasid juba rõõmsalt. Brändi klaas käis ringi ning naer ja jutt muutus kogu aeg ikka valjemaks ja valjemaks ning pudelid tühjenesid üks teise järel. Kohalikel elu tegelt lihtne, et kui on kusagil tööd teha, siis tehakse. Keegi näljas pole. Kala on meres palju. Elatakse üsna lihtsalt- bambusest ja palmilehtedest on onnid kokku klopsitud. Onnis on paar lavatsit kuhu pere peab ära mahtuma magama, pesunöör on väljas ja wc on nurga taga. Nagu ikka. Põhiline vara on kukk. Paljudel on kana, aga igal ühel kukke pole, nii et hommikuti mehed kogunevad kusagil ja siis käib arutelu ja kuke vahetus. See kes kuke saab, selle nägu ikka säras nagu esimene päike pärast pikka talve. Selle pika jutu lõpetuseks sai kokku lepitud nende härrastega, et nad viivad meid järgmine päev hommikul tuurile koos paadiga, sest üks oli kalamees ja tal oli paat, ning üks neist kuulus giid, vähemalt nende jutu järgi.

giid ja tema sõber paadimees-

Niisiis järgmine hommik olime meie kohal, aga härrased alles magasid ja olid ilmselgelt suures pohmeluses. Siis läks paar tundi aega, sest ega nad vist ei oodanud, et me tegelikult ka tuleme. Lõpuks oli paat ja giid olemas ning sõit võis alata. Nad olid lubanud meile suurt ja ägedat trippi, kuid hakkas tunduma, et see jääb ära. Aega oli juba liiga vähe. Sellegi poolest nägime päris huvitavaid kohti. Giid viis meid ühte laguuni, kus veidi edasi ujudes tuli selline koobas. Ujusid koopasse sisse, ning koopa laes oli väike ava, kust läbi tungis suur ja tugev päikeskiir. See kiir läks lõpuks päris laiaks ning helkis helesinises vees sügavale. Ehk see oli selline koht, mis tavaliselt on kusagil filmides. Et on üks suur koobas ja on väga pime ning siis on selline väike ava laes kus läbi tungib suuuuur kiir. Teate ju küll mida ma mõtlen. Vägev, oleks tahtnud pilti teha.
Sõitsime terve päeva ühest laguunist teise ja mõne koha peal sai snorgeldada. Minu meelest polnud snorgeldamine siin eriti hea. Polnud eriti midagi vaadata. Laguunid ise olid aga päris ilusad, siin on paar pilti :



El Nido on üks ilus koht küll. Nädalake seal läheb kiiresti, kuid väga kaua seal midagi teha küll pole. Nii et tagasi pealinna poole. Filipiinodest ehk niipalju, et mehed minu meelest on üsna väikesekasvulised, kuid enamik neist väga sitked ja lihalised, samas aga üsna kõhnad. Selline talupoeglik keha, palju tööd ja mitte nii palju süüa. Naised on üsna ilusad, seetõttu on nad üsna lemmikud austraallaste või korealaste jne meeste hulgas, kes nendega hea meelega abielluvad. Filipiinidel on tegelikult palju probleeme just selle abieluga. Väga paljud noored neiud, ikka väga paljud nii pooled jäävad juba rasedaks olles keskkoolis või veelgi varem. Nii et paljud neist abielluvad noorelt ja olles kord juba abiellunud on väga raske lahutada. See võtab oma 4-5 aastat ja väga palju raha. Nii et paljud on abielus ühega, aga elavad koos hoopis kellegi teisega. Kui aga arvestada kui usklikud nad on siis mõned asjad jätavad nad küll piiblis lugemata :)

Üheks õhtuks jäime ka Manilasse. Pealinna. Lennujaamast välja astudes oli meil pikk jutuajamine taksojuhtidega. Tahtsime saada odavasse hotelli, aga keegi ei tunnista sellist asja. Takso eest taheti saada umbes 5-6 korda suuremat tasu. See on safe takso, viiakse kohale ja midagi ei juhtu, selle eest pead maksma rohkem. OK, me siis läheme jala. HULL oled peast või, kuhu sa lähed?Saad surma nii ju. No lõpuks nad said ikka aru, et me läheme jala ja juhatasid meid ühte hotelli, mida me teadsime, et on veidi odavam. Hakkasime astuma, tee polnud väga pikk aga läks läbi päris huvitavatest kohtadest, kus tänavate peal oli liiga härrasmeeste klubisid ja igasugu hulkureid, kes kõik tahtsid midagi, aga keegi meil liiga küll ei teinud. Jõudsime kohale ja saime toa. Tuba ise oli puhas ja korralik, aga ehitatud ainult ühel eesmärgil. Punane valgus ja peeglid igal pool ümberringi, ma usun et Jaagule oleks seal meeldinud :)

-

Päeval käisime veidi Manilas ringi ja õhtul enne lennukit leidsime ühe väga kohaliku baari. Reegel on, et kui on baar on karaoke ka kõik filipiinod laulavad ja palju ja kogu aeg. Nii et kes laulda saab, see on võitlus. Baaris käis asi nii, et õlut- jah! Kui palju? Ämber - OK. Tuuakse ämber, ämber on täis jääd ja õllepudeleid. Mõnus. Kohalik söök ja kohalik õlu. Maitsesid hästi, loomulikult kõik kes baaris olid vaatasid meid silmanurgast kogu aeg naljaka muigega aga meie vaatasime neid ka samamoodi, nii et oli tore. Baaridaam hoolitses meie eest igati hästi ning lõpuks läks tänavale ja karjus meile kusagilt takso ka ja seletas kuhu me minna tahame ja olimegi teel Bali poole ...