Hei hopsti!

Viimasest postitusest on nüüd juba niipalju möödas, et raske on isegi end tagasi viia nii kaugele. Siiski kirjutan kõigepealt sellest, et millest ma toona mõtlesin. Sest mõtted, need ju vahetuvad koguaeg ja mis mõnikord tundub absoluutse tõena on hiljem hoopis midagi muud.

Eks vana tõde on, et mida vanemaks saad, seda targemaks ka. Eks minugi silmad avanevad aeg ajalt mõne koha pealt ja siis on selline tunne, et kas ma olen nii kaua ringi käinud klapid peas. Peale seda tundub suure vajadusena kuulutada kõigile oma uut avastust ainult selleks, et leida, et see on ju ammu teada tuntud asi ja ei midagi uut siin ilmas. Lihtsalt minul võttis nii palju aega, et aru saada sellest. Aga iga asi omal ajal.

Ühel päeval töö juures hakkas mu mõte lihtsalt oma rada kuhugi minema ja jõudis välja siis sellise avastuseni. Mu üleeelmine blogipost on sellest, et mis on olulised asjad elus ja ma avastasin, et ehkki ma panin need sinna kirja, siis ise ma neid ju ei jälgi täiel määral. Aga miks ma need sinna siis kirjutasin?

Õhtul hostelis olles nägin inimesi kuidagi teises valguses. Enamik vaevles mingite sõltuvuste või probleemide küüsis - aga miks? Kas inimene ei suuda siis tõesti nendest üle olla? Magama minnes mõtlesin pikalt ja otsustasin end veidi proovile panna ja endale mõned "challengid" püstitada. Eelduseks võttsin siin asjad, mis olid mu üleeelmises blogpostis. Mulle tundus juba tükk aega, et koolist on väga palju aega möödas ja ma ei ole üldse end arendanud vaimselt. Olen üsna vähe asju juurde õppinud.

Ühest asjast ma olen aru saanud ja ma olen võtnud selle endale uueks elu aluseks. Kogu elu tuleb hoolitseda oma vaimu ja keha eest. Ehk kogu elu tuleb õppida ja täiendada end kogu aeg. Maailmas on nii palju huvitavat. Nii palju valdkondi, nii palju informatsiooni kõige kohta. Internet on valla, ole ainult mees ja uuri. Teine asi on tervis ja hea vorm. Igaüks leiab kindlasti mingi võimaluse või valdkonna või keskkonna, kus end treenida. Võimalusi on nii palju ning koos hea toitumisega annab see vaimule nii suurt naudingut. Palju suuremat kui see, mille sa saad diivanil vedeledes. Ja vahet ei ole kui vana sa oled. Minu meelest vanemas eas peaks inimesed just seda enam trenni tegema. Ma saan aru, et mõned kondid valutavad, aga ujuda saab ju ikka ja võimalusi on teisigi.

foto internetist

Niisiis otsustasin kõigepealt vabaneda kõigest liigsest mis mul on. See on vajalik selleks, et alustada puhtalt lehelt. See on alati lihtsam. Niisiis kõik mis polnud otseselt vajalik pidi kaduma - telefon, internet, arvuti, televiisor, muusika. Vabaneda mürast, mis kogu aeg on su ümber ja millega sa oled harjunud, aga mis pole sugugi vajalik, vaid lihtsalt röövib aega ja palju. Teiseks asjaks oli igasugune tarbimine. Siin hostelis inimesed joovad, suitsetavad kogu aeg ümberringi ja lihtne oli sellesse voolu end lasta sisse tõmmata, aga liiga palju probleeme toob see endaga alati kaasa. Nii et kõigest sellest tahtsin ma ka eemale saada. Kõik see selleks, et saaks keskenduda uuele ja hoopis olulisemale. Enesetäiendusele.

Iga päev ma tõusin siis kui päike hakkas mu telki sisse paistma. Sõin tervisliku hommikusöögi - müsli koos puuviljadega. Käisin tööl ning peale tööd - tund aega trenni, tund aega kas raamatukogu või muud lugemist ( et täiendada end mingis valdkonnas). Rohkem, tunduvalt rohkem suhtlemist inimestega ning äkitselt avastad, et sul on nii palju aega, nii paljudeks asjadeks. Enne läks see kaduma, internetis istumise peale või lihtsalt logelemise peale. Ega ei osanudki ju midagi selle ajaga enne teha. Aga MIKS? Polnud huvi on ainuke vastus, mis mulle pähe tuleb. Aga milleks siis üldse elada, kui pole huvi elada.

Päris naljakas oli aga see, et nii kui sa joomise või suitsetamise maha jätad, hakkavad kõik sulle pakkuma kogu aeg. Ma ei mäleta väga, et enne keegi pakkunud väga oleks, aga nüüd igal sammul. Eks eelkõige vist selle pärast, et mind proovile panna, aga ega see mind eriti ei härinud.


Vahepeal panin end veel proovile erinevate asjadega. Mõtlesin, et ma pole mitte kunagi olnud söömata terve päeva ehk 24 tundi. Terve oma elu olen ma iga päev söönud. Hmm, kui raske võiks siis olla söömata. Tegin katset, ei söönud ja polnud üldse nii raske nagu ma arvasin. Ma avastasin, et tegelikult on kõik need asjad puhtalt tahtejõu küsimus. Kui sa tahad midagi ja tahtejõudu on siis ei olegi see nii raske. Kui sa tead, et sa sööd täna ja kell on juba palju, siis hakkab kõht väga korisema, aga kui sa tead, et täna sa ei söö, siis kõht väga ei korise. Järgmine päev oli selle eest, aga kõht nii tühi, et sõin kaks korda rohkem :) Nii et vahet polnud tegelikult. Järgmiseks proovikiviks võtsin vaikimise. Otsustasin üks päev mitte sõnagi rääkida, aga kahjuks ei läinud see läbi. Kui sa oled üksi kusagil pole see väga keeruline, aga kui sul on tegevus kogu aeg ümberringi on asi pisut raskem. Pidasin kusagil 10 tundi vastu ja asja keeras tuksi üks kana, kes kaagutas lihtsalt nii häirivalt mu ümber 10 minutit, et lihtsalt üks hetk karjatasin talle, et jää vait. See on selline emotsionaalne värk ja väga raske on emotsioone tagasi hoida.

Sellised eksperimendid on huvitavad ja panevad mõtlema, et milleta sa ei saa elada. Ma ütleks et nägemine on tõesti väga oluline ja ma ei teinud katset silmad kinni terve päev ringi käia, aga tõenäoliselt peaksin seda tegema. Et aru saada kui õnnelikud me oleme ja et oskaks olulistest asjadest lugu pidada. Nii et olge üle oma laiskustest ja halbadest harjumustest. Vahetage need uute ja huvitavate harjumuste vastu. Minu järgmisteks eesmärkideks on - painutamine ehk ma paindun nii halvasti ja ma pole kunagi seda teinud. Aga see on vaid harjutamise küsimus. Ehk enne trenni painutada painutada. Teiseks kunst- tahan lugeda mõned raamatud läbi kunsti ajaloo ja teooriate kohta. Nii et head uut teilegi :)

foto internetist