Auckland

Meie reisi lõpppunktiks oli Auckland. Peamiseks põhjuseks auto. Auckland on vaieldamatult kõige suurem linn Uus-Meremaal ja tundus loogiline koht olevat auto müümiseks. Nii me siis olimegi kusagil nädal enne äralendu Aucklandis ja panime hoogsalt üles oma kuulutusi igale poole. Huvi oli alguses täitsa olemas ja tuli ka pakkumisi, aga kusagil 1000 dollarit vähem meie küsitud hinnast, nii et ma ütlesin neile ära. Mis oli suur viga, nagu ma hiljem aru sain.

Aucklandit kutsutakse City of Sails ehk Purje Linnaks või midagi sellist. Põhimõtteliselt on purjetamine siin nr 1 asi. Sadam on suur ja täis suuri võimsaid jahte ning võimalusi erinevatele kruiisidele minna on palju. Delfiinid, vaalad jms. Loomulikult tuleb maksta selle eest ka päris kenake kopikas ja meil seda polnud, kuid ma arvan, et selline sõit võib päris kihvt olla.

Aucklandi kesklinn Queen st

Muidu on Auckland pisike. Haa, tegelikult elab siin üle miljoni inimese, aga suurem osa neist on kõik suburbides ja neid on siin hästi hästi palju. Kesklinn aga ise on nii paar suuremat tänavat ja see on kõik. Mis seal linnas siis teha on. Suurt midagi. Külastamist kindlasti väärib Aucklandi muuseum. Nad eeldavad 10 dollarist toetust kui siseneda, aga kui minna tagant uksest ja küsida WC-sse siis on sisenemine tasuta :) Muuseumis on hästi palju maoori kultuuri ja ka palju lihtsalt üldisi leide jms. Huvitav igal juhul. Muuseumi kõrval on ka väike botaanikaaed, erinevate sektsioonidega. Mõnus roheline ala linna keskel. Loomulikult oli see mu lemmikkoht, koht kus saab veidi istuda ja rahulikult hingata.

see on Albert Park, mis asub otse kesklinnas
botaanika aed

Peale kino ei leidnudki ma väga suurt midagi huvitavat teha Aucklandis. Me Rubyga ei suutnud tegelikult väga kaua linnas passida, lihtsalt pole kohta kus olla ja pole eriti midagi teha, nii et me leidsime mingi rannaäärse koha linna lähistal ja suvitasime seal mõned päevad. Ruby lahkus Austraaliasse ja mina jäi maha autot müüma.

Ranna ääres oli ka suured koopad kus kunagi Maoorid tantsu lõid

Järgnesid päevad, mis olid tumedad. Olin üksida keset suurt linna ja olles suures tunned end väga üksikuna. Palju enam kui kusagil looduses. Ootasin kõnet, et äkki keegi tahab osta autot ja päevad läksid kuni sellest sai nädal. Inimesed muutusid minu silmis kurjadeks olevusteks ja ma ei tahtnud olla selles linnas, ma suht vihkasin seda. Istusin oma bussis ja ootasin. Väga masendav oli see. Langetasin auto hinda kogu aeg, aga ei midagi. Pakkujaid oli nii palju - kusagil üle 100 ja ostjaid väga vähe. Lõpuks saabus laupäev ja läksin autoturule. Turul seisis reas üle 30 matkabussi ja ostjaid oli kusagil 3. Olin lootust kaotamas. Enne turu kinnipanekut ilmus üks paarike, kes oli huvitatud ja ma ei kahelnud. Hind oli pakkutust palju väiksem, aga mind ei huvitanud tol hetkel. Mul oli hea meel, et sain sellest koormast lahti.

tumedad ööd bussis

Huh, enesetunne läks paremaks. Pakkisin oma asjad, korrastasin bussi ja läksin linna, et kindlustada endale tuba homseks ja organiseerida oma pabereid jms. Paar päeva veel ja ma olen teel tagasi Austraalia poole. Kõik tundus jälle hea, inimsesed toredad ja naeratavad. Läksin tagasi oma bussi, tegin süüa ja imestasin veidi paari asja üle, et nagu mingid asjad on valesti ja siis järsku oli shokk - MIS!!! Vaatasin oma voodi alla, mu asjad on kadunud. Keegi on bussis sees käinud ja mu asjad ära varastanud. Kuna ma olin bussi just ennsist korrastanud, siis seal polnudki midagi. Ainult minu suur kott, mis oli pakitud ja oli voodi all. Nüüd oli see läinud ja selles kotis oli ka mu pass. OH no, jälle see jama. No ma läksin siis kohe politseisse ja tegin avalduse. See oli ka kõik mis nad tegid, ega nad ei uurinud või tulnud isegi vaatama sündmuskohale. No mis seal siis ikka.

Nüüd aga läks mul üsna kiireks. Mul oli 5 päeva aega enne kui mu viisa aegus ja mul polnud passi. Pidin lendama kiirkorras Wellingtoni. Sõitma rongiga veidi ja kohtuma Eesti Konsuliga - Tõnuga. Tõnu on väga hea mees. Ta aitas mind igati. Vormistas mulle jälle uue ajutise reisidokumendi. Tavaliselt saab selle teha kusagil max 7 päevaks, aga nüüd erandkorras tegi ta selle 30 päevaks. Läksin sellega siis immigratsiooni. Immigratsiooni onu vaatas ja sorry aga me ei saa teha sulle uut viisat, kuna see dokument ei ole pass. Kahju küll aga paki oma asjad ja lenda koju. Olin suht shokis ja kaalusin igasugu variante. Õnneks Tõnu tegi paar kõnet ja järgmine päev olles tagasi Aucklandis läksin uuesti immigratsiooni. Seekord läks asi paremini ja andsin oma paberid sisse. Uue passi saabumine võib võtta aega kusagil kuu. Nii et kuu aega veel Uus-Meremaal.

Ma peatusin Freinz hostelis, kus olid mõnus katus hea vaatega

Kuigi mu suur seljakott varastati oli mul õnneks kaasas mu väike seljakott, kus olid sees kogu mu elektroonika ja muud vähe väärtuslikumad asjad. Nii et mõnes mõttes olen ma isegi osaliselt päris rahul, et mind vabastati 20 kg. Loomulikult kaotasin ma päris korralikult rahaliselt, aga samas olen ma nüüd kuidagi vabam. Ma ei pea seda suurt kotti kaasas tassima. Jube mõnus on väikse seljakotiga ringi liikuda. 2 särki, hambahari ja paar pikki ja lühiksesi pükse on kõik, mis mul vaja on.

Nii et nüüd teen ma veidi helpx. Helpx (www.helpx.net) on organisatsioon, kus farm või mõni hotell või muu äge ettevõte pakub majatust ja toitlustust paari tunni töö eest päevas ehk põhimõttelist sama, mis wwoofing, aga wwoofing on ainult orgaanilised farmid. Helpx võib olla aga mis iganes. Nii et, siin ma nüüd olen. Tongariro rahvuspargis ühes Backpackeris ja teen paar tundi tööd. Aga sellest järmgine kord

Metsa valitsejad ehk võimsad kauri puud

Maoori legendide jutustab, et Tane on Ranginui (taeva isa) ja Papatuanuku (maa ema) poeg. Tane kasvas aga nii suureks, et rebis oma vanemad lahku ning tõi valgust ja õhku ja elu maa peale.

Tane on elu tooja. Kõik elavad hinged on Tane lapsed. Tane on kõige vanim elav kauripuu Uus Meremaal. Tema vanus pole täpselt teada, aga kusagil 2000 aastat. wOw. Tane mõõdud on tüve pikkus 17.7 meetrit, täiskõrgus 51,5 meetrit ja tüve ümbermõõt 13,8 meetrit.

tane mahuta -- (see on seesama puu kes Kiwi looski)

Te Matua Ngahere ehk Metsa isand on kindlasti üks võimsamaid puid, mida ma kunagi näinud olen.

Kõrgus 29,9 m, ümbermõõt 16,41 m


Waipoa metsades on väga palju erinevaid radu ja kohti, kus kasvab palju palju Kauri puid. Jalutasime nendes metsades terve päeva ja väga väga ilusad kohad on need tõesti.

Neli õde

Üks rada oli suletud kuna Tyronnasuarus Rex oli liikvel

edasi tähtede poole

Edasi tähtede poole!

Kosmos on meeletu ja väga väga suur, nii suur, et ei mahu su vaatevälja. Sa pead pea kuklasse panema ja keerutama, et tajuda seda massiivset universumi, mis on meie ümber. Ühel õhtul juhtusime sattuma väga ideaalsesse kohta, et jälgida seda tähtedemerd meie ümber.

Siin kohal mainin, et Wellingtonis on üks väga mõnus observatoorium, kus saad lamada mugavas toolis, peaaegu lamavas asendis ja kogu suur lagi on üks ümmargune ekraan. Siis viiakse sind kuule ja tehakse väike tiir maailmaruumis. Soovitan soojalt seda kohta külastada :) et veidi rohkem teada saada meie täheruumist.

Ühel õhtul me siis seisime Waipoa metsade lähedal Omapere nimelises kohas ja leidsime ühe hästi väikese kämpla ja hästi odava :) ning see oli peaaegu tühi. Kämpla oli ühe kõrge nõlvaku peal ning kui nõlvakust alla minna ootas sind ees imekaunis rand. Mis aga selle koha veel väga eriliseks tegi, oli see et vaateväli su ümber oli meeletult suur. Mitte ühtegi maja või kõrgemat kohta meie ümber, mis segast jälgimast seda tähtedemerd, mis avaneb öösel. Meie õnneks oli täiesti selge öö ja meil oli võimalus oma uusi teadmisi proovile panna ja leida üles Matariki.

Matariki ehk ka jumala silmad on maoorirahvale väga suure tähendusega. Nimelt esivanemad leidsid üles Suure Valge Pilve maa tänu nendele tähtedele. Kui kevadel õigel ajal minema hakata (kusagilt polüneesia saartelt), siis tähistaeva kõige alumises servas ilmuvad 7 suuremat tähte moodustades Matariki tähekogu. Kui hoida kurss selle tähekogu poole , siis on õnn maabuda kusagil Uus-Meremaa põhjasaare põhjaosas. No me siis otsisime seda tähekogu, aga kahjuks ei leidnud. Aga vaatepilt oli siiski väga võimas.




Loomulikult ei jäta ma kunagi kasutamata võimalust et valgusega mängida ...




Edasi aga Wiapoa metsa, kus ootavad suured kauripuud

Uus-Meremaa kaunid rannad

Mu jutujärg jäi ootamatult katki. See juhtub vahel, eriti siis kui olukorrad on pingelised või motiiv kaob. Mul olid vahepeal mõlemad olukorrad aga sinna jõun ehk pisut hiljem. Ma juhtusin vaatama täna pilte ja hakkasin mõtlema, et mis viimase kuu ajaga kõik juhtunud on. Ning vaatates neid pilte on mul tunne, et see kõik oli väga väga ammu.

See oli siis kui me sõitsime mööda põhjasaart ülesse poole avastama ilusaid randu ja kohti. Ja uskuge mind, neid kohti on tõesti palju. Üheks väga kuulsaks kohaks on Hot Water Beach ehk kuuma vee rand. Eesti keeles kõlab pisut naljakalt. Igatahes on nii et mõõna ajal on rannas üks koht, kus on võimalik kaevata endale üks vann liiva sisse ja vesi mis vanni valgub on hästi mõnus ja soe. Nii et tasuta spa rannas. Kõlab hästi või mis. See on võimalik tänu sellele, et kusagil 5 miljonit aastat tagasi oli see vulkaaniline ala ning suur osa sellest magmast on nüüd liiva all. See on siiani veel väga tuline, kusagil 170 kraadi on kuumad need kivid. Nii et kogu põhjavesi on hästi kuum. Nii et kui natuke seal liiva kühveldada siis on võimalik selle veeni jõuda ja väga paljud inimesed teevadki seda. Kui paljud, noo ikka paljud. Jõudes randa oli suur autoparkla täis ja inimesed kiirustasid oma kühvlite ja labidatega täiskiirusel selle kuuma koha poole. No ma siis ka läksin, sest kiusatus oli liiga suur. Kohale jõudes tuli pisut nagu naer peale, sest et vaadake seda pilti.

Nagu võite pildilt näha on inimesed kõvasti vaeva näinud ja endale vanni kaevanud. Ainuke probleem on selles, et neid vanne on liiga ja palju ja vett mitte nii palju :) Ehk siis mehed saavad oma uhkusi leotada ja võimsalt naeratada. Kihvt!


See koht on Coromandeli lähedal. Coromandel on väga kuulus koht. Coromandelis on ilusad rannad ja üks koht kannab nime Coromandel Cove.

see on see koht kus abiellus Gerd Kanter

Kogu see Coromandeli poolsaar on tegelikult kauneid rannasoppe täis ja kui juhtub olema veel hea ilm siis ilusamat kohta on raske tahta. Sõit mööda seda kaunist poolsaart on lihtsalt super. Iga nurga taga on veel ilusama koht. Raske uskuda, aga nii see on. Sõidu ajal on raske pilte teha, aga siin on paar.




Iga õhtul oli meil alati väike mission teha, leida koht kus ööbida. Ja uskuge mind, see oli palju põnevam kui minna tasulisse kämpingusse. Ja too õhtu leidsime super koha kus olla. Nimelt läheb üks väga väike tee Optio randa ja see tee on väga sinka vonka ja suured rekkad sõidavad seal vahel ja kruusatee. See kruusatee viib üle väga kõrge mäe ja selle mäe peaaegu tippus on selline pisike peatumis koht ning väike tee viib künka tipuni. Selle künka tipu kõrval me ööbisimegi ja see vaade oli lihtsalt kirjeldamatu. Kui sa näed väga väga kaugele ja kogu su vaatevälja katab peaaegu lõpmatu ookean ning päike loojub, siis on aeg maha istuda ja juua üks väga hea Sauvignon Blanc.



Kaunid kaunid kohad. Jägmine päev viis meid aga üles ja seal üleval on Auckland. Ma olin kogu selle aja veetnud põhimõtteliselt matkabussis elades. See tähendab, et kämbid kusagil jõe või järve ääres, imetled öösel võimast tähede merd ja istud lõkke ääres ning kuulad vee kohinat. Mõnus. Chill ja rahulik. Kopp Kopp, see on Auckland! Ärka üles. Istun oma bussis, seisan 5 realise kiirtee äärmises reas ja liigun ühtlases tempos 8 km/h. Seda juba viimased 40 minutit. Kiirteel ei ole ühtegi valgusfoori ja ridu on 6 ning ei ole toimunud ühtegi avariid. See on olukord on normaalne. Miks ja kuhu kõik need tuhanded autod liiguvad. Miiiis toimub? Kia Ora, ehk tulemast suurlinna :=) Ma olin suht shokis. Me plaan oli panna üles paar kuulutust auto müümiseks ja siis jalga lasta. Seda me ka tegime. Suht kultuurishokk on ikka maalt suurde linna minna. Tegelikult ei ole seal linnas mitte midagi huvitavat. Ma mõtlen Aucklandit kui linna. Me tahtsime sealt lihtsalt jalga lasta. Põgenesime ja ööbisime seekord lihtsalt mingi lambi kohas. Veoautod sõitsid mööda ja päris jube oli, nii et varavalges lasime jalga ja sõitsime kusagile karjamaale. Päike tõusis ja lehmade ammuuumise taustel tegime veel väikse põõnaku. Mulle meeldivad sellised asjad :)
Kuna oli väga ilus päev siis otsustasime veidikeseks randa minna. Väga ilus koht on Mangawhai Heads. Olime seal terve päeva. Ei kahtse sugugi :)



Järgmine päev aga jõudsime kohta, mis oli kuidagi nii mõnus ja väga eriline, et jäime sinna lausa kolmeks päevaks. Selleks oli Manuwai järv. Järv oli mõnusa ja sooja veega. Väga puhas ja üsna rahulik koht. Mõnikord tuli mõni kalamees ja mõnikord keegi ujuma, aga enamus ajast olime omaette. Püüdsin kala ja võtsime päikest. Puhkus. Õhtul aga juhtus midagi imelist. Päike loojus ning selle punased ja kuldsed kiired peegeldusid järveveest ning järve teisel kaldal kaardus üle üks suur vikerkaar. Vau! See võttis lõua värisema :)



Kolm päeva olime seal ja aeg lendas kiiresti. Vahepeal tuli mingi grupp mehi ja hakkasid ujutama oma suuri miniatuurseid jahte. Need oli umbes 1,5m kõrged ja neil oli mootor. Üks hetk oli kari täiskasvanud mehi suurte pultidega järve kaldal ja kõlas pauk ning jahid tormasid kõik ümber boide edasi tagasi ja peab ütlema, et tundus väga äge. Jahte sai kallutada ja tuulega reguleerida jne ning tõesti liikusid väga kiiresti. Pole paha hobi.
Üks hommik oli hästi udune.



Ja kui udu kadus hakkasid päiksekiired läbi puude paistma




Ja siis üks hommik me pidime edasi liikuma. Edasi tähtede poole ...