Auckland

Meie reisi lõpppunktiks oli Auckland. Peamiseks põhjuseks auto. Auckland on vaieldamatult kõige suurem linn Uus-Meremaal ja tundus loogiline koht olevat auto müümiseks. Nii me siis olimegi kusagil nädal enne äralendu Aucklandis ja panime hoogsalt üles oma kuulutusi igale poole. Huvi oli alguses täitsa olemas ja tuli ka pakkumisi, aga kusagil 1000 dollarit vähem meie küsitud hinnast, nii et ma ütlesin neile ära. Mis oli suur viga, nagu ma hiljem aru sain.

Aucklandit kutsutakse City of Sails ehk Purje Linnaks või midagi sellist. Põhimõtteliselt on purjetamine siin nr 1 asi. Sadam on suur ja täis suuri võimsaid jahte ning võimalusi erinevatele kruiisidele minna on palju. Delfiinid, vaalad jms. Loomulikult tuleb maksta selle eest ka päris kenake kopikas ja meil seda polnud, kuid ma arvan, et selline sõit võib päris kihvt olla.

Aucklandi kesklinn Queen st

Muidu on Auckland pisike. Haa, tegelikult elab siin üle miljoni inimese, aga suurem osa neist on kõik suburbides ja neid on siin hästi hästi palju. Kesklinn aga ise on nii paar suuremat tänavat ja see on kõik. Mis seal linnas siis teha on. Suurt midagi. Külastamist kindlasti väärib Aucklandi muuseum. Nad eeldavad 10 dollarist toetust kui siseneda, aga kui minna tagant uksest ja küsida WC-sse siis on sisenemine tasuta :) Muuseumis on hästi palju maoori kultuuri ja ka palju lihtsalt üldisi leide jms. Huvitav igal juhul. Muuseumi kõrval on ka väike botaanikaaed, erinevate sektsioonidega. Mõnus roheline ala linna keskel. Loomulikult oli see mu lemmikkoht, koht kus saab veidi istuda ja rahulikult hingata.

see on Albert Park, mis asub otse kesklinnas
botaanika aed

Peale kino ei leidnudki ma väga suurt midagi huvitavat teha Aucklandis. Me Rubyga ei suutnud tegelikult väga kaua linnas passida, lihtsalt pole kohta kus olla ja pole eriti midagi teha, nii et me leidsime mingi rannaäärse koha linna lähistal ja suvitasime seal mõned päevad. Ruby lahkus Austraaliasse ja mina jäi maha autot müüma.

Ranna ääres oli ka suured koopad kus kunagi Maoorid tantsu lõid

Järgnesid päevad, mis olid tumedad. Olin üksida keset suurt linna ja olles suures tunned end väga üksikuna. Palju enam kui kusagil looduses. Ootasin kõnet, et äkki keegi tahab osta autot ja päevad läksid kuni sellest sai nädal. Inimesed muutusid minu silmis kurjadeks olevusteks ja ma ei tahtnud olla selles linnas, ma suht vihkasin seda. Istusin oma bussis ja ootasin. Väga masendav oli see. Langetasin auto hinda kogu aeg, aga ei midagi. Pakkujaid oli nii palju - kusagil üle 100 ja ostjaid väga vähe. Lõpuks saabus laupäev ja läksin autoturule. Turul seisis reas üle 30 matkabussi ja ostjaid oli kusagil 3. Olin lootust kaotamas. Enne turu kinnipanekut ilmus üks paarike, kes oli huvitatud ja ma ei kahelnud. Hind oli pakkutust palju väiksem, aga mind ei huvitanud tol hetkel. Mul oli hea meel, et sain sellest koormast lahti.

tumedad ööd bussis

Huh, enesetunne läks paremaks. Pakkisin oma asjad, korrastasin bussi ja läksin linna, et kindlustada endale tuba homseks ja organiseerida oma pabereid jms. Paar päeva veel ja ma olen teel tagasi Austraalia poole. Kõik tundus jälle hea, inimsesed toredad ja naeratavad. Läksin tagasi oma bussi, tegin süüa ja imestasin veidi paari asja üle, et nagu mingid asjad on valesti ja siis järsku oli shokk - MIS!!! Vaatasin oma voodi alla, mu asjad on kadunud. Keegi on bussis sees käinud ja mu asjad ära varastanud. Kuna ma olin bussi just ennsist korrastanud, siis seal polnudki midagi. Ainult minu suur kott, mis oli pakitud ja oli voodi all. Nüüd oli see läinud ja selles kotis oli ka mu pass. OH no, jälle see jama. No ma läksin siis kohe politseisse ja tegin avalduse. See oli ka kõik mis nad tegid, ega nad ei uurinud või tulnud isegi vaatama sündmuskohale. No mis seal siis ikka.

Nüüd aga läks mul üsna kiireks. Mul oli 5 päeva aega enne kui mu viisa aegus ja mul polnud passi. Pidin lendama kiirkorras Wellingtoni. Sõitma rongiga veidi ja kohtuma Eesti Konsuliga - Tõnuga. Tõnu on väga hea mees. Ta aitas mind igati. Vormistas mulle jälle uue ajutise reisidokumendi. Tavaliselt saab selle teha kusagil max 7 päevaks, aga nüüd erandkorras tegi ta selle 30 päevaks. Läksin sellega siis immigratsiooni. Immigratsiooni onu vaatas ja sorry aga me ei saa teha sulle uut viisat, kuna see dokument ei ole pass. Kahju küll aga paki oma asjad ja lenda koju. Olin suht shokis ja kaalusin igasugu variante. Õnneks Tõnu tegi paar kõnet ja järgmine päev olles tagasi Aucklandis läksin uuesti immigratsiooni. Seekord läks asi paremini ja andsin oma paberid sisse. Uue passi saabumine võib võtta aega kusagil kuu. Nii et kuu aega veel Uus-Meremaal.

Ma peatusin Freinz hostelis, kus olid mõnus katus hea vaatega

Kuigi mu suur seljakott varastati oli mul õnneks kaasas mu väike seljakott, kus olid sees kogu mu elektroonika ja muud vähe väärtuslikumad asjad. Nii et mõnes mõttes olen ma isegi osaliselt päris rahul, et mind vabastati 20 kg. Loomulikult kaotasin ma päris korralikult rahaliselt, aga samas olen ma nüüd kuidagi vabam. Ma ei pea seda suurt kotti kaasas tassima. Jube mõnus on väikse seljakotiga ringi liikuda. 2 särki, hambahari ja paar pikki ja lühiksesi pükse on kõik, mis mul vaja on.

Nii et nüüd teen ma veidi helpx. Helpx (www.helpx.net) on organisatsioon, kus farm või mõni hotell või muu äge ettevõte pakub majatust ja toitlustust paari tunni töö eest päevas ehk põhimõttelist sama, mis wwoofing, aga wwoofing on ainult orgaanilised farmid. Helpx võib olla aga mis iganes. Nii et, siin ma nüüd olen. Tongariro rahvuspargis ühes Backpackeris ja teen paar tundi tööd. Aga sellest järmgine kord