Sadamas võtsid mind vastu mu kallis perekond ning vaadates mind imeliku ning võõristava näoga, et kas see olen ikka mina - pool metslane, kõhna ning selline veidi kurnatud ning imeliku olekuga - jah see olen küll mina, teie poeg. Ka mul oli väga kummaline tunne, poolteist aastat ei ole väga pikk aeg, aga kui see aeg on möödas ja sa oled sadu kordi mõelnud oma kodumaa peale, siis see hetk on magus. Mu kallis sõber Jaak viis mind läbi vanalinna (loomulikult ka Hellast hundist läbi) tänavate, suurte parkide (kus loomulikult jõin ma ka kohe õlut), kesklinna tänavate, kadrioru ning ma ei tea kust kõik veel ja ma olin tõesti liiga shokeeritud sellest (kas tõesti mu kodumaa saab olla nii kaunis - ööööööööööööööö). No tegelikult see võttis pisara tõesti silma - kõik oli niiiiiii roheline kõik oli nii valgetes õites ja igal pool kostus eesti keel. See tundus nii võõrastav alguses. Kuuled kedagi rääkimas ja sa saad tast aru ilma mõtlemata. Tundus kummaline et võin kellegi poole pöörduda eesti keeles ja ta saab must aru.
Linnadest rääkides, ma arvasin alati, et Tallinn on selline pisike linnake, mis maailma mastaabis on nagu väike küla. Rahvaarvu poolest võib seda võtta küll nii, aga samas olles näinud suurlinnu pisut, siis need tunduvad kuidagi nii igavad ja tühjad. Suurlinnade keskel on ehk veidi midagi vaadata ning teha, kuid pindalalt ei ole need tavaliselt küll kuidagi suuremad kui Tallinna vanalinn, nii et Tallinn tundub mulle isegi palju võimsam ja suurem kui Sydney või Auckland.
Olles olnud kodus paar nädalat, tundsin et paari nädala pärast tagasi minna ei ole võimalik. Minna ära soojast Eestist talvisesse Uus-Meremaale - no way. See oleks sama hea kui emalt vastsündinud lapseke ära kiskuda. Nii ma tegin väikse ümberkorralduse ning sain omale kuu aega halastust, mis tundub siiani liiiiiiiiiga vähe. Eesti suvi on midagi nii erakordset, eriti kui see on ilus suvi, et sellest ilma jääda ei tahaks mingi hinna eest.
Kaugel maal tegin plaane, et mida Eestis teha. Üks asi, millest ma tohutult puudust tundsin oli Eesti muusika ning sellised mõnusad väliüritused. Neid sealpool eriti ei eksisteeri. Nii et ma võtsin endale kindla eesmärgi külastada neid vahvaid Eesti üritusi nii palju kui võimalik. Esimene millal ma käisin oli "Disko pole oluline, punk on põhiline", ning üks mu unistusi saigi teoks - vana kooli punki mehed esitamas on parimaid lugusid, mida ma olin juba tuhandeid kordi kuulanud ja nüüd nad olid minu ees. Sai rokkida sajaga ning see oli võimas.
Teine tore üritus toimus vist isegi enne seda - sõbra Martini sünnipäev. Olles veidi aega eemal olnud, ega ei mäletagi kuidas see pidu siin õieti käib. Kõik kogunevad kusagile korterisse, külmkappi on järsku ääreni viinapudeleid täis ning neid tuleb ainult juurde. Sisse hakkab sadama täiesti võõraid nägusid, viinad kaovad kiiresti, näod ähmastuvad, vahetuvad ning lõbusaid kilkeid kuuleb igalt poolt. Seal pool maakera pannakse baarid kinni tavaliselt kell 12-01 ajal öösel, meil minnakse "levikasse" alles kell kolm, sest varem pole mõtet. Niisiis Levist väljas. Selle koha järgi tundsin ma ka puudust, sest selliseid kohti on maailmas väga vähe, kus midagi sellist toimub. Mis seal siis toimub - sadatuhat karvalist ja sulelist siblivad ringi suures tohuvapohus, kõigil on kõigiga midagi rääkida või karjuda või mida iganes. Tundus ka nii kummaline vaadata kui organiseeritult kõik mõnes mõttes toimib. Kõrvallauas oli üks väsinud noormees, kes proovis oma pead lauale toetada ning mitte ära vajuda. Üks hetk see siiski juhtus, nii noormees vajus koos selle lauaga ümber, nii et kõik klaasid pudelid ja asjad lendasid tema peale ja põrand ujus õlle sees, ning tema seal keskel. 2 minutiga oli kõik korras, noormees välja toimetatud, põrand ära kuivatatud ning laud jälle püsti nagu polekski midagi olnud. Tegelikult väljamaal sellist asja ei näe eriti, sest kui sa oled juba päris purjus, siis sind sisse ei lasta ja veel vähem müüakse sulle alkoholi, mis mõnes mõttes on õige. Eestis selline asi vist ei toimi ja ei hakka kunagi toimima. Kui sa oled nii pool purjus ja sulle öeldakse, et mine nüüd koju, et aitab sulle küll, siis päris paljud mehepojad saaks vist väga kurjaks. Aga ehk nii oleks ikka õige. Igatahes pidu lõppes sellega, et keegi leidis kellegi kellel oli veel üks sünnipäev ja siis me kell 5 sinnapoole astusimegi. Mina enam midagi juua küll ei suutnud, aga paljud suutsid ning kusagil kella 7 ajal vaadati, et oi oi viin hakkab otsa saama. Et mis nüüd, aaa ei pole hullu, kell 10 tehakse pood ju lahti ning siis saame juurde tuua. Mul võttis korraks lõua värisema, et ma olen vist vanaks jäänud või mis neil tüüpidel viga on, aga see on ju Welcome to Estonia - olen kodus :)
Teine asi, mida ma kindlasti tahtsin ära teha oli väike jalgratta ringreis mööda Eestimaad. Mul seisis keldris üks vanem rootsi ratas, mis sai kunagi ostetud Tartust 500 krooni eest. Vanad rootsi rattad on nii head, et need vist ei sure kunagi. Põhimõtteliselt üks käik on sees ja vabahoog on hea ja midagi katki eriti minna ei saa. Mis sa hing veel ihkad - ihkasin seda, et see ratas oleks sinimustvalge, milleks ta ka sai :)
Marsuut algas mul Riisiperest, sest Tallinnast välja saada rattaga on ikka väga tüütu. Võtsin jaanipäevaks kursi vormsi saarele, kus ma polnud kunagi käinud. Kokku sai oldud Vormsil kolm päeva, mis olid väga mõnusad. Saarel kadakate vahel jookseb aeg hoopis kummaliselt ja täiesti teistmoodi. Ka inimesed, kes seal elavad on ikka teisest puust. Meelde jäid kaks külameest - pontu ja Tõnu. Pontu oli selline pisem, aga hästi rõõmus ja muretu mees, Tõnn oli selline pikk vibalik suurte lokkide ning ärajoonud näoga mees, kelle arust ükski naine teda ei tahtnud, kuna tal olid sellised imelikud silmad. Minu meelest, see ei olnud päris see põhjus. Igatahes külajaanipidu oli selline legendaarne, süldibänd, suur kiik ning palju purjus külamehi kes proovisid kõik noori neitsikuid pehmeks rääkida. Oli ka päris palju noori inimesi, kellega koos oli lõbus ning nalja kui palju.
Viimasel päeval enne äraminekut nägin ka üht intsidenti, mis maakohtades vahel ikka juhtub. Üks kohalik mees, keset päeva sattus mingisse sõnavahetusse mandrilt pärit noormehega ning kohalik (kauboi riietes mees) võttis välja suure pussnoa ning ähvardades noormeest ära veristada pagesid kõik ümberkaudsed inimesed kusagile varju. Päris õudne hetk oli endal ka vaadata ja ega mingeid kangelaslike tegusid keegi ei üritanud. Õnneks asi lahenes sellega et noormees lasi varavast ja kauboi taandus sajatusi järele saates oma teed. Saarel ei tasu ikka kohalikke välja vihastada, sest saarelt ära on vaid üks tee ja päääääääääääsu pole.
25 juunil tegi ilm väikese pöörde ning keeras tugevale vihmale. Ega mul midagi teha polnud kui mustad prügikotid asjadele peale, endale kõik riided selga panna ning vihma saatel edasi purjetada. Suundusin Haapsalu poolt Matsasalu poole ning esialgne plaan oli kusagil seal telkima jääda. Kuna aga vihm ei andnud üldse järele ning kõik riided olid väga märjad, siis ühel hetkel tundus, et see vihmaga telkimine märjana pole üldse nii tore. Vaatasin kaarti ja leidsin, et kui ma veidi teelt kõrvale kaldun, satun Rumba kanti, kus ma teadsin, et ühel vanal töökaaslasel on talu ja ta peaks hetkel seal olema. Nii ma siis jäi lootma õnnele, et ehk õnnestub mul ta seal üles leida, sest palju neid talusid seal ikka on. Enne Rumbat olid ühed õudsamad teed, puhas liiv, kus ratas jäi lihtsalt kogu aeg kinni või tagaosa vajus ära, nii et ma mitmeid kordi vajusin küljeli ning kirudes jälle end püsti upitasin ja edasi proovisin pressida. Kusagil 9 ajal õhtul olin kohal ning proovisin leida kedagi, kelle käest uurida ja küsida kus ma võiksin oma tuttava leida. Paar inimest leidsin, aga kuna ma ei teadnud talu nime, siis ei osanud ka keegi mind aidata. Nii ma siis seisin ühel hetkel ja ei osanud kuhugi poole enam minna. Vihma kallas ning väsimus ja tüdimus olid peal. Meenus üks vana talu, enne Rumbat. Otsustasin proovida sinna, selleks tuli jälle see vastik liiva tee läbida, kuid asi oli seda väärt. Jõudsin taluni ning hiilisin ettevaatlikult ringi, rohu sees läksid kellegi jäljed, aga kuna need ei olnud väga tugevad võisid need kuuluda kassile. Maja oli päris suur, kuid täiesti mahajäetud, aknaid ees polnud ning näha oli, et kõik mis vähegi väärt on ära viidud. Uurisin edasi, pea kahemeetriste suurte nõgestevälja taga paistis laut. Tegin teed endale ning avastasin, et laut on päris korralik. Katus peakohal, heinad sees ning imekombel polnud ka eriti sääski, kuigi väljas oli neid miljon.
Tundus, et see on mu väike paradiis täna ööseks, niisiis riided kuivama väike õhtusöök kala näol (reisil kala on üks parimaid asju) ning siis vaikselt unenägude maale. Need unenäod olid täiesti õudsed - uuh. Millegi pärast tundsin ma hirmu selle ees, et keegi ikka tuleb ja sellele ei meeldi üldse, et ma siin redutan. Selle mõttega jäin magama ning üks õudne ünenägu tuli teise järel. Nägin unes, et keegi kusagilt kaugelt hüüab, et vaata, siin on keegi. Ning taskulampide välgatustega lähenesid nad mu asemele ning karjusid kogu aeg midagi. Proovisin unes neile vastu karjude, hällllllllllllõu, ma olen siin või midagi sellist kuid välja tuli ainult mingi hale lalin. Püüdsin nii väga aga ei õnnestunud teha ühtki mõistliku häält - ärkasin võpatades ning ütlesin kohe kõva hääle HÄLLÕU ning rahunesin kuuldes oma häält ning avastades, et ma ikka suudan midagi öelda. Mõne hetke ei saanud ma aru, et kas see oli päriselt või mitte ning rahulik uni saabus alles siis kui päikesekiired hakkasid lauta sisse paistma ning soe valgus rahustas seda laudanurka.
Päev oli ilus ning rattasõit oli väga meeldiv. Väikesi teed pidi mööda põlde kulgedes mõistad, kui erinev on reisimine ratta või mootorattaga võrreldes autoga. Rattaga sõites kulged sa aeglaselt mööda teed, andes aega nautida iga vaadet, võimaldades jala maha panna iga kell igas kohas ning tunda rõõmu nendest tuhandetest asjadest mis su teele jäävad. Näiteks lõhnad, möödudes erinevates aasadest, põldudest ja kohtadest tunned sa vahel magusat lilleaasa lõhna, vahel aga ka robustset laudaaroome jne. Liblikad lendlevad su ümber kogu aeg, toonekured tiirutavad ning vahel ka jänesepoiss või kitseke satub su teele. Kõik see päiksepaistel toob naeratuse suule ning teades, et sul on aega ja palju aega, siis mis võiks olla veelgi parem.
Tol päeval ma ei sõitnud palju, sest leidsin tänu eilsele kõrvalepõike kõige kaunimaid kohti. Üks mu unistusi on alati olnud kõndida mööda suuri tammemetsi Eestimaal ja ma ei ole neid eriti palju leidnud. Nüüd lõpuks leidsin ma need. Mihkli on üks nendest kohtadest, seal kasvab Eesti suurim teadaolev tammik. Tammik on kusagil 250 aastat vana ning kuulus kunagi Keblaste mõisale. See on looduslik tammik, vaid 20 aastat tagasi on sinna juurde istutatud mõned tammed paarile hektarile, kuid mu on kõik nii nagu peab - ürgne tammemets.
Kõndisin algul mööda rada, aga ma ei suuda seda kunagi eriti kaua teha, ning peagi avastasin end täiesti sügaval metsa sees, kus nii palju kui silm seletas kasvas tammesid. Tammed on tegelikult kõik päris kõrged ning ega see ei ole ka puisniit, nii et sealt teed teha ja leida ei olegi nii lihtne. Aga minu jaoks oli see võrratult kaunis ning tunde, ekslesin ma seal ringi, sest suunataju oli mul vahepeal ära kadunud, aga see ei olnud absoluutselt oluline.
Jõudsin metsast välja ning metsa ääres laius ilus suur niit, mille keskel kasvas paar eriti suur tamme. Seadsin sammud sinna poole. Niidul kasvas palju ilusaid karukellasid, karikakraid ja muid ilusaid taimi. Viskusin pikale ning vaatasin kõrte liikumist sinise taeva poole tuulte käes.
Sulgesin silmad ning mu meeli täitis magus lõhn, vaatasin ümber ning avastasin, et olen keset metsmaasikavälu. Metsmaasikad kui nad valmis on, on vist maailma magusamad asjad. Ma vist ei suutnud poole tunni jooksul end nende kütkest vabastada, sest neid on igal pool ja kui sa juba neid korjama hakkad, siis ikka ja jälle kummardud sa nähes suurt punast magusat metsmaasikat.
Eriti kui sa saad neid ainult oma kodumaal ja ainult praegu. Jõudsin tolle suure ja üksiku vägeva tamme juurde ning jäin tema juurtele puhkama. Lasin oma mõtetel lennata ning mõtted liikusid koos tunnetega oma rada. See hetk oli midagi lapsepõlvest. Öeldakse, et lapsepõlv on kõige õnnelikum aeg, aga miks on see nii. Ehk sellepärast, et lapsena ei ole sul mõtetes neid kohutavaid asju, mis suurtel inimestel alati ajusoppides on, nagu - töö, raha, lapsed, kohustused, suhted ja muud miljon sellist asja, mida on väga raske välja lülitada, peaaegu võimatu. Tol hetkel ma suutsin seda teha, sest mul ei olnud ühtegi neist muredest. Polnud vaja kuhugile minna, midagi teha ega keegi mind ootamas. Sain olla siin, selle suure tamme juures, kuulda tema kohinat ning vaadata seda ilusat Eestimaad - olin VABA oma hingelt ning see tunne oli nii hea. Inimesed võtke endale aega, võtke endale aega olla VABA kasvõi üks päev.
Teine asi, mis on ka alati mu tähelepanu köitnud on puisniidud. Need pidid Eestimaal olema ühed suurimad kogu Euroopas ning ka ilusamad. Ma tahtsin ka ühele nendest ära eksida, ning kassanäe Mihklist vaevalt 15 km asubki üks selline. Nedermaa puisniit oli vist selle nimi.
Ilus suur roheline niit koos tammede ja kaskedega, ka nende vahel ekslesin ma paar tundi ning leidsin ka imeilusa kämpimiskoha, kuhu ööseks jääda. Kell ei olnud palju, aga mul ei olnud ju ka kiiret ning tahtsin selles imeilusas kohas veel veidi olla. Eesti on selles suhtes ka nii hea, et kämpimine on tasuta ning isegi puud on sulle ette tehtud. Lihsalt ole, igal pool mujal kus ma olen käinud, peaks sellise asja eest vähemalt paarsada krooni välja käima. Tegin lõkke üles ning kuulasin Ipodist (aitähh Halina) eesti klassikalist rokki. Isegi kui ma olin üksi ei olnud mul igav, sest see kõik tundus väga hea ja mõnus ning kui inimene ei suuda üksi olla ning oma seltskonda nautida, miks see peaks siis teistega teistmoodi olema.
Järmine päev tõusin vara ning asusin teele Pärnu poole, sõitsin mööda suurt maanteed ning ainuke hea asi suure maanteepeal sõitmise juures on see, et tempo on väga hea. Jõudsin paari tunniga kohale ning Pärnus toimus parasjagu Hansapäevad. Igal pool olid laadad, palju värvilisi inimesi ning palju häid asju. Ma ei suutnud end tagasi hoida ning ostsin kohe kapa täie endale Saaremaa koduõlut. Calsberg - probably the best beer in the world ehk tõenäoliselt parim õlu maailmas kaotab küll oma tiitli. Kahjuks enamik inimesi maailmas ei saa kunagi proovida parimat õlut maailmas. Lisaks ei suutnud ma ära öelda, suitsusauna maasingile, värsketele hapukurkidele ning ka saare koduleivale. Rahakott jäi kuidagi väga õblukeseks, aga see oli kõike seda väärt. Vaatasin veel veidi ringi, kuidas memmed rahvariietes tantsisid, inimesed kõndisid rongkäikudel ning tuhanded lapsed ringi jooksid kilgates.
Aeg edasi minna ning soomaa ootas juba. Sõitsin Torilt läbi ning ei pööranud õige koha pealt ära, nii et pidin üks hetk tagasi sõitma. Soomaal oli minu rõõmuks isegi veidi asfalteeritud Viinahauani, sest see kruusatee on parajalt treppis ning nii hüppeldes ei ole tegelt eriti mõnus sõita selle kruusa peal. Jõudsin siiski ühe enim külastatava kämpani, ning kuigi kell oli palju oli see tühi. Panin oma telgi püsti selles suures, ma arvan, et kusagil paarikümne inimese jaoks mõeldud kämpimiskohas ning asusin lõket tegema. Siis hakkas autosid tulema, ehk siis õhtu peale jäänud matkajad. Millegi pärast on Eestis nii, et kui keegi on ees, siis lastakse kohe jalga, kuigi seal oli ju ruumi veel kõvasti. Mul ei tekkinud isegi võimalust kellegagi rääkida, et olge lahke ruumi on ja ma hea meelega puhun kellegagi juttu ka. Ei, visatakse pilk peale ja kohe minema, nii sõitis vist ära oma 4-5 autot. Eestlased on ikka omaette hoidev rahvas küll mõne kohapealt. Ma ei lasknud end segada vaid vaatasin, kuidas päike loojub ning kuulasin jõe rahustavat vulinat. Ilus on see soomaa küll.
Hommikul ärkasin hästi vara, kusagil 6 ajal ning otsustasin minna rabasse. Paari kilomeetri kaugusel oligi üks ning varahommikune jalutuskäik, kui päike veel ei kõrveta ning linnud on alles elevust täis on alati üks meelirahustav asi.
Kui mujal maailmas on kõrbed, mäestikud vms asjad siis Eesti Nokia on rabad ja sood. Täiesti teistsugune maastik, mida mujal maailmas eriti ei kohta. Mäletan, et kusagil Briti populaarsemas reisiajakirjas oli Eesti rabade külastamine soovituselt 3 kohal, ehk see on midagi väga erilist ja omapärast. Nii et hinnake seda, mis meil siin on, isegi kui see tundub nii tavaline. See ei ole tavaline.
Täiendasin end ning asusin teele soomaa keskuse poole ning tee peal juhtus mul tolle reisi kõige ärevam hetk. Nimelt sõites mööda seda treppis hüplevat teed ei kuulnud ma kui mul üks seljakottidest maha kukkus. Seal sees oli mul kogu söök, rahakott, suitsud, fotokas, priimus jne. Põhimõtteliselt kõik eluks vajalik. Peatusin vahepeal tee ääres, et lasta mööda paar suurel kiirusel mööda kihutavat rekkat, ilmatuma suur tolmupilv seljataga. Ühel hetkel avastasingi oma puudujäägi ja oi oi kus see võttis vanduma. Olin enda peale nii kuri ja kirusin kogu maa ja ilma ning palusin jumalat, et mingi tont seda teepealt üles ei ole korjanud. Mul ei olnud ka enam telefoni, mille ma kohe reisi alguses lollil kombel olin suutnud ära kaotada. Niisiis ma pidin oma koti tagasi saama. Ütleme nii, et siiapoole sõitsin ma ehk 10 km tunnis kui sedagi, sest tee oli ju halb aga tagasi sõitsin ma vist 3 korda kiiremini. Ehk nii kiiresti ma polegi vist kunagi sõitnud. Veel üks rekka pani must mööda ja ma kirusin teda, et tal pole mu kotti ju vaja. Kott oli oranži värvi ning minu suureks rõõmuks hakkas see ühel hetkel mul kauguses silma. Olin ütlemata õnnelik, tol hetkel sõitis mööda üks auto ning jäi siis paarsada meetrit eemal mu koti juures seisma. Jalad käisid all nii kiiresti, et ma olin sekunditega kohal ning kott oli minu. Ma ei taha mõelda, mis siis oleks saanud, kui ma oleks minut aega hiljem kohale jõudnud. Panin nüüd koti niiviisi kinni, et sellel ei olnud enam mingit võimalust ära kaduda, juhtugu mis tahes. Uuh, täiendasin oma varusid Soomaa keskuses ning otsustasin veel ära vaadata ühe puisniidu matkaraja. See asus paar kilomeetrit keskusest eemal. Jõudes kohale olin veidi vihane, kuna ma ei teadnud kuhu poole ma peaks astuma. Mingit silti ei olnud, paar rada läks ühele poole ja ka teisele poole. Kus ma peaks teadma, lõpuks leidsin siiski selle õige väikese teerajakese üles, mis mattus suure heina sisse ning järjekordne tund kulus mööda aasi luusides ning suuri tammesid imetledes. Tagasi tulles mõtlesin ma siiski, et Eesti on päris ürgne koht ning isegi omamoodi on väga hea, et ei ole mingeid silte ja piirdeid, kus sa astuma pead ja istuma. Kõik on nii nagu see on olnud väga kaua aega, ehk puhas loodus, mitte inimese loodud loodus.
Sõit soomaalt Viljandi poole oli üsna vaevaline ja aeglane aga kõike head ju ka ei saa korraga. Viljandisse ma siiski päris sisse ei sõitnud vaid pöörasin ära Kurksi-Nuia poole. Tee peal jäi mulle ette üks vana mõis. Ma arvan, et see oli Loodi mõis. Tegin peatuse ning vaatasin ringi. Mõisa kõrval oli üks vana puukuur, mille uksed ja puitkarkass oli imekaunilt nikerdatud ning lausa meistrite töö, kuid kahjuks hetkel täiesti laokile jäetud. Mõni uks hakkas juba ära kukkuma ning ümberringi oli kõik mingit kola täis ja kinni kasvanud.
Pajatasin mõne sõna ka ühe vanapaariga, kes elasid selle mõisa kõrval. Vanamemm oli käinud kunagi seal mõisas koolis ning ta mäletas väga hästi, kui ta hoidis oma suuski seal kuuris ning kui ilus see park ja mõis kunagi olid olnud. Nüüd on see erakätes, kuid juba aastaid ja aastaid seisab ta siiski tühjana ning ootab, et keegi midagi lõpuks teeks. Memm rääkis ka, et siit käib läbi tegelikult päris palju rahvast ning et täna hommikul oli keegi noormees siit jala mööda läinud, ning rääkinud, et tal plaan Portugali välja jõuda - jalgsi. Nii, et hulle eestlasi on ikka palju, kes mööda maailma ringi uitavad, kes rattaga, kes jalgsi.
Sõitsin edasi Karksi-Nuia poole, ning ega mul ei olnud teist valikut kui pidin sõitma mööda suurt maanteed. Ega see mõnus küll ei ole, teeäär oli olematu ja liiklus tihe, nii et pidevalt pani mingi rekka poole meetri kõrvalt täiskiirusel mööda, mis võtta ratta vibama ning minu kiruma. Aga kohale ma jõudsin, kuigi lõpp oli täiesti vastik. See Karksi-Nuia asub mingi eriti kõrge mäe otsas, nii et see oli suht ainuke kord, kui ma pidin rattalt maha tulema ja siis umbes pool kilomeetrit teda mööda kurvilist teed ülespoole lükkama, see tõus oli lihtsalt liiiiiiiiiiiiiiga pikk.
Ööseks pressisin end Ainja järve äärde. Lootsin, et seal on mõnus lõkkekoht, aga ei olnud. Kõik oli eramaa ning mööda eramaad mööda järvekallast liikudes, leidsin väikese vana lõkkekoha. Lootsin, et keegi ei tule mind siit ära ajama ja jäin sinna laagrisse. Vesi oli mõnus ja karastav pärast päevasõitu ning preemiaks lubasin endale kilo sašlõkki pintslisse ajada. Vaatasin oma varud üle ning need olid kokku kuivanud. Raha peaaegu otsas, söök otsas, Ipodi aku peaaegu tühi ja väsimus kontides. Esialgu oli mul plaan jääda järgmine öö Karula rahvusparki ööbima, aga nüüd tundus, et parem on vist kohe sõita oma sihtpunkti - Krabile. Vaatasin kaardi pealt - see oli üks 100 km sõit. Kõige hullem ehk polegi. Siiani olin sõitnud tavaliselt 60-70 km päevas.
Hommiku vara üles ning teele. Lõuna-Eesti teed on sellised, et tõusule järgneb langus ja langusele tõus - kogu aeg peaaegu. Vahepeal kui asi on nii mõnusalt tasakaalus, ehk kui sõidad mäest alla suure hooga jõuad väikese pingutusega järgmise otsa ja siis jälle alla ja jälle üles, pole eriti viga, aga vahepeal on väga järsud tõusud, millele järgneb veel üks tõus ja siis veel üks ja siiiiiiiiiiiiis tuleb selline allasõit, et ühe käega peab kindlasti mütsist kinni hoidma ja teisega kuidagi ratast ohjes hoidma, et selle kruusa peal ülepeakaela ei lendaks. Ütleme nii, et keskmise kiirusega ma väga ei hiilanud, ehk 10 km tunnis. Kusagil kahe ajal päeval avastasin, et mu käed olid juba liiga palju päikest näinud. Ehk nii kui päike neile peale paistis tundus, see nagu keegi vajutaks triikrauga vastu nahka. Sooja oli kusagil 30 kraadi kandis. Panin siis jaki selga, mütsi pähe ning rätiku mässisin ümber käelabade, sest need olid kõige hullemas seisus. Oma 30 kraadises ilmas nägin päris naljakas välja. Nagu mingi mustlane võib olla. Teine piinav asi oli see, et ma otsisin järve, järve, kuhu saaks vahepeal sisse hüpata, et natukenegi jahutust saada. Sõitsin mööda vist 3-4 järvest, mis olid kõik nii kinni kasvanud, et sinna ei pääsenud ligi. Lõpuks oli silme eest juba päris kirju ning vandusin, et kas siis Lõuna-Eestis pole ühtegi järve? Kaardi järgi leidsin Õidre järve üles, ning seal oli ujumismärk. Esimese sildi järgi, mis sinna pidi minema jõudsin ma kusagile rabatee peale, kust rattaga ei olnud küll erilist läbipääsu. Õnneks tuli veel üks korralikum tee ning ma sain värskendust, leevendust ning veidi puhkust.
Edasi läks tee veidi rõõmsamas meeleolus, sest teadsin, et jõuan kenasti kohale, nii ma ka väga ei pingutanud vaid vaatasin vanu talukohti, mis jäid tee äärde. Lõuna-Eesti talud on ikka imearmsad oma tiikide, vanade palkmajade ning metsatukaga. Jõudsin Krabile kusagil 9 paiku ning Kan-Ki (koer) ootas mind mäekese otsas ning oli valmis mind üleni ära lakkuma. Krabi on päris Läti piiri ääres, Rõugest kusagil 18 kilomeetrit.
Nii nädalaks jäi ratas kuuri ning mina lasin ennast nuumata hommikust õhtuni. Krabi on selline mõnus koht, kus ka aeg seisab, patareid laevad kogu aeg ning jõud voolab tagasi kontidesse. Tädi Ebe, kellele see kuulub, ning kes on seal sündinud ning ka elanud väga kaua oskab hoida selle koha võlu, sest see on osa temast, tema verest ning perekonnast. Jalastid ehk Onu Joel, Ebe, Jaak, Jana ka Pirko ning nende poeg Joosep tekitavad alati väga sooja õhkkonna ning see on üks pere, kelle poole vaatan mina alati üles. Nad ei karda öelda, et nad armastavad üksteist ning nad oskavad ka seda näidata. See on asi, mida siin Eestimaal tahaks rohkem näha ja tunda.
Krabil sai käidud nii metsades murakal kui ümberkaudsetes järvedes ujumas ning nägin ka oma häid sõpru Andrit ja Kertut (olge musid).
Krabil on ka maailma parim saun, mille onu Joel on nüüd oma kätega veel paremaks teinud. Suitsusaun, mille temperatuur kerkib ikka väga kõrgele ja mis püsib soojana terve õhtu ja öö ja kus saavad ära käia kõik külalised. Loomuikult peab mainima ka, et tiik on otse kõrval, milleta ei suudaks seal vist küll olla.
Üks hetk tuli siiski edasi minna ning otsustasin veidi ringi luurata ka Setomaal. Tahtsin külastada üht õiget seto talu, kuid kahjuks tollest ma sõitsin kogemata mööda. Tee peale jäi siiski väga palju ilusaid kohti - Vastse-Liina linnus ja Obinitsa.
Obinitisas ma jäin ühe muuseumitädiga päris pikalt juttu rääkima ja uurima, setode elu ja olu. Obinitsa juurde hakati rajama tegelikult üht päris õiget seto talu ka. Üks vana seto naine suri ära ja nende pere müüs selle talu muuseumile, ning hetkel tegid kutsekooli noored seda korda. Makett oli vägev ning sellest tuleb kindlasti üks ilus koht. Peatusin ka Obinistsa järve ääres, kus jäin juttu rääkima ühe toreda abielupaariga. Mees oli kusagil 37 või nii ning käis venemaalt kütust ja viina ning suitsu toomas iga päev. Tal oli ka kusagil mööblitehases vist mingi töökoht ning ta unistas saada oma peremeheks. Ehk hetkel nägi ta iga päev kurja vaeva, et kusagilt jälle saada 500 krooni juurde ja lõpuks, ehk ühel päeval on tal oma äri ja omad töötajad ning ta saab vanadusepõlves veidi rahulikumalt hingata. Minu arust on eestlane üks suur tubli tööhobune küll, kes näeb terve elu palju vaeva, et saaks elada.
Ma ise ei saa enam niiviisi. Minu meelest on ka teine võimalus. Ehk teha tööd ja seda ei pea tegema eestis, kusagil 3-4 kuud või ka 6 kuud (kasvõi koos perega) ning siis 3-4 kuud või pool aastat mitte teha tööd. Selleks peab loomulikult loobuma ühest või teisest asjast, aga see ei ole võimatu. See on raske aga sellel on ka väga meeldiv pool. Sa ei ole rutiini, rakke ning tööori. Paljude jaoks on see siiski vist vastuvõetamatu, kuna puudub turvatunne, kindel kodu, töökoht ja tulevik. See on ju hirmus, minu jaoks ei ole. Seda ma proovisin sellele mehele ka selgeks teha ning ma ei tea kuidas tema sellest aru sai, aga meil oli igatahes huvitav ja lõbus diskussioon.
Sõitsin läbi ka Piusalt, mis polnud enam üldse see, mida mina mäletasin ja olin suht pettunud. Ka Oraval jäi korra peatuma ning peale suplust uurisin noortelt inimestelt, et millega siis Orava noored tegelevad. Tundus, et neil oli igav, aga Roomertil on BMW ja sellega saab õhtul peole minna, Roomert on ikka nii äge - õu jeeee
Sõitsin Põlvasse, Oravalt kusagil 40 km, esimsed 35 km läksid väga ruttu, viimased 5 nagu eelmised 35. Ei tea, miks see nii on. Põlvast sain veel veidi süüa ning jäin ööbima Taevaskoja lähedal. Järgmine päev kolasin Taevaskojas ringi ning olin üsna väsinud eelmisest päevast. Võtsin rahulikult ja oli väga palav.
Taevaskojas istusin korra rongipeatusesse maha ning tundsin, et ei viitsigi enam sõita - Tartu saab ju rongiga ka. Olingi järgmise rongi peal ning Tartu ootas mind oma Toomemäe, tuhandete noorte ilusate inimeste ning Tartu vaimuga. Tartu on mu Eesti lemmiklinn ning loodetavasti õnnestub mul seal ka kunagi pikemalt elada. Igatahes varustasin end pisut joogi ja söögiga ning istusin Pirogovi mäele maha. Sinna koguneb alati õhtu jooksul hästi palju inimesi ning kõik on lõbusad. Mina ei olnud, ei suutnud kuidagi ennast viia sellele lainele, et samasugune olla. Istusin tunde puu all ja vaatasin, kuidas kõik joovad ja lõbutsevad. Tahtsin ka kellegagi rääkida, aga see õhtu ei olnud mul mingit julgust või jõudu. Ükshetk sain enda peale vihaseks, et ma nii jõuetu täna olen. Hakkasin ära astuma, aga siis tulid noored neiud ise kusagilt ja tahtsid pilti teha, nii et too õhtu päästeti mind üksindusest. Tartu on väga legendaarsete kõrtside linn ning nendes me keerlesime kuni hommikutundideni. Tartu on võimas.
Järgmine päev viis rong ming ilusti tagasi Tallinna ning mu ratkaretk sai läbi. Ma võin öelda vaid üht, ma armastan Eestit väga ja ei ole kohta, kus ma end paremini tunneks. Olen kohanud paari kuu jooksul väga ilusaid ja toredaid inimesi ning näinud oma vanu sõpru, sugulasi ning minu päevad on olnud kõik unustamatud ja fantastilised. Nii et aitähh kõikidele, kes minu siinviibimise on nii ilusaks teinud. ELAGU EESTI
Linnadest rääkides, ma arvasin alati, et Tallinn on selline pisike linnake, mis maailma mastaabis on nagu väike küla. Rahvaarvu poolest võib seda võtta küll nii, aga samas olles näinud suurlinnu pisut, siis need tunduvad kuidagi nii igavad ja tühjad. Suurlinnade keskel on ehk veidi midagi vaadata ning teha, kuid pindalalt ei ole need tavaliselt küll kuidagi suuremad kui Tallinna vanalinn, nii et Tallinn tundub mulle isegi palju võimsam ja suurem kui Sydney või Auckland.
Olles olnud kodus paar nädalat, tundsin et paari nädala pärast tagasi minna ei ole võimalik. Minna ära soojast Eestist talvisesse Uus-Meremaale - no way. See oleks sama hea kui emalt vastsündinud lapseke ära kiskuda. Nii ma tegin väikse ümberkorralduse ning sain omale kuu aega halastust, mis tundub siiani liiiiiiiiiga vähe. Eesti suvi on midagi nii erakordset, eriti kui see on ilus suvi, et sellest ilma jääda ei tahaks mingi hinna eest.
Kaugel maal tegin plaane, et mida Eestis teha. Üks asi, millest ma tohutult puudust tundsin oli Eesti muusika ning sellised mõnusad väliüritused. Neid sealpool eriti ei eksisteeri. Nii et ma võtsin endale kindla eesmärgi külastada neid vahvaid Eesti üritusi nii palju kui võimalik. Esimene millal ma käisin oli "Disko pole oluline, punk on põhiline", ning üks mu unistusi saigi teoks - vana kooli punki mehed esitamas on parimaid lugusid, mida ma olin juba tuhandeid kordi kuulanud ja nüüd nad olid minu ees. Sai rokkida sajaga ning see oli võimas.
Teine tore üritus toimus vist isegi enne seda - sõbra Martini sünnipäev. Olles veidi aega eemal olnud, ega ei mäletagi kuidas see pidu siin õieti käib. Kõik kogunevad kusagile korterisse, külmkappi on järsku ääreni viinapudeleid täis ning neid tuleb ainult juurde. Sisse hakkab sadama täiesti võõraid nägusid, viinad kaovad kiiresti, näod ähmastuvad, vahetuvad ning lõbusaid kilkeid kuuleb igalt poolt. Seal pool maakera pannakse baarid kinni tavaliselt kell 12-01 ajal öösel, meil minnakse "levikasse" alles kell kolm, sest varem pole mõtet. Niisiis Levist väljas. Selle koha järgi tundsin ma ka puudust, sest selliseid kohti on maailmas väga vähe, kus midagi sellist toimub. Mis seal siis toimub - sadatuhat karvalist ja sulelist siblivad ringi suures tohuvapohus, kõigil on kõigiga midagi rääkida või karjuda või mida iganes. Tundus ka nii kummaline vaadata kui organiseeritult kõik mõnes mõttes toimib. Kõrvallauas oli üks väsinud noormees, kes proovis oma pead lauale toetada ning mitte ära vajuda. Üks hetk see siiski juhtus, nii noormees vajus koos selle lauaga ümber, nii et kõik klaasid pudelid ja asjad lendasid tema peale ja põrand ujus õlle sees, ning tema seal keskel. 2 minutiga oli kõik korras, noormees välja toimetatud, põrand ära kuivatatud ning laud jälle püsti nagu polekski midagi olnud. Tegelikult väljamaal sellist asja ei näe eriti, sest kui sa oled juba päris purjus, siis sind sisse ei lasta ja veel vähem müüakse sulle alkoholi, mis mõnes mõttes on õige. Eestis selline asi vist ei toimi ja ei hakka kunagi toimima. Kui sa oled nii pool purjus ja sulle öeldakse, et mine nüüd koju, et aitab sulle küll, siis päris paljud mehepojad saaks vist väga kurjaks. Aga ehk nii oleks ikka õige. Igatahes pidu lõppes sellega, et keegi leidis kellegi kellel oli veel üks sünnipäev ja siis me kell 5 sinnapoole astusimegi. Mina enam midagi juua küll ei suutnud, aga paljud suutsid ning kusagil kella 7 ajal vaadati, et oi oi viin hakkab otsa saama. Et mis nüüd, aaa ei pole hullu, kell 10 tehakse pood ju lahti ning siis saame juurde tuua. Mul võttis korraks lõua värisema, et ma olen vist vanaks jäänud või mis neil tüüpidel viga on, aga see on ju Welcome to Estonia - olen kodus :)
Teine asi, mida ma kindlasti tahtsin ära teha oli väike jalgratta ringreis mööda Eestimaad. Mul seisis keldris üks vanem rootsi ratas, mis sai kunagi ostetud Tartust 500 krooni eest. Vanad rootsi rattad on nii head, et need vist ei sure kunagi. Põhimõtteliselt üks käik on sees ja vabahoog on hea ja midagi katki eriti minna ei saa. Mis sa hing veel ihkad - ihkasin seda, et see ratas oleks sinimustvalge, milleks ta ka sai :)
Marsuut algas mul Riisiperest, sest Tallinnast välja saada rattaga on ikka väga tüütu. Võtsin jaanipäevaks kursi vormsi saarele, kus ma polnud kunagi käinud. Kokku sai oldud Vormsil kolm päeva, mis olid väga mõnusad. Saarel kadakate vahel jookseb aeg hoopis kummaliselt ja täiesti teistmoodi. Ka inimesed, kes seal elavad on ikka teisest puust. Meelde jäid kaks külameest - pontu ja Tõnu. Pontu oli selline pisem, aga hästi rõõmus ja muretu mees, Tõnn oli selline pikk vibalik suurte lokkide ning ärajoonud näoga mees, kelle arust ükski naine teda ei tahtnud, kuna tal olid sellised imelikud silmad. Minu meelest, see ei olnud päris see põhjus. Igatahes külajaanipidu oli selline legendaarne, süldibänd, suur kiik ning palju purjus külamehi kes proovisid kõik noori neitsikuid pehmeks rääkida. Oli ka päris palju noori inimesi, kellega koos oli lõbus ning nalja kui palju.
Viimasel päeval enne äraminekut nägin ka üht intsidenti, mis maakohtades vahel ikka juhtub. Üks kohalik mees, keset päeva sattus mingisse sõnavahetusse mandrilt pärit noormehega ning kohalik (kauboi riietes mees) võttis välja suure pussnoa ning ähvardades noormeest ära veristada pagesid kõik ümberkaudsed inimesed kusagile varju. Päris õudne hetk oli endal ka vaadata ja ega mingeid kangelaslike tegusid keegi ei üritanud. Õnneks asi lahenes sellega et noormees lasi varavast ja kauboi taandus sajatusi järele saates oma teed. Saarel ei tasu ikka kohalikke välja vihastada, sest saarelt ära on vaid üks tee ja päääääääääääsu pole.
25 juunil tegi ilm väikese pöörde ning keeras tugevale vihmale. Ega mul midagi teha polnud kui mustad prügikotid asjadele peale, endale kõik riided selga panna ning vihma saatel edasi purjetada. Suundusin Haapsalu poolt Matsasalu poole ning esialgne plaan oli kusagil seal telkima jääda. Kuna aga vihm ei andnud üldse järele ning kõik riided olid väga märjad, siis ühel hetkel tundus, et see vihmaga telkimine märjana pole üldse nii tore. Vaatasin kaarti ja leidsin, et kui ma veidi teelt kõrvale kaldun, satun Rumba kanti, kus ma teadsin, et ühel vanal töökaaslasel on talu ja ta peaks hetkel seal olema. Nii ma siis jäi lootma õnnele, et ehk õnnestub mul ta seal üles leida, sest palju neid talusid seal ikka on. Enne Rumbat olid ühed õudsamad teed, puhas liiv, kus ratas jäi lihtsalt kogu aeg kinni või tagaosa vajus ära, nii et ma mitmeid kordi vajusin küljeli ning kirudes jälle end püsti upitasin ja edasi proovisin pressida. Kusagil 9 ajal õhtul olin kohal ning proovisin leida kedagi, kelle käest uurida ja küsida kus ma võiksin oma tuttava leida. Paar inimest leidsin, aga kuna ma ei teadnud talu nime, siis ei osanud ka keegi mind aidata. Nii ma siis seisin ühel hetkel ja ei osanud kuhugi poole enam minna. Vihma kallas ning väsimus ja tüdimus olid peal. Meenus üks vana talu, enne Rumbat. Otsustasin proovida sinna, selleks tuli jälle see vastik liiva tee läbida, kuid asi oli seda väärt. Jõudsin taluni ning hiilisin ettevaatlikult ringi, rohu sees läksid kellegi jäljed, aga kuna need ei olnud väga tugevad võisid need kuuluda kassile. Maja oli päris suur, kuid täiesti mahajäetud, aknaid ees polnud ning näha oli, et kõik mis vähegi väärt on ära viidud. Uurisin edasi, pea kahemeetriste suurte nõgestevälja taga paistis laut. Tegin teed endale ning avastasin, et laut on päris korralik. Katus peakohal, heinad sees ning imekombel polnud ka eriti sääski, kuigi väljas oli neid miljon.
Tundus, et see on mu väike paradiis täna ööseks, niisiis riided kuivama väike õhtusöök kala näol (reisil kala on üks parimaid asju) ning siis vaikselt unenägude maale. Need unenäod olid täiesti õudsed - uuh. Millegi pärast tundsin ma hirmu selle ees, et keegi ikka tuleb ja sellele ei meeldi üldse, et ma siin redutan. Selle mõttega jäin magama ning üks õudne ünenägu tuli teise järel. Nägin unes, et keegi kusagilt kaugelt hüüab, et vaata, siin on keegi. Ning taskulampide välgatustega lähenesid nad mu asemele ning karjusid kogu aeg midagi. Proovisin unes neile vastu karjude, hällllllllllllõu, ma olen siin või midagi sellist kuid välja tuli ainult mingi hale lalin. Püüdsin nii väga aga ei õnnestunud teha ühtki mõistliku häält - ärkasin võpatades ning ütlesin kohe kõva hääle HÄLLÕU ning rahunesin kuuldes oma häält ning avastades, et ma ikka suudan midagi öelda. Mõne hetke ei saanud ma aru, et kas see oli päriselt või mitte ning rahulik uni saabus alles siis kui päikesekiired hakkasid lauta sisse paistma ning soe valgus rahustas seda laudanurka.
Päev oli ilus ning rattasõit oli väga meeldiv. Väikesi teed pidi mööda põlde kulgedes mõistad, kui erinev on reisimine ratta või mootorattaga võrreldes autoga. Rattaga sõites kulged sa aeglaselt mööda teed, andes aega nautida iga vaadet, võimaldades jala maha panna iga kell igas kohas ning tunda rõõmu nendest tuhandetest asjadest mis su teele jäävad. Näiteks lõhnad, möödudes erinevates aasadest, põldudest ja kohtadest tunned sa vahel magusat lilleaasa lõhna, vahel aga ka robustset laudaaroome jne. Liblikad lendlevad su ümber kogu aeg, toonekured tiirutavad ning vahel ka jänesepoiss või kitseke satub su teele. Kõik see päiksepaistel toob naeratuse suule ning teades, et sul on aega ja palju aega, siis mis võiks olla veelgi parem.
Tol päeval ma ei sõitnud palju, sest leidsin tänu eilsele kõrvalepõike kõige kaunimaid kohti. Üks mu unistusi on alati olnud kõndida mööda suuri tammemetsi Eestimaal ja ma ei ole neid eriti palju leidnud. Nüüd lõpuks leidsin ma need. Mihkli on üks nendest kohtadest, seal kasvab Eesti suurim teadaolev tammik. Tammik on kusagil 250 aastat vana ning kuulus kunagi Keblaste mõisale. See on looduslik tammik, vaid 20 aastat tagasi on sinna juurde istutatud mõned tammed paarile hektarile, kuid mu on kõik nii nagu peab - ürgne tammemets.
Kõndisin algul mööda rada, aga ma ei suuda seda kunagi eriti kaua teha, ning peagi avastasin end täiesti sügaval metsa sees, kus nii palju kui silm seletas kasvas tammesid. Tammed on tegelikult kõik päris kõrged ning ega see ei ole ka puisniit, nii et sealt teed teha ja leida ei olegi nii lihtne. Aga minu jaoks oli see võrratult kaunis ning tunde, ekslesin ma seal ringi, sest suunataju oli mul vahepeal ära kadunud, aga see ei olnud absoluutselt oluline.
Jõudsin metsast välja ning metsa ääres laius ilus suur niit, mille keskel kasvas paar eriti suur tamme. Seadsin sammud sinna poole. Niidul kasvas palju ilusaid karukellasid, karikakraid ja muid ilusaid taimi. Viskusin pikale ning vaatasin kõrte liikumist sinise taeva poole tuulte käes.
Sulgesin silmad ning mu meeli täitis magus lõhn, vaatasin ümber ning avastasin, et olen keset metsmaasikavälu. Metsmaasikad kui nad valmis on, on vist maailma magusamad asjad. Ma vist ei suutnud poole tunni jooksul end nende kütkest vabastada, sest neid on igal pool ja kui sa juba neid korjama hakkad, siis ikka ja jälle kummardud sa nähes suurt punast magusat metsmaasikat.
Eriti kui sa saad neid ainult oma kodumaal ja ainult praegu. Jõudsin tolle suure ja üksiku vägeva tamme juurde ning jäin tema juurtele puhkama. Lasin oma mõtetel lennata ning mõtted liikusid koos tunnetega oma rada. See hetk oli midagi lapsepõlvest. Öeldakse, et lapsepõlv on kõige õnnelikum aeg, aga miks on see nii. Ehk sellepärast, et lapsena ei ole sul mõtetes neid kohutavaid asju, mis suurtel inimestel alati ajusoppides on, nagu - töö, raha, lapsed, kohustused, suhted ja muud miljon sellist asja, mida on väga raske välja lülitada, peaaegu võimatu. Tol hetkel ma suutsin seda teha, sest mul ei olnud ühtegi neist muredest. Polnud vaja kuhugile minna, midagi teha ega keegi mind ootamas. Sain olla siin, selle suure tamme juures, kuulda tema kohinat ning vaadata seda ilusat Eestimaad - olin VABA oma hingelt ning see tunne oli nii hea. Inimesed võtke endale aega, võtke endale aega olla VABA kasvõi üks päev.
Teine asi, mis on ka alati mu tähelepanu köitnud on puisniidud. Need pidid Eestimaal olema ühed suurimad kogu Euroopas ning ka ilusamad. Ma tahtsin ka ühele nendest ära eksida, ning kassanäe Mihklist vaevalt 15 km asubki üks selline. Nedermaa puisniit oli vist selle nimi.
Ilus suur roheline niit koos tammede ja kaskedega, ka nende vahel ekslesin ma paar tundi ning leidsin ka imeilusa kämpimiskoha, kuhu ööseks jääda. Kell ei olnud palju, aga mul ei olnud ju ka kiiret ning tahtsin selles imeilusas kohas veel veidi olla. Eesti on selles suhtes ka nii hea, et kämpimine on tasuta ning isegi puud on sulle ette tehtud. Lihsalt ole, igal pool mujal kus ma olen käinud, peaks sellise asja eest vähemalt paarsada krooni välja käima. Tegin lõkke üles ning kuulasin Ipodist (aitähh Halina) eesti klassikalist rokki. Isegi kui ma olin üksi ei olnud mul igav, sest see kõik tundus väga hea ja mõnus ning kui inimene ei suuda üksi olla ning oma seltskonda nautida, miks see peaks siis teistega teistmoodi olema.
Järmine päev tõusin vara ning asusin teele Pärnu poole, sõitsin mööda suurt maanteed ning ainuke hea asi suure maanteepeal sõitmise juures on see, et tempo on väga hea. Jõudsin paari tunniga kohale ning Pärnus toimus parasjagu Hansapäevad. Igal pool olid laadad, palju värvilisi inimesi ning palju häid asju. Ma ei suutnud end tagasi hoida ning ostsin kohe kapa täie endale Saaremaa koduõlut. Calsberg - probably the best beer in the world ehk tõenäoliselt parim õlu maailmas kaotab küll oma tiitli. Kahjuks enamik inimesi maailmas ei saa kunagi proovida parimat õlut maailmas. Lisaks ei suutnud ma ära öelda, suitsusauna maasingile, värsketele hapukurkidele ning ka saare koduleivale. Rahakott jäi kuidagi väga õblukeseks, aga see oli kõike seda väärt. Vaatasin veel veidi ringi, kuidas memmed rahvariietes tantsisid, inimesed kõndisid rongkäikudel ning tuhanded lapsed ringi jooksid kilgates.
Aeg edasi minna ning soomaa ootas juba. Sõitsin Torilt läbi ning ei pööranud õige koha pealt ära, nii et pidin üks hetk tagasi sõitma. Soomaal oli minu rõõmuks isegi veidi asfalteeritud Viinahauani, sest see kruusatee on parajalt treppis ning nii hüppeldes ei ole tegelt eriti mõnus sõita selle kruusa peal. Jõudsin siiski ühe enim külastatava kämpani, ning kuigi kell oli palju oli see tühi. Panin oma telgi püsti selles suures, ma arvan, et kusagil paarikümne inimese jaoks mõeldud kämpimiskohas ning asusin lõket tegema. Siis hakkas autosid tulema, ehk siis õhtu peale jäänud matkajad. Millegi pärast on Eestis nii, et kui keegi on ees, siis lastakse kohe jalga, kuigi seal oli ju ruumi veel kõvasti. Mul ei tekkinud isegi võimalust kellegagi rääkida, et olge lahke ruumi on ja ma hea meelega puhun kellegagi juttu ka. Ei, visatakse pilk peale ja kohe minema, nii sõitis vist ära oma 4-5 autot. Eestlased on ikka omaette hoidev rahvas küll mõne kohapealt. Ma ei lasknud end segada vaid vaatasin, kuidas päike loojub ning kuulasin jõe rahustavat vulinat. Ilus on see soomaa küll.
Hommikul ärkasin hästi vara, kusagil 6 ajal ning otsustasin minna rabasse. Paari kilomeetri kaugusel oligi üks ning varahommikune jalutuskäik, kui päike veel ei kõrveta ning linnud on alles elevust täis on alati üks meelirahustav asi.
Kui mujal maailmas on kõrbed, mäestikud vms asjad siis Eesti Nokia on rabad ja sood. Täiesti teistsugune maastik, mida mujal maailmas eriti ei kohta. Mäletan, et kusagil Briti populaarsemas reisiajakirjas oli Eesti rabade külastamine soovituselt 3 kohal, ehk see on midagi väga erilist ja omapärast. Nii et hinnake seda, mis meil siin on, isegi kui see tundub nii tavaline. See ei ole tavaline.
Täiendasin end ning asusin teele soomaa keskuse poole ning tee peal juhtus mul tolle reisi kõige ärevam hetk. Nimelt sõites mööda seda treppis hüplevat teed ei kuulnud ma kui mul üks seljakottidest maha kukkus. Seal sees oli mul kogu söök, rahakott, suitsud, fotokas, priimus jne. Põhimõtteliselt kõik eluks vajalik. Peatusin vahepeal tee ääres, et lasta mööda paar suurel kiirusel mööda kihutavat rekkat, ilmatuma suur tolmupilv seljataga. Ühel hetkel avastasingi oma puudujäägi ja oi oi kus see võttis vanduma. Olin enda peale nii kuri ja kirusin kogu maa ja ilma ning palusin jumalat, et mingi tont seda teepealt üles ei ole korjanud. Mul ei olnud ka enam telefoni, mille ma kohe reisi alguses lollil kombel olin suutnud ära kaotada. Niisiis ma pidin oma koti tagasi saama. Ütleme nii, et siiapoole sõitsin ma ehk 10 km tunnis kui sedagi, sest tee oli ju halb aga tagasi sõitsin ma vist 3 korda kiiremini. Ehk nii kiiresti ma polegi vist kunagi sõitnud. Veel üks rekka pani must mööda ja ma kirusin teda, et tal pole mu kotti ju vaja. Kott oli oranži värvi ning minu suureks rõõmuks hakkas see ühel hetkel mul kauguses silma. Olin ütlemata õnnelik, tol hetkel sõitis mööda üks auto ning jäi siis paarsada meetrit eemal mu koti juures seisma. Jalad käisid all nii kiiresti, et ma olin sekunditega kohal ning kott oli minu. Ma ei taha mõelda, mis siis oleks saanud, kui ma oleks minut aega hiljem kohale jõudnud. Panin nüüd koti niiviisi kinni, et sellel ei olnud enam mingit võimalust ära kaduda, juhtugu mis tahes. Uuh, täiendasin oma varusid Soomaa keskuses ning otsustasin veel ära vaadata ühe puisniidu matkaraja. See asus paar kilomeetrit keskusest eemal. Jõudes kohale olin veidi vihane, kuna ma ei teadnud kuhu poole ma peaks astuma. Mingit silti ei olnud, paar rada läks ühele poole ja ka teisele poole. Kus ma peaks teadma, lõpuks leidsin siiski selle õige väikese teerajakese üles, mis mattus suure heina sisse ning järjekordne tund kulus mööda aasi luusides ning suuri tammesid imetledes. Tagasi tulles mõtlesin ma siiski, et Eesti on päris ürgne koht ning isegi omamoodi on väga hea, et ei ole mingeid silte ja piirdeid, kus sa astuma pead ja istuma. Kõik on nii nagu see on olnud väga kaua aega, ehk puhas loodus, mitte inimese loodud loodus.
Sõit soomaalt Viljandi poole oli üsna vaevaline ja aeglane aga kõike head ju ka ei saa korraga. Viljandisse ma siiski päris sisse ei sõitnud vaid pöörasin ära Kurksi-Nuia poole. Tee peal jäi mulle ette üks vana mõis. Ma arvan, et see oli Loodi mõis. Tegin peatuse ning vaatasin ringi. Mõisa kõrval oli üks vana puukuur, mille uksed ja puitkarkass oli imekaunilt nikerdatud ning lausa meistrite töö, kuid kahjuks hetkel täiesti laokile jäetud. Mõni uks hakkas juba ära kukkuma ning ümberringi oli kõik mingit kola täis ja kinni kasvanud.
Pajatasin mõne sõna ka ühe vanapaariga, kes elasid selle mõisa kõrval. Vanamemm oli käinud kunagi seal mõisas koolis ning ta mäletas väga hästi, kui ta hoidis oma suuski seal kuuris ning kui ilus see park ja mõis kunagi olid olnud. Nüüd on see erakätes, kuid juba aastaid ja aastaid seisab ta siiski tühjana ning ootab, et keegi midagi lõpuks teeks. Memm rääkis ka, et siit käib läbi tegelikult päris palju rahvast ning et täna hommikul oli keegi noormees siit jala mööda läinud, ning rääkinud, et tal plaan Portugali välja jõuda - jalgsi. Nii, et hulle eestlasi on ikka palju, kes mööda maailma ringi uitavad, kes rattaga, kes jalgsi.
Sõitsin edasi Karksi-Nuia poole, ning ega mul ei olnud teist valikut kui pidin sõitma mööda suurt maanteed. Ega see mõnus küll ei ole, teeäär oli olematu ja liiklus tihe, nii et pidevalt pani mingi rekka poole meetri kõrvalt täiskiirusel mööda, mis võtta ratta vibama ning minu kiruma. Aga kohale ma jõudsin, kuigi lõpp oli täiesti vastik. See Karksi-Nuia asub mingi eriti kõrge mäe otsas, nii et see oli suht ainuke kord, kui ma pidin rattalt maha tulema ja siis umbes pool kilomeetrit teda mööda kurvilist teed ülespoole lükkama, see tõus oli lihtsalt liiiiiiiiiiiiiiga pikk.
Ööseks pressisin end Ainja järve äärde. Lootsin, et seal on mõnus lõkkekoht, aga ei olnud. Kõik oli eramaa ning mööda eramaad mööda järvekallast liikudes, leidsin väikese vana lõkkekoha. Lootsin, et keegi ei tule mind siit ära ajama ja jäin sinna laagrisse. Vesi oli mõnus ja karastav pärast päevasõitu ning preemiaks lubasin endale kilo sašlõkki pintslisse ajada. Vaatasin oma varud üle ning need olid kokku kuivanud. Raha peaaegu otsas, söök otsas, Ipodi aku peaaegu tühi ja väsimus kontides. Esialgu oli mul plaan jääda järgmine öö Karula rahvusparki ööbima, aga nüüd tundus, et parem on vist kohe sõita oma sihtpunkti - Krabile. Vaatasin kaardi pealt - see oli üks 100 km sõit. Kõige hullem ehk polegi. Siiani olin sõitnud tavaliselt 60-70 km päevas.
Hommiku vara üles ning teele. Lõuna-Eesti teed on sellised, et tõusule järgneb langus ja langusele tõus - kogu aeg peaaegu. Vahepeal kui asi on nii mõnusalt tasakaalus, ehk kui sõidad mäest alla suure hooga jõuad väikese pingutusega järgmise otsa ja siis jälle alla ja jälle üles, pole eriti viga, aga vahepeal on väga järsud tõusud, millele järgneb veel üks tõus ja siis veel üks ja siiiiiiiiiiiiis tuleb selline allasõit, et ühe käega peab kindlasti mütsist kinni hoidma ja teisega kuidagi ratast ohjes hoidma, et selle kruusa peal ülepeakaela ei lendaks. Ütleme nii, et keskmise kiirusega ma väga ei hiilanud, ehk 10 km tunnis. Kusagil kahe ajal päeval avastasin, et mu käed olid juba liiga palju päikest näinud. Ehk nii kui päike neile peale paistis tundus, see nagu keegi vajutaks triikrauga vastu nahka. Sooja oli kusagil 30 kraadi kandis. Panin siis jaki selga, mütsi pähe ning rätiku mässisin ümber käelabade, sest need olid kõige hullemas seisus. Oma 30 kraadises ilmas nägin päris naljakas välja. Nagu mingi mustlane võib olla. Teine piinav asi oli see, et ma otsisin järve, järve, kuhu saaks vahepeal sisse hüpata, et natukenegi jahutust saada. Sõitsin mööda vist 3-4 järvest, mis olid kõik nii kinni kasvanud, et sinna ei pääsenud ligi. Lõpuks oli silme eest juba päris kirju ning vandusin, et kas siis Lõuna-Eestis pole ühtegi järve? Kaardi järgi leidsin Õidre järve üles, ning seal oli ujumismärk. Esimese sildi järgi, mis sinna pidi minema jõudsin ma kusagile rabatee peale, kust rattaga ei olnud küll erilist läbipääsu. Õnneks tuli veel üks korralikum tee ning ma sain värskendust, leevendust ning veidi puhkust.
Edasi läks tee veidi rõõmsamas meeleolus, sest teadsin, et jõuan kenasti kohale, nii ma ka väga ei pingutanud vaid vaatasin vanu talukohti, mis jäid tee äärde. Lõuna-Eesti talud on ikka imearmsad oma tiikide, vanade palkmajade ning metsatukaga. Jõudsin Krabile kusagil 9 paiku ning Kan-Ki (koer) ootas mind mäekese otsas ning oli valmis mind üleni ära lakkuma. Krabi on päris Läti piiri ääres, Rõugest kusagil 18 kilomeetrit.
Nii nädalaks jäi ratas kuuri ning mina lasin ennast nuumata hommikust õhtuni. Krabi on selline mõnus koht, kus ka aeg seisab, patareid laevad kogu aeg ning jõud voolab tagasi kontidesse. Tädi Ebe, kellele see kuulub, ning kes on seal sündinud ning ka elanud väga kaua oskab hoida selle koha võlu, sest see on osa temast, tema verest ning perekonnast. Jalastid ehk Onu Joel, Ebe, Jaak, Jana ka Pirko ning nende poeg Joosep tekitavad alati väga sooja õhkkonna ning see on üks pere, kelle poole vaatan mina alati üles. Nad ei karda öelda, et nad armastavad üksteist ning nad oskavad ka seda näidata. See on asi, mida siin Eestimaal tahaks rohkem näha ja tunda.
Krabil sai käidud nii metsades murakal kui ümberkaudsetes järvedes ujumas ning nägin ka oma häid sõpru Andrit ja Kertut (olge musid).
Krabil on ka maailma parim saun, mille onu Joel on nüüd oma kätega veel paremaks teinud. Suitsusaun, mille temperatuur kerkib ikka väga kõrgele ja mis püsib soojana terve õhtu ja öö ja kus saavad ära käia kõik külalised. Loomuikult peab mainima ka, et tiik on otse kõrval, milleta ei suudaks seal vist küll olla.
Üks hetk tuli siiski edasi minna ning otsustasin veidi ringi luurata ka Setomaal. Tahtsin külastada üht õiget seto talu, kuid kahjuks tollest ma sõitsin kogemata mööda. Tee peale jäi siiski väga palju ilusaid kohti - Vastse-Liina linnus ja Obinitsa.
Obinitisas ma jäin ühe muuseumitädiga päris pikalt juttu rääkima ja uurima, setode elu ja olu. Obinitsa juurde hakati rajama tegelikult üht päris õiget seto talu ka. Üks vana seto naine suri ära ja nende pere müüs selle talu muuseumile, ning hetkel tegid kutsekooli noored seda korda. Makett oli vägev ning sellest tuleb kindlasti üks ilus koht. Peatusin ka Obinistsa järve ääres, kus jäin juttu rääkima ühe toreda abielupaariga. Mees oli kusagil 37 või nii ning käis venemaalt kütust ja viina ning suitsu toomas iga päev. Tal oli ka kusagil mööblitehases vist mingi töökoht ning ta unistas saada oma peremeheks. Ehk hetkel nägi ta iga päev kurja vaeva, et kusagilt jälle saada 500 krooni juurde ja lõpuks, ehk ühel päeval on tal oma äri ja omad töötajad ning ta saab vanadusepõlves veidi rahulikumalt hingata. Minu arust on eestlane üks suur tubli tööhobune küll, kes näeb terve elu palju vaeva, et saaks elada.
Ma ise ei saa enam niiviisi. Minu meelest on ka teine võimalus. Ehk teha tööd ja seda ei pea tegema eestis, kusagil 3-4 kuud või ka 6 kuud (kasvõi koos perega) ning siis 3-4 kuud või pool aastat mitte teha tööd. Selleks peab loomulikult loobuma ühest või teisest asjast, aga see ei ole võimatu. See on raske aga sellel on ka väga meeldiv pool. Sa ei ole rutiini, rakke ning tööori. Paljude jaoks on see siiski vist vastuvõetamatu, kuna puudub turvatunne, kindel kodu, töökoht ja tulevik. See on ju hirmus, minu jaoks ei ole. Seda ma proovisin sellele mehele ka selgeks teha ning ma ei tea kuidas tema sellest aru sai, aga meil oli igatahes huvitav ja lõbus diskussioon.
Sõitsin läbi ka Piusalt, mis polnud enam üldse see, mida mina mäletasin ja olin suht pettunud. Ka Oraval jäi korra peatuma ning peale suplust uurisin noortelt inimestelt, et millega siis Orava noored tegelevad. Tundus, et neil oli igav, aga Roomertil on BMW ja sellega saab õhtul peole minna, Roomert on ikka nii äge - õu jeeee
Sõitsin Põlvasse, Oravalt kusagil 40 km, esimsed 35 km läksid väga ruttu, viimased 5 nagu eelmised 35. Ei tea, miks see nii on. Põlvast sain veel veidi süüa ning jäin ööbima Taevaskoja lähedal. Järgmine päev kolasin Taevaskojas ringi ning olin üsna väsinud eelmisest päevast. Võtsin rahulikult ja oli väga palav.
Taevaskojas istusin korra rongipeatusesse maha ning tundsin, et ei viitsigi enam sõita - Tartu saab ju rongiga ka. Olingi järgmise rongi peal ning Tartu ootas mind oma Toomemäe, tuhandete noorte ilusate inimeste ning Tartu vaimuga. Tartu on mu Eesti lemmiklinn ning loodetavasti õnnestub mul seal ka kunagi pikemalt elada. Igatahes varustasin end pisut joogi ja söögiga ning istusin Pirogovi mäele maha. Sinna koguneb alati õhtu jooksul hästi palju inimesi ning kõik on lõbusad. Mina ei olnud, ei suutnud kuidagi ennast viia sellele lainele, et samasugune olla. Istusin tunde puu all ja vaatasin, kuidas kõik joovad ja lõbutsevad. Tahtsin ka kellegagi rääkida, aga see õhtu ei olnud mul mingit julgust või jõudu. Ükshetk sain enda peale vihaseks, et ma nii jõuetu täna olen. Hakkasin ära astuma, aga siis tulid noored neiud ise kusagilt ja tahtsid pilti teha, nii et too õhtu päästeti mind üksindusest. Tartu on väga legendaarsete kõrtside linn ning nendes me keerlesime kuni hommikutundideni. Tartu on võimas.Järgmine päev viis rong ming ilusti tagasi Tallinna ning mu ratkaretk sai läbi. Ma võin öelda vaid üht, ma armastan Eestit väga ja ei ole kohta, kus ma end paremini tunneks. Olen kohanud paari kuu jooksul väga ilusaid ja toredaid inimesi ning näinud oma vanu sõpru, sugulasi ning minu päevad on olnud kõik unustamatud ja fantastilised. Nii et aitähh kõikidele, kes minu siinviibimise on nii ilusaks teinud. ELAGU EESTI
