Mis ma siin teen

Tere kullakesed,

kuidas teil läheb? Mul läheb üsna hästi ja üsna igapäevases rütmis.
Töötame Halinaga ikka veel salatifarmis. Äratus on kell 5 ja kella 6st oleme valmis salatit lõikama. Mõni päev ei saa me muud teha kui ainult rohida - 8 tundi. Kui mulle keegi oleks eestis öelnud, et mine Austraaliasse rohima, siis ma oleks talle vastanud, et mine sa ka p....sse. Aga nüüd ma siis siin olen ja rohin rõõmsalt. Eks ta seljale veidi hakkab ja kuigi lohutad ennast, et selg saab tugevamaks ja loodad, et varsti enam ei valuta, siis see on ainult enesepett. Töö lõpeb meil kell pool 3 ning aega aitavad sisustada kreisiraadio ning rahva oma kaitse :) Mis on vahel päris naljakad ikka ja kui ma seal vagude vahel kõht kõveras vahepeal maha potsatan, siis jaapanlased vaatavad, et need eurooplased on ikka veidi imelikud tüübid :) , eriti eestlased

Isegi kui endale seda väga tunnistada ei taha on töö päris väsitav, sest terve päeva oled sa püsti ja enamus ajast mitte ei seisa vaid oled kummargil. Nii et koju jõudes tunduvad külm coca cola ja voodi nii mõnusad, et läheb ikka aega enne kui sealt jälle püsti saab. Nii need päevad lähevad. Nädalavahetustel me ikka proovime midagi ette võtta. Üks nädalavahetus me pisut maalisime ning oli päris tore. Sellise pildi siis tegime Halinaga:

Hetkel ilusteb see meie esikus

Eelmine nädalavahetus käisime ühes rahvuspargis üle tüki aja ja selle koha nimi oli Bald Rock, et siis kiilas kivi. Juhtus, et see päev oli üks kuumemaid, mis siin viimaste aastate jooksul on olnud ja see ronimine võttis ikka veidi hinge kinni. Et te aimu saaksite kui SUUUUUUUUUUUUUR see kivi oli, siis ehk need pildid aitavad:

Siin Mihkel ja Halina proovivad mäge vallutada

See oli ikka päris vertikaalne ronimine :)

siin näitan mina, et ma pole mingist pilliroost tehtud

Kui suutsime end üles vinnata, siis jäime suud ammuli seda vaadet nautima niikaua kuni süda ära jahtus ja see võttis umbes 15 minutit aega

ilus vaade oli

Alla tulemine oli ausalt öeldes palju jubedam, sest ma arvasin, et mina kui kivikuningas saan plätudega ka ronitud, siis allatulemine oli väga libe kuidagi ja ega ei oleks tahtnud surma saada. Üks saksa backpacker sai paar kuud tagasi surma kuskil seal kandis kivide vahel ronides, nii et ettevaatlik peab kindlasti olema. Päris tore retk oli.

igast kivimürakaid oli seal igal pool - looduse kunst

Kuna me seal kandis juba olime, siis käisime ja piilusime korra ka NSW ehk Sydney osariiki.

Ja kui Queenslandi tagasi tulime kontrollisime, et meil jänest püksis poleks - $30000 ikkagi

Aga see oli ainult korraks, sest me lihtsalt eksisime teelt.
Ilmad on siin päris huvitavad. Vahepeal oli niiiiiiiii palav, et sure ära ja see palavus toob tihti kaasa sellised järsud tormid, mis tulevad ja lähevad paari tunniga. Päeval on väga palav, õhtul tõuseb tuul, hakkab hirmsasti müristama ja välku lööma ning ämbriga vihma kallama. Hommikul on paks udu ja kell 8 paistab jällegi kuum päike. Ja hakkamegi jälle otsast peale.

välku pildistada on väga keeeeeeeeruline - maja taga

maja ees

Kui väljas vihma kallab ja müristab

siis kõige mõnusam on teki alla pugeda ja raamatut lugeda. Viimasel ajal ma olen avastanud sellise kirjaniku nagu Jeffery Archer, kelle raamatuid on väga põnevad. Hetkel olen ma 4 tk läbi lugenud ja vist 2 tk loen veel.

Kui kellegil kätte satub soovitan soojalt.

Selle toas lesimise ja lugemisega on mul juuksed kuidagi päris pikaks juba kasvanud ning ühel hommikul ma avastasin, et mul on kasvama hakanud väike "rastapoiss". Nüüd ma siis igapäev jälgin tema arengut ja vaatan, mis tast lõpuks saab.

see valge tutt on rasta - hee

Vot sellised lood hetkel siit Austraaliast. Me kogume raha et siis järgmine kuu hakata uuesti reisima. Ma arvan, et siis on blogisse midagi kirjutada ka ja uhkeid pilte panna. Aga olge tublid ja tehke lumememmesid :)

farmeri karjäär jätkub

Tere kõigile,

Minu farmeri karjäär on edasi liikunud. Nimelt eelmisest kohast kus me harvendasime ploome ja virsikuid lasin ma jalga. Lõpus ma ei suutnud enam õiget motivatsiooni leida ja siis nagu imeväel Halinale tuli pakkumine (õigemini ta ise sebis pisut) et salatifarmi on paarile tööd pakkuda. Võtsime selle rõõmuga vastu, kuna hostelis oli ikka liiga kallis ja raha eriti kõrvale panna ei saanud. Nii me siis laupäeval asusime otsingutele ja käisime uurimas paari kohta. Kõige normaalsem tundus üks maja, kus oli kena valge tuba suure voodiga. Majas elab kaks jaapanlast (noormeest) ning kaks korea noormeest, nii et Halina on ainuke valge naine majas. Mnjaa, ma pean oma seljatagust vaatama, aga tegelikult on need aasia poisid väga viisakad ja korralikud. Veidi naljakad on ka.

Aga tööst - see on selline salatifarm nimega Australian Fresh Salat ja selle toodang läheb suurematesse kettidesse. Kokku on neil siin 7 farmi ja ikka parajalt suured.

sellised pikad salati read oootavad meid igal hommikul

Meie tööpäev näeb välja nii, et hommikul kell 6 algab töö ja tavaliselt siis me läheme oma teravate suurte nugadega ja lõikame värsket salatit. Sellist suurt lehtsalatit mida pannakse McDonalsis burksi vahele. Seda me teeme tavaliselt paar tundi. Siis tihtipeale võetakse ka traktoriga hunnik salatit üles ehk traktor sõidab, taga on suur lõikur ja kogu salat tuleb lindi pealt kastidesse, mida peab siis ilusti ritta panema ja vaatama et kõik on täis. Enamus ajast me muidugi rohime ja see näeb välja umbes mitte nii nagu vanaema juures kardulapõllal vaid veidi teistmoodi. Kahekesi käiakse vastamisi rida läbi ja umbrohtu on ehk üks meetri peale või mõnikord üks 10 meetri peale aga kõik tuleb ära võtta. Üsna tore on, seal on veel 2 jaapanlast, paar prantslast ja sakslast. Nii käib töö ja vile koos. See oli meil esimene nädal, eks kuu aja pärast paistab kui tore on. Selg saab muidugi küürutamisest üha tugevamaks koos valuga :) No pain no gain. Aga hetkel meeldib.

Täna juhtus väga kummaline asi. Siin Austraalias ikka juhtub väga imelike asju vahel. Hommikul oli kõik ümberringi hall, sest taevast liikus tolmutorm ehk kõrbest on palju tolmu üles aetud ning see rändab siis mööda maad ringi. 3 tunniga taevas siiski selgines ning päike tuli välja. Sooja oli kusagil 34 kraadi, kuid arvestades et me oleme 1 km merepinnast siis võib sinna 3-4 kraadi juurde panna. Kusagil lõuna ajal läks taevas pilve ja 10 minuti pärast sadas taevas alla SUUUUUUUUUUUUUUURI jäätükke ehk rahet. Nii suuri ma pole oma elus vist veel näinudki

umbes nagu golfipallid :)

Peale seda on nüüd müristanud ja välku löönud terve õhtu otsa. Elekter oli ära pikka aega ning päris hea oli tekki all raamatut lugeda - mõnus. Oleks veel kamin ka ja sooja hõõgveini, mis siis elul viga.
Aga homme paistab jälle päike ja elu läheb edasi nagu poleks siin mingit vihma olnudki. Selline on Austraalia. Ilusat värvilist sügist, sest seda siin ei ole. Nautige

Stanthorpis, hosteli toas kell 9, sooja 24 kraadi, päike paistab ja on laupäev

Tere tere,

me oleme siin Halinaga vahepeal mööda Austraaliat ringi rännanud ja tööd otsinud. Aga enne töö otsimist, otsustasime kätt proovida kullakaevajatena :) Mitte küll päris kullakevajatena, vaid seekord oli meie eesmärgiks kalliskivid. Nimelt seal wwoofimise kohas näidati meile karbi sees ilusaid vääriskive, mis nägid välja nagu teemandid aga olid tegelikult topaasid. Neid oli seal üks 10 tükki ja nad väitsid, et nad leidsid need nädalavahetusega. No meil Halinaga läksid silmad põlema ja otsustasime ka oma õnne proovida.

Kõigepealt ostsime varustuse - sõela, kindad ja labidas oli meil endal olemas. Siis seadsime oma sõidusuuna Mt Suprise poole, mis oli selle linnakese nimi. Linnakeses elas kokku umbes 400 inimest ja nad olid väikelinnadele kohaselt kõik väga sõbralikud. Linnast kusagil 35 km eemal on vanad jõesängid, kust tuleb siis kaevata ja end õnnelikuks teha. Jõesänge on kusagil 10 km raadiuses, nii et kaevamise kohti seal ikka peaks olema.

Brians Creek

Kahjuks esimene pilt seda ei lubanud, sest me käisime pikalt mööda üht jõesängi ja ükskõik kuhu sa ka ei vaadanud, keegi oli sealt juba kaevanud. Kui nüüd mõelda, et viimased 100 aastat on seal käinud 10000 inimesi kaevamas, siis tegelikult ei olegi seda kohta kust kaevata nii lihtne leida. No me esimesed tunnid surkisime siit ja sealt ja närvid hakkasid juba üles keema, sest midagi ei leidnud ju. Siis otsustasime sõita palju kaugemale ja surkida sealt. No lõpuks leidsime ühe sellise koha, kus väga ei olnud keegi surkinud ja hakkasime pihta. Me küsisime enne kui me kohale sõitsime veidi õpetust ka, et kuidas seda asja teha. Kalliskive leidub kõige rohkem kusagil käänakute, kivide ja muude takistuste tagant, kuhu nad on kinni jäänud. Seetõttu on kõige parem kaevata sellistes kohtades.

käib töö ja vile koos

Kivi ise mida otsid, peab olema selline, et kui sa hoiad kivi käes näed sa oma sõrme läbi selle, ehk mida läbipaistavam seda parem. No mina siis andsin labidale tuld ja Halina andis sõelale ja pärast 4 tundi kühveldamist oli meil kotis kusagil 20 kivi, millest 2-3 tükki olid sellised päris läbipaistvad ja ilusad. Panime siis oma asjad kokku ja sõitsime lõikaja juurde.

varandusekütid

Laotasime oma koti talle ette ja ta vaatas need kivikesed üle. Mnjaaa, kas teil oli meeles mis ma hommikul rääkisin. Otsige läbipaistvaid kive, mille ääred on siledad. See ei tundnud nii oluline, aga see on. Me olime saanud endale kotitäie kvartsi, mis ei olnud väärt midagi. Ainult üks väike kivike, mis mina arvasin et on klaas osutus topaasiks. Nii et midagi me saime - ühe väikse kivikese mille väärtus on ehk 100 krooni. Aga midagi me sellest ikka õppisime. Meil on olemas nüüd kaevaja luba ja me kavatseme minna ka opaale otsime. Nii et lootus sureb viimasena.

Ükskõik kui palju sul algul seda raha on, Austraalias kulub see ruttu ja üsna pea tuleb asuda töö otsingutele. Tööd on palju, kuid backpackeril seda nii lihtne leida ei ole. Sest neid lihtsalt ei võeta reeglina headesse kohtadesse tööle. Peamiseks põhjuseks on viisa, mis ei luba üle poole aasta töödata ja teiseks on see, et backpacker võib iga kell jalga lasta, mida paljud ka teevad. Nii, et peamised tööd, mida backerid saavad on köögiabi (ehk nõudepesija jne), koristaja,(kokk ja juuksur on kõige nõutavamad ametid siin austraalias, ehk neid on vaja igale poole kogu aeg), viinapoodi müüjaks või siis autojuhiks. Lisaks sellele veel farmitööd, mis ei nõua mingit eelnevat kogemust ja mida enamik austraalilasi ei tee, kuna see on liiga raske. Kui esialgu Austraaliasse tulla, siis tasub vaadata lähimatesse linnadesse ja uurida, kust mingit farmitööd leidub, sest suurest linnast kohe ilma Austraalia töökogemuseta tööd leida on väga raske. Farmitöödeks on siin põhiliselt igasuguste asjade korjamine. Aga enne korjamist on kõigepealt prunimine ehk okste kärpimine, siis thinnimine ehk harvendamine (puudelt võetakse ära liigsed marjad, et allesjäänud kasvaks suureks ja ilusaks) ja alles siis tuleb korjamine. Osades kohtades pannakse veel peale võrke ja tehakse veidi muud näiteks istutamist. Nii et tööd on kui on hooaeg. Lääne kaldal oli tööd veidi lihtsam leida, kuna backpackereid ei olnud eriti palju, siin idakaldal on neid meeletult ja tööd on väga raske leida. Paljudes kohtades on nii, et iga aasta käivad samad inimesed ja uutele lihtsalt kohta pole või kui see inimene läheb ära, annab ta selle koha oma tuttavale. Nii et head farmi on ausalt öeldes väga raske leida. Enamik farmereid kasutab seda olukorda ära, et backpackereid on nii palju ja maksab nii vähe kui võimalik. Lisaks sunnib tegema väga pikkasid päevasid ja kohtleb üldse neid mitte nagu inimesi vaid sigu. Meil sõbrad said näiteks suure vaevaga mangosid korjama Darwini lähedale. Farmer oli mingi vietnamlane ning see sõimas ning mölises kogu aeg nendega, et kiiremini ja paremini jne. Lõpuks kui töö oli tehtud oli ta jalga lasknud ja 2 nädala raha maksmata jätnud. Vietnami ja üldse aasia farmerite juurde ei tasu mitte kunagi minna, sest need teevad alati tüssu. No me proovisime siin õnne vahepeal tomatite korjamisega. See oli ka väga õudne. Algul tundus kõik väga ilus - kusBuagil 800 dollarit nädalas, kohe saate tööd ja tööd on palju. Start kell 6 olge kohal. No me siis olime kohal. Buss oli suur - kusagil 40 inimest oli bussis. Enamik neist pilukad. Adam tuli (seevahendaja kes meile töö leidis) ja hakkas karjuma nimesid, kes on kohal, kes mitte. Lõpuks ta ei olnud enam nii kena vaid ähvardas kõik inimesed tööst ilma jätta, kes telefoni päeva lõpus välja lülitavad või vastu ei võta, kui tema helistab. No see selleks, jõudsime farmi ning seal oli üks selline grillkana moodi naine, kes karjus ja kamandas. Uued pandi ühte tiimi -tiimis 13 inimest. Tomati read oli pikad ja neid oli palju.

midagi umbes sellist (see on tee aga tomatid on sarnased)

Kõik korjasid kõrvuti oma rea pealt ning kui ämber sai täis tühjendati kõik autosse ja edasi. Ma arvan, et esimene päev on selline katse päev, et kes peab vastu. Poole päeva pealt kamandati meid mingite ridade vahele, kus ei olnudki midagi korjata, vaid kus tuli punased maha visata. Just punaseid tomateid ei korjata vaid need visatakse kõik maha. Sest selleks ajaks kui need poodi jõuavad on need juba mädad. Nii et tuleb korjata kergelt kollakaid tomateid ja punased kõik maha visata. Kaks tundi me viskasime neid punaseid tomateid maha ja selle eest ei makstud sentingi, sest makstakse ainult nende tomatite eest, mida sa korjad autosse. Kella kaheks, kui suur kuumus oli oma tapva töö teinud oli meie tiimist alles kusagil 8 inimest. 3 läksid ära, kuna enam ei suutnud, üks pilukas väsis järsku ära ja tahtis koju. Paar tükki võeti ja viidi teise tiimi. Nii et lõpuks oli meid 7 või nii ja töö läks aeglaselt. Kell pool kuus viidi meid bussiga koju ja päike loojus. Teine päev oli palju parem juba, sest saime heasse tiimi ja asi läks ruttu ja pappi tuli. Kolmas päev see eest oli surm. Hommikul öeldi meile, et täna tuleb lühike päev, nii et pingutage ja korjake palju. Me olime rõõmsad, sest meil polnud kindaid. Ja tomatite korjamine ilma kinnasteta on käte surm. Päeva lõpus on su käed üleni sitaga kaetud, see tuleb lehtedest. Tomatilehed kui nendes palju siblida jätavad sellise kihi su kätele. See ei tule maha eriti ja ütleme et su käed näevad välja väga jubedad. No me siis pingutasime, et endale minna kindaid ostma. Eelnevatel päevadel polnud see võimalik, sest poed oli siis juba kinni kui me koju jõudsime. (laupäev ja pühapäev olid eelnevad päevad). Tomatite korjamine tähendab 12 tundi lõõskava päikese käes olemist ja läheb ikka väga palavaks. Me jõime kusagil 5-6 liitrit vett igaüks päevas vähemalt. Enamik aja oled sa kummargil, sest tomatid kasvavad kusagil põlve kõrgusel ja alla pool. Nii et küürutad ja roomad edasi oma ridade vahel. Kell 2 ootasime oma päeva lõppu ja meile lubati et see on viimane rida. Peale seda viimast rida tuli grillkana ja ütles et üks rida on ikka veel. Me tegime selle ühe rea veel siis ära ja kell 4 mõtlesime, et nüüd saame koju. Grillkana tuli ja ütles, et jah. Nüüd on nii et sealt on vaja ikka veel veidi teha. Meie vingumise peale, ütles ta et selle töö jaoks peab ikka mune olema. No me siis võtsime viimase jõu kokku ja korjasime selle rea ära. Päike loojus, kell oli pool 6 ja koju mineku aeg oli käes. Aga äkki tuli veel üks rida, mis on vaja ära korjata. No me olime oma kõik jõuvarud ära andund, nii et me protesteerisime, aga kasu polnud midagi. Tee või kao siit. Keegi ei jõudnud korjata, nii et enamik lihtsalt sõna otses mõttes roomas selle rea läbi ja ei korjanud eriti midagi. Lihtsalt see on nii raske füüsiline töö, mis nõuab kõike su jõuvarusid ja tahtejõudu. Bussis me otsustasime, et enam mitte. ROhkem enam ei suuda seda teha ja nii me siis sealt järgmine päevjalga lasimegi. Ega enamik inimesi seal üle paari päeva kuni nädala vastu ei pidanud. Kui me oma palga järel käisime, kuulsime, et Adam rääkis kellegagi telefonis, kes oli Darwinis. Adam lubas talle kohe tööd ja 800 dollarit palka. Tule kohe siia, lennukiga lenda Cairnsi ja sealt bussiga saad siia. No me mõtlesime, et ää mingi 600 dollarit pane hakkama, et siia saada ja see vaene vennike ei tea mis teda ees ootab. Kuna tööd on väga raske saada, siis paljud sõidavad maha pika maa, ning pärast on sunnitud tegema mingit orjatööd, sest neil pole raha, et edasi sõita. Nii neist saavadki orjad.

Austraalias on palju koske -üks ilusam kui teine

Kuu aega otsisime tööd, lehtedest, internetist, tänavakuuluste pealt. Isegi farmitööd ei leidnud mitte mingi sugust. On olemas sellien koht kuhu sa saad helistada ja kust vahendatakse farmi tööd üle Austraalia. Halina helistas iga päev sinna ja lõpuks saime ühte kohta tööle. Stanthorp on selle linna nimi. Siin on üks tööhostel. Maksab päris palju võrreldes tavalisi üüri hindu siin, aga selle eest leiavad nad sulle tööd. 180 dollarit nädal. Esimene nädal me kärpisime õunapuid. Eestlased on siin heas nimekirjas ning neid võetakse meelsasti igale poole tööle. Õunte kärpimine oli raske töö. Kõigud kusagil kõrgel redeli otsas ja pead lõikama ülespoole turritavaid oksi. Mõned on päris paksud ja terve päeva käärida neid lõigates jäävad käed haigeks küll.

kängurud käivad vahepeal meid lõbustamas

Õnneks leidis hosteliperemees meile teise töö juba kolmandal päeval. Saime puuvilja farmi
tööle, kus peame harvendama virsikuid ja ploome.

korjatud ploomid

Pärast saab ehk korjata ka . Omanik on selline ülbe tüüp ja teised farmerid ei salli teda eriti. Aga niikaua kui sa oma tööd teed, on kõik hästi. Meid on seal kokku ainult 4 tükki. 2 austraallast ja kaks eestlast.

Duncan - kohalik austraalia korjaja

Kuigi oleks vaja kusagil 20 inimest, aga farmer on veidi kitsi. Siin peaks olema tööd paariks kuuks. Nii et elame näeme.

mina päikese eest varjudes ploome harvendamas

Hostelis käib vilgas elu, kuigi juua siin ei tohi. Juua saab kõrval pargis, kus iga nädalavahetus koguneb kenake kamp kes siis seal ennast täis joovad ja pärast baari lällama lähevad. Enamik neist on inglased ja iirlased kes joovad meeletult. Täna on hobuste võiduajamine, mis toimub kord aastas ja mis on suur sündmus. Kõik löövad end üles, joovad end täis ja veavad hirmsate summade peale kihla. See saab lõbus olema,

tsutsu frei :)

wwoofimas

No nii no nii kallid eestimaalased. Kas lehed kolletuvad ja sügise värviline vaip teeb meele heaks või hoopis heitlik ilm ajab karvad turri. Minu jaoks on see hetkel veel väga kaugel, sest siin on iga päev sama - palav või väga palav. Kaks varianti, rohkem pole. Me oleme sattunud niimoodi liikuma, et põgeneme kogu aeg vihma eest. Seetõttu olen ma viimase poole aasta jooksul vast 3 korda vihma tundnud või ehk 4. Nii et see pidev pilvine ja hall ilm, mis Eestis päevast päeva mu meelt muserdas on nüüdseks minu meelest pühitud ja kusjuures mulle hullult meeldib see. Kui juhtub mõni päev et korraks on pilvine, siis on küll hea ja jahe, aga päike on ikka mõnus. Näiteks täna oli 34-35 kraadi sooja. Selline väga soe õhk ja kuum päike. Tegime tööd - korjasime lehti kokku ja panime siis puude alla, et takistada umbrohu kasvu veidi. Ah et kus ma tööl olen, tegelikult ma ei olegi tööl. Olen hoopis wwoofimas, ehk siis teen tasuta tööd ja vastutasuks selle eest saan ma tasuta ööbida ja tasuta süüa. Lisaks näidatakse kohalike vaatamisväärusi ja muidu poputatakse. Oleme hetke seisuga ikka veel Queenslandis ja täpsemalt Maryfarmis. Siin on päris palju farme ümbruskonnas ja täiesti teistsugune elu ikka kui kusagil linnades või linnade ümbruses. Võiks öelda, et see on selline outback ehk maakolgas ja elame hetkel maainimeste juures ehk vanade põlikate juures. Ei ei mitte abode juures vaid ikka valgete vana kooli farmerite juures. Nad on umbes 50 aastased ja neil on 3 last, kes kõik on juba kodust jalga lasknud. Mehe nimi on Neil ja naise nimi Debbie. Põhi elatusallikas on selline mitte väga suur mangopuude salu. Nad saavad kusagil 40 tonni mangosid aastas, ehk päris palju tegelt. Muidu on neil selline väga ökomajandus. Elavad nad lahtises majas, ehk selline pooleldi ilma seinteta ehitis, millel plekist katus ja veidi puid ka.

selline eluase siis - külma pole vaja karta

Ilgal pool kuhu sa ka ei lähe ega vaata on mootorid. Mees on vana kooli mehaanik ja teinud siin kõvasti tööd. Vesi tuleb väikesest allikast, kus on pump. Sealt läheb osa vett suurde tünni, kus toimub puhastus. Siis veel üks mootor ja vesi tuleb majja. Üks mootor on veidi kaugemal (enamasti on kõik automootorid, mis on tasuta saadud), mis töötab selle jaoks, et aed ja mangopuud saaks kastetud. On ka üks väike kuur, kus tüübid teevad seepi. Seal on ka dušš, kust tuleb ka sooja vett. Sooja vett saab siis kui nad kütavad ühte ahju ja ahju kõrval on suur kinnine tünn. Siis on ütleme kaheks päevaks sooja vett, et dušši all käia. Elekter tuleb kahte moodi. Esiteks on neil 3 päikesepaneeli. Teiseks on neil üks mootor, mis on ühendatud generaatori ja veel mingi asjaga. Elektrit kasutatakse ainult õhtul mõni tund, et oleks valgust veidi jne. Kõik need mootorid on diiselmootorid ja need kõik töötavad toiduõli peal. Ehk nad saavad kasutatud toiduõli ümberkondsetest linnadest (igasugused kiirsöögikohad jne). Üks kord kuus või 2 käivad nad ja teevad tiiru ning korjavad õli. See õli puhastatakse ehk filtreeritakse läbi teksapükste. Siis läheb see kasutusse - nende auto sõidab sellega, kõik need mootorid töötavad sellega. Ja selle õli saavad nad tasuta. Ehk siis, vesi on tasuta, elekter on tasuta, bensiin on tasuta. Vaja on vaid veidi raha, et osta süüa. Väga palju asju kasvab neil ka ajas. Peale selle käib neil väga palju woofijaid, kes teevad ära väga palju tööd. Ehk siis nad ise ei pea väga palju tegema, rohkem asjadel silma peal hoidma. Tüübid teevad ise kodus ka päris palju asju nagu näiteks leiba, mis ei ole must leib, aga ometigi maitses see soojalt ikka väga hea.

nii valmib leib

Niel teeb veel õlut, mis peale laagerdumist pannakse pudelisse ja kork läheb ka peale. Seda ma sain kohe esimesel päeval ka ise teha. Siis läheb külmkappi ja täpselt nagu poe õlu. Ainult 10 korda odavam.

60 aastat vana traktor - töötab

Mis me siis siin oleme teinud. Oleme olnud siin ühe nädala ja selle ajaga oleme pidanud - puhastama mango puu alused okstest ja toigastest. Siis muruniidukitega niitma ära mangopuu alt ja ümbert, et kui korjamise aeg tuleb, mis on varsti, siis oleks mugav korjata.

muruniidukiga mangopuude all

Lõhkuma puid, puhastama väikest basseini, umbrohtu korjama terve hunniku, kaevama allika auku suuremaks. Viimase puhul oli see, et ojake ehk allikas kuivas ära kuidagi. Nii siis tuli üks päev mööta sellega, et kaevasime suure suure augu ja siis tuli palju palju vett. Haa.

mina mõrvarliku kirvega :)

viimasel päeval pidime ingverit kiskuma ja puhastama

Mis me siin vahepeal oleme teinud. No meid ikka päris paljudesse kohtadesse viidud, kuhu ise ei eksiks ära mitte kuidagi. Kõik teed on 4WD teed, ehk ainult neliveoliste autodele mõeldud. Oleme saanud käia vihmametsas, väikeste waterfallide juures,

vihmametsas

kose all

käisime ühel teisel farmeril külas, kel oli palju linde ja suur siga, kes kooris mandariine. Oleme näinud ussi (ühte surnut), Halina nägi ühte aias ja siis nägime ühte kui me ujumas käisime. See uss ujus ka vees.

uss uss

väike kiilipoiss

Ämblike -hästi suuri ja väikeseid. Peremeest hammustas üks päris suur ämblik - barking spider. Ta näitas pilti ka. Päris karvane ja suur. Mürgine ka. Muidu on nad elanud siin ligi 30 aastat, lahtise köögi ja sissekäiguga. Ei ole neid ükski madu rünnanud või sisse roomanud. Nii et pole vaja neid karta. Neid on siin küll, aga Austraalias sureb maohammustuse või ämblikuhammustuse kätte võibolla paar inimest aastas. Mujal riikides on see näitaja tavaliselt palju suurem. Nii et kui sa isegi näed madu, siis hammustamine saamine, on üsna ebatõenäoline aga ma ikka veidi kardan neid madusid. Siin ühel naabril oli väga pikk aega üks suur püüton istunud kusagil kapi peal. Ise sinna roninud ja tüüpidel oli üsna suva, kuni üks päev tuli see tüüp sealt alla ja hammustas väiksest last jalast. Siis oli paanika, aga kiiresti haiglasse minek, aga tegelikult püütoni hammusutus on kahjutu. See ei tapa üldse, lihtsalt veidi valus. Nii et kuid teid püüton hammustab, paanikat pole vaja. Te ei sure. Üsna vastikud on ka rohelised sipelgad, kes hammustavad päris valusasti. Neid on siin igal pool. On ka igasuguseid konnasid, rohelisi ja kärnkonni.

üks roheline konn - oleks peaaegu niidukiga alla ajanud

Kärnkonnade vastu on siin kampaania. Ehk too kõik kärnkonnad meie juurde, ma tapame nad valutult. Kärnkonni on siin liiga palju ja nad teevad paljudele farmeritele suurt kahju. Nad on nii suured, et on võimelised isegi krokodilli ära sööma kambakesi. Nii et nalja pole. Seetõttu on tehtud inimlik kampaania - too kärnkonnad meile ja meie tapame nad valutult. Ühes linnas oli neid eriti palju ja nad olid ikka eriti suured.

sajajalgne - hammustab valusasti

Kui tulla Austraaliasse ja sul on juba mingi raha olemas, siis woofimine on küll üks päris mõnus asi. Raha palju ei kulu, kuid sellist kohaliku elu ja eluolu näeb küll päris lähedalt. Kohtab palju toredaid inimesi ja loomi ja ka linde ja usse ja ämblike. Heh heh, viimaseid küll mitte eriti tihti.

Kakaduu rahvuspark

Hellõu,

Mis meil siin veel siis vahepeal on juhtunud. Sest tegelikult me oleme siin vahepeal kuu aega ringi trippinud. No alustame siis sellest, kui me Balilt tagasi tulime. Kõrvaga on nüüd kõik ok. Kartsin veidi lennata, sest kõrv oli veidi blokkis ja siis ei ole lendamine kõige mõistlikum, aga õnneks läks kõik hästi. Kõrv nüüdseks korras. Maandusime Darwinis. Saime tagasi oma auto, millest oli kadunud nii mobiiltelefon kui gps seade. Ehk nüüd me peame hakkama saama ilma nendeta. Sõitsime sealt Darwinist minema, sest otsustime, et idakaldal on tööd veidi lihtsam leida. Läbisime oma teekonnal Kakaduu rahvuspargi. Me jõudsime kohale suht öösel ja leidsime ühe öko laagriplatsi, mis oli enam vähem tasuta, vähemalt meile :) Lisaks oli seal miljon sääske kes kõik sind halastamatult sõid ja närisid. Kakaduu pargi regioonis on 6 aastaaega, ehk mitte nagu meil 4. Aborigeenid on need väga täpselt paika pannud ja need tõesti on vajalikud ja väga täpsed. Me sattusime sellisesse aastaaega, mis on kuum ja väga tuulevaikne ja see on karm. Oled telgis öösel ja mitte mingit õhku ei ole vaid on sitaks palav. Me magasime ilma katteta, ehk siis natuke tuli õhku. Aga väga karm ja niiske ja palav ja ei mingit õhku. Kui me olime kuu aega varem, siis oli õhku palju ja öösel isegi pisut külm. Nii et siin vahetuvad need aastaajad väga tihti. Kõige karmimad kuud on jaanuar ja veebruar. Siis tuleb nii palju vihma ja tormi, et väga paljud teed on täiesti läbimatud. Ja mitte sellised väiksed küla teed vaid suured maanteed, mis on osariikide vahelised. Ehk tihtipeale jaanuaris sa ei saa sõita lihtsalt teise osariiki. Pole võimalik, sest teed on vee all ja ehk neist on saanud jõed. Ja kui sa oled kõva mees ja üritad neid läbida, siis saab sinu Toyotast lihtsalt üks neist, kes on kusagil kummuli tee kõrval ja mis enam ei sõida. Vool on lihtsalt nii tugev. Monsoon season on selle asja nimi kohalikus keeles. Aborigeenid lähevad siis koobastesse vihma eest peitu ja ei tule enne välja kui päike on jälle taevas, ehk siis kusagil märtsis. kakaduu rahvuspargis ja selle ümbruses elab väga palju aborigeene ja nende maa on püha. Et sinna minna peab sul olema luba, aga ega nad valget inimest väga enda juurde ei oota. Kakaduu pargis leidub väga palju ka koopamaalinguid, ning meil õnnestus kuulata ka kohaliku giidi juttu ning paljud asjad said selgemaks. Aborigeenidel on väga palju legende ja lugusid, kuidas midagi tekkis ja kuidas millegi puhul toimida. Nagu eesti vanasõnad ja jutud, tarkuseiva on ikka sees. Näiteks on nii, et kõikidel aborigeenidel on mingi grupp kuhu nad kuuluvad. Neid on kokku 16 ja iga üks alati uuel kohtumisel küsivad, kust nad tulevad. Ehk siis nad teavad, mis grupist nad on. Neil on ära määratud, kindlad grupid kes omavahel abielluda võivad. Kui see neiu ei ole sellest grupist, siis kahju küll. Sa ei tohi teda naiseks võtta ja kui sa sellest üle astud, siis oi oi. Siin on tagajärjed ja kohe on neil rääkida üks lugu mis siis juhtub. Üks tüüp (Nabulwinjbulwinj, aga nagu jumal meile umbes) selle üks lastest astus sellest reeglist üle ning jumal karistas teda. Ta seoti ümber puu ning puu pandi põlema. Kuidagi õnnestus naisel põgeneda, kuid mitte kaugele. Ta jõudis jõkke hüpata, sest ta nahk oli põlenud ning jumal muutis ta krokodilliks. Tänu oma põlenud nahele ja krokodilli nahk krobeline ning krokodill on julm loom. Nii et kui sa ei taha pahandust, siis hoia sellest parem kinni, sest muidu tulevad pahandused.

Koopamaalingud

Nii õpetatakse aborigeeni nende omal maal. Neil on kindlad asjad mida põlvest põlve edasi kantakse. Ligi 20 000 aastat on aborigeenid elanud sama moodi ja samade reeglite järgi. Ehk hoia oma maad, ära muuda midagi ja jäta see oma lastele. Neil on väga kindlad asjad, mis neile on pärandatud, kuidas ja mida kindlal aastaajal püüda ja mis viisil. Ehk suvel nad püüavad väga palju linde. Neil on väga rasked puuhalud, mida hoitakse vees. See teeb nad väga raskeks ning kui terve küla mehi hiilib õigesse kohta ning ootab kuni üks linnuparv üles lendab, siis reeglina ei pääse sellest parvest mitte keegi. Kõik kukuvad surnult maha. Nii täpsed vennad on need. Väga palju süüakse vesiroose ja neid on seal palju ja erinevaid. Samuti kalu ning igasuguseid taimi. Suuri käbisid ehk nende seemneid jms. Neil on palju süüa ja nad ei nälgi sugugi. Nii et nad saavad looduselt kõik mis neil eluks vaja on ning ma arvan, et nad on omas keskkonnas üsna õnnelikud. Kahjuks neid õigeid aborigeene on üsna vähe alles jäänud. Väga palju kohtab hoopis sellised pool aborigeene ehk halfcaste, kes elavad linnades ja nende ümbruses. Kes joovad ja laaberdavad ning tööd ei tee ega hooli millestki. Nad ei tea oma esivanemate kommetest eriti midagi ega saa enam metsas hakkama. Ning oma grupist sõltuvalt ei tohi nad nendega kes metsas elavad ka eriti suhelda. Neil on väga kindlad reeglid, ehk sa ei tohi ja saa mingite gruppide koos olla või viibida jne. Nii et neid õiged on üsna vähe alles jäänud, ehk 10-20 tuhat. Kokku on aborigeene üldse kusagil paarsada tuhat. Nii et ega neid valesidki eriti palju pole.

Dancing

Krokodillid - Kakaduus on võimalik näha ka krokodille nende loomulikus olekus. Ehk saad minna boat tripile, kus sul on võimlik neid näha. Reeglina on asja nimi Jumping Crocodiles tour, ehk hüppavate krokodillide tuur. Me käisime ka ühel neist, ning oi oi, kus me nägime krokusid. Krokud ise on tegelikult päris sellised omamoodi tegelased.

Kui kroku sünnib, läheb väga kaua enne kui ta suureks kasvad. Kui

te arvate et paari aastane tüüp on juba suur siis eksite. Krokud elavad väga kaua - 70 -100 aastaseks ning kasvavad väga kaua. Kui tüüp on umbes 15 siis tavaliselt peab ta õigel ajal lahkuma oma elupaigast, sest isastel on omad valdused. Kui alal on kaks isast, siis toimub võitlus ning üks süüakse ära. Nii et kui see noor ei ole õigel ajal jalga lasknud, siis on ta dead meat. 1 kroku kasvab päris suures 1000st. Nii et see protsent on väga väike ja neid krokusid kes elavad kusagil hoitakse väga. Ei mingit jahtimist või midagi sellist. Kroku on väga väärtuslik. Samas kui sa vales kohas vette lähed süüakse sind lihtsalt ära ja see ei ole nali. Seda juhtub igal aastal, et mingi loll ikka ronib vales kohas vette ja saab kalatoiduks.

jumping croc

Sealt edasi me põrutasime Bowenisse, kus korjasime tomateid. See oli kõige jubedam töö üldse. 12 tundi lõõskava päikese käes küürutada võtab ikka viimase jõu ära ja viimase tahtejõupingutusega sa vead end bussi. Raha eriti ei saa ning mõnu ka mitte. Nii et peale kolme päeva me kütsime sealt minema. Cairnsi, mis on siin üks suuremaid linnu. Nädal püüdsime tööd leida, aga ei õnnestunud. Nii siis jäi üks variant - wwoofima

Ubud

Floreselt tulime ära ka bussiga, kuid seekord olime targemad ja saime üsna ruttu ja odavalt tagasi. Sõitsime Ubudi, mis asub Bali saare keskel ja on selline kultuuripealinn nagu Tartu. Siin on võimalik tegeleda jooga, ravitsemise ja igasuguste usuliste ja hingeliste asjadega. Hästi palju on spasid ja salonge, kus sul on võimalik lasta teha endaga sada imet. Hästi palju on käsitööd. Balilased on väga suured käsitöö meistrid ja neile meeldib jubedalt nikerda ja voolida ja teha mingeid värke. Nii et siin on poode lademetes kust sa saad osta imeilusaid hõbeehteid, riideid, kotte, mida iganes puust on võimalik voolida, kivist kujusid. Nii et naistel on suht VÕIMATUUUUUUU siit mööda minna ja mitte midagi osta. Kõike on nii palju ja kõik on

nii ilus. Peale poodide, me otsustasime ikka veidi ringi ka vaadata. Võtsime rolleri ja asusime ümbrust uurima. Üks koht on Elephant Cave. See on üks vanemaid ja pühamaid templeid mis siin on

Käisime ka botaanika ajas. See oli päris suur ja muidugi väga tihedalt igasugu taimi täis. Ubud üldse on väga roheline ja väga ilus linn. Siin on kõik sellises parajas harmoonias. Isegi otse linna kõrval on riisipõllud ja väiksed külad, kuhu vaatama minna.

Sõitsime veidi ka mööda käsitöö külasid, kus järjest olid sadade viise maju, kes kõik pakkusid kas puust mööblit, antiiki, hõbedat, kivikujusid või riideid. Pea oli nii kirju, et ei suutnudki üheski kohas eriti seisma jääda. Aga me jõudsime lõpuks hoopis ühe looduspargini - Bali Bird ja Reptile park ehk bali linnu ja roomajate park. See oli väga lõbus koht ja kõige kaunim park kus ma elus olen käinud. Väga paljud linnud olid vabalt lihtsalt pargis ja lendasid ringi. Neid sai ise sööta ning
mõnesid ka katsuda.

meie ja meie suured linnud

vöike gecko poiss

Meil oli väga lõbus ja tore seal pargis. Mõnusalt sai klõpsutada fotokaga ning tundus, et lindudele meeldis poseerida ka.

Kultuur.

Inimesed ja kultuur on siin väga teistsugune. Väga palju on tseremooniaid ning igasugu üritusi jumalte auks. Kohalikud õnnistavad iga päev oma kodu ja asju ja jätavad lillekorvikesi viirukitega. Need korvid mis on maa peal on halbadele jumalatele ja need mis on pandud üles altaritele on headele jumalatele. Inimesed on väga sõbralikud ja proovivad sulle alati midagi müüa kuid on ka neid kes lihtsalt uurivad ja juhatavad sind sinu teekonnal.

Külastasime ka üht kultuuriüritust nimega Kecak and Fire dance. Balil on hästi palju rahvuslikke tantse ning siin Ubudis on mõned kohad, kus neid iga päev esitatakse. Iga päev on erinev tants. Peamine tants on Legolan Dance aga seda me läheme vaatama homme.

kecak dance

Kecak and Fire dance kujutas endast siis sellist lugu. Oli üks kuningas kes elas balil ning sellel kuningal oli suur paha vaenlane valge suur ahv. Suure valge ahvi ja kuninga vahel toimus palju võitlust ning paljud surid. Kuningas proovib vahepeal ennast tappa ja muud sellised dramaatilised kohad. Lõpuks toimub kahevõitlus ja kuningas võidab ja mehed saavad rõõmust jälle laulda.

Õhtud lõpevad meil alati ühtemoodi, kusagil mõnusas kohas einestades. Söögid on väga head, hinnad on väga odavad ning kohad on väga ilusad. Ainult naudi

Florese ümbrus ehk Rinca ja Komodo saar

Florese ümber on kaks suuremat saart. Rinca ja Komodo saar. Seal elavad maailma suurimad sisalikud - komodo draakonid. Nad on elanud nende saarte peal juba väga väga kaua. Ma ei tea kas just miljoneid aastaid aga midagi sellist. Hetkel on nad isegi siin Indoneesias väga kuum teema, kuna nad on veidi ohus. Nad tahetakse teha uueks 7 maailma imeks, üheks neist siis. Looduskaitsjad võitlevad siingi bürokraatia ja ettevõtjatega. Kusagil Sumbabwel komodo lähedal on üks suur kullakaevandus, mis kõik oma jäägid kusagile lihtsalt viskab ning väga loodusest ei hooli. Kardetakse et sel võib olla mingi mõju ka draakonitele. Igatahes me külastasime Rinca saart. Rinca saarel elab kusagil 1300 draakonit ning neid jälgivad kohapeal rangerid. Saarel muidu ringi käia ei tohi, kui rangeriga koos. Draakonid on ohtlikud ning nad on ennegi inimesi nahka pistnud. Nad ei pista neid niiviisi nahka et neelavad korraga alla, vaid nende sülg on väga mürgine, Nad lihtsalt veidi mätsutavad sind, ning nädala pärast kui sa oled täiesti pudi omadega siis nad tulevad karjaga kohale ja söövad su ära. Draakon tunneb vere lõhna 5 km kaugusele ja neid ei olegi vaja väga kutsuda, nad tulevad ise. Enamasti nad söövad väiksemaid ja suuremaid loomi. Mingi hirvepoiss või hobusevarss maitseb neile väga. Samuti on nad kannibalid, ehk nad söövad omasuguseid. Eriti väiksemaid. Kui väike draakon sünnib, siis ta ronib tavaliselt kohe puu otsa ja jääb sinna tükiks ajaks. Paar aastat kuni ta on piisavalt suur ja väle, et suuremate eest plehku panna. Puu otsas nad söövad linde ja sisalikke ja usse jms. Nende endi suurimaks ohuks on kotkad, kes neid puu otsast kütivad. Nii et nende elu pole ka lihtne. Kui sa ise kedagi ära ei söö, süüakse sind ära. Ranger rääkis paar lugu ka, et paar aastat tagasi oli üks mees puu otsast kookoseid alla toonud ja mingi draakon hammustas teda päris korralikult. See mees viidi küll haiglasse, kuid mitte piisavalt kiiresti ja ta suri. Nii et isegi rangerid surevad.
Me jalutasime seal saarel tunnikese ringi ja nägime neid nii koobastes, kui lihtsalt ringi jalutamas kusagil. Öösel on nad suht apaatsed ja neile võib läheneda julgelt. Siin nad on nagu lambad, kuigi millegi pärast tundub, et ma ei julgeks seda sellegi poolest teha. Vot sellised loomad siis: