Stanthorpis, hosteli toas kell 9, sooja 24 kraadi, päike paistab ja on laupäev

Tere tere,

me oleme siin Halinaga vahepeal mööda Austraaliat ringi rännanud ja tööd otsinud. Aga enne töö otsimist, otsustasime kätt proovida kullakaevajatena :) Mitte küll päris kullakevajatena, vaid seekord oli meie eesmärgiks kalliskivid. Nimelt seal wwoofimise kohas näidati meile karbi sees ilusaid vääriskive, mis nägid välja nagu teemandid aga olid tegelikult topaasid. Neid oli seal üks 10 tükki ja nad väitsid, et nad leidsid need nädalavahetusega. No meil Halinaga läksid silmad põlema ja otsustasime ka oma õnne proovida.

Kõigepealt ostsime varustuse - sõela, kindad ja labidas oli meil endal olemas. Siis seadsime oma sõidusuuna Mt Suprise poole, mis oli selle linnakese nimi. Linnakeses elas kokku umbes 400 inimest ja nad olid väikelinnadele kohaselt kõik väga sõbralikud. Linnast kusagil 35 km eemal on vanad jõesängid, kust tuleb siis kaevata ja end õnnelikuks teha. Jõesänge on kusagil 10 km raadiuses, nii et kaevamise kohti seal ikka peaks olema.

Brians Creek

Kahjuks esimene pilt seda ei lubanud, sest me käisime pikalt mööda üht jõesängi ja ükskõik kuhu sa ka ei vaadanud, keegi oli sealt juba kaevanud. Kui nüüd mõelda, et viimased 100 aastat on seal käinud 10000 inimesi kaevamas, siis tegelikult ei olegi seda kohta kust kaevata nii lihtne leida. No me esimesed tunnid surkisime siit ja sealt ja närvid hakkasid juba üles keema, sest midagi ei leidnud ju. Siis otsustasime sõita palju kaugemale ja surkida sealt. No lõpuks leidsime ühe sellise koha, kus väga ei olnud keegi surkinud ja hakkasime pihta. Me küsisime enne kui me kohale sõitsime veidi õpetust ka, et kuidas seda asja teha. Kalliskive leidub kõige rohkem kusagil käänakute, kivide ja muude takistuste tagant, kuhu nad on kinni jäänud. Seetõttu on kõige parem kaevata sellistes kohtades.

käib töö ja vile koos

Kivi ise mida otsid, peab olema selline, et kui sa hoiad kivi käes näed sa oma sõrme läbi selle, ehk mida läbipaistavam seda parem. No mina siis andsin labidale tuld ja Halina andis sõelale ja pärast 4 tundi kühveldamist oli meil kotis kusagil 20 kivi, millest 2-3 tükki olid sellised päris läbipaistvad ja ilusad. Panime siis oma asjad kokku ja sõitsime lõikaja juurde.

varandusekütid

Laotasime oma koti talle ette ja ta vaatas need kivikesed üle. Mnjaaa, kas teil oli meeles mis ma hommikul rääkisin. Otsige läbipaistvaid kive, mille ääred on siledad. See ei tundnud nii oluline, aga see on. Me olime saanud endale kotitäie kvartsi, mis ei olnud väärt midagi. Ainult üks väike kivike, mis mina arvasin et on klaas osutus topaasiks. Nii et midagi me saime - ühe väikse kivikese mille väärtus on ehk 100 krooni. Aga midagi me sellest ikka õppisime. Meil on olemas nüüd kaevaja luba ja me kavatseme minna ka opaale otsime. Nii et lootus sureb viimasena.

Ükskõik kui palju sul algul seda raha on, Austraalias kulub see ruttu ja üsna pea tuleb asuda töö otsingutele. Tööd on palju, kuid backpackeril seda nii lihtne leida ei ole. Sest neid lihtsalt ei võeta reeglina headesse kohtadesse tööle. Peamiseks põhjuseks on viisa, mis ei luba üle poole aasta töödata ja teiseks on see, et backpacker võib iga kell jalga lasta, mida paljud ka teevad. Nii, et peamised tööd, mida backerid saavad on köögiabi (ehk nõudepesija jne), koristaja,(kokk ja juuksur on kõige nõutavamad ametid siin austraalias, ehk neid on vaja igale poole kogu aeg), viinapoodi müüjaks või siis autojuhiks. Lisaks sellele veel farmitööd, mis ei nõua mingit eelnevat kogemust ja mida enamik austraalilasi ei tee, kuna see on liiga raske. Kui esialgu Austraaliasse tulla, siis tasub vaadata lähimatesse linnadesse ja uurida, kust mingit farmitööd leidub, sest suurest linnast kohe ilma Austraalia töökogemuseta tööd leida on väga raske. Farmitöödeks on siin põhiliselt igasuguste asjade korjamine. Aga enne korjamist on kõigepealt prunimine ehk okste kärpimine, siis thinnimine ehk harvendamine (puudelt võetakse ära liigsed marjad, et allesjäänud kasvaks suureks ja ilusaks) ja alles siis tuleb korjamine. Osades kohtades pannakse veel peale võrke ja tehakse veidi muud näiteks istutamist. Nii et tööd on kui on hooaeg. Lääne kaldal oli tööd veidi lihtsam leida, kuna backpackereid ei olnud eriti palju, siin idakaldal on neid meeletult ja tööd on väga raske leida. Paljudes kohtades on nii, et iga aasta käivad samad inimesed ja uutele lihtsalt kohta pole või kui see inimene läheb ära, annab ta selle koha oma tuttavale. Nii et head farmi on ausalt öeldes väga raske leida. Enamik farmereid kasutab seda olukorda ära, et backpackereid on nii palju ja maksab nii vähe kui võimalik. Lisaks sunnib tegema väga pikkasid päevasid ja kohtleb üldse neid mitte nagu inimesi vaid sigu. Meil sõbrad said näiteks suure vaevaga mangosid korjama Darwini lähedale. Farmer oli mingi vietnamlane ning see sõimas ning mölises kogu aeg nendega, et kiiremini ja paremini jne. Lõpuks kui töö oli tehtud oli ta jalga lasknud ja 2 nädala raha maksmata jätnud. Vietnami ja üldse aasia farmerite juurde ei tasu mitte kunagi minna, sest need teevad alati tüssu. No me proovisime siin õnne vahepeal tomatite korjamisega. See oli ka väga õudne. Algul tundus kõik väga ilus - kusBuagil 800 dollarit nädalas, kohe saate tööd ja tööd on palju. Start kell 6 olge kohal. No me siis olime kohal. Buss oli suur - kusagil 40 inimest oli bussis. Enamik neist pilukad. Adam tuli (seevahendaja kes meile töö leidis) ja hakkas karjuma nimesid, kes on kohal, kes mitte. Lõpuks ta ei olnud enam nii kena vaid ähvardas kõik inimesed tööst ilma jätta, kes telefoni päeva lõpus välja lülitavad või vastu ei võta, kui tema helistab. No see selleks, jõudsime farmi ning seal oli üks selline grillkana moodi naine, kes karjus ja kamandas. Uued pandi ühte tiimi -tiimis 13 inimest. Tomati read oli pikad ja neid oli palju.

midagi umbes sellist (see on tee aga tomatid on sarnased)

Kõik korjasid kõrvuti oma rea pealt ning kui ämber sai täis tühjendati kõik autosse ja edasi. Ma arvan, et esimene päev on selline katse päev, et kes peab vastu. Poole päeva pealt kamandati meid mingite ridade vahele, kus ei olnudki midagi korjata, vaid kus tuli punased maha visata. Just punaseid tomateid ei korjata vaid need visatakse kõik maha. Sest selleks ajaks kui need poodi jõuavad on need juba mädad. Nii et tuleb korjata kergelt kollakaid tomateid ja punased kõik maha visata. Kaks tundi me viskasime neid punaseid tomateid maha ja selle eest ei makstud sentingi, sest makstakse ainult nende tomatite eest, mida sa korjad autosse. Kella kaheks, kui suur kuumus oli oma tapva töö teinud oli meie tiimist alles kusagil 8 inimest. 3 läksid ära, kuna enam ei suutnud, üks pilukas väsis järsku ära ja tahtis koju. Paar tükki võeti ja viidi teise tiimi. Nii et lõpuks oli meid 7 või nii ja töö läks aeglaselt. Kell pool kuus viidi meid bussiga koju ja päike loojus. Teine päev oli palju parem juba, sest saime heasse tiimi ja asi läks ruttu ja pappi tuli. Kolmas päev see eest oli surm. Hommikul öeldi meile, et täna tuleb lühike päev, nii et pingutage ja korjake palju. Me olime rõõmsad, sest meil polnud kindaid. Ja tomatite korjamine ilma kinnasteta on käte surm. Päeva lõpus on su käed üleni sitaga kaetud, see tuleb lehtedest. Tomatilehed kui nendes palju siblida jätavad sellise kihi su kätele. See ei tule maha eriti ja ütleme et su käed näevad välja väga jubedad. No me siis pingutasime, et endale minna kindaid ostma. Eelnevatel päevadel polnud see võimalik, sest poed oli siis juba kinni kui me koju jõudsime. (laupäev ja pühapäev olid eelnevad päevad). Tomatite korjamine tähendab 12 tundi lõõskava päikese käes olemist ja läheb ikka väga palavaks. Me jõime kusagil 5-6 liitrit vett igaüks päevas vähemalt. Enamik aja oled sa kummargil, sest tomatid kasvavad kusagil põlve kõrgusel ja alla pool. Nii et küürutad ja roomad edasi oma ridade vahel. Kell 2 ootasime oma päeva lõppu ja meile lubati et see on viimane rida. Peale seda viimast rida tuli grillkana ja ütles et üks rida on ikka veel. Me tegime selle ühe rea veel siis ära ja kell 4 mõtlesime, et nüüd saame koju. Grillkana tuli ja ütles, et jah. Nüüd on nii et sealt on vaja ikka veel veidi teha. Meie vingumise peale, ütles ta et selle töö jaoks peab ikka mune olema. No me siis võtsime viimase jõu kokku ja korjasime selle rea ära. Päike loojus, kell oli pool 6 ja koju mineku aeg oli käes. Aga äkki tuli veel üks rida, mis on vaja ära korjata. No me olime oma kõik jõuvarud ära andund, nii et me protesteerisime, aga kasu polnud midagi. Tee või kao siit. Keegi ei jõudnud korjata, nii et enamik lihtsalt sõna otses mõttes roomas selle rea läbi ja ei korjanud eriti midagi. Lihtsalt see on nii raske füüsiline töö, mis nõuab kõike su jõuvarusid ja tahtejõudu. Bussis me otsustasime, et enam mitte. ROhkem enam ei suuda seda teha ja nii me siis sealt järgmine päevjalga lasimegi. Ega enamik inimesi seal üle paari päeva kuni nädala vastu ei pidanud. Kui me oma palga järel käisime, kuulsime, et Adam rääkis kellegagi telefonis, kes oli Darwinis. Adam lubas talle kohe tööd ja 800 dollarit palka. Tule kohe siia, lennukiga lenda Cairnsi ja sealt bussiga saad siia. No me mõtlesime, et ää mingi 600 dollarit pane hakkama, et siia saada ja see vaene vennike ei tea mis teda ees ootab. Kuna tööd on väga raske saada, siis paljud sõidavad maha pika maa, ning pärast on sunnitud tegema mingit orjatööd, sest neil pole raha, et edasi sõita. Nii neist saavadki orjad.

Austraalias on palju koske -üks ilusam kui teine

Kuu aega otsisime tööd, lehtedest, internetist, tänavakuuluste pealt. Isegi farmitööd ei leidnud mitte mingi sugust. On olemas sellien koht kuhu sa saad helistada ja kust vahendatakse farmi tööd üle Austraalia. Halina helistas iga päev sinna ja lõpuks saime ühte kohta tööle. Stanthorp on selle linna nimi. Siin on üks tööhostel. Maksab päris palju võrreldes tavalisi üüri hindu siin, aga selle eest leiavad nad sulle tööd. 180 dollarit nädal. Esimene nädal me kärpisime õunapuid. Eestlased on siin heas nimekirjas ning neid võetakse meelsasti igale poole tööle. Õunte kärpimine oli raske töö. Kõigud kusagil kõrgel redeli otsas ja pead lõikama ülespoole turritavaid oksi. Mõned on päris paksud ja terve päeva käärida neid lõigates jäävad käed haigeks küll.

kängurud käivad vahepeal meid lõbustamas

Õnneks leidis hosteliperemees meile teise töö juba kolmandal päeval. Saime puuvilja farmi
tööle, kus peame harvendama virsikuid ja ploome.

korjatud ploomid

Pärast saab ehk korjata ka . Omanik on selline ülbe tüüp ja teised farmerid ei salli teda eriti. Aga niikaua kui sa oma tööd teed, on kõik hästi. Meid on seal kokku ainult 4 tükki. 2 austraallast ja kaks eestlast.

Duncan - kohalik austraalia korjaja

Kuigi oleks vaja kusagil 20 inimest, aga farmer on veidi kitsi. Siin peaks olema tööd paariks kuuks. Nii et elame näeme.

mina päikese eest varjudes ploome harvendamas

Hostelis käib vilgas elu, kuigi juua siin ei tohi. Juua saab kõrval pargis, kus iga nädalavahetus koguneb kenake kamp kes siis seal ennast täis joovad ja pärast baari lällama lähevad. Enamik neist on inglased ja iirlased kes joovad meeletult. Täna on hobuste võiduajamine, mis toimub kord aastas ja mis on suur sündmus. Kõik löövad end üles, joovad end täis ja veavad hirmsate summade peale kihla. See saab lõbus olema,

tsutsu frei :)