Terekest, vahepeal on siin igasugu asju juhtunud ja mul ei ole olnud väga palju aega ega ka väga palju tahtmist vahepeal kirjutada. Hetkel olen mõnusasti laua taga, akna taga on ilus vaade ning aega on palju. Niisiis jätkan sealt kus pooleli jäi ...
... astun paadilt maha. Väga soe on ja väga pehme tuul. Kõnnin muuli peal ja vaatan ringi - palmid, väiksed hütid ning helehelesinine vesi. Mis koht see on - see on Tioman. Võiks ju öelda, et saar nagu iga teine saar, aga ei. Siin on hoopis midagi erilist. Kõnnime mööda teekest otsides mõnda ööbimiskohta, ning kuigi olles olnud selle saarel vaid 5 minutit, tunneme, et wow - see on siin nii mõnus. See on nagu Krabi, mingi eriline energia, mingi eriline rahu ning ei ühtki muret maalilmas.
Leiame endale ühe Bungalow, mis lõpus tuli välja ei olnud kõige odavam, aga selle eest oli see väga korralik (45 ringitit ehk 150 krooni). Päevad läksid lennates ning selle aja jooksul sai tehtud kõike mis on mõnus. Palju magatud, palju päevitatud, palju ujutud ning palju snorgeldatud. Lonely Planet kirjutab, et tegelikult enamik inimesi ei tulegi Tiomanile sellepärast, mis on maa peal vaid ikka selle pärast, mis on all ehk siis vee all.
Ja tõesti oli ilus. Esimesele päeval võtsime tripi ette Monkey Baysse, kus pidi olema palju ahvikesi ning peale selle ka imeilus rand, kus on väga hea snorgeldada. Tripp sinna läks läbi tiheda vihmametsa ning see oli kohati üsnagi ekstreemne. Esimese asjana, mida ma nägin kui ma jala tõstsin sellele rajale, oli suur suur vaaran ehk sisalik. Õigemini ma ei näinud teda vaid ta hakkas jubedalt siblima mu jalge ees. Ehmatus oli päris korralik - uuh! Umbes selline tüüp:
Peale seda tuli kusagil poolteist tundi siblida tihedas võpsis, vahepeal mitte nii tihedas aga vahepeal tuli lausa roomata, et edasi minna.
Lõpuks olime kohal - mõnus
Vesi oli kristallselge ning tunnid läksid snorgeldades ning päevitades.
Õhtust me sõime alati peaaegu ühes kohas. See oli selline pere restoran, kus olid maitsvad ja odavad toidud. Siin saarel käis elu väga rahulikult ning chillilt ning ega keegi ei hakka väga peenutsema vaid kõik võtsid seda elu sama moodi, niisiis ka meie. Igaõhtul oli meil õhtusöögil külaline, tavaliselt oli selleks valge kass ja mõnikord ka hall kass. Kass valib välja endale ohvri ning siis terve õhtusöögi ajal järjekindlalt hüppab sülle ja seal proovib kiirelt kohe su taldrikust midagi näpata. Algul oli lõbus, kuid pärast enam nii polnud. Halina ei lubanud mul kassile tappa anda, nii me siis päevade jooksul saime sõbraks ning lõpus ma andsin talle vabatahlikult jääke ja palukesi, ning kass oli rahul ning meie olime rahul.
See saar oli sellepoolest ka väga mõnus, et turiste ei olnud veel väga palju ning isegi kui sa olid sa olnud paar päeva, teadsid sa enamikke inimesi juba nägu pidi ja paljudega sai ka lähemalt tuttavaks. Meie bungalow vastas oli üks inglise paar - Kurt ja tema naine. Inglased on üldse üks väga lõbus ja tore rahvas ning nendega sai õhtuti istutud ning veidi napsi võetud ning kõht kõveras naerdud, sest Kurt oli ikka üks igavane naljahammas.
Peale selle sattusime juhuslikult kokku ühe eestlasega, kes polnud ka ammu teisi eestlasi näinud. Tema nimi on Laura ning tema blogi on siin (
http://aasiaavarustes.wordpress.com/). Ta elukaaslane on rootslane Joh lühidalt, ning nad õpivad koos Hiinas hiina keelt ning kultuuri. Väga toredad ning väga lõbusad olid ning kaks õhtut sai koos napsu võetud ning hommikutundideni maailmaasju arutatud. Nüüdseks on nad vist tagasi Hiinas ja said kusagile EXPOle tööle. Edu teile seal kaugel maal :)
Nii need päevad läksid ning varsti tuligi sealt lahkuda, et minna Kuala Lumpuri uut aastat vastu võtma. Aga enne veel mõned pildid :
Kuala Lumpur oli nagu iga teine suur linn ning väga sügavat muljet ei jätnud. Me jõudsime kohale 14 veebruaril ehk Hiina uueks aastaks ning ootasime suuri pidustusi. Minu pettumuseks ei lastud ühtegi raketti, ei ühtegi pauku ega mingit karnevali ega mitte midagi. Mis mõttes! No hiljem ma avastasin, et üks suur tseremoonia oli olnud samal päeva hommikul ning veel hiljem ma avastasin, et pidustused kestavad 15 päeva ja põhimõtteliselt lõpevad 14-ndaga. Igatahes olin veidi kurb ja pettunud. Aga midagi õnnestus meil ikkagi näha - järgmisel päeva õhtul hakkas äkki mingi trummidega kolistamine ja hull mürgel pihta tänava peal. Jooksime tuhatnelja kohale ja nägime kahel korral kuulsat "dragon dance" ehk draakonitantsu. Nii nagu mina aru sain käib see nii, et mingi kohalik pood või ettevõte tellib endale selle - see on selleks, et järgmine aasta oleks õnne jne. Draakon tuleb kohale tantsib ümber poe või restorani ja alati pakutakse draakonile midagi - kas süüa, juua või midagi sellist. See pannakse maha ning mingi hetk draakon või draakonid kummarduvad selle kohale ja siis mugistavad seda kraami, kuni see kõik on otsas ja siis on kõik jube õnnelikud ning uus aasta tuleb imeilus.
Kuala Lumpuris on veel üks koht - Petronas towers, kus kõik käivad. Eks käisime siis ka meie, tegime kohustuslikud pildid ja olime ägedad :) See tegelikult on siis meeletult suur kaubanduskeskus - me ei ostnud midagi
Kogu reis oli ilusti läinud ja suht koht plaanipäraselt. Istusime lennujaamas teel Austraalia poole ja mõtlesime masterplani. Probleem seisnes hetkel selles, et mul ei olnud austraalia viisat enam. Ma taotlesin uut, kuid seda poldud veel kinnitatud ning maale ma siseneda ei oleks saanud. Lugesin netist, et neil on olemas ka transiit-tsoon, kus saab oodata järgmist lendu. Seda eeldusel, et su lend läheb järgmise 8 tunni jooksul. Minul läks järgmine päev, ent ma lootsin kusagil redutada ja oodata kuni 8 tundi saab täis ja siis minna end sisse checkida. No nii kaugele me ei jõudnud, sest lennupileteid esitades vaatasid nad kohe arvutist järele, et ei ei ei - sina Meelis küll minna ei saa, sest sul pole viisat. Eks ma siis jäingi maha ja proovisin asju ajada. Mingi tüüp putkas helistas Canberrasse ning andis mulle teada, et kui ma homse lennuga lähen, siis on okey. Et siis on 8 tundi vahet järgmise lennuga ja siis saab. No see ju sobib. Nüüd oli raha vaja, ning suured tänud isale ja tädi Ebele ning Joelile. Sai nad öösel üles aetud ning ülekandeid tegema aetud. Sellega läks kõik kenasti ning jäi üle hommikut oodata. Hommik tuli ruttu, kuna lennujaamas on see kusagil 5 või nii. Igatahes ootasin närviliselt oma lendu - kell 10 läks see. Kahjuks ei olnud neid tüüpe enam, kes eile olid ning need uued tegid mulle asja väga selgeks - pole viisat pole lendu ja head aega. No ega tuuleveskitega võidelda ei saa ja tuli otsida uusi võimalusi. Läksin teise lennujaama ja otsisin lende. Kuna on ju Hiina uus aasta, siis kõik lendasid ja kõik piletid olid välja müüdud. Mis alles olid maksid hinge hinda ning olukord tundus juba nukraks minevat. Mu Uus-Meremaa viisa hakkas aeguma, õigemini mul oli aega 3 päeva kohale jõudmiseks ning lendamiseks ise läks juba peaaegu 2 päeva, arvestades ajavahe sinna sisse. Nii et mul oli vaja kohe lennuki peale saada ja nüüd siis Uus-Meremaale otse, kuna läbi Austraalia see ei paistnud õnnestuvat. Uurisin pileteid ja oli üks, mis maksis väga palju, aga ma broneerisin selle ära, sest kohti oli alles ainult 2. Nüüd oli veel raha juurde vaja ja ruttu. Isa jälle aitas mind välja ning jäi üle loota, et kõik ikka õnnestub. Läbi õnneliku juhuse sattusin sama päeva õhtul ühte reisibüroose, mis oli väga väike, aga kus teenindus oli selle eest väga hea. Tädi otsis ja helistas igale poole ning lõpuks kaevas välja piletid, mis olid 1/3 võrra odavamad teistest. See oli nagu taeva kingitus, sest muidu oleks rahadega kohalejõudes jälle väga kitsaks läinud. See lend läks läbi Tai ja Taist otse Aucklandi. Halina oli jõudnud juba Christchurchi, mis asus teise saare peal. No vähemalt jõuan ma õigeks ajaks Uus-Meremaale ning sealt läheb neid siselendi ikka väga palju. Lend oli päris okey ning Aucklandi kohale jõudes tuli mul läbida väga suured turvakontrollid, kuna ma tulin Taimaalt ja millegi pärast neile see üldse ei meeldi. Pärast paari tundi õnnestus mul siiski jõuda Uus-Meremaa suurimasse linna Aucklandi ... Nii et lõpp hea kõik hea :)
