Mina jõudsin siis Aucklandi, mis on vast kõige suurem Uus-Meremaa linn. Tundub, et on nii, et enamik Uus-Meremaa inimestest elab põhjasaarel kas siis Aucklandi või Wellingtoni kandis. Lõunasaarel on inimesi kokku vast 400 000 tuhat ainult. See on selline turisti saar, kus on palju mägesid, palju loodust jne. Seal ootas mind ka Halina ning juba järgmisel päeval ma olingi Christchurchis. Christchurch tundub selline väike linnake, mida ta tegelikult ei ole. See pole ka oluline, kuna ta on väga sümpaatne, rahulik ja väga kodune linn.
Mulle meeldis väga, aga tööd oli meil vaja teha siin kiiremas korras ja seetõttu oli kohe esimene peatus Lake Tekapo, kus Halinale pakuti tööd. Nii me siis sinna sõitsimegi.
Lake Tekapo üllatab sind iga päev oma imeilusa rohekassinise veega, mis paneb sind suu ammuli vahtima ja mõtlema, et kus kurat ta saab kogu aeg sellist värvi olla. See tuleb sulanud liustikest, kes pidavat sellise tooni andma. Vesi on loomulikult külm, aga mõnes kohas pidi olema ka sellised sooje soppe kus saab ujuda. Mina pole igatahes veel jõudnud.
Lake Tekapo on väike küla - 300 kohalikku, kus põhitegevus toimub suvel ehk praegu. Siin on mitu atraktsiooni, mis turiste kohale tõmbab. Esimene on muidugi järv, mis on imeilus. Teiseks on siin mäeotsas üks suur tähevaatamistorn, mis on Uus-Meremaa suurim ja kuhu kõik tahavad minna.
Kolmandaks saab siit sõita helikopteriga igasugu liustikke ja mägesid vaatama, mis on ka muidugi väga põnev.
Me võtsime ette tasuta trippi Mt Johni mäe otsa, mis on kusagil 720m või midagi sellist. Päris ilusad vaated avanesid sealt küll :
Väga rahulik on siin, mina ei ole veel tööd saanud, aga vast järgmise nädalal peaks see õnnestuma. Lootust igatahes on. Senikaua pikutan ja loen ja vaatan ilusat järve ...
No comments:
Post a Comment