Niisiis üks lugu:
Oli kord kaks võistlevat templit.Kaks õpetajat ehk kaks preestrit olid omavahel nii vaenulikud, et nad andsid oma õpilastele käsu: ärge isegi kunagi vaadake teise templi poole. Kummalgil õpetajal olid teenripoisid, kes nende asju ajasid - tõid neile süüa, sõnumeid ja muud vajalikku.Üks preester ütles oma posile, kelle nimi oli Cho Min: "Sa ei tohi selle teise poisiga sõnagi vahetada, seal templis elavad pahad inimesed!"
Aga poisid jäävad poisteks ja ühel hommikul said nad tee peal kokku ja Cho Min küsis teiselt poisilt: "Kuhu sa lähed?" Teine poiss mõtles veidi, sest ta olid kloostris kuulnud tarkade munkade juttu ja vastas: "Kuhu tuul mind viib." Cho Min oli segaduses ja veidi solvunud, sest ta teadis, et ka see poiss läheb ju turule juurvilju ostma, nagu temagi. Miks ta peaks siis vastama midagi sellist tobedat nagu, kuhu tuul mind viib. Cho Min ei osanud midagi selle peale vastata ja oli isegi pahane enda peale, et ta ei kuulanud preestri õpetust.
Cho Min ostsustas kõik preestrile ära rääkida nagu asi oli. "Mul on väga häbi, et ei kuulanud teie õpetust. Seal elavad tõesti pahad inimesed. Sest mis vastus see on, kuhu tuul mind viib. Ta lihtsalt narris mind", rääkis Cho Min oma preestrile. Preester vastas: " Ma ju hoiatasin sind, aga sina ei kuulanud mind. Nüüd tee nagu ma ütlen sulle. Mine homme samasse kohta ja kui sa seda poissi uuesti kohtad, küsi temalt :" Kuhu sa lähed?" Ja kui ta vastab sulle, et lähen kuhu tuul mind viib, siis küsi temalt: "Kas sul siis jalgu ei olegi? Hing on ju kehatu. Tuul ei saa teda kuhugi viia." Vaata mis ta selle peale kostab.
Cho Min oli varakult juba hommikul samas kohas ja kordas kogu aeg, mida preester talle oli õpetanud. Sest ta ei tahtnud seekord midagi valesti teha. Peagi nägi ta poissi tulemas mööda teerada ja kui poiss oli temani jõudnud küsis Cho Min temalt: "Kuhu sa lähed?" Poiss vastas selle peale: "Lähen turule juurvilju ostma!"
Cho Min oli sõnatu. Sõnatu. Miks?
Sest elu on ettearvamatu, sa ei tea kunagi mis juhtub. Sa ei saa ennast ette valmistada. See ongi ilus, see ongi elu. Elu on üllatus. Paljud inimesed kardavad, et mis saab, mis tuleb. Miks? Sest me pole kindlad, et kas see on hea või halb ja keegi ei taha ju halba. Aga ei tasu karta. Julgust on vaja. Julgus tähendab seda, et hirmudest hoolimata minnakse edasi tundmatusse. Prantsuse inglise keelne sõna courage tuleb ladina keele tüvest cor, mis tähendab südant. Julgus tähendab südamega elamist, südamega tegemist ja südamlikkust. See kes elab südamega avastab tähenduse. Kuulake omaenda südant, kuulake tähelepanelikult ja te ei eksi. Pea on ärimees. Pea teeb kogu aeg arvestusi. Pea mõtleb minevikule, tulevikule ning arvestab olusid. Süda ei tee mingeid arvestusi, ta lihtsalt teab. Nii et minge ja kui te midagi teete, tehke seda südamega ja kui sa teed midagi südamega, siis sa teed seda endale. See teeb sulle head ja teeb head teistele ja sa avastad õnne ja rõõmu igast päevast :)
