Kauneid pühi kõigile!
Kas jõulutunne on südames? Ma loodan, et teil on ilusad ja rahulikud jõulud seal kodus. Meil on suvi ju jõuluvana tunne on väga kaugel aga samas oleme me nüüd ka Rubyga puhkusel.Oleme vabastanud end kõikidest kohustustest ja lihtsalt laiskleme ausalt öeldes veidike :) Mis kulub meile ära, sest me olime juba liiga paljugi tööd teinud.
Katherinest oli päris kurb ära minna, nii palju toredaid inimesi ju. Enne ära minekut saime veidi uhuhuhu ärevust ka. Nimelt buss läks katki ja meil oli vaja kiirelt lennujaama saama. Ega me aega polnd, nii et kohe hääletama. Saime peale ka ja Ruby sattus kahe väga väikse lapse vahele. Üks tahtis oma lapsetoolist põgeneda kogu aeg, kasutades kõiki teadaolevaid võimalusi ja teine lutsis kogu aeg salvrätte :) Mina aga nautisin rahulikult sõitu esiistmel ja ajasin noore emaga juttu. Sõit läks kiirelt Darwini lennujaama poole, kus öösel kell 00:45 startis tähelend Gold coasti poole. Maandus siiski Brisbanes, kus väga tore inimene Aigar võttis meid peale ja sõidutas kullrannikule. Ma polnud Aigarit väga ammu näinud, aga me olime nii väsinud sellest lennust, et kusagil poole tee peale magasime me tagaistme peal Rubyga hambad laiali ja ei teadnud maast ega ilmast midagi.
KUKU, Kullarannik! Kullarannik aga meie seda rannikut Rubyga ei näinud. Me ei viitsinud minna randa, mis see rand ikka on. Koht kus vesi kohtub muda või liivaga. Nii et me ei läinud sinna. Meil polnud aega, sest me tahtsime minna - PARKI PARKI! Enne parki aga minu missioon. Minu esimene missioon enne kui ma Austraaliasse tulin oli üles leida kauged sugulased, kes elavad kullarannikul. Nüüd sai see ka minu viimased missiooniks. Aga missioon oli edukas. Maire on mul sugulane vanaema kaudu ja Maire elab oma mehe Ivoga kullarannikul juba 5 aastat ning neil on kaks poega. Neil on ka suur ilus maja, kus nad peavad eestlaste hostelit. Nii et ma nägin üle tüki aja jälle terve hunniku eestlasi. Väga mõnus koht on neil ja kindlasti parim hostel kus ma üldse kunagi peatunud olen. Soovitan soojalt, Maire ja Ivo on väga meeldivad inimesed ja oli väga tore nendega tutvuda. Oleks hea meelega isegi kauem olnud.
Maire ja Ivo
Kullarannikul on ka palju palju igasugu PARKE, ehk themeparke ehk lõbustusparke. Meil oli aega kaks kolm päeva nii, et me siis valisime endale kaks suurt parki välju kuhu me läheme. Esimeseks oli White water world ehk selline veepark. Ilm oli pilvine ja tuuline ja see oli osaliselt hea, sest inimesi polnud nii palju ja sai suht hästi löögile igale poole. Seal oli näiteks selline toru nimega Roheline tuba, kus pidi istuma väiksesse kummipaati ja siis tädi lükkas paadi musta sügavikku, mis oli suur toru ja see toru läks järsult alla ja siis sa karjusid nagu siga aia vahel ja järsku olid jälle valguse käes ja kihutasid suurel kiirusel mööda seina üles ja siis jälle alla jne kuni lõpuks maandud madalasse vette kusagil ja oled õnnelik, et kõik nii läks. Vägev igatahes, igasugu torusid oli seal palju ja me lasime igalt poolt alla ka. Ühest kohast aint ei julgend lasta, see oli selline toru, kus sa läksid sisse ja siis järsku su jalge all tehakse luuk lahti ja sa paned otse alla jubeda kiirusega. Thanks but no thanks :) Muud kohad olid sellised tavalised sinka vonka üles alla plärts kohad, aga lõbus oli igal juhul.
Teisel päeval aga läksime me põhikohta - Dreamworld. uhuhuuu, ma polnud tegelikult kunagi varem üheski suures lõbustuspargis käinud ja ausalt öeldes kartsin kohutavalt. Miks no näiteks see tripp on kohe kui uksest sisse astud:
Päris skeeri. No me tegime selle ära. Istud peale hakkad karjuma, astud maha ikka karjud veel. Õnneks see sõit väga kaua ei ole, ehk 40-50 sekundit. Aga kui kaua peab ootama, et seda sõitu teha. Tund aega. Me tegime ehk algul veidi valesti, et me käisime igast vägevate sõitude peal. Aga need nõuavad kõik ootamist kusagil tund aega ja siis saab paar minutit sõita. Tegelikult on seal palju palju igasugu kohti kus sõita ja päris paljude peale saab üsna kiiresti. Üheks näiteks on "THE CLAW". See keerutas ikka päris jubedalt, nii et hakkas sees veidi keerama.
the claw
Minu jaoks kõige jubedam oli ikkagi "the tower of terror". See nägi välja nii, et istusid maha, kinnitasid end igalt poolt tugevalt tooli külge ja siis - läksid tunnelis mingid tuled põlema, algul sinine ja siis punane ja siis pauhti läks tunnelisuu lahti ja 200 km/h kihutas see asi mingi torni poole ja siis tornist püstloodis üles päris päris kõrgele, nii et seal tipus jäi mul süda seisma ja siiiis allllllllllaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah veel kiiremini. Kõik sai läbi 30 sekundiga ja Ruby oli väga pettunud, et nii kähku, ma polnud, ma olin õnnelik. huuu.
Selle sama torni tipus on aga veel üks väga hirmus asi. Eelmisest videost on näha, et mingid tüübid istuvad üleval tornis ja ootavad. Selle asja nimi on "The Giant Drop" See torn on hirmus hirmus kõrge ja istud rahulikult toolile ja siis tool läheb üles üles üles kuni oled nii kõrgel, et alla enam üldse vaadata ei taha ja siis ootad seal rahulikult oma minuti või nii. Ja sa tead, et kohe kohe ta kukub, aga ei ta kuku veel ja siis järsku. Ma ei taha mõeldagi mis nägu mul võis peas olla. Jube jube. See oli viimane asi, mis ma seal tegin ka. Kartsin ikka jubedalt.
Aga kord elus tuleb end lasta loksutada veidi, siis teab mis hirm on :)
Kullarannikult saime tänu Maire abiga kenasti minema lennuki peale mis viis meid Sydneysse. Sydney oli nagu Sydney ikka. Õnneks oli meil seal samal ajal paar sõpra Katherinest juhuslikult, nii et saime nendega kokku ja jalutasime ringi nagu ikka, botaanikaaias, ooperimaja ja Harbor bridge jne.
Koos Anni ja Pierrega saksamaalt
shopping Sydney style
botaanika aias sai kakaduusid sööta ja nad olid näljased
AA ja kinos käisime ka. IMAX, üks maailma kõige suuremaid. Ekraan oli küll vägev. Ja tänapäeva filmid on kõik 3D ja väga vägevad. Võis rahule jääda ja siis Ruby viis mind veel Korea restorani ja ütles, et ma pean väiksed kaheksajalgu sööma - OK
uuuu - jammi
Town hall mis vahetas värve iga paari sekundi tagant
Nüüd aga oleme me Uus-Meremaal jällegi. Väga mõnus on see Uus-Meremaa ikka. Ma ei saa üle nendest ülimõnusalt siledaks pügatud mäekuplitest ja sinisinistest järvedest ja valgetest mägedest ja toredatest inimestest. Me esimene peatus oli Cristchurch aga aint paariks tunniks. Sealt edasi läksime me kohe Golden Baysse, mis on saare täiesti põhja osas. Seal ootas meid väike matkabuss. Me olime selle juba vaikselt välja valinud Austraalias ja sõitsime lihtsalt kohale, et vaadata kas kaup on aus. Oli väga ilus ja tore buss ja omanik oli ka väga tore. Noor mees, kes kutsus meid ööseks enda poole ööbima. Loomulikult me läksime ja nad elasid väga väikses ja armas majas. Kasvatasid oma juurikaid ja neil olid ka väiksed lambad, keda me ka sööta saime hommikul.
Tekaka oli selle koha nimi ja me vaatasime seal veidi ringi ka. Leidsime sellise koha nagu kivilabürint. Eksisime ära muidugi aga koht oli vägev ja täiesti looduslik. Ristmikke kust sai kolme kohta pöörata oli seal ikka palju ja igal pool olid sellised väiksed miniatuursed nukud ja päris naljakad ka vahel.
Tekakast läksime Nelsonisse. Nelsonis elab üks tore Ameerika pere. Ma teadsin peremeest juba eelmisest korrast, aga polnud tal veel külas käinud. Tal on armas pere, koos 3 lapsega ja nad elavad nii omamoodi elu. Lapsed koolis ei käi vaid on koduõppel ja ega vanemad tööl ka ei käi vaid teevad mingeid naljakaid värke. Ma isegi ei saanud täpselt aru mis need on, aga millesti puudus neil küll ei ole. Nad olid leidnud ka paar päeva varem pisikesed pardi pojad ilma emata teepealt ja hoolitsesid nüüd nende eest. Väga armsad tegelased olid küll:
Kuidagi sattus nii, et samal juhtus olema üks suurimad üleujutusi Nelsoni ajaloos. Vihma sadas 3 päeva järjest ja 4-5 päeval tibutas. Aga vihmasadu neil kolmel päeval oli väga tugev. Nii tugev, et viis minema väga palju teid, kaasaarvatud selle tee, kus meie elasime. Ehk nende maja sissesõidu tee.
Lehe andmetel sadas kolme päevaga kusagil 650mm vihma mõnes kohas ja seda on ikka palju. See andis meile aga aega rahulikult oma bussikest ehitada.
Toyota Liteace 96 aasta masin, kahjuks bensiin, aga see eest väga hea korras. Nimeks sai ta valge pilv, sest igale poole kus me läksime muutus ilm kohe väga pilviseks. Mul on tunne, et me peaks selle nime ära vahetama, sest ausalt öeldes, tahaks juba päikest.
Missioon oli sisse ehitada voodi ja ka väike kööginurk. Nii et natuke aega otsimist ja saime poest mis vaja, veidi saagimist ja klopsimist ja valmis ta saigi.
Nüüd oń juba köök ka :)
Nii et asjad kokku ja minekut. Panime teele siis allapoole. Kohas nimega Kaikoura on hästi palju hülgeid ja vaalasid. Vaalu me ei näinud aga hülgeid küll selle eest hästi palju. Nad vedelevad päikese käes ja ei tee turistist väljagi
Christchurchi lähedal käisime Adrenaline Parkis. See on umbes selline nagu Nõmmel. Kus puude vahel on igasugus takistused ja vahepeal sai mööda köit alla lasta. Päris vahva oli, kuus levelit oli. 5 tegime ära ja siis kuuendat ei viitsinud enam. Nii räägivad kõik :)
Ja nüüd oleme jälle Lake Tekapos. Käisime üle tüki aja saunas ja soojades vannides. Nii et oleme puhtad ja kratsis jõuluks Jaagule külla ja teeme suure suure õhtusöögi.
Aga olge mõnusad ja häid pühi ja head vana aasta lõppu,
Meelis
Kas jõulutunne on südames? Ma loodan, et teil on ilusad ja rahulikud jõulud seal kodus. Meil on suvi ju jõuluvana tunne on väga kaugel aga samas oleme me nüüd ka Rubyga puhkusel.Oleme vabastanud end kõikidest kohustustest ja lihtsalt laiskleme ausalt öeldes veidike :) Mis kulub meile ära, sest me olime juba liiga paljugi tööd teinud.
Katherinest oli päris kurb ära minna, nii palju toredaid inimesi ju. Enne ära minekut saime veidi uhuhuhu ärevust ka. Nimelt buss läks katki ja meil oli vaja kiirelt lennujaama saama. Ega me aega polnd, nii et kohe hääletama. Saime peale ka ja Ruby sattus kahe väga väikse lapse vahele. Üks tahtis oma lapsetoolist põgeneda kogu aeg, kasutades kõiki teadaolevaid võimalusi ja teine lutsis kogu aeg salvrätte :) Mina aga nautisin rahulikult sõitu esiistmel ja ajasin noore emaga juttu. Sõit läks kiirelt Darwini lennujaama poole, kus öösel kell 00:45 startis tähelend Gold coasti poole. Maandus siiski Brisbanes, kus väga tore inimene Aigar võttis meid peale ja sõidutas kullrannikule. Ma polnud Aigarit väga ammu näinud, aga me olime nii väsinud sellest lennust, et kusagil poole tee peale magasime me tagaistme peal Rubyga hambad laiali ja ei teadnud maast ega ilmast midagi.
KUKU, Kullarannik! Kullarannik aga meie seda rannikut Rubyga ei näinud. Me ei viitsinud minna randa, mis see rand ikka on. Koht kus vesi kohtub muda või liivaga. Nii et me ei läinud sinna. Meil polnud aega, sest me tahtsime minna - PARKI PARKI! Enne parki aga minu missioon. Minu esimene missioon enne kui ma Austraaliasse tulin oli üles leida kauged sugulased, kes elavad kullarannikul. Nüüd sai see ka minu viimased missiooniks. Aga missioon oli edukas. Maire on mul sugulane vanaema kaudu ja Maire elab oma mehe Ivoga kullarannikul juba 5 aastat ning neil on kaks poega. Neil on ka suur ilus maja, kus nad peavad eestlaste hostelit. Nii et ma nägin üle tüki aja jälle terve hunniku eestlasi. Väga mõnus koht on neil ja kindlasti parim hostel kus ma üldse kunagi peatunud olen. Soovitan soojalt, Maire ja Ivo on väga meeldivad inimesed ja oli väga tore nendega tutvuda. Oleks hea meelega isegi kauem olnud.
Maire ja Ivo
Kullarannikul on ka palju palju igasugu PARKE, ehk themeparke ehk lõbustusparke. Meil oli aega kaks kolm päeva nii, et me siis valisime endale kaks suurt parki välju kuhu me läheme. Esimeseks oli White water world ehk selline veepark. Ilm oli pilvine ja tuuline ja see oli osaliselt hea, sest inimesi polnud nii palju ja sai suht hästi löögile igale poole. Seal oli näiteks selline toru nimega Roheline tuba, kus pidi istuma väiksesse kummipaati ja siis tädi lükkas paadi musta sügavikku, mis oli suur toru ja see toru läks järsult alla ja siis sa karjusid nagu siga aia vahel ja järsku olid jälle valguse käes ja kihutasid suurel kiirusel mööda seina üles ja siis jälle alla jne kuni lõpuks maandud madalasse vette kusagil ja oled õnnelik, et kõik nii läks. Vägev igatahes, igasugu torusid oli seal palju ja me lasime igalt poolt alla ka. Ühest kohast aint ei julgend lasta, see oli selline toru, kus sa läksid sisse ja siis järsku su jalge all tehakse luuk lahti ja sa paned otse alla jubeda kiirusega. Thanks but no thanks :) Muud kohad olid sellised tavalised sinka vonka üles alla plärts kohad, aga lõbus oli igal juhul.
Teisel päeval aga läksime me põhikohta - Dreamworld. uhuhuuu, ma polnud tegelikult kunagi varem üheski suures lõbustuspargis käinud ja ausalt öeldes kartsin kohutavalt. Miks no näiteks see tripp on kohe kui uksest sisse astud:
Päris skeeri. No me tegime selle ära. Istud peale hakkad karjuma, astud maha ikka karjud veel. Õnneks see sõit väga kaua ei ole, ehk 40-50 sekundit. Aga kui kaua peab ootama, et seda sõitu teha. Tund aega. Me tegime ehk algul veidi valesti, et me käisime igast vägevate sõitude peal. Aga need nõuavad kõik ootamist kusagil tund aega ja siis saab paar minutit sõita. Tegelikult on seal palju palju igasugu kohti kus sõita ja päris paljude peale saab üsna kiiresti. Üheks näiteks on "THE CLAW". See keerutas ikka päris jubedalt, nii et hakkas sees veidi keerama.
the claw
Minu jaoks kõige jubedam oli ikkagi "the tower of terror". See nägi välja nii, et istusid maha, kinnitasid end igalt poolt tugevalt tooli külge ja siis - läksid tunnelis mingid tuled põlema, algul sinine ja siis punane ja siis pauhti läks tunnelisuu lahti ja 200 km/h kihutas see asi mingi torni poole ja siis tornist püstloodis üles päris päris kõrgele, nii et seal tipus jäi mul süda seisma ja siiiis allllllllllaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah veel kiiremini. Kõik sai läbi 30 sekundiga ja Ruby oli väga pettunud, et nii kähku, ma polnud, ma olin õnnelik. huuu.
Selle sama torni tipus on aga veel üks väga hirmus asi. Eelmisest videost on näha, et mingid tüübid istuvad üleval tornis ja ootavad. Selle asja nimi on "The Giant Drop" See torn on hirmus hirmus kõrge ja istud rahulikult toolile ja siis tool läheb üles üles üles kuni oled nii kõrgel, et alla enam üldse vaadata ei taha ja siis ootad seal rahulikult oma minuti või nii. Ja sa tead, et kohe kohe ta kukub, aga ei ta kuku veel ja siis järsku. Ma ei taha mõeldagi mis nägu mul võis peas olla. Jube jube. See oli viimane asi, mis ma seal tegin ka. Kartsin ikka jubedalt.
Aga kord elus tuleb end lasta loksutada veidi, siis teab mis hirm on :)
Kullarannikult saime tänu Maire abiga kenasti minema lennuki peale mis viis meid Sydneysse. Sydney oli nagu Sydney ikka. Õnneks oli meil seal samal ajal paar sõpra Katherinest juhuslikult, nii et saime nendega kokku ja jalutasime ringi nagu ikka, botaanikaaias, ooperimaja ja Harbor bridge jne.
Koos Anni ja Pierrega saksamaalt
shopping Sydney style
botaanika aias sai kakaduusid sööta ja nad olid näljased
uuuu - jammi
Town hall mis vahetas värve iga paari sekundi tagant
Nüüd aga oleme me Uus-Meremaal jällegi. Väga mõnus on see Uus-Meremaa ikka. Ma ei saa üle nendest ülimõnusalt siledaks pügatud mäekuplitest ja sinisinistest järvedest ja valgetest mägedest ja toredatest inimestest. Me esimene peatus oli Cristchurch aga aint paariks tunniks. Sealt edasi läksime me kohe Golden Baysse, mis on saare täiesti põhja osas. Seal ootas meid väike matkabuss. Me olime selle juba vaikselt välja valinud Austraalias ja sõitsime lihtsalt kohale, et vaadata kas kaup on aus. Oli väga ilus ja tore buss ja omanik oli ka väga tore. Noor mees, kes kutsus meid ööseks enda poole ööbima. Loomulikult me läksime ja nad elasid väga väikses ja armas majas. Kasvatasid oma juurikaid ja neil olid ka väiksed lambad, keda me ka sööta saime hommikul.
Tekaka oli selle koha nimi ja me vaatasime seal veidi ringi ka. Leidsime sellise koha nagu kivilabürint. Eksisime ära muidugi aga koht oli vägev ja täiesti looduslik. Ristmikke kust sai kolme kohta pöörata oli seal ikka palju ja igal pool olid sellised väiksed miniatuursed nukud ja päris naljakad ka vahel.
Tekakast läksime Nelsonisse. Nelsonis elab üks tore Ameerika pere. Ma teadsin peremeest juba eelmisest korrast, aga polnud tal veel külas käinud. Tal on armas pere, koos 3 lapsega ja nad elavad nii omamoodi elu. Lapsed koolis ei käi vaid on koduõppel ja ega vanemad tööl ka ei käi vaid teevad mingeid naljakaid värke. Ma isegi ei saanud täpselt aru mis need on, aga millesti puudus neil küll ei ole. Nad olid leidnud ka paar päeva varem pisikesed pardi pojad ilma emata teepealt ja hoolitsesid nüüd nende eest. Väga armsad tegelased olid küll:
Kuidagi sattus nii, et samal juhtus olema üks suurimad üleujutusi Nelsoni ajaloos. Vihma sadas 3 päeva järjest ja 4-5 päeval tibutas. Aga vihmasadu neil kolmel päeval oli väga tugev. Nii tugev, et viis minema väga palju teid, kaasaarvatud selle tee, kus meie elasime. Ehk nende maja sissesõidu tee.
Lehe andmetel sadas kolme päevaga kusagil 650mm vihma mõnes kohas ja seda on ikka palju. See andis meile aga aega rahulikult oma bussikest ehitada.
Toyota Liteace 96 aasta masin, kahjuks bensiin, aga see eest väga hea korras. Nimeks sai ta valge pilv, sest igale poole kus me läksime muutus ilm kohe väga pilviseks. Mul on tunne, et me peaks selle nime ära vahetama, sest ausalt öeldes, tahaks juba päikest.
Missioon oli sisse ehitada voodi ja ka väike kööginurk. Nii et natuke aega otsimist ja saime poest mis vaja, veidi saagimist ja klopsimist ja valmis ta saigi.
Nüüd oń juba köök ka :)
Nii et asjad kokku ja minekut. Panime teele siis allapoole. Kohas nimega Kaikoura on hästi palju hülgeid ja vaalasid. Vaalu me ei näinud aga hülgeid küll selle eest hästi palju. Nad vedelevad päikese käes ja ei tee turistist väljagi
Christchurchi lähedal käisime Adrenaline Parkis. See on umbes selline nagu Nõmmel. Kus puude vahel on igasugus takistused ja vahepeal sai mööda köit alla lasta. Päris vahva oli, kuus levelit oli. 5 tegime ära ja siis kuuendat ei viitsinud enam. Nii räägivad kõik :)
Ja nüüd oleme jälle Lake Tekapos. Käisime üle tüki aja saunas ja soojades vannides. Nii et oleme puhtad ja kratsis jõuluks Jaagule külla ja teeme suure suure õhtusöögi.
Aga olge mõnusad ja häid pühi ja head vana aasta lõppu,
Meelis
jõulud Austraalia moodi 
