Hellõu,
Mis meil siin veel siis vahepeal on juhtunud. Sest tegelikult me oleme siin vahepeal kuu aega ringi trippinud. No alustame siis sellest, kui me Balilt tagasi tulime. Kõrvaga on nüüd kõik ok. Kartsin veidi lennata, sest kõrv oli veidi blokkis ja siis ei ole lendamine kõige mõistlikum, aga õnneks läks kõik hästi. Kõrv nüüdseks korras. Maandusime Darwinis. Saime tagasi oma auto, millest oli kadunud nii mobiiltelefon kui gps seade. Ehk nüüd me peame hakkama saama ilma nendeta. Sõitsime sealt Darwinist minema, sest otsustime, et idakaldal on tööd veidi lihtsam leida. Läbisime oma teekonnal Kakaduu rahvuspargi. Me jõudsime kohale suht öösel ja leidsime ühe öko laagriplatsi, mis oli enam vähem tasuta, vähemalt meile :) Lisaks oli seal miljon sääske kes kõik sind halastamatult sõid ja närisid. Kakaduu pargi regioonis on 6 aastaaega, ehk mitte nagu meil 4. Aborigeenid on need väga täpselt paika pannud ja need tõesti on vajalikud ja väga täpsed. Me sattusime sellisesse aastaaega, mis on kuum ja väga tuulevaikne ja see on karm. Oled telgis öösel ja mitte mingit õhku ei ole vaid on sitaks palav. Me magasime ilma katteta, ehk siis natuke tuli õhku. Aga väga karm ja niiske ja palav ja ei mingit õhku. Kui me olime kuu aega varem, siis oli õhku palju ja öösel isegi pisut külm. Nii et siin vahetuvad need aastaajad väga tihti. Kõige karmimad kuud on jaanuar ja veebruar. Siis tuleb nii palju vihma ja tormi, et väga paljud teed on täiesti läbimatud. Ja mitte sellised väiksed küla teed vaid suured maanteed, mis on osariikide vahelised. Ehk tihtipeale jaanuaris sa ei saa sõita lihtsalt teise osariiki. Pole võimalik, sest teed on vee all ja ehk neist on saanud jõed. Ja kui sa oled kõva mees ja üritad neid läbida, siis saab sinu Toyotast lihtsalt üks neist, kes on kusagil kummuli tee kõrval ja mis enam ei sõida. Vool on lihtsalt nii tugev. Monsoon season on selle asja nimi kohalikus keeles. Aborigeenid lähevad siis koobastesse vihma eest peitu ja ei tule enne välja kui päike on jälle taevas, ehk siis kusagil märtsis. kakaduu rahvuspargis ja selle ümbruses elab väga palju aborigeene ja nende maa on püha. Et sinna minna peab sul olema luba, aga ega nad valget inimest väga enda juurde ei oota. Kakaduu pargis leidub väga palju ka koopamaalinguid, ning meil õnnestus kuulata ka kohaliku giidi juttu ning paljud asjad said selgemaks. Aborigeenidel on väga palju legende ja lugusid, kuidas midagi tekkis ja kuidas millegi puhul toimida. Nagu eesti vanasõnad ja jutud, tarkuseiva on ikka sees. Näiteks on nii, et kõikidel aborigeenidel on mingi grupp kuhu nad kuuluvad. Neid on kokku 16 ja iga üks alati uuel kohtumisel küsivad, kust nad tulevad. Ehk siis nad teavad, mis grupist nad on. Neil on ära määratud, kindlad grupid kes omavahel abielluda võivad. Kui see neiu ei ole sellest grupist, siis kahju küll. Sa ei tohi teda naiseks võtta ja kui sa sellest üle astud, siis oi oi. Siin on tagajärjed ja kohe on neil rääkida üks lugu mis siis juhtub. Üks tüüp (Nabulwinjbulwinj, aga nagu jumal meile umbes) selle üks lastest astus sellest reeglist üle ning jumal karistas teda. Ta seoti ümber puu ning puu pandi põlema. Kuidagi õnnestus naisel põgeneda, kuid mitte kaugele. Ta jõudis jõkke hüpata, sest ta nahk oli põlenud ning jumal muutis ta krokodilliks. Tänu oma põlenud nahele ja krokodilli nahk krobeline ning krokodill on julm loom. Nii et kui sa ei taha pahandust, siis hoia sellest parem kinni, sest muidu tulevad pahandused.
Koopamaalingud
Nii õpetatakse aborigeeni nende omal maal. Neil on kindlad asjad mida põlvest põlve edasi kantakse. Ligi 20 000 aastat on aborigeenid elanud sama moodi ja samade reeglite järgi. Ehk hoia oma maad, ära muuda midagi ja jäta see oma lastele. Neil on väga kindlad asjad, mis neile on pärandatud, kuidas ja mida kindlal aastaajal püüda ja mis viisil. Ehk suvel nad püüavad väga palju linde. Neil on väga rasked puuhalud, mida hoitakse vees. See teeb nad väga raskeks ning kui terve küla mehi hiilib õigesse kohta ning ootab kuni üks linnuparv üles lendab, siis reeglina ei pääse sellest parvest mitte keegi. Kõik kukuvad surnult maha. Nii täpsed vennad on need. Väga palju süüakse vesiroose ja neid on seal palju ja erinevaid. Samuti kalu ning igasuguseid taimi. Suuri käbisid ehk nende seemneid jms. Neil on palju süüa ja nad ei nälgi sugugi. Nii et nad saavad looduselt kõik mis neil eluks vaja on ning ma arvan, et nad on omas keskkonnas üsna õnnelikud. Kahjuks neid õigeid aborigeene on üsna vähe alles jäänud. Väga palju kohtab hoopis sellised pool aborigeene ehk halfcaste, kes elavad linnades ja nende ümbruses. Kes joovad ja laaberdavad ning tööd ei tee ega hooli millestki. Nad ei tea oma esivanemate kommetest eriti midagi ega saa enam metsas hakkama. Ning oma grupist sõltuvalt ei tohi nad nendega kes metsas elavad ka eriti suhelda. Neil on väga kindlad reeglid, ehk sa ei tohi ja saa mingite gruppide koos olla või viibida jne. Nii et neid õiged on üsna vähe alles jäänud, ehk 10-20 tuhat. Kokku on aborigeene üldse kusagil paarsada tuhat. Nii et ega neid valesidki eriti palju pole.
Dancing
Krokodillid - Kakaduus on võimalik näha ka krokodille nende loomulikus olekus. Ehk saad minna boat tripile, kus sul on võimlik neid näha. Reeglina on asja nimi Jumping Crocodiles tour, ehk hüppavate krokodillide tuur. Me käisime ka ühel neist, ning oi oi, kus me nägime krokusid. Krokud ise on tegelikult päris sellised omamoodi tegelased.
Kui kroku sünnib, läheb väga kaua enne kui ta suureks kasvad. Kui
te arvate et paari aastane tüüp on juba suur siis eksite. Krokud elavad väga kaua - 70 -100 aastaseks ning kasvavad väga kaua. Kui tüüp on umbes 15 siis tavaliselt peab ta õigel ajal lahkuma oma elupaigast, sest isastel on omad valdused. Kui alal on kaks isast, siis toimub võitlus ning üks süüakse ära. Nii et kui see noor ei ole õigel ajal jalga lasknud, siis on ta dead meat. 1 kroku kasvab päris suures 1000st. Nii et see protsent on väga väike ja neid krokusid kes elavad kusagil hoitakse väga. Ei mingit jahtimist või midagi sellist. Kroku on väga väärtuslik. Samas kui sa vales kohas vette lähed süüakse sind lihtsalt ära ja see ei ole nali. Seda juhtub igal aastal, et mingi loll ikka ronib vales kohas vette ja saab kalatoiduks.
Mis meil siin veel siis vahepeal on juhtunud. Sest tegelikult me oleme siin vahepeal kuu aega ringi trippinud. No alustame siis sellest, kui me Balilt tagasi tulime. Kõrvaga on nüüd kõik ok. Kartsin veidi lennata, sest kõrv oli veidi blokkis ja siis ei ole lendamine kõige mõistlikum, aga õnneks läks kõik hästi. Kõrv nüüdseks korras. Maandusime Darwinis. Saime tagasi oma auto, millest oli kadunud nii mobiiltelefon kui gps seade. Ehk nüüd me peame hakkama saama ilma nendeta. Sõitsime sealt Darwinist minema, sest otsustime, et idakaldal on tööd veidi lihtsam leida. Läbisime oma teekonnal Kakaduu rahvuspargi. Me jõudsime kohale suht öösel ja leidsime ühe öko laagriplatsi, mis oli enam vähem tasuta, vähemalt meile :) Lisaks oli seal miljon sääske kes kõik sind halastamatult sõid ja närisid. Kakaduu pargi regioonis on 6 aastaaega, ehk mitte nagu meil 4. Aborigeenid on need väga täpselt paika pannud ja need tõesti on vajalikud ja väga täpsed. Me sattusime sellisesse aastaaega, mis on kuum ja väga tuulevaikne ja see on karm. Oled telgis öösel ja mitte mingit õhku ei ole vaid on sitaks palav. Me magasime ilma katteta, ehk siis natuke tuli õhku. Aga väga karm ja niiske ja palav ja ei mingit õhku. Kui me olime kuu aega varem, siis oli õhku palju ja öösel isegi pisut külm. Nii et siin vahetuvad need aastaajad väga tihti. Kõige karmimad kuud on jaanuar ja veebruar. Siis tuleb nii palju vihma ja tormi, et väga paljud teed on täiesti läbimatud. Ja mitte sellised väiksed küla teed vaid suured maanteed, mis on osariikide vahelised. Ehk tihtipeale jaanuaris sa ei saa sõita lihtsalt teise osariiki. Pole võimalik, sest teed on vee all ja ehk neist on saanud jõed. Ja kui sa oled kõva mees ja üritad neid läbida, siis saab sinu Toyotast lihtsalt üks neist, kes on kusagil kummuli tee kõrval ja mis enam ei sõida. Vool on lihtsalt nii tugev. Monsoon season on selle asja nimi kohalikus keeles. Aborigeenid lähevad siis koobastesse vihma eest peitu ja ei tule enne välja kui päike on jälle taevas, ehk siis kusagil märtsis. kakaduu rahvuspargis ja selle ümbruses elab väga palju aborigeene ja nende maa on püha. Et sinna minna peab sul olema luba, aga ega nad valget inimest väga enda juurde ei oota. Kakaduu pargis leidub väga palju ka koopamaalinguid, ning meil õnnestus kuulata ka kohaliku giidi juttu ning paljud asjad said selgemaks. Aborigeenidel on väga palju legende ja lugusid, kuidas midagi tekkis ja kuidas millegi puhul toimida. Nagu eesti vanasõnad ja jutud, tarkuseiva on ikka sees. Näiteks on nii, et kõikidel aborigeenidel on mingi grupp kuhu nad kuuluvad. Neid on kokku 16 ja iga üks alati uuel kohtumisel küsivad, kust nad tulevad. Ehk siis nad teavad, mis grupist nad on. Neil on ära määratud, kindlad grupid kes omavahel abielluda võivad. Kui see neiu ei ole sellest grupist, siis kahju küll. Sa ei tohi teda naiseks võtta ja kui sa sellest üle astud, siis oi oi. Siin on tagajärjed ja kohe on neil rääkida üks lugu mis siis juhtub. Üks tüüp (Nabulwinjbulwinj, aga nagu jumal meile umbes) selle üks lastest astus sellest reeglist üle ning jumal karistas teda. Ta seoti ümber puu ning puu pandi põlema. Kuidagi õnnestus naisel põgeneda, kuid mitte kaugele. Ta jõudis jõkke hüpata, sest ta nahk oli põlenud ning jumal muutis ta krokodilliks. Tänu oma põlenud nahele ja krokodilli nahk krobeline ning krokodill on julm loom. Nii et kui sa ei taha pahandust, siis hoia sellest parem kinni, sest muidu tulevad pahandused.
Koopamaalingud
Nii õpetatakse aborigeeni nende omal maal. Neil on kindlad asjad mida põlvest põlve edasi kantakse. Ligi 20 000 aastat on aborigeenid elanud sama moodi ja samade reeglite järgi. Ehk hoia oma maad, ära muuda midagi ja jäta see oma lastele. Neil on väga kindlad asjad, mis neile on pärandatud, kuidas ja mida kindlal aastaajal püüda ja mis viisil. Ehk suvel nad püüavad väga palju linde. Neil on väga rasked puuhalud, mida hoitakse vees. See teeb nad väga raskeks ning kui terve küla mehi hiilib õigesse kohta ning ootab kuni üks linnuparv üles lendab, siis reeglina ei pääse sellest parvest mitte keegi. Kõik kukuvad surnult maha. Nii täpsed vennad on need. Väga palju süüakse vesiroose ja neid on seal palju ja erinevaid. Samuti kalu ning igasuguseid taimi. Suuri käbisid ehk nende seemneid jms. Neil on palju süüa ja nad ei nälgi sugugi. Nii et nad saavad looduselt kõik mis neil eluks vaja on ning ma arvan, et nad on omas keskkonnas üsna õnnelikud. Kahjuks neid õigeid aborigeene on üsna vähe alles jäänud. Väga palju kohtab hoopis sellised pool aborigeene ehk halfcaste, kes elavad linnades ja nende ümbruses. Kes joovad ja laaberdavad ning tööd ei tee ega hooli millestki. Nad ei tea oma esivanemate kommetest eriti midagi ega saa enam metsas hakkama. Ning oma grupist sõltuvalt ei tohi nad nendega kes metsas elavad ka eriti suhelda. Neil on väga kindlad reeglid, ehk sa ei tohi ja saa mingite gruppide koos olla või viibida jne. Nii et neid õiged on üsna vähe alles jäänud, ehk 10-20 tuhat. Kokku on aborigeene üldse kusagil paarsada tuhat. Nii et ega neid valesidki eriti palju pole.
DancingKrokodillid - Kakaduus on võimalik näha ka krokodille nende loomulikus olekus. Ehk saad minna boat tripile, kus sul on võimlik neid näha. Reeglina on asja nimi Jumping Crocodiles tour, ehk hüppavate krokodillide tuur. Me käisime ka ühel neist, ning oi oi, kus me nägime krokusid. Krokud ise on tegelikult päris sellised omamoodi tegelased.
Kui kroku sünnib, läheb väga kaua enne kui ta suureks kasvad. Kui
te arvate et paari aastane tüüp on juba suur siis eksite. Krokud elavad väga kaua - 70 -100 aastaseks ning kasvavad väga kaua. Kui tüüp on umbes 15 siis tavaliselt peab ta õigel ajal lahkuma oma elupaigast, sest isastel on omad valdused. Kui alal on kaks isast, siis toimub võitlus ning üks süüakse ära. Nii et kui see noor ei ole õigel ajal jalga lasknud, siis on ta dead meat. 1 kroku kasvab päris suures 1000st. Nii et see protsent on väga väike ja neid krokusid kes elavad kusagil hoitakse väga. Ei mingit jahtimist või midagi sellist. Kroku on väga väärtuslik. Samas kui sa vales kohas vette lähed süüakse sind lihtsalt ära ja see ei ole nali. Seda juhtub igal aastal, et mingi loll ikka ronib vales kohas vette ja saab kalatoiduks.
jumping croc
Sealt edasi me põrutasime Bowenisse, kus korjasime tomateid. See oli kõige jubedam töö üldse. 12 tundi lõõskava päikese käes küürutada võtab ikka viimase jõu ära ja viimase tahtejõupingutusega sa vead end bussi. Raha eriti ei saa ning mõnu ka mitte. Nii et peale kolme päeva me kütsime sealt minema. Cairnsi, mis on siin üks suuremaid linnu. Nädal püüdsime tööd leida, aga ei õnnestunud. Nii siis jäi üks variant - wwoofima
No comments:
Post a Comment