Mis ma siin teen

Tere kullakesed,

kuidas teil läheb? Mul läheb üsna hästi ja üsna igapäevases rütmis.
Töötame Halinaga ikka veel salatifarmis. Äratus on kell 5 ja kella 6st oleme valmis salatit lõikama. Mõni päev ei saa me muud teha kui ainult rohida - 8 tundi. Kui mulle keegi oleks eestis öelnud, et mine Austraaliasse rohima, siis ma oleks talle vastanud, et mine sa ka p....sse. Aga nüüd ma siis siin olen ja rohin rõõmsalt. Eks ta seljale veidi hakkab ja kuigi lohutad ennast, et selg saab tugevamaks ja loodad, et varsti enam ei valuta, siis see on ainult enesepett. Töö lõpeb meil kell pool 3 ning aega aitavad sisustada kreisiraadio ning rahva oma kaitse :) Mis on vahel päris naljakad ikka ja kui ma seal vagude vahel kõht kõveras vahepeal maha potsatan, siis jaapanlased vaatavad, et need eurooplased on ikka veidi imelikud tüübid :) , eriti eestlased

Isegi kui endale seda väga tunnistada ei taha on töö päris väsitav, sest terve päeva oled sa püsti ja enamus ajast mitte ei seisa vaid oled kummargil. Nii et koju jõudes tunduvad külm coca cola ja voodi nii mõnusad, et läheb ikka aega enne kui sealt jälle püsti saab. Nii need päevad lähevad. Nädalavahetustel me ikka proovime midagi ette võtta. Üks nädalavahetus me pisut maalisime ning oli päris tore. Sellise pildi siis tegime Halinaga:

Hetkel ilusteb see meie esikus

Eelmine nädalavahetus käisime ühes rahvuspargis üle tüki aja ja selle koha nimi oli Bald Rock, et siis kiilas kivi. Juhtus, et see päev oli üks kuumemaid, mis siin viimaste aastate jooksul on olnud ja see ronimine võttis ikka veidi hinge kinni. Et te aimu saaksite kui SUUUUUUUUUUUUUR see kivi oli, siis ehk need pildid aitavad:

Siin Mihkel ja Halina proovivad mäge vallutada

See oli ikka päris vertikaalne ronimine :)

siin näitan mina, et ma pole mingist pilliroost tehtud

Kui suutsime end üles vinnata, siis jäime suud ammuli seda vaadet nautima niikaua kuni süda ära jahtus ja see võttis umbes 15 minutit aega

ilus vaade oli

Alla tulemine oli ausalt öeldes palju jubedam, sest ma arvasin, et mina kui kivikuningas saan plätudega ka ronitud, siis allatulemine oli väga libe kuidagi ja ega ei oleks tahtnud surma saada. Üks saksa backpacker sai paar kuud tagasi surma kuskil seal kandis kivide vahel ronides, nii et ettevaatlik peab kindlasti olema. Päris tore retk oli.

igast kivimürakaid oli seal igal pool - looduse kunst

Kuna me seal kandis juba olime, siis käisime ja piilusime korra ka NSW ehk Sydney osariiki.

Ja kui Queenslandi tagasi tulime kontrollisime, et meil jänest püksis poleks - $30000 ikkagi

Aga see oli ainult korraks, sest me lihtsalt eksisime teelt.
Ilmad on siin päris huvitavad. Vahepeal oli niiiiiiiii palav, et sure ära ja see palavus toob tihti kaasa sellised järsud tormid, mis tulevad ja lähevad paari tunniga. Päeval on väga palav, õhtul tõuseb tuul, hakkab hirmsasti müristama ja välku lööma ning ämbriga vihma kallama. Hommikul on paks udu ja kell 8 paistab jällegi kuum päike. Ja hakkamegi jälle otsast peale.

välku pildistada on väga keeeeeeeeruline - maja taga

maja ees

Kui väljas vihma kallab ja müristab

siis kõige mõnusam on teki alla pugeda ja raamatut lugeda. Viimasel ajal ma olen avastanud sellise kirjaniku nagu Jeffery Archer, kelle raamatuid on väga põnevad. Hetkel olen ma 4 tk läbi lugenud ja vist 2 tk loen veel.

Kui kellegil kätte satub soovitan soojalt.

Selle toas lesimise ja lugemisega on mul juuksed kuidagi päris pikaks juba kasvanud ning ühel hommikul ma avastasin, et mul on kasvama hakanud väike "rastapoiss". Nüüd ma siis igapäev jälgin tema arengut ja vaatan, mis tast lõpuks saab.

see valge tutt on rasta - hee

Vot sellised lood hetkel siit Austraaliast. Me kogume raha et siis järgmine kuu hakata uuesti reisima. Ma arvan, et siis on blogisse midagi kirjutada ka ja uhkeid pilte panna. Aga olge tublid ja tehke lumememmesid :)