Fraser Island

Austraalia idakaldal on paar kohta, mida kõik proovivad külastada. Üheks neist on Whitsunday saared, mis on imekaunid korallsaared (mida meie kahjuks ei ole külastanud) ja teiseks kohaks on Fraser island, mis on üks suurimaid liivasaari maailmas. Kohalikud aborigeenid kutsuvad Fraseri saart K'Gari, mis tähendab umbes "paradiisi poole".

Kohalikel on ka ütlus, et kõik liiv mis on kusagil Austraalia idakaldal jõuab lõpuks ikka Fraseri saarele. Saar ise on 120 km pikk ja 15 km lai ja tekkis kusagil 800 000 aastat tagasi. Kõrgelt õhust vaadates tundub see saar väga rohelisena, et olla maailma suurim liivasaar ja see on üks imesid, miks see saar kuulub ka Maailma pärandite hulka. Saarel on väga palju säilinud vihmametsa ja enam kui 40 järve. Järvedes on kristallselge puhas vesi ning aborigeenide jaoks oli see koht kus läbi viia oma rituaale. Järved on imeilusad aga okeaan mis saart ümbritseb kubiseb haidest, suurtest millimallikatest ehk jellyfishidest nii et ookeanis ujuda eriti soovitatav ei ole, kuigi ranna ääres minu meelest polnud absoluutselt midagi hullu nii et ma ikka ujusin :)

Saarel on ka tohutult palju dingosid, kes kõik käivad ringi näljaste nägudega ja otsivad süüa. Seetõttu tuleb oma toit alati ära panna ja mitte jätta dingodele. Dingod ise ei ole tegelikult inimesele väga ohtlikud. Ehk võib olla siis kui pojad on just sündinud, aga viimase aastakümne jooksul on nad Fraseri saarel rünnanud üht väikest last, kes sattus vales kohas olema. Muidu pole neist küll vast midagi karta. Nägin päeval üht dingo poissi, kes varitses mingit lindu ja õhtul nägime neid rannas ikka hulgim. Ega nad midagi ei kartnud, vaikselt tulid ringiga sinu juurde ja nuuskisid ja otsisid midagi hamba alla. Ma proovisin mõne peale kõva häälega karjuda, aga millegi pärast see neile eriti ei mõjund. Tundub, et nad on turistidega harjunud.

kohalik dingo

Selleks et saarele tulla on vaja 4 veolist masinat ja päris korralikku. Enne kui sa saarele pääsed ootab väike proovikivi, selline väga liivane ala, mis on täiesti ülesküntud masinate poolt ja kus väga paljud kinni jäävad kohe algul.

Õnneks me sealt pääsesime. Aga ees ootas ikka päris palju kannatusi. Saarel sõidetakse eelkõige rannaäärt pidi, mis on kusagil 100 km pikk ja kust avanevad kaunid vaated

Ega me väga kaugele ei jõudnud, kusagil 25 km enne kui me esimest korda kinni jäime. Siis me olime suht õnnelikud veel ja meid päästis üks mees, kes siin saarel käib vast iga nädal turistidega ning peale seda kui ta oli meil kummid kusagil poole tühjemaks lasknud ja me tagant veidi masinat aitasime, saimegi välja ning asusime edasi saart avastama. Seadsime oma suuna Lake McKenzie poole, mida peetakse selle saare kõige ilusamaks. Nooh andsime autole gaasi ja jäime kinni ühes vastikus kohas jälle. Õnneks on siin nii, et kui kinni jääd, siis varem või hiljem tuleb keegi ja peab sind aitama, sest sa oled tee peal ees. Tuli kusagil kolm autot ja veidikese lükkamise järel oligi mu auto vaba ja ma asusin uuele katsele seda kohta ületada. Esimesel korral oleks ühele teisele autole täie hooga külje pealt sisse põrutanud, aga sain viimasel hetkel ikka seisma. Liiv on väga ootamatu asi mille peal sõita ja see võib sind ühel hetkel täiesti teise suunda visata ja ütleme, et liiva sees on ikka päris raske sõita. Igatahes jõudsime ilusti järveni ja see oli tõesti imeilus türkiissinine järveke, väga sooja ja puhta veega. Ma vedelesin seal sees ikka pool tundi järjest :)




No nii, mõtlesime siis et põrutame edasi järgimise ilusa kohani. Seekord aga valisime vale tee. Tahtsime minna lake Wabby juurde, mida ümbritseb ilus põlismets, aga me ei jõudnud sinna. Kusagil 6 km väga hüpliku ja rasket teed jäime lootusetult kinni. No me ikka kaevasime ja kaevasime, saime paar meetrit edasi ja siis jälle, kuni üks paari tunni pärast tulid mööda teed kaks meest, kes meid sealt välja aitasid. Nende arvates on meie masin liiga madal ja tõesti oligi. Enamik masinais, mis seal ringi sõitsid olid nii suured, et nende kummid olid sama kõrged kui minu auto. Mu masin jäi lihtsalt põhja peale igal pool kinni ja selline väga pehme vajuv liiv on väga halb.

minu masin on see vasakpoolne

No me sõitsime sealt siis tagasi, kuna edasiminek tundus üsna võimatu. Valisime siis teise suuna ja jällegi jäime kinni. Seekord tuli buss ja bussitäis rahvast aitas meid välja. Nüüdseks olid närvid juba üsna läbi ja sellest kaevamist ja liivast täiesti kopp ees. Enam me ei tahtnud kusagile kinni jääda ja seetõttu andsime oma masinale sellist piitsa, mida ta vaeseke pole veel kunagi kogenud ja vist ei koge enam ka. Teisekäiguga mul pöörded alla 6000 ei langenud ja ütleme et 6000 pööret on selle masina jaoks juba see punane ala. Masin röökis nagu siga aja vahel kui meie mööda auke lendasime ja samuti kõik asjad mis meil autos olid. Näiteks kilukonserv oli pärast kilupudru, aga see selleks. See oli rets sõit, Halina paitas masinat kogu aeg ja julgustas kui tuli jälle selline koht, kust vaatasid, et siia me jääme. Me möödusime oma teel väga ilusatest kohtadest, tõesti sellist kaunist ürg-ja vihmametsa ma pole kaua aega näinud, aga ma ei julgenud kusagil peatuda, kartes kinni jääda.

Nii me siis kusagil poolteist tundi tulime sealt välja. Maa kilomeetrites oli üsna lühike, mis me päeva peale läbisime. Ütleme, et meil läks 30 km läbimiseks sisemaal kusagil 7-8 tundi ja kusagil 50 l kütust, mis tundub täiesti absurd. Aga nii see oli. Meil oli kopp ees, kõht tühi ja närvid läbi, nii et otsustasime esimesel võimalusel telgi püsti panna ja asja veidi rahulikumalt võtta. See meil õnnestus, tegime pisut süüa ja vaatasime päikeseloojangut. Noh ütleme, et peale esimest shampust tundus see saar juba palju ilusam ja tähtede all merekohinat kuulates hakkas nagu asi veel paremaks minema. Me jõime kokku 3 pudelit shampust ja oli hästi tore.

Hommikul käisin ookeanis ujumas ja otsustasime, et lähme uurime seda saart ikka pisut veel. Nüüd mööda rannaäärt sõites ei olnud asi väga hull, sest liiv oli kuidagi kõva ja sai sõita üsna kiiresti ning muretult. Kahjuks me kaugele ei jõudnud, sest hakkas tõus ja me lugesime infovoldikust, et tõusu ajal on osa saart läbimatu ja tuleks oodata mõõna. Nojah, mis siis ikka. Tagasiteel avastasime tee pealt Wabby järve matkaraja - ohooo. No mina tahtsin seda näha kindlasti aga Halinale tundus 45 minutit kuuma käes kõndimist hetkel liig ja ta hea meelega võttis hoopis rannas päikest. Wabby järv on maailma sügavam järv ja see läheb nii kiiresti sügavaks et nii kui sa vette astud kalda pealt on juba kohe peaaegu üle pea. Järve ümbritses tohutult suur liivadüün, ehk niikaugele kui silm nägi oli liiv ja siis all orus oli selline ilus järv. Väga mõnus oli seal. Aga meil oli tarvis ka edasi minna, nii et lasime sealt saarelt jalga ja ütlen ausalt, et jälle asfaldil sõites oli ikka sitaks hea tunne.

Soe soovitus, kui keegi peaks sinna kunagi minema - minge bussiga!