Houston we have a problem

Järgnev lugu on autost, nii et naisterahvad ärge kurjustage et on igav - see on meeste värk!

Kõigepealt pisut ajalugu.


Auto - me kallis Holden Jackaroo :



On meid teeninud juba viimased 11 kuud väga truult. Oleme sõitnud selle autoga umbes 30 000
km, pannud teda läbi sõitma igasusugustest aukudest ja hüpekatest. Esimene katusumus oli siis, kui ma unustasin käsipiduri peale tõmbamata ja auto bensiinijaamas tagurdas ennast ühe valge masina otsa. Sellest tuli meie autole kaitserauale paar mõlgikest, teine auto oli aga pisut mölkis ees otsast. Õnneks kindlustus kattis selle, vähemalt ma loodan :)

Peale seda tuli tal edasi sõita, peal viis inimest ja nende viie inimese kola, millest pool oli katusel. Autos polnud grammigi vaba ruumi, mida polnud ära kasutatud, aga näe, pidas vastu ilusti.

Järgimine suurim katsumus oli Bungle bungle - see tee oli sinna maani kõige hullem mida sõitnud olime, aga mul on meeles, et mul oli väga lõbus. Sõitsime pimedas mööda väga käänulist rada, lehmad ja kängurud kekslesid tee äärtes ja auto rappus. Üks hetk sai kuidagi kopp ette sellest hullust rappumisest ja panin gaasi juurde ja kui sõita kusagil 40-50 ga sellisel trappteel, siis vähemalt jeebiga on päris mõnus. Ei rapu enam,aga kurvid tuleb võta nagu rallimasinaga ja see oli päris hull. Aga kuidagi eriti äge oli, vähemalt mul. Teised oli väga kaamete nägudega ja hoidsid kinni kust said, aga mul polnud tollest sel hetkel tolku, sest sõita oli vaja ja keskendunult. Varsti sai mul sellest juba selline hasart ja võtsin asja juba mõnuga ning andsin korralkult talda. Järgmisel päeval tekkis ka väike probleem, nimelt see hull raputamine, raputas bensiinipaaki mingit sodi, mis jäi bensufiltrisse kinni ja üks hetk ei tulnud bensiin enam hästi läbi. Siis oli selline sõit, et gaasipedaali pidi kogu aeg alla hoidma, et pöörded nulli ei langeks ja päris tihti tuli läbi sõita jõgedest, ning teadagi jõgedest tuleb läbi sõita väga aeglaselt, nii et auto suri pidevalt kusagil jõe keskel välja ja oli päris jube. Aga jäime ellu. Viimane katse oli Fraser islandil ja see oli kõige raskem, aga näe pidas vastu raibe! Ja siis nüüd ...


Millega me siis siin Melbournis oleme oma aega veetnud. No tegelikult oleme olnud siin juba kusagil 7-8 päeva, aga vaadata pole veel jõudnud eriti midagi, sest töö kõige pealt ja siis lõbu. Tööks on auto müümine ja uskuge see ei ole kerge katsumus olnud.



Asi saab alguse juba 6 kuud tagasi toimunust, kui me olime veel Karrathas. Siin Austraalias on igal autol rego ehk meie mõistes nagu kindlustus. Igal osariigil on omad seadused ja omad hinnad ja oma kord, kuidas seda rego antakse ja palju see makab. Mulle aeti kohalike poolt igast erinevaid jutte ja ma lõpuks ei saanudki aru, et mis siis sasab kui mul see läbi on. Põhi mure oli selles, et kui rego saab läbi ja meil oli nt NSW nr ja rego, siis lääne-austraalias selle uuendamine läbi ei lähe, vaid tuleb teha uus ülevaatus, uued nr ja uus kindlustus jne. Kergem viis on neti kaudu uuendada, siis ei ole mingit kontrolli vaid maksad lihtsalt neti teel ja ongi kõik. Valisin viimase ning maksin ära neti teel mingi paberi järgi, mis autos oli. Põhimõtteliselt uuendasin kindlustust. Ma mõtlesin, et sellega on asi jonks ja sõit läheb edasi. Sõit läkski edasi ja rahulikult pool aastat, kuni jõudsime Sydneysse, mis on siis NSW osariik. Mõtlesin, et uuendan siis veel veidi oma regot, et vaja maha ju müüa jne. Tuli välja, et see uuendamine ei käinudki nii kergesti. Esiteks on vaja iga kord ikka läbida ülevaatus, teiseks maksta kindlustus ja kolmandaks uuendada end registrist, kust sulle antakse kleeps, mille kleebid masiale. Tuli välja, et kuna masin on registrist maas olnud 6 kuud, siis tuleb teha kõik uuesti. Uued nr, ülevaatus ja kindlustus. Kuna mul oli see vana kindlustus 6 kuud makstud, mõtlesin, et ehk saab kergelt aga ei. Vana kindlustus tuleb katkestada ja teha uus, mis tuli välja maksab kusagil 8000 krooni pluss siis kõik need ülevaatused ja nr ja muu jama. Mõtlesin, et p.....sse, no way.


Sõitsime Melbourne, siin pidi see kõige odavam variant olema. Hakkasin siis asju ajama, esimene päev ARKi ning paberid sisse anda. Selleks, et autot registreerida tuli panna kinni aeg ja enne näe imet, siin kontoris järgmine vaba aeg 6 päeva pärast. Ei sobinud, sain teise kontorisse aja kinni panna järgmise päeva lõunaks. Sobib, lisaks tuli veel maksta registreerimata auto liiklemisluba - üks päev 400 krooni. Kui ma oleks selle masinaga kusagil politseile vahele jäänud eelneva poole aasta jooksul oleks vist saanud mingi 10k trahvi. Igatahes enne registreerimist tuli käia ka ülevaatusel, ning see oli mu järgmine ülesanne. Millegipärast oli kõik 5-6 kohta kus ma käisin nii kinni, et ei saanud ühtegi aega järgmiseks päevaks. Helistasin igale poole, ning lõpuks ühte kohta sain. Auto ülevaatusele - auto muidu korras, kuid paar väikest asja oli ikka. Poolassi kummikaitse ning üks rattapolt ning kummid. See päev ma ülevaatusele ei saanud, kuid sain selle edasi lükata paar päeva ning tundus, et kõik sujub. Järgmise päeva 8 tundi istusin ma töökojas, sest nende paari väikse asja tegemise suutsin nad nii keeruliseks ajada, et uskumatu. Lisaks sellele murdsid nad veel paar seda toru, mille külge rattapoldid keeratakse, ning uusi polnud võtta jne. Lõpuks sain sealt minema - arve kusagil 5000 krooni. No olgu, nüüd kuulutusi üles panema. See võttis meil Halinaga kaks päeva aega, et igale poole hostelitesse ja interneti kohvikutesse neid üles panna. Esmaspäeval oli auto registreerimine ning see läks libedalt ainult et arve - kusagil 7500 krooni.


Järgnevatel päevadel pidime näitama autot igasugustele tüüpidele, kes kõik surkisid ja sorkisid seda masinat. Vedu ei võtnud eriti aga keegi. Lõpuks ühtedele saksa noormeestele masin meeldis. See oli see päev kui oli 43 kraadi sooja ning tolle päeva hommikul, kliimaseade enam äkitselt enam ei funganud. No nii, ega see saladuseks ei jäänud. Aga masin meestele meeldis, nii et järgmise päeval läksime töökotta tagasi ja tehti masinale järjekorde kontroll. Kliimaseade sai korda, õnneks seekord ainult rihm. Arve 500 krooni. Auto ise tuli puhtalt välja - kontrolliti mootoririhma, mis tundus veel 100000 km valmis läbima ning kompressiooni oli ka veel kõvasti. Kõik korras, saksalased rahul ja surusime kätt 4250 dollari peale - sama millega ma ise ostsin. Kogu selle sebimise peale läks vähemalt 6 päeva. Saksalstel oli mingi raha mure, et nad ei saa kõike korraga kaardi pealt kätte nii et leppisime siis kokku, et paari päeva pärast.



Järgmine päev - sõitsime Halinaga linna, et veidi ringi kolada. Panime auto ühte suurde Kasiino parklasse




Linna peal oli väga mõnus ning õhtul tagasi tulles ja autosse istudes, tegi auto ainult köta köta köta, aga käima ei läinud. Mõtlesin, et mida nüüüüüüüüüüüüüüd! Esimene asi - bensiin. Bensiini meil eriti polnud, ehk 5 liitrit nii et võtsime kanku ja läksime igaks juhuks ja tõime bensiini. Ei midagi. Ei lähe tööle, teine asi küünlad. Eelmisel päeval töökojas kontrolliti ja öeldi, et küünlad on väga halvad, vajaks vahetust. Kuna oli juba hilja õhtu ja küünlaid ei saanud kusagilt jäi asi järgmise päeva peale. Järgmise päeva hommikul tulin uute küünaldega ning vahetasin need ära. Ühte ma sisse ei saanud, sest keegi oli selle keerde kunagi tuksi keeranud ja ma tükk aega sebisin seal. Kõrval töötasid mingid elektrikud ning küsisin neilt abi. Tuli välja, et see üks küünal ei muuda midagi, käima peaks ta ikka minema. Kontrollisime kaitsmeid jne, aga ei midagi. Bensiinipump oli suht ainuke variant, mis veel alles jäi. No nii, egas midagi. Auto tuleks kuidagi sealt parklast ära saada. Kuna ma kedagi siin linnas ei tundnud, kes mind lohistada saaks jäi üks variant - towtruck ehk puksiir. Helistasin 4-5 kohta, kõige odavam variant 2400 krooni, et see viia nurga taha asuvasse teenindusse. No kurat, selle enam vähem ju lükkaks sinna ise käsitsi kui oleks keegi, kes veel lükkkaks. Aga kedagi ei olnud. No mõtlesin, et mingi variant peab ikka veel ju olema. Käisin töökodasid läbi ning lõpuks ühest tuli töömees ning vaatas masina üle. Ta tegi nii, et lõi selle bensupumba pihta ja mina samal ajal käiasin starterit ning ennäe imet, läks käima. Aga ainult niikaua kui sa seda välja ei lülita. Eks ma siis sõitsin nende töökotta ning palusin masina korda teha. Arve 6000 krooni. Terve aasta ma olen selle masinaga sõitnud ja kokku pannud remondi alla kusagil 1500 krooni, enne Melbourni tulekut. Nüüd siis 2 nädalaga 20000 krooni. Seda me polnud kuidagi tegelikult arvestanud ning see 20000 kroonist 10 000 oli meie aasia trippi raha. Mida enam pole. Meil on olemas piletid ja on makstud osad hotellid, aga meil pole enam raha, et sinna Aasiasse minna. Eriti nõme olukord. Ma siin arvutasime ja no ei tule välja. Teada on, et reisil ikka raha kulub, sest ööbimine ja söök tuleb kõik väljast osta. Selle trippi me teeks isegi ehk ära, aga pärast Uus-Meremaal pole meil siis sentigi. Nii et praeguse hetkega on nii, et me ei lähe Aasiasse vaid otse Uus-Meremaale. Vot nii, oleme veidi kurvad, aga pole hullu. Proovime nautida siin veel neid päevi, mis meil alles on ja küll jõuab sinna Aasiasse veel teine kordki.
Aga teie olge mõnusad ja ärge meie pärast muretsega, saame hakkama igal juhul! Päikest ja lund.

Pssssssss - ma lähen vist homme SAAAAUNNNNNNNNNNAAAAAAAAAA! jeee