Tripp to Melbourne

Sydney ilutulestik on piltide pealt vaadates päris ilus ja meil on õnneks paar videot ka tehtud. Videote ja piltide pealt on ilutulestik kuidagi palju ilusam, kui see oli siis kui meie seda oma silmaga nägime, aga ehk on see tingitud sellest, et silmad olid veidi hägused :) Nali oli selles, et ühe video peal just siis kui kell saab 12 ja raketid hakkavad lendama oleme meie ikka veel vait ja ootame, et millal kell saab kaksteist. No umbes paar minutit läheb aega ja siis keegi ütleb, et kuule nüüd vist küll on juba 12. Raketit lendavad juba igalt poolt ja tulevärk on täies hoos kui ärkame ka meie ja head uut aastat, head uut aastat hakkab kostuma kõigi suust. Kaine peaga on seda päris naljakas vaadata :)

4 detsembril lasime Sydneyst jalga Melbourni poole. Tee peale jäid sinimäed. sinimäed saavad oma nime selle järgi, et sinimägedes kasvab hästi palju eukalüptipuid, ning need eritavad sellist sinkjat vinet, mis laiub üle sinimägede. Sinimägedes käib hästi palju turiste ning minu meelest mõned kohad olid üsna mõttetud, kuid kuna bussid toovad ja kõik on seal, siis inimesi tuli ainult juurde. Nojah, arusaadav, sest mõned vaated oli päris võrratud. Võtame siis kasvõi selle,

Siin on näha kolm õde. Legend räägib, et elasid kolm väga kaunist noort õde. Neid kolme õde kasvatas üks vana nõiakänd, ning paratamatul jõuab ükskord kätte aeg, millal neiust saab naine. Noored õed meelitasid ligi palju kauneid noormehi, ning kännule ei meeldinud see üldse. Et hoida noormehi eemal, muutis ta noored neiud kivideks. Kahjuks vana känd suri ootamatult ning kaunid neiud jäidki kivideks.

lihtsalt üks vaade sinimägedest

Üks place seal mägedes oli veel eriti sürr. Sõidad sõidad ja järsku oled suure paksu udu sees. Seal selles külas ongi mingi teema, et hästi palju udu tekib kogu aeg. Ja tõesti, nägid ette ehk mingi 3-4 meetrit.

Külastasime mingit vaateplatsi ja vaade oli väga hää:



Mulle meeldib udu, see on kuidagi nõiduslik ja nagu vana inglismaa stiil. Mõnus.

Ahjaa, otsisime siis ööseks mingit kohta kuhu kämpima jääda. Tee peale jäi mingi linnake ja kui olime veidi turistiinfo putkas seina peale vaadanud, leidsime paar sellist kämpat, kus saab tasuta ööbida. Kogu see ala kus kämpad olid kuulus rahvuspargi alla ja tõesti, tee mis sinna viis läbis väga hulle kivimürakaid ja kaljulahmakaid. Palju ägedeam kui need sinimäed. Otsisime kadunud linna. See on koha nimi, kus peaks olema kämpa. Kadunud linn, pidi endast kujutama terve karja kivi, -ja liiva segust kokkukloptsituid kujundeid, mis jutu järgi pidid hästi ägedad olema. No nii, eks me siis otsisime seda kadunud linna ja otsisime. Vahepeal läks 10-neid väiksemaid teid kusagile poole, aga kuhu need viivad ei tea, nii et me neid igaksjuhuks sõitma ei hakanud. No me ei leidnud seda kadunud linna ja juba oli pime. uuu, no me sõitsime tagasi kõige algusesse, kus oli üks väike kämpa ja tuli põles. Vähemalt seal oli keegi ja saab ööbida. Sõitsime sinna ja seal kämpisid 3 noort meest, kes tulid Sydneyst, et nädalavahetusel veidi lõõgastuda. 2 neist olid automehaanikud ja üks puusepp ehitaja. Nad lubasid meid lahkelt endale koht valida, kus telk üles lüüa ja tule ääres soojendada kui soovi on. No lõime telgi üles, tegime süüa - söömaks kujunes kuninglik backpackeri roog :) -

kiirnuudlid leiga veega ja üks banaan. No see maitses taevalikult, sest koht oli vääääääga tühi. Vahepeal kui me seal istusime ja sõime, tuli üks ämbliku poiss ja tahtis ka kuhugi ronida. Halina jooksis ja tegi pilti ka sellest elukast :

Halina oli väsinud ja läks telki tukkuma, mina aga võtsin väikse veinipoisi ja istusin meeste sekka tule äärde. Nemad uurisid, et mis mees mina olen ja mina uurisin, et mis kandi mehed nemad on. Austraalias on nii, et peale põhikooli väga paljud lähevad TAIFi ehk kutsekooli. Kutseharidust õpitakse kusagil 3-4 aasatat ja siis on sul skill ehk oskus ehk sa oskad oma kätega midagi teha. Siin hinnatakse seda väga kõrgelt, palju kõrgemalt kui kõrgharidust või magistrikraadi. Mis on minu arust ka õige, sest oskustega inimesed toodavad midagi ja teevad midagi, mitte ei istu kontorilaua taga ja ei passi päev otsa arvutit. Kolm neli aastat õpet, siis tuleb praktika, mille käigus nad saavad palka, mis ei ole muidugi väga suur, aga piisav, et kuidagi ära elada. Peale praktikat on neil reeglina juba töökoht olemas, mis on ju väga mõnus. Tüübid olid kõik samast TAIFist ja umbes 22-23 aastased. Nende lemmiktegevuseks oli jeepidega mööda väga hulle teid sõita. Nad näitasid mulle pilte ka ja tõesti wow, kust kohast nad kõik üles ja alla sõitsid. Autod olid neil muidugi ära tuunitud ja hästi kõrgeks tehtud. Nad ütlesid, et kui ma tahan kadunud linna üles leida, peab mul olema ikka päris hea ja kõrge masin, muidu ma sinna ei pääse. Peale seda kui nad ütlesid, et täna läks ühel tüübil 4vedu katki ehk 4 vedu enam ei tööta ja teisel tüübil tuleb ka 3-4 osa ära vahetada, loobusin ma sellest mõttest kuhugi kadunud linna otsima minna. Nad olid üsna tüüpilised noored austraallased ja mis siis tüüpilistele noortele meeldib.
1 asi on autod - kellele meeldivad V8 ja hästi kiired vihased masinad, mida hullult tuunitakse. Neid on hästi palju, kellele meeldivad 4X4 masinad ja igal pool mööda kõrbeid ja maastike ringi lasta, pluss muidugi on veel motikad - reeglina endurokad, millega saab ka igal pool sõita ja möllata, ning siin on selleks ka muidugi suht ideaalsed tingumused.

2 asi mis noortele hirmsasti meeldib on püssid ja jahil käimine - siin on nii, et kui kellegil on piisavalt suur valdus, võib ta omada relva. Reeglina käivad sinna alla farmid, ning igal australlasel on paar onu või tuttavat kellel on ju selline farm ja kus saab paugutamas käia. Kõikidel on telefonis paar pilti, kus on näha jahisaak. Reeglina lastakse känguruid ja ega seda liha ei sööda, sest see on liiga väntske ja kõva. Aborigeenid keedavad kängut paar päeva enne kui see valmis saab. Poes ostetav liha on kängurufarmist, kus neid söödetakse sellise kraamiga, et nad oleks ikka pehmed ja head. Igatahes neile meeldib hullult paugutada ja kui püssi pole, siis leiame midagi muud. Sellel ehitusetüübil oli kaasas naelapüss ning oh seda lõbu ja rõõmu. Naelapüss oli gaasiga ning iga kord kui sellest lasta, tuli ikka korralik pauk (gaasisurve vallandumisel). Ma ei tea mida nad lasid, aga juu neil oli ikka midagi lasta, sest nad paugutasid kusagil 3-4 öösel (JÄRJEST)!! Mina olin oma veini ära joonud ja uni oli magus, aga vaene Halina ei saanud küll vist tiba silmale.
3 asi mis kõikidele australlastele meeldib on koerad. Kõigil on miljon koera või õigemini vähemalt 2-3 kui on suurem koht. Mõned treenitakse jahikoerteks, et siin on äge ja naljakas vaadata kui pitsu libab ja tõmbab kängurul kõri läbi - jeeeeeeeeah.


Tegelikult on austraallased üsna USAkate moodi, mida suuremas linnas seda enam see tundub.
Austraalia on teistmoodi, aga tundub ikka et USA mis USA. Suured võimsad autod, hästi palju eeslinnu, kus on täpselt samasugused majad, igal 2 meetri tagant on kiirsöögi koht või siis teine võimalus on hiina või tai või vietnami toit. Sellist päevapraadi moodi asja - kartulipuder lihakastmega on väga raske leida. Tahad korraliku toitu pead minema restosse ja see on juba oi oi kui kallis. Muidu on australlased tegelikult ikka väga sõbralikud. Eks nad ikka aitavad ja on lahked ning avatud sinu küsimustele ja probleemidele. Tegelikult on nad üsna pealiskaudsed. Reeglina toimub alati väike small talk, mis koosneb väga tihti täpselt samadest küsimustest. Need on - kus sa tuled? Kaua sa Austraalias oled olnud? Kust sa oled läbi sõitnud (ehk marsuut)? Mis tööd sa teed ja mis tööd sa kodus tegid? Reeglina sellega jutt lõpeb. Austraallastele meeldibki selline small talk ehk lobisemine, nad mingisse teemasse väga sügavalt sisse ei taha minna. Loomulikult on igast inimesi ja kõik inimesed on erinevad, aga nii vähemalt on mulle paljudest tunne jäänud.

Järgmisel hommikul me panime asjad kokku ja asusime Melbourne poole teele. Sõit oli ilus, NSW on kõige mägisem ja minu meelest ka kõige ilusam osariik siin Austraalias.

Jõudsime Melbourni ja esimene asi, mis me tähele panime oli see, et siin on GPSi vaja. Olgu neetud see tüüp, kes meil selle pihta pani. Meil läks peaaegu 2 tundi, et õigesse kohta jõuda, sest me proovisime tollimaksust pääseda ja mööda väikseid tänavaid kohale jõuda. Google mapsi abil arvutist vaadates. Ei olnud see nii lihtne. Melbourni liiklus on kogu Austraalia kõige hullem minu meelest. Nagu Tallinn - närviline, kiire ja eksida ei tohi. Mulle ei meeldi. Me elukohaks on hetkel Albert Park, mis on väga mõnus koht. See on otse mere ääres (kusagil 100 m) ning linnast 15 minuti kaugusel. Nii et luksus missugune. Elame eestlastega ühes majas (hetkel meid 6 tk). Kõikidel oma tuba. Melbourne on minu meelest kõige suurem Austraalia linn. Sydney on ehk oma täispindalalt suurem, kuid Melbourne on linnana kuidagi palju võimsam. Sydneys ma sellised teid ei näinud:

palju suurikaubatänavaid, Hiinalinn ning igasugu huvitavaid muusemeid, parke, keskuseid jne

Ükspäev linnas lambist toimus mingi Aafrika üritus, kus olid lahedad onud, kes õpetasid meid
valgeid ka trumme taguma. Päris äge oli koos põristada.

Paar päeva tagasi oli Melbournes 100 aasta kõige kuumem ilm - 43-44 kraadi. No siis oli tõesti nii, et ei saa astuda ei saa istuda. Nii kuum on igal pool. Õhk mis puhub, see kõrvetab ning pool rahvast oli kõik rannas. Meil oli ka plaan randa minna, kuid selleks oli vaja Halinal kõige pealt ujukad osta ehk siis rannarõivad. See katsumus võttis aega kusagil 3-4 tundi, millest pool ma lihtsalt istusin autos. Lõpuks saabus see tund, kui Halina leidis omale kaunid huvita mustriga bikiinid ja me võisime asuda koduteele ehk rannapoole teele. Panime auto ära ja tormasime randa, panime teki maha ja päike läks pilve taha ja ei tulnudki enam välja. Haaa ei mingit päevitamist teile eestlased raisk. Öösel oli rets - 33 kraadi sooja. Meil ei ole majas kliimat ka ja aitas pisut lahtine aken. Kusagil 3 ajal öösel tulid sealt aknast aga sääsepoisid, kes hakkasid halastamatult sööma ja need on siin kuidagi teistsugused sääsed kui Eestis. Igatahes tuli põlema ja tapatalgud ning aken kinni. Meeletu kuumus, meeletu. Aga homme õhtuks oli juba väga külm - 20 kraadi ja väga tuuline. Nii kiiresti muutub see kliima siin ikka mõnikord. Aga et teil veidi kade oleks, siis saja meetri kaugusel on meil selline vaade :

haaaaaaaaaa
ja maja taga pesunööri peal on selline tüüp:

Aga elu ei ole tegelikult päris nii lill, sest vahel juhtub ka negatiivseid asju ...