Leidsin end järjekordselt Balilt. Otsustasin reisida seekord nagu härra kunagi, ehk tellisin endale sohvri vastu. Kohale jõudes, keda polnud oli loomulikult sohver. Passisin ringi veidi ja võtsin siis takso. Takso poole minnes tuli vastu üks rõõmus mees minu nimega silti käes vehkides. Tore küll aga veidi hilja. Ma ei olnud veel suutnud kohaneda Bali ajaga, et kui keegi mingi 5 minutit või 10 hiljem kohale jõuab siis on see normaalne.
Tegelikult pool tundi ootamist on isegi suht tavaline Balil. See tähendab aga seda, et sina võid oma hotellis või kus iganes rahulikult kohvi juua ja kui sohver kohale jõuab otsib ta su üles. Ei pea väljas passima ja närviliselt edasi tagasi trampima :)
Seekord ma Kutasse ei läinud üldse vaid siirdusin ühte vaiksemasse kohta nimega Sanur. Olin seal 1 päeva ja selle päeva jooksul orgniseerisin endale pileti Gili Trawanganile. Ma olen paar korda käinud avaliku suure paadiga, seekord olin härra ja broneerisin kiirpaadi. Kui ma mõtlema hakkan, siis tegelikult kiirpaadi ja tavalise paadi vahe lõppkokkuvõttes ei tulegi väga suur. Kui tavalise paadiga minna, siis peab öö veetma Bandagbais lisaks õhtusöögid ja lõunasöögid jne. Pluss see, et kõik kokku võtab aega 2 päeva. Kiirpaadiga 1,5h sõitu ja oledki kohal. Kui keegi peaks kunagi sinna kanti sõitma, siis võin teada anda, et ka kiirpaadi pileti saab kindlasti poole odavamalt brožüüri hinnast. Mina maksin edasi tagasi hinna eest 600 000 kohalikku raha ehk kusagil 50 eurot.
Ma olen kolmel aastal käinud iga kord umbes samal ajal Gili saartel ja iga kord olen käinud erineval. Seekord siis kõige kuulsamal ja kõige suuremal Gili Trawanganil. Saarel on ohtralt igasugu restorane, baare, bungalowsid ja hotelle, motelle jne. Põhimõtteliselt kõik, mis sul puhkuseks vaja on.
Nagu alati kallimad ja ilusamad kohad on kohe paadisilla läheduses vaatega sinisinisele helkivale veele, odavamad kohad on veidi kaugemal ja kui minna mõnisada meetrit sisemaale leiab suht soodsaid ööbimis variante. Mina leidsin sellise koha nagu Dewi Bungalows. Ainukesed bungalowod saarel, mis on tehtud ainult bamboost. Nii et väga looduslik ja eco :)
koha peremees Adi tõi mul verandale igal hommikul maitsva hommikusöögi
Kuna jäin veidi kauemaks sain suht soodsa hinna nii 130 000 rp, mis on 11 eurot öö. Ma olen suht shokeeritud euro madalast kursist :( Järgmised nädal aega läksid väga ruttu, mis on selle saare puhul üsna tüüpiline. Ega ma ei teinudki midagi erilist. Puhkasin :) Vahel on hea lihtsalt rannas varbaga liiva sees sonkida ja vaadata kuidas lained laksuvad. Lugeda natuke, jahutada end karedas vees ja juua üks kõrrega kookose kokteil.
nice nice
Õhtul on disko ja baar. Vaatamata tegelikult saare väiksust on siin nii palju bände kes esinevad igal õhtul. Vähemalt 5-6 kohta, kus igal õhtul on live muusika. Ma Austraalia väikelinnas tundsin elavast muusikast väga puudust ja Indoneeslased mängivad ja laulavad väga hästi.
Kõige parem koht kuhu sööma minna õhtul oli ööturg, kus leidus igasugu kohalikke roogasid ja värsket kala jne. Minu üheks lemmikuks oli Bakso - see on kohalik lihapalli supp. Ei ole väga vürtsine ja täidab mõnusalt kõhu täis. Loomulikult ei puudunud minu söögikordadest ka mi goreng ja nasi goreng ehk siis praetud nuudlid või riis köögiviljadega.
kohalik transport - eesel
Ma sattusin saarele tegelilkult just siis kui algas ramadhan ehk kõige tähtsam püha muslemitele. Ramadhan kestab kuu aega ja selle kuu aja jooksul ei tohi päikesetõusust kuni päikeseloojanguni midagi süüa ega ka juua (sellises palavas kliimas mitte vett juua kordagi päeva jooksul - wow) ning ka paljude meelehärmiks suitsetamine. Pidutsemine üldiselt ei ole ka lubatud. Nii et väga vaikne aeg. Üks mu sõber Saam seletas mulle veidike, miks ja milleks ramadhan on mõeldud. Ramadhan aitab aru saada vaese inimese olukorrast ja elust. Vaene inimene ei saa ehk iga päev süüa ja võibolla ka juua ega suitsetada ja pidutseda jne. Nii et viia kõik inimesed selle tasemele on ramadhan. See toob ühiskonnas kaasa üksteise aitamise ning on üldiselt väga inimlik. Lisaks paastumine teeb väga head su kehale. Kõik mürgid ja muu saast liigub kehast välja. Nii et see on selline vaimu, hinge ja keha füüsiline taastumine. Ma arvan, et lääne ühiskonnas võiks ka midagi sellist olla.
Ma siis jälgisin, kuidas selline asi kohalikele mõju avaldab. Gili Trawangan on tegelikult üks peosaar, paljud tulevad siia jooma ja lõõgastuma ning täiskuu suured pidustused kestavad tihtipeale hommikutundideni ja eks kohalikud on ka harjunud sellest osa saama, nii et täielik mitte pidutsemine, söömine ja joomine ei tulnud noortele väga kergelt. Peaasi oli, et avalikult ei tohi näidata end joomas ja söömas aga oma toanurgas ei näe ju keegi, nii et no worries.
Saam, üks kohalik noormees, kes oli tegelikult pärit Lombokilt, kutsus mind üks päev kaasa oma koju. Sest Ramadhani ajal külastatakse ikka omaseid ja tal oli plaanis minna külla oma emale. Ma olen alati huvitatud külastamast kohalikke külasid ja kodukohti, sest seal toimub ju tegelik kultuur ja elu, nii et läksime Lombokile.
Tema küla asus Lombok Timuris, ehk paari tunni sõidu kaugusel. Meil oli plaan võtta skuuter, aga kuna olid pühad siis hinnad oli nii laes, et loobusime sellest. Võtsime bussi ehk bemo ja loksusime nii umbes 4-5 tundi tegelt kuni jõudsime tema külla. Tema maja asus ühe küla serval ja küla ümbritses suur hulk riisipõlde. Maja ise oli päris uus, põrand oli plaaditud suurtest ilusates plaatidest ja tema tuba oli väike, kuid mugava bambuu mööbliga ja õdus. Saam ajas oma rolleri kuurist välja ja kuna tema ema oli parasjagu kusagil küla peal, otsustasime minna väiksele lõbusõidule. Saam viis mind väiksele rannale ja seletas, et ta oli sõpradega palju kordi siin lõket teinud ja õhtuid ning ka öid veetnud.
Liikusime edasi ning läksime kellegile külla, kes villis riisiveini. Astusime sisse ning õuehoovis istusid maas paar naist ning panid kana tükke vardasse. See oli ka kohalik väike söögikoht, ilma reklaamita vaid lihtsalt kohalikkele, kes teadsid. Vaatasin umbes 200 kärbest, kes kõik lendlesid rõõmsalt selle kanaliha varraste kohal ja mõtlesin, et hmmm, ma ei tea kas mul on ikka kõht väga tühi. Saam palus endale rõõmsalt aga paar varrast grillida ning palus proovida ka riisiveini. Riisiveini oli nii kollast kui ka punast. Proovisime mõlemat - uuh kange kraam. 10 000 üks pudel ehk all euro. Võtsime kusagil 10 pudelit, sest saare peal maksab üks nii 40- 50 tuhat. Tagavaraks :)
Saam ja mina
Järgmisena sõitsime ringi ja külastasime mingeid sugulasi ja onusid ja tädisid jne. Lõpuks olime tagasi kodukülas ja ema oli kodus. Mind suht hämmastas see, et indoneeslased on üsna suhtlev rahvas ja üsna vabad oma olemises, aga Saami suhtlus nii emaga kui ka sugulastega oli üsna külm. Saam polnud ema külastanud kusagil kolm kuud. Ei mingit embamist ega patsutamist või muud väga sooja suhtlust. Lihtsalt aa tsau jah, tulin külla. See on mu sõber, me läheme nüüd oma tuppa. Toas jõime veidi riisiveini ja mingid sõbrad helistasid ja ütlesid, et tulevad külla. Varsti olidki sõbrad kohal. Sõbrad oli üsna noored. Saam ise oli kusagil 30 kandis, sõber aga oli ehk 15 ja tema teine sõber veelgi noorem vist. Igatahes inglise keelt nad ei rääkinud, nagu ka kõik ülejäänud pereliikmed keda me kohtasime. Passisime üksteisele otsa ja jõime veidi riisiveini, mille peale Saam üsna peatselt ära väsis ja põrandal tukkuma jäi, kuigi me polnud veel üht väikest pudelitki ära joonud. Mis seal ikka, olime siis noorte poistega omapead. Mõtlesin, et mida teha. Kui ühist keelt me ei suuda rääkida, siis mingid asjad on ikka samad. Võtsin välja oma märkmiku ja proovisin neile selgeks teha, et kirjuta midagi. Ükskõik mida. No ta siis kirjutas oma nime Rody ja ulatas mulle märkmiku tagasi. Jaaa, suur aitähh aga ehk kirjutad midagi veel. Siis ta kirjutas lombok oma nime taha. OK, ehk tuleb kuidagi teise nurga alt läheneda. Joonistasin väikese kana püüdes mõista anda, et joonista - joonista ükskõik mida. Ta vaatas siis mind veidi ja ok - joonistas Suure kana :) Väga hea, väga hea. Anname siis sõbrale ka, joonista midagi - ükskõik mida, eks. Sõber joonistas kaa suuuuuure kana. Kõik olid väga rõõmsad :)
Hmm, mis edasi. Aa ok, trips-traps-trulli oskate poisid. Poisid ei osanud, ma siis seletasin ja nii peale kolme mängu oli asi selge. Nii me siis trips traps trullitasime päris tükk aega. Üks hetk Rody vaatas, et oo päris lahe jakk vedeleb siin - minu oma. Proovime selga, no mis mul otseselt selle vastu saab olla. Ainult üks asi häiris mind veidi, et kogu mu raha vahtis mulle selle jakki lahtisest taskust vastu. Valge inimene on valge inimene ja ma proovisin veidi seda tunnet maha suruda. Üks hetk hakkas Rody mingit tutti jaki varukal näppima ja tirima ning sel hetkel sai mu karikas täis. Küsisin oma jaki tagasi ja ajasin endale selga, kuigi toas oli päris palav, tundsin ma jakiga end siiski paremini kui ilma. Haigutasin ja poisid ajasid end püsti ja liikusid kodu poole. Ramadhani üks põhi asju on veel, et nad laulavad oma moššeedes (millel on suured kõlarid) õhtu otsa. Siin külas oli ramadhan ikka täies hoos. Mitte nagu selle saare peal, siin võtsid kõik sellest väga tõsiselt osa. Heidsin ka põrandale pikali, sest voodit ei olnud ja proovisin uinuda. Mingi hetk läksid need palvused ja laulmised mitmekordseks ja siis veel mitmekordseks ja varsti iga küla eraldi seisvast majast võis kuulda palveid ja laulu ja nii edasi. Terve öööööööööööööööööööö kestis see ja hommikul ka ja ma sain aru, et ainuke viis magama jääda on - tuleb seda nautima õppida. Varsti jäingi tuduma.
Järgmine päev kestis meie tagasisõit kusagil 6 tundi pisikeses bemos loksudes ja ma olin väga õnnelik jälle tagasi olles oma bungalows.
Väga rahulik ja vaikne ning mõnus on ju lihtsalt vedeleda vahel ja lugeda. Nii minu viimased päevad sellel saarel möödusid. Muusika, toredad inimesed - muuseas kohtusin mitme vana tuttavaga. Stefaniga kohtusin Uus-Meremaal Aucklandis ja veetsime ühes hostelis koos umbes nädala.
Saime headeks sõpradeks ja nüüd kohtusime juhuslikult jälle. Toredad on sellised kohtumised. Igatahes peagi oli mu puhkus saarel läbi ja tahtsin enne Balilt ära minekut veel läbi minna Ubudist.
Saime headeks sõpradeks ja nüüd kohtusime juhuslikult jälle. Toredad on sellised kohtumised. Igatahes peagi oli mu puhkus saarel läbi ja tahtsin enne Balilt ära minekut veel läbi minna Ubudist.
siia ma tahaks alati tagasi
Jõudsin Ubudi pühapäeval ja leidsin endale suht mõnusa koha ning sain teada, et ohhoo ohhoo, homme on suur kuninglik matuseringkäik keskväljakul. Ma olin mitu korda juba tahtnud näha Bali matust, sest see on üks tähtsamaid tseremooniaid ja väga eriline kogu ülejäänud maailmast.
Niisiis seekord peeti tseremooniat Tjokorda Putra Dharma Yudha jaoks, kes oli kuningliku võsa liige. Nagu ma aru sain oli ta kuninga vend, vähemalt keegi väitis seda, aga päris kindel ma ei ole. Ngaben tseremoonia on üks kõige kuulsamaid Hindu-Bali tseremooniaid. Et oma austust surnu vastu näidata, siis perekond ning ka kogu kogukond viib läbi pika ja tähtsa tseremoonia selle puhul.
Kuna see tseremoonia on väga kallis, siis tavakodanik tavaliselt ühineb mitmete teiste tavakodanikega, ehk peetakse 4-5 matust ühel ajal. Kuningliku pere puhul pole aga raha nii oluline ning tseremoonia on suurejooneline. Sel puhul oli püstitatud Ubudi keskväljakule suur Pull ja väga väga kõrge 9 korruline 25m kõrgune torn.
See torn on ikka meistrite klassist
Ngabeni tseremoonia ei ole lihtsalt keha põletamine tuhaks vaid see koosneb mitmest tsüklist alates inimese suremisest kuni hetkeni, mil tema tuhk visatakse merre. Ngabeni tseremoonia on puhastustseremoonia, mille käigus Panca Maha Butha (5 universumi elementi, mis moodustavad elu enda) elemendid inimese kehas (Bhuana Ait ehk mikro-kosmos) saadetakse tagasi universumisse (Bhuana Agung ehk makro-kosmos). Panca Maha Butha elemendid inimese kehas on:
- Pertiwi (maa, ehk tahked esemed) - luu, nahk, hambad
- Apah (vesi) - veri, pisarad, sülg ja higi
- Teja (valgus) - aura ja ka sära silmis
- Bayu (õhk ja tuul) - hingamine ja energia
- Akasa (ruum) - abstraktsed elemendid inimese kehas
Hindu-Bali regioonis on tähtis osa ka Tri Rna kontseptil. Tri Rna tähendab kolme võlga, mis inimesel on oma elus:
- Dewa Rna - võlg loojale, kes lõi mehe ja looduse ning kes annab eluks kõik vajaliku
- Rsi Rna - võlg õpetjale (Rsi), kes on valgustanud inimsugu teaduse ning õpetustega
- Pitra Rna - võlg vanematele ja esivanematele, kes on põlvest põlve sugu edasi kandnud
Et kõiki neid kolme võlga tasuda, Hindu-Balilased viivad läbi mitmeid tseremooniaid. Ngabeni tseremoonia on Pitra Yadnya osa, ehk tseremoonia, et tasuda võlg vanematele ja esivanematele. Seetõttu on pereliikmetel väga suur kohustus see läbi viia nii hästi kui võimalik.
Sellel tseremoonial oli mul võimalus näha nii Badet (torni)
Suurt pulli (tuhastamise sarkofaag)ehk Lembut
kui ka Naga Banda (müütiline draakoni kujuline olevus). Naga Banda tuuakse välja ainult kuninglike pereliikmete jaoks ja seetõttu on teda näha vaid väga harva.
pull liigub püha templi poole
Peale Pulli oli suure draakoni kord. Draakon on pika sabaga ja sellega vehiti päris hoogsalt.
Siis liikus läbi kuninglik perekond
ja kõige lõpuks, milles ma väga kahtlesin hakkas liikuma see suur 25 meetrine torn. Et sellega ikka minema saada prooviti ikka mitu korda. Kord oli ühele poole liiga kaldu ja siis teisele poole. Lõpuks oli ta keskväljakul ja siis tagurdas kohale suur draakon pika sabaga ning draakon pandi nagu rege ette. Köied läksid ümber draakoni ja siis suure torni keskel suurele toolile istus keegi väga tähtis härra ja sõit algas.
Sõit läks väga aeglaselt läbi linna püha templisse, kus toimus siis tuhastamis tseremoonia. Me käisime vahepeal söömas ja siis ühinesime teistega. Kõik oli valmis pandud ja toimus tihe sebimine veel viimase minuti korraldustega. Kindlasti tehti mingeid asju, millest ma ei ole teadlik, aga ootasime jälle nii paar tundi ning siis kusagil kella 5 ajal oli kõik valmis.
Naised tulid suurte korvidega peas ning andamid jumalatele asetati Pulli sisse.
Peale seda liikus läbi suur hulk inimesi, kes kõik panid midagi Pulli sisse ning laususid ehk viimased sõnad kadunukesele. Siis oli vaikus ja lahvatas leek ning Pulli ninast hakkas suurt tumedat tossu välja tulema.
Leegid läksid aina suuremaks ja suuremaks ning ühel hetkel oli Pull täis leekides
Pull põles ja põles ning ma mõtlesin, et kus see kadunukese keha siis on ja ühel hetkel siis üks onu tuli ühe tokiga veidi sorkima ning kuninglik keha prantsatas alla alumisele korrale nii, et üks jalg väändus veidi tahupidi ja jäi tolknema kuhugi. Onu kohendas veidi kepiga ning pani kuningliku pea alla suure gaasipõleti ja
kuninglik vend vabanes oma liigsest kehast
No comments:
Post a Comment