Korea

Korea Korea

Mul oli esialgu plaan minna tagasi Austraaliasse, aga kuna paberimajandus võttis võimatult kaua aega otsustasin Austraaliaga siis jumalaga jätta ning ostsin pileti Koreasse. Et Korea lennukile saada tuli ootamatult jälle väga pikalt mingeid pabereid ajada lennujaamas. Umbes poolteist tundi läks check-innis, ma ei mõtle ootamist järjekorras. Tavaliselt see üle 5 minuti ei võta. Pass ja pagas ning siin on su pilet. Seekord pidin täitma igasugu pabereid ja siis helistati sinna ja tänna ja lõpuks sain ma oma pileti ja võisin minna läbi tavalise xray kammajaa. Ma ei tea kas teistel on kogu aeg nii palju jamamist lennujaamades kui minul.


Igatahes võisin nüüd jälgida lennujaama ootesaalis vene uusrikkaid oma gucci käekottide ja kuldkelladega ning mõtlesin, et oeh ega ma neid eriti taga ei igatse. Põmm ja lennuk maandus Koreas. Taevas on pilvine ja vihma tibutab. Enne maandumist jõudsin jälgida pisut kohalikku uudistekanallist, kus näitas, et hetkel on käsil kuumalaine. Nii 40 kraadi ja inimesed minestavad ja rand nii paksult üleujutatud inimestest, et ühtegi vaba kohta pole. Aknast välja vaadates aga jäi tavaline Eesti augustikuu lõpu tunne, kergelt pilvine ja pisut sooja, aga ma eksisin :)

Tavaliselt lennujaama ootesaalist välja astudes, mind keegi ees ei oota, aga seekord ootas mind Ahyoon või siis ka Ruby. Taaskohtumine oli meeldiv meeldiv ja samas kummaline. Poolteist kuud on osaliselt lühike aeg aga samas nii pikk, et aju suudab juba unustada. Ahyoon viis bussi peale ja sõitsime siis Seouli poole. A. lubas mind viia väikesele ekskursioonile tema keskkooli juurde. Esiteks kuna see jäi tee peale, teiseks kuna meil oli pisut aega ja kolmandaks, kuna seal oli ka üht teist vaadata.

 

Jalutasime mööda iidset kindlusmüüri, mis aeg ajalt vaheldus väikeste templitega, mis olid olnud kundagi vahitornid. Tore oli jälle koos oli.

 

 Kaugel taamal oli üks suur plakat, kus oli koos noorpaar lillekimbuga, ning Ahyoon ütles, et seal seisab kiri: " Will you marry me?" Ja siis ma küsisingi talt : " Will you marry me?" See ei olnud mingi lambist väljakukkunud lause, vaid ma olin selle peale mõelnud omajagu. Mingid tükid on aja jooksul on koha leidnud puzzles ja need viimased poolteist kuud, kui me ei olnud koos oli mul palju aega mõelda. Ma olin Cocos ja seal ma nägin üsna palju selliseid üle keskea mehi, kes köhisid nagu hobused, nägid ikka üsna sitad välja ning jorisesid enamus ajast millegi üle. Hmmm, kas ma tahan ka niiviisi lõpetada. Vaba mees on tore olla, keegi ei keela, keegi ei vingu ja maailm on mänguväjak. Eks nii see ongi, aga samas selline põletav eluviis viib paratamult selleni, et see hakkab kohutavalt meeldima ja siis on ju väga raske lõpetada - joomist, suitsetamist, raha põletamist jne. Ma arvan, et mees kui selline ongi suht destruktiivse iseloomuga isend. Selleks jumal lõigi naise, et luua tasakaal ja üheskoos jõuda kõrgema levelini, kui see oleks võimalik üksinda. 

Esimesed päevad Balil veetsin ma Sanuris ning minuga samas Hotellis peatus ka üks tore Austraalia mees Steven. Ta oli nii 40 kandis, ning oli just paar päeva tagasi lahku läinud oma tüdruksõbrast, kellega ta oli koos elanud nii paar aastat. Me rääkisime koos päris pikalt nii 6 tundi ühel hommikul. Ning selle aja jooksul jõudsime üle käia ja lahata tema kooselu probleeme ja üleüldist maailma ja kõike seda mis toimub meie ümber. See vestlus pani mind mõtlema pikalt, kuna väga raske on ju leida seda "õiget inimest", kellega koos oma elu veeta. Me arutasime milline on ikka hea naine ja kuidas peaks olema koos nii, et suhe püsik kaua ja oleks õnnelik. Ühel hetkel avastasin, et Ahyoon loobki minule selle tasakaalu, mida ma otsin ja see arusaam tõigi mind selle järelduseni ning ka selle küsimuseni : "Will you marry me?" Ahyoon vaatas mulle veidi segaduses otsa, et kas ma mõtlen seda tõsiselt või teen nalja ning küsis, "Where is the ring?" ehk kus sõrmus on? Ammm, kobasin pükste taskus ja tõi välja väikese karbi. Karbi sees ei olnud sõrmust, kuid oli väga ilus opaalist kaelakee koos kõrvarõngastega. Sõrmus Ahyoonil juba oli. Lootsin, et see ajab asja ära. Noooh, kas tuleb JAH või EI tule. No ega tal pääsu polnud :) Istusime maha ja ma andsin talle oma plaanist teada, et tahan abielluda ja suht pronto ehk kohe. Ma ei pea suurt lugu läikivatest autodest ja fototuuridest ja sädelevast riietusest ja miljon muust asjast. Raha meil väga palju priisata pole, nii et arvasin, et väike aga mõnus pulm järgmine kuu oleks ideaalne. Ma olen alati rohkem traditsioonilist austanud kui praegust, nii et traditsiooniline pulm võiks olla midagi meie jaoks.

Ahyoon ütles, et kõige pealt tuleb meil vanematelt luba küsida. Ja siis saab edasi vaadata, et kus ja kuidas me need pulmad saaksime ära pidada. Läksime siis bussi peale ja hakkasime sõitma kodu poole. Olin suht närviline, nagu sellisel puhul kombeks ikka on. Kõige pealt kohtusime tema vennaga bussi peatuses. Tema vend näe väga noor välja vaatamata oma 36 eluaastale. Kuigi Ahyoon on mulle mitmel korral rääkinud lugusid sellest, kuidas tema käest on 10neid kordi küsitud: "Kas see on su noorem vend?" unustasin ma õhtulauas selle ja küsisin ka Ahyoonilt "Kas see on su noorem vend?" hahahaaa naljakas

Kuna Ahyooni vanemad elavad veidi suurest linnast eemal tuli isa meile autoga vastu. Isa on minust veidi lühem, halli peaga, nii 63 aastat vana, kuid samas väga nooruslik. Ühtegi kortsu ma tema näos küll ei leidnud. Isa kummardas ja pakkus kätt.
Autos sõites viskas ta aega ajalt paar uudistavat pilku tahavaate peeglisse ning küsis läbi Ahyooni tõlke Eesti kohta ja et kuidas mulle Korea tundub jne. Jõudsime kohale ja Ahyooni ema oli ukse peal vastas. Ema on pisike ja käbe nagu Ahyooni isegi :) Ema käsutas meid sisse enne kui kärbsed tuppa lendavad ja maja oli seest hästi avar. Maja ei ole väga suur, ehk 4 tuba ning ühekordne koos ilusa suure ajaga. 

 

 Elutoa lagi on ehk 5 meetri kõrgune ja valgust on toas palju. Pääsesin lõpuks dušši alla, sest nagu eelnevalt mainitud ma eksisin ilma suhtes. Väga palav ja väga niiske oli ning mu särk kleepus juba pikemalt mu märja naha vastu. Värskelt asusime siis õhtusöögi kallale. Ema oli väga mures olnud, et mida mulle pakkuda ja mida ma ikka söön, nii et ta oli igaks juhuks lauale pannud igasugu erinevaid asju. Beef ehk loomaliha on Koreas hästi kallis, eriti Korea veis. Ma ei teadnud algul muidugi, aga ema oli mulle valmistanud seda kallist korea veise rooga. Laua oli ka kala ning igasugu kausikesi igast asjadega. Ahyoon ajas vanematega juttu ja vahel oli mul ka võimalus midagi öelda. Proovisin lihtsalt mitte üle pingutada ja riisikaussi endale sülle ajada. Kõik kulges kenasti ning küsimus oli mul meeles, aga tundus, et esialgu on veel liiga vara seda vanematelt küsida.

Nädala jagu olime reisi peal ning pidasime sel ajal pisut plaani ning järgmine nädalavahetus olime tagasi vanematel külas ning ma olin nädal aega harjutanud lauset : "Danimgau kailhon hägõõ chipsimnida!", mis tähendab siis, et ma soovin teie tütre kätt. Seda tehes tuleb põlvitada vanemate ette ja esialgu küsida isalt ja siis emalt, samal ajal kummardades peaga vastu põrdandat peaaegu. No ma siis valmistusin vaimselt ette ning kui ma tol pühapäeval dušši alt välja tulin et olla värske ja puhas, oli Ahyoonil juba vanematega arutelu täies hoos. Istusin siis nende kõrvale ja ootasin oma korda, et öelda "Danimgau kailhon hägõõ chipsimnida!" Aga selle asemel, et olla väga elevil ja rõõmus selle uudise üle, vanemate hääled läksid väga tõsiseks ja arutelu tundus minevat mitte väga hästi. Ühel hetkel Ahyooni ema hääl tõusis kõrgemate nootideni ning siis hakkasid pisarad voolama ning tundus, et meie plaan on omadega ... . Veidi aja pärast tuli Ahyooni ema tagasi ning tundus olevat rahunenud ning arutelu jätkus. Tunnike veel ning siis tundus, et Ahyooni isal hakkas üle viskama ning ta käsutas kõik söögilaua taha õhtust sööma. Küsisin Ahyoonilt, et MIS TOIMUB ...aaaaa. Ta seletas mulle, et Koreas on pulmadega asi hoopis midagi muud kui mujal maailmas. Siin on pulmad kõige olulisem asi elus ning kui kaks inimest abielluvad, siis see ei ole kahe inimese kooselu vaid kahe perekonna ühinemine. See on aasia mudel, mitte lääne mudel ja see kehtib vägagi siiamaani ka Koreas. Ahyooni vanemad hoiavad väga kinni traditsioonidest ning kultuurist. Ahyooni isa on vanem poeg ning see tähendab, et tal on kohustus hoolitseda väga hästi oma nooremate vendade eest ja olla igati eeskujuks kõiges jne. Kui tütar abiellub on see pere teema, ehk kõik on seotud. Varemalt oli nii, et pulmadeks valmistuti umbes pool aastat. Vanemad vahetavad omavahel kingitusi. Abielu ongi tegelikult vanemate vaheline diil. Pruudil ja peigmehel ei olnud mingit õigust valida. Niiviisi abiellusid ka Ahyooni vanemad. Nad ei tundnud teineteist. Traditsioonilise pulma puhul on nii, et peigmees tuleb oma sõbraga, kaasas puust part (pardid olles oma paarilise valinud jäävad kokku terveks eluks. 

 

Nii et puust part vanemate kodus tagab selle, et peigmees on truu peig terveks eluks oma kaasale) ning peale abielutseremooniat (sellest jutustan teine kord) jääb peig üheks õhtuks naise majja ning järgmisel päeval lähevad peig ja pruut mehe majja ja jäävad sinna igaveseks.

Probleem, miks Ahyooni ema nutma hakkas ei olnud mitte see, et tal oleks midagi meie vastu olnud, vaid see, et me tahtsime seda asja läbi viia, mitte väga Korealikul viisil ja see tooks kaasa häbi Ahyooni vanematele. Näiteks üheks väga oluliseks asjaks on see, et Ahyoon ei ole kohtunud minu vanematega ja ka Ahyooni vanemad ei ole kohtunud minu vanematega. Kuna see on ikkagi pere liitumine, siis ei saa nad väga hästi heaks kiita meie kooselu enne kui kõik sellised väikesed protseduurid on läbi viidud. Peale õhtusööki tundus olevat siiski õige aeg ning põlvitasime koos ning "Danimgau kailhon hägõõ chipsimnida!" ei tulnud mul väga hästi välja tegelikult. Ahyooni isa oli nõus ja ta oli nõus juba suht ammu. Probleem oli ema, kes ei olnud siiski päris kindel, et kuidas see asi siis ikka välja kukub. Peale isa keelitamist oli ema siiski nõus. Ema oli alati tahtnud saada endale head väimeest, kuid nüüd tuli mingi valge ja blond, kes kavatseb tütre kodust ära viia. Ema ei olnud väga rõõmus. Saime siiski loa ja ema meel läks peale kallistamist veidi paremaks.

Olles nüüd paar nädalat siin asju sebinud on olukord järgmine: Kõige parem uudis on see, et minu kallid vanemad tulevad pulma. See lahendas paar väga olulist seika ning Ahyooni vanemad on nüüd väga rõõmsad ja õnnelikud, et kõik laabub kenasti. Teiseks leidsime väga hea vana templi kus oma traditsiooniline pulm maha pidada. Pulm toimub 23 septembril. Kõik on oodatud :) Nüüdseks oleme kõik pisikesed nüansid juba ära sebinud nii et no stress. Ma olen alati arvanud, et inimene peaks abielluma siis kui ta oma tunnete tipus, mis võimendab seda veelgi ja aitab olla tõeliselt tõeliselt õnnelik.