Tripping in Korea

Oleme jõunud nüüd Ahyooniga natuke mööda Koread ringi ka käia. Esimeseks nädalaks oli Ahyoon juba korraliku reisiplaani valmis teinud. Niisiis reisimine alga nüüd ja kohe ...

Alustasime sellisest kohast nagu Andong. Andong asetseb üsna Korea keskel ja on olnud väga pikalt kultuuri ja traditsioonilise eluviisi üks olulisemaid punkte. Andong on väga kuulus on söögi poolest, milleks on soolatatud ja kuivatatud kala ning suur keedukana aedvilja supp. Hästi palju on säilinud ka iidseid maju ja kohti ning väga palju on templeid ja muid pühakohti.

   meie ööbimiskoht

Saabusime õhtu eel ning meie öömajaks oli traditsiooniline külalistemaja. Traditsiooniline maja näeb välja väga ilus. Alati on suur kaarjas katusejoon (koreas arvati et kuna loodus ei ole kunagi sirgjooneline, siis miks peaks majad nagu karbid välja nägema. Nii on katus alati väikese kaarega, et olla kooskõlas loodusega) ja valged seinad. Astusime siis oma tuppa. Et tuppa sisse saada oli seatud ukse ette suur pakk. Majad on alati veidi kõrgemal maapinnast ja paljud on alt õõnsad, nagu ka Eestis see taluhoonete puhul üsna tavaline oli. Uks oli pisike ning uksel ei ole linki vaid on rauast suur rõngas, mida tõmmates tuleb uks lahti. Kuna me olime tol päeval ainukesed anti meile suur peretuba. 

Õigemini oli kaks tuba, väike ja suur koos. Traditsioonilises majas kasutati alati ühesuguseid materjale kõikide majade puhul. Seinad on tehtud savist, mille vahepeale on pandud veidi põhku. Seinad on kaetud valge paberiga nagu ka aknad. Paber ei ole tavaline vaid see on selline paks paks, aga täiesti looduslik, tehtud puidust. Põrandaid katab kollane vakstutaoline asi. Ahyoon seletas, et ka see on paber, mille on ka savi ning peale kuivamist on ta üle värvitud ja kuidagi töödeldud, et pind on sile. Igatahes jalgade all on päris mõnus tunne. Aknad on kõik sellise kauni raamistikuga, mille peale on kleebitud paber. Akna saab alati lahti teha. Üleüldiselt tunda on et koht hingab meeldivalt.

Astume välja ja väljas närivad 4-5 valget pontsut kutsikat meie jalanõusid. Kokku on neid kusagil 8-9 tk. Ema valvas pilk jälgib meid, kuid mõne aja pärast tulevad kutsikaid meid endid närima ja ema on sellega suht chill. Väga armas vaatepilt igatahes.

   Väiksed tupsununnud ja mina neid väntsutamas

Läheme turu peale. Turul müütakse igasugu asju, näiteks suuri kaheksajalgu.

Kaheksajalad on korealaste üks lemmiktoite. Eriti hea pidi olema veel elus kaheksajalg, nii et kui tema üks "jalgadest" võtta ning see kusagile kastme sisse panna, siis pöörab see seal ise end ringi ja sul on vaja see ainult suhu panna. Pool tööd teeb kaheksajalg ise. Ma  olen proovinud väikest kaheksajalga, aga suurt ma ei suutnud süüa. See oli kuidagi liiga limane. Aga väike on väga krõmpsuv ja jämmi küll :)

Me leidsime endale siis ühe koha, kus ukse taga oli pikk järjekord. Ahyoon seletas mulle, et kui kusagil on järjekord ja kohe kõrval on umbes samasugune koht, aga tühi, siis on teada, et seal kus on järjekord on kõige parem koht. Nii me siis seisime järjekorras nii 20 minutit ja lõpuks juhtati meid läbi puupüsti väikese restorani meie lauani. Tellisime siis keskmise kana supi koos köögiviljadega, mis on siin see kõige kuulsam toit. Seda kanasuppi tehti ainult siis, kui oli külla tulemas keegi väga tähtis külaline. Soola kala on ka väga kuulus siin, sest kuna neil säilitamiseks mingied vahendeid eriti polnud, siis soolatamine oli üks võimalustest, kuidas kala ka talvel süüa saab.

kuulus kanasupp

Supp toodi lauda. Supi sees on terve kana koos terve portsu köögiviljade, nuudlite ja ma ei tea isegi veel millega. Supp ja kana maitsesid tõesti väga väga hästi. Proovisime seda rooga hiljem ka Seoulis, aga maitse polnud kaugeltki nii hea kui Andongis endas.

Järgmine päev võtsime jalutuskäigu ette Andongi välisõhu muuseumisse, mis oli väga ilus koht. Et sinna saada tuleb minna üle Moonlight bridgest ehk kuuvalguse sillast. See sild on kogu Korea pikim oma 386m ja on ehitatud tervenisti ainult männipuust. Sild on ideaalne koht jälgimaks kogu seda orgu ning loomulikult ka kuupeegeldust läikivast veest. Koht on olnud väga kuulus läbi ajaloo ning ennemuiste kuulsas poeedid ja õpetajad lugesid oma luuletusi ja jutustasid lugusid selle silla keskel olevas puhkealal.

Teisel pool silda asus väga kaua üks küla. Siiani on säilinud enamik maju ning nüüd on nad kõik muuseumiks ümber tehtud ning külastajatele avatud. Küla kõrgemas osas asusid talupoegade ja lihtrahva talud. Terve suur pere elas kõik ühes koos, ehk vanavanemad, lapsed, lapselapsed ja tihti veel paar sugulast kah otsa. Nooremad vaatasid vanemate järgi ja tihti suuremad tööd tehti terve külaga koos. Ruumid oli kõik lihtsad ning et talvel ära ei külmuks on kõik majad ehitatud nii, et soojatorud jooksevad maja alt läbi. Torud on ehitatud savi sisse ning väljaspool maja on väike lõkkekoht, kuhu tehakse siis tuli ja soe liigub mööda torusid ja tuleb teiselt poolt maja välja. Nii on põrandad soojad ja mõnus ning hea magada. Mulle meeldib see süsteem. Koreas ei lähe muidugi nii külmaks nagu Eestis aga -1o kraadi tuleb siin ikka ära küll.

kööginurk

 

 Küla allpool asusid sakste majad, mida ümbritses suur tiik ja ilusad ajad jne.

 

Külastasime ka Andongi rahvamuuseumi, mis seletas üsna hästi lahti Korea rahvatraditsioonid ja kombed. Läbi elu toimusid väga olulised tseremooniad. Kui nooruk jõudis täisikka, see võis olla nii 15-20 vahel, siis toimus tseremoonia nimega Gwanrye. Selle riituse käigus jätab nooruk maha oma vana nime ja saab uue nime ning on nüüd täisõiguslik isik.

Aknaruutude vahele pandi tihti erinevaid taimi ja lehti, ning kui valgus läbi paistab on väga kena

Teisel pildil on traditsioonilistes Korea värvides mälestustempel

Abielu peetakse kõige tähtsamaks tseremooniaks. Seda peetakse kui kahe perekonna või kahe klanni ühinemist, mitte ainult kahe indiviidi oma. Seetõttu on see protsess väga pikk ja oluline. Abielu protsess jaguneb Uihoniks (abielu ettepanek ja vastuvõtt), Napache (mille käigus pruudi majja saadetakse kiri, milles selgitatakse peigmehe nelja elu alustala (olevik, tulevik jms) Yeongil (toimub kuupäeva valimine), Nabpae ( mille käigus saadetakse abielu kiri ja kirst väärisesemetega pruudi majja, ning tihti pruudi vanemad veidi vinguvad asjade vähesuse üle jne, aga see kõik on osaliselt mäng) ja siis Chingyoung (peigmees saabub pruudi majja pardiga) ning viimaks abielupäev Daerye. Nagu näha on see kõik väga pikk ja keeruline protsess ning tänapäeval kuna inimestel on nii kiire kiire, siis enamikku seda asja ei toimu.

Ja viimaks inimese elus toimub Sangrye ehk matus. Matuse rituaali käigus alati tuletakse meelde ka eelnevaid esivanemaid ning  läbi mitme momoriaalse rituaali toimub matmine ning lahkunuga hüvasti jätmine.

Peale Andongi sõitsime edasi ühte Korea kõige palavamasse linna nimega Deagu. Daegus ootas meid ees Ahyooni sõbranna, kes viis meid väikesele ringkäigule.

Ahyoon ja Sofia (Sofia on algkooli õpetaja)

 Peale selle, et oli hirmus hirmus palav nägin ma üht esimest õunapuud, mis oli koreasse istutatud. Õigemine selle puu järeltulijat. 

ägedad puud ja 

püha õunapuu

Peale selle käisime jälle mingeid huvitavaid asju söömas. Deagu on kuulus oma soolikate vorstitega ehk nagu meil umbes verivorst. Koreas on hästi palju selliseid kohti, kus laua keskel on grill ja kus lauda tuaakse liha, ning siis vaikselt ise grillid seda ja seda liha tuleb kääridega väikesteks tükkideks lõikuda ja siis väikese rohelise lehe peale panna ja siis suhu.

proovin teha nägu nagu ma tean, et mida ma teen

Cider ei ole siider vaid rohkem nagu Sprite

Soju on Korea püha jook - 20 volli ja odav - mida veel hing ihkab

korea liha lehe vahel söömisstiil

Peale Daegut läksime edasi Gyeongjusse, mis oli väga kaua Korea pealinnaks, ning siin linnas on tunda ajaloo hõngu. Paljud kohad on vanemad kui 1000 aastat. Hästi palju on vanade kuningate haudu ja templeid ja parke ja tiike jne.
Alustasime oma ringkäiku ühe suure tiigi äärest, kus kasvas terve meri lootuselilli ehk vesiroose, aga nad polnud nagu päris sellised nagu Eestis, aga vaatepilt oli võimas.

ilusad need lootoseõied kas pole

Mugunghwa on Korea rahvuslill

Peale seda jalutasime ühes vanas kuningliku lossi ajas. Lossi või õigemini sellist suurt hoonete kompleksi poolnud enam muidugi alles, aga väike minikoopia oli sellest tehtud ja korealaste ehituskultuur on tõesti imetlemist väärt. Alles oli aga ilus aia ala koos suure tiigiga. See koht oli väga populaarne aja veetmis koht tollastele ülikutele, kes mängisid siin igasugu kummalisi seltskonna mänge.

Edasi läksime vaatama üht Unesco maailmapärandit. Selleks on Bulkuksa tempel. Bulkuksa tempel valmis 774 aastal ja oli mõeldud eelkõige Budismi keskuseks ja viimseks kaitseks välisinvasiooni eest. Kahjuks ei pidanud ta Jaapani rünnakutele vastu ning 1593 põletati see koht suhtelist maatasa. Peale pikka uurimustööd taastati see pühakoht esialgsele kujule 1973 aastal. Nüüd on see Unesco maailmapärandis kui Silla ajastu ning Budisliku õitsengu meistritöö.

Unesco pärand

 Templis võib näha ilusat ja peenet kunstitööd ning loomulikult paari Buddhat ja muid zenlike asju:
    

Bulgugksa plaan

Need 4 kuju templi väravas esindavad väga olulisi aspekte

 budislikus elus ja on templi kaitsjad

näited buddislikust korea stiilist

Gyeongjut on kõige parem avastada ratta seljas. Eraldi on olemas rattamarsruudid, mis viivad mööda tähtsamaid kohti ning avastada on palju. Seekord ei olnud meil aega, aga plaanis on paariks päevaks veel sinna tagasi minna, sest see koht on siiani minu lemmik Koreas.

Me pidime edasi kiirustama kuna Ahyoonil on kokkulepe ühe sõbraga, et tuleme ja ööbime tema juures. Sõber oli juba tükk aega tagasi hüvasti jätnud linna eluga ning kolinud maale oma mehe juurde, kes ol farmer. Mees tegelikult oli  õppinud Ameerikas psüholoogiat ning omas magistrikraadi selles, aga ju ta jõudis siis arusaamale, et see linnaelu ei kõlba kusagile ning kolis maale ning nüüd juba 10 aastat on väikest viisi farmer. Neil oli kokku 4 last ning talukohal oli kaks suuremat maja, kus oli piisavalt ruumi terve perele. Talukoht ise asus väga suurte mägede vahel ja küla ise oli väike nii paarisaja elanikuga. Talu asus kõrgel nii et kohale jõudes olime omadega üsna läbi. Tagantjärgi mõeldes elasid nad relaxi elu ning võtsid kõike rahulikus ning vaikses tempos. Ma tulin aga veidi teisest kohast, suurest linnast täis turiste ja ei suutnud koheselt kohaneda. Istusime maha ja kohe oli neli last meie ümber kes kõik hüppasid ja karjusid ja väga palav oli ning ma ei tundun end väga hästi järsku selles kaunis talukohas. Proovisin leida oma kohta, aga kõik kohad olid hõivatud ning pahurus kasvas. Tundus, et seal pole ju midagi teha. Istusin oma nurgas, sest ei osanud kusagil midagi teha ja vaatasin karjuvaid lapsi. Õhtul sain lõpuks dušši alla ning peale õhtusööki oli juba enesetunne parem. Otsustasime siiski järgmine päev lahkuda ning hommikul oli päris kena jutuajamine pererahvaga ning nad kutsusid meid ikka tagasi, kui meil aega on millalgi. Eks näis.

Näide Korea tavalisest lõunast - külm nuudli supp, üks mu lemmikuid palaval ilmal

Järgmine kord läheme Expole ja uurime, mis liiki isendid need korealased siis on