Olen nüüdseks juba peaaegu 2 kuud olnud Koreas ja võin öelda, et mis ma teada olen saanud on kõigest jäämäe tipp. Korealaste kohta on väga palju avastada ja nagu eestlasedki ei ole nad väga avatud vaid hindavad oma privaatsust vägagi ja emotsioone ei kiputa eriti välja näitama avalikult.
Jõudes esimest korda Koreasse siis oli mul väike kultuurišokk. Võib ju teada, et mis sind ees ootab aga kõike seda oma silmaga näha on midagi muud. Paar päeva tagasi peesitasin rahulikult Gili saarel, kus puudus mootorsõiduk. Paljudel kohalikel polnud peale ühe lehma ja väikese onnikese midagi ette näidata, peale suure naeratuse, mida ta rõõmsalt demonstreeris, kui ta oma väikse rattaga mööda lendas. Ipad on midagi ulmelist ja väljaspool reaalsust selle saare peal.
BUBUMMMM! Avan silmad, seisan metroo vagunis, mis kihutab maa all tundmatuse poole. Vaatan ringi, inimesed kõik suhtlevad lakkamatult, aga mitte omavahel nagu seda võis näha Gili saare peal, vaid kellegi kolmandaga kusagil küberruumis.
Ipad on siin midagi sellist, et kui sul ei ole ette näidata oma tuttuut nutitelefoni nii suure ekraaniga, et sul on vaja korraliku käekotti selle kandmiseks või uusimat Ipad oled sa ajast väga maha jäänud. Tere tulemast küberriiki Koreasse. Noored, vanad, lapsed, vanaemad kõik nad on kui liimitud selle ekraani külge. Ekraanilt vaatab vastu viimane seebiooper, olümpiamängude ülekanne või siis chatitakse lakkamatult oma kõigi sõpradega ja updatetakse Facebooki iga kahe minuti tagant. Päris naljakas on vaadata mehi, kes tunduvad olevad direktorid või muud tähtsad pangategelased, mingeid värviliste pallikestega mänge mängimas. Midagi selles pildis ei klapi.
Mina, kes on viimased paar aastat saanud nautida televiisori vabadust, ehk kõik kohad kus ma olen olnud, ei ole seda plärakasti mu silme all olnud. Mul ei ole televiisori vastu midagi, aga ma olen televisiooni vastu, õigemini kogu selle reklaaminduse vastu. Ma tahan vaadata mingit filmi või saadet, aga mitte pesuvahtu, ning tänapäeval on võimalusi ju mitmeid kuidas end sellest ringist välja lülitada.
Lisaks on see, et hetkel kui televiisor käima pannakse toimub mingi klikk inimese peas, sealhulgas ka minu peas. Ehk see ei olegi klikk, aga me oleme ehk ka nagu mingid kimalased, kes lambipirni poole tahavad kiigata kogu aeg, ehk helkiv ja värelev pilt tõmbab lihtsalt tähelepanu endale. Ehk pane telekas käima ja koos sellega pane punkt vestlusele, mis eelnevalt võis toimuda, sest peale seda klikki ei jõua su tekst enam vastaspoole ajusse. Nii et inimesed, tehke teene endale ja viige televiisor kasvõi nädalaks ajaks keldrisse või pange voodi alla ja uskuge mind, te avastate nii palju võimalusi, mida te kõik selle ajaga nüüd teha saate ja uskuge mind, midagi ei juhtu, kui te kella 7 uudiseid ei näe.
Igatahes nüüd olen ma põrgus, sest televiisor on igal pool, bussis on neid 3 tk, igas baaris, restoranis ja ka kõige väiksemas kohvikus on televiisor ja see mängib kogu aeg. Proovin kõrvale vaadata, aga klikk on juba toimunud. Ainuke lohutus on paari nädala pärast saabub vaikus :)
Aga korealastest siis veidi. Korea ümbermõõt :) ehk pindala on ligi 100 000 ruutkm ehk siis 2 Eestit pluss veidi veel, aga inimesi on 50 miljonit. Ligi 500 inimest ruutkm kohta. Mõelge selle peale veidi.
Kliima on siin päris hea. 4 aasta aega, talvel maksimum -10 kraadi. Suvi on pikalt soe, kusagil 4-5 kuud on üsna kuiv ja ikka +30. Päikelisi päevi on igi 200 Koreas ja see annab võimaluse kasvatada igasugu kraami - riisi, igausug puuvilju ja juurvilju.
Kõige popim on kasvatada tšillit ja riisi. See on põhitoit. Ahyooni emal on aed ja põhirõhk on igasugu rohelisel kraamil. Kurk, tomat, igausugu salatid ja sibulad jne. Väga popp on kasvatada ka mustikaid. Mustikad on väga kallid poes ja metsas neid eriti ei leidu, sest metsa nagu eriti polegi, nii et tuleb ise kasvatada.
Noored kasvavad üles ja väga tihti toimub eristamine juba noorelt, ehk noored neiud käivad tüdrukutele mõeldud koolis ja poisid käivad poiste koolis. Kuna konkurents on nii tihe, siis vanemad tahavad nagu ikka oma lastele, võimalikult head tulevikku. Kuna naabrist parem ideoloogia kehtib ka siin täiel määrel, siis laste õnnelik lapsepõlv on väga lühikeseks muutunud. Juba algklassidest saadik on laste elu muudetud väga tihedaks. Peale tavalist koolipäeva, mis tavaliselt lõpeb kusagil 2 paiku, tuleb enamikel minna veel lisa kursustele, ehk mis vanemad on välja valinud. Enamasti on selleks nt inglise keel, matemaatika, mingi muusikatund, lisaks kehaline ja siis veel teadus jne. Kuidas kellegil. Nii et laste koolipäev lõpeb kusagil 6-7 ajal ja siis tuleb ju veel õppida. Kõik need lisakursused on väga väga kallid ja vaesed vanemad peavad töötama tihedalt ekstratunde, et võimaldada lastel neid kursuseid võtta. See jätab väga vähe vaba aega ja tihti peale ka raha, et üldse midagi muud teha. Kurt, üks mu tuttav kandalane, töötas aasta aega siin Koreas õpetades inglise keelt. Inglise keele õpetajate palgad on väga väga kõrged ja õpilastest puudus ei ole. Erakoolis kus ta õpetas, oli tema õpilasteks just enamasti need algklasside noorukid ja ta ütles, et lapsed on päris õudsed. Nad on lihtsalt nii väsinud ja tüdinud, et mingit väga suurt tahtmist või sisemist soovi õppida neil ei ole, nad lihtsalt peavad.
Peale keskkooli käib tihe rabelemine, et mis ülikooli saada. Ülikoole on väga palju ja konkurents on uskumatult tihe. Ka ülikoolis ei ole lihtsalt nii, et käid oma kursusel ja ongi tore. Ei lisa lisa lisa kursused ja veel ekstra tööd jne. Siis ehk õnnestub saada mingi töökoht ja edasi töödata töödata terve elu, et lasteks oleks võimalus saada heasse ülikooli. Puhkust nad eriti ei saa, ehk paar nädalat aastas ja katsu sa seda korraga välja võtta. Nii et uskumatult töökad. Minu jaoks liiga kreisi.
Üks asi, mis siin mul veidikene harjumist võtab on vanus. Kui laps sünnib on ta koheselt ühe aastane. Kui saabub uus aasta, siis saavad kõik korraga aasta vanemaks. Ehk 31 detsembril sündinu on kahe päevaselt 2 aastane. Miks see nii on? Sest vanus määrab väga väga palju asju siin Koreas. Kui sa oled vanem, see tähendab isegi 1 aasta vanem, siis on sul teatud õigusi nooremate ees ja ka kohustusi. Kui sa käid koolis, siis on sul "lubatud" läbi käia ainult oma vanusetega, ehk täpselt sama ealistega nagu sa ise. Nii et oluline on aastakäik et mis aasta mudel sa oled. Kui sa oled 2000 aasta mudel siis oled sa grupis x ja see saadab sind terve elu. Minu jaoks on veidi kummaline, et sul ei saa olla eriti sõpru, kes on sust aasta vanemad. Minu jaoks, mis vahet seal on. Aga näe on, Koreas on. Eriti tuleb see välja nt ülikoolis. Vanemad peavad alati aitama nooremaid, ehk aitama neid milles iganes. Tihti vanemad teevad lõuna välja, aitavad mingi kursuse või millega iganes. Nooremad peavad alati aga kuuletuma "vanematele" ehk ei ole mingit jonnimist, kui sul kästakse mingi koht peale joomist läikima lüüa või midagi sellist, tuleb lihtsalt kuuletuda.
mina olen Ahyooni sõprade seas kõige vanem, nii et teisest klassist meest, ehk vanem vend Meelis
Sama värk käib ka perekonnas. Pere vanem poeg peab alati hoolitsema nooremate eest. Ehk vanem vend alati maksab arve ja peab alati toetama nooremaid ja nooremad peavad kuuletuma vanemale. See tekitab veidikene ka tõrkeid jne nagu alati, kuid selline süsteem on siin olnud juba aastatuhandeid ja ega seda ei muuda naljalt miski.
Väga oluline on vanemate inimestega suhtlemisel. Ehk Ahyooni vanemate või tema onude ja tädidega olin ma päris hädas, sest tegin päris palju asju valesti. Kohtudes vanema inimesega kui sa ise oled, ei ole viisakas pakkuda kätt, vaid tuleb oodata kui sulle seda pakutakse. Võibolla ei pakutagi. Silma ei ole viisakas vaadata, vaid alati tuleb olla alandlik ja pea rohkem alla panna ja kummardada jne.
Istudes laua taga ning tihti nagu ikka on mingi pudel ka laua peal, siis joogi pakkumine on väga oluline protsess. Sest neile ju meeldib juua ja see tuleb õigesti läbi viia. Tihti käib joogi valamine korda mööda. Kui kord on käes tuleb juhul kui inimene on alles tutvunud või tegemist on vanema inimesega austuse näitamiseks tuleb pudelit hoida kahe käega.
Vasak käsi hoiab pudeli põhja ja parem toetab kaela. Siis tuleb kallutada hoides pudeli suud veidi alla poole klaas peaaegu täis. Vastaspool olev inimene peab oma pitsi või klaasi hoidma kahe käega. Kui inimesed on juba rohkem tuttavad tuleb üks käsi kallamise ajal panna rinnale ning kergelt kummardades valada teise inimese pits täis. Vastaspool hoiab ka üht oma kätt südame piirkonnas ning teise käega klaasi.
Valada tuleb vastavalt vanusele. Ehk kõigepealt kõige vanemale ja siis allapoole kuni viimaks kõige nooremale. Istudes laua taga ei tohi vanematele inimesetele pöörata selga (selle vastu ma eksisin) vaid tuleb istuda sirge seljaga ning mitte väga palju juua (selle vastu eksisin ma ka) ja pingsalt jälgida kogu aeg, et kellel saab klaas tühjaks jne. Igatahes võtab veidi aega see värk.
Teine väga põhiline asi on söök ja söömine. Korealastele meeldib meeletult palju süüa, kuigi nad kõik on imepeenikesed ja saledad ja neile meeldib ka palju juua, kuigi nad on imepeenikesed ja saledad joovad nad valge mehe laua alla nagu naksti. Tean omast käest. Söögikohti on igal pool ja igal sammul ja korealastele meeldib väga väljas söömas käia. Väga palju kohti on, mis on kuulsad mingi söögi poolest ja väga paljud teavad, et aa seal on see kuulus söök ja seal on see jne. Söögilaud on väga rikkalik ja mitmekesine. Võttes aluseks kõige tavalisema söögikorra, siis laual on : kimchi (kapsas, mis on marineeritud veidi vürtsika kastme sees), kollane redis (magushapu redis ja valge inimese päästja kui söök on liiga vürtsikas), kauss riisiga (riisikauss tuleb alati piinlikult tühjaks kraapida, vastasel korral ei arvata sust eriti hästi, umbes nagu must leib meil), kauss kondisupiga (kapsa, sibula kondisupp) ning üks kala (tihit praetud väike kala). Head isu ehk maskidese oo.
Minnes välja sööma on valikuid väga palju. Enamikes Korea söögikohtades võib aga leida järgnevat : gimbap ehk nagu sushi (sushi ise on tegelt toores kala väikese riisiga, see mis on keeratud musta lehe sisse ja kus on näiteks advokaado ja lõhe vms on tegelikult gimpab), mandu ehk pelmeenid,
nengjan ehk külm nuudlisupp (see on üks mu lemmikuid eriti kuumal ajal. Supis on jää ning nuudlid koos köögiviljadega ning palaval ilmal ooo see on päästja)
kuum nuudlisupp võib olla igasuguste lisanditega ning igasugused erinevad mereandide supid
ja üks peamisi gurmee asju on kaheksajalg ja kui on veel värske, ehk poolelus see on kõige parem
Minnes restosse tellitakse söök ning kõik jagavad kõike väljaarvatud oma riisikauss. Ennemuiste ajal oli tavaline, et pandi nt supikauss keset lauda ja siis igaüks võttis oma lusikaga kordamööda kausist. Isegi tänapäeval on see veel tavaks, aga ainult pereringis tavaliselt.
Ma olen siin söönud selliseid asju, mida ma pole uneski näinud. Näiteks proovisin ma ära selle siputava kaheksajala. Oli päris hirmus, hästi nätske, et peab närima ja närima ja veel närima ja siis saab alles alla kugistada. Siis veel nt meritigusid, need olid küll head. Jeju saare peal sõime blowfishi ehk see kala mis on hästi ümmargune ja ogadega ning on mürgine. Nii et seda tuleb väga oskuslikult küpsetada, et mürk kuidagi moodi sisse ei jääks. Jamm jamm. Lisaks igasugu erinevat liha. Musta notsut - see on eriti hea. Lihaga on üldse siin nii, et liha on väga kallis. Isegi poes on mõned lihasordid mis maksavad kusagil 1000 krooni kilo. Tavaline veis on nii 300 krooni kilo (sorry ma ei oska veel neid eurosid arvutada) ja siga 150 krooni kilo. Restos on veel 2x kallim. Tavaliselt on liharestod täiesti erinevad. See on Korea BBQ. Mulle väga meeldib. Lähe istud laua taha, laua keskel on suur grill ning mõnikord tuuakse tulised söed ja pannakse sinna alla, mõnikord on see aga gaasiga. Siis tuuakse känts liha ning käärid. Vaikselt praadides tükeldatakse liha väikesteks tükkideks ning siis võtad väikese tüki ning paned koos lisanditega väikese lehe sisse ja siis suhu - amm. Minu eelnev taimetoitluse eelistus on täiesti maha trambitud siin koreas. Ütleme nii, et keskkond muudab inimest kõige rohkem, ehk kui kõik kugistavad liha igal pool kogu aeg, siis on raske vastu võidelda. Ma olen juba loobunud. Sõber Kurt kanadast väitis, et ta pole kunagi nii palju liha elu sees söönud kui siin Koreas. Kultuur. Väga kuulus on ka koer. Paljudes kohtades on võimalik tellida endale hot dog ehk kuum koer ainult et päris. Ahyoon ütles, et on maitsev. Minul on vaimne blokk, ma ei ole veel proovinud.
Söögi ja joogi kohad on tavaliselt eraldi. Joogi kohas on võimalik tellida mingit sööki ka, aga tavaliselt on see siis kas bbq või kala. Üks mu lemmik kohti oli selline, et astusid sisse ja kui sa midagi ei öelnud esimese minuti jooksul toodi sulle kohe automaatuselt lauda suur pesukauss makaliga (makali on riisivein) ja suur taldrik kolme kalaga, sest meid oli kolm. Pesukaussi lükati hunnik jääd ja siis kopsikuga võtsid veini ja luristasid. Legendaarne
bongju võtmas järjekordset kausitäit makalit
Kohti on muidugi igasuguseid ja kuna inimesi on nii palju, siis kõik kohad pilgeni täis kogu aeg ja rahvas sööb ja joob. Kui nad joovad siis nende stress väheneb ja nad isegi hakkavad naeratama ja irvitama. Nagu eestlasedki.
No comments:
Post a Comment