Pühade tervitus Uus-Meremaalt

Kauneid pühi kõigile!

Kas jõulutunne on südames? Ma loodan, et teil on ilusad ja rahulikud jõulud seal kodus. Meil on suvi ju jõuluvana tunne on väga kaugel aga samas oleme me nüüd ka Rubyga puhkusel.Oleme vabastanud end kõikidest kohustustest ja lihtsalt laiskleme ausalt öeldes veidike :) Mis kulub meile ära, sest me olime juba liiga paljugi tööd teinud.

Katherinest oli päris kurb ära minna, nii palju toredaid inimesi ju. Enne ära minekut saime veidi uhuhuhu ärevust ka. Nimelt buss läks katki ja meil oli vaja kiirelt lennujaama saama. Ega me aega polnd, nii et kohe hääletama. Saime peale ka ja Ruby sattus kahe väga väikse lapse vahele. Üks tahtis oma lapsetoolist põgeneda kogu aeg, kasutades kõiki teadaolevaid võimalusi ja teine lutsis kogu aeg salvrätte :) Mina aga nautisin rahulikult sõitu esiistmel ja ajasin noore emaga juttu. Sõit läks kiirelt Darwini lennujaama poole, kus öösel kell 00:45 startis tähelend Gold coasti poole. Maandus siiski Brisbanes, kus väga tore inimene Aigar võttis meid peale ja sõidutas kullrannikule. Ma polnud Aigarit väga ammu näinud, aga me olime nii väsinud sellest lennust, et kusagil poole tee peale magasime me tagaistme peal Rubyga hambad laiali ja ei teadnud maast ega ilmast midagi.

KUKU, Kullarannik! Kullarannik aga meie seda rannikut Rubyga ei näinud. Me ei viitsinud minna randa, mis see rand ikka on. Koht kus vesi kohtub muda või liivaga. Nii et me ei läinud sinna. Meil polnud aega, sest me tahtsime minna - PARKI PARKI! Enne parki aga minu missioon. Minu esimene missioon enne kui ma Austraaliasse tulin oli üles leida kauged sugulased, kes elavad kullarannikul. Nüüd sai see ka minu viimased missiooniks. Aga missioon oli edukas. Maire on mul sugulane vanaema kaudu ja Maire elab oma mehe Ivoga kullarannikul juba 5 aastat ning neil on kaks poega. Neil on ka suur ilus maja, kus nad peavad eestlaste hostelit. Nii et ma nägin üle tüki aja jälle terve hunniku eestlasi. Väga mõnus koht on neil ja kindlasti parim hostel kus ma üldse kunagi peatunud olen. Soovitan soojalt, Maire ja Ivo on väga meeldivad inimesed ja oli väga tore nendega tutvuda. Oleks hea meelega isegi kauem olnud.

Maire ja Ivo

Kullarannikul on ka palju palju igasugu PARKE, ehk themeparke ehk lõbustusparke. Meil oli aega kaks kolm päeva nii, et me siis valisime endale kaks suurt parki välju kuhu me läheme. Esimeseks oli White water world ehk selline veepark. Ilm oli pilvine ja tuuline ja see oli osaliselt hea, sest inimesi polnud nii palju ja sai suht hästi löögile igale poole. Seal oli näiteks selline toru nimega Roheline tuba, kus pidi istuma väiksesse kummipaati ja siis tädi lükkas paadi musta sügavikku, mis oli suur toru ja see toru läks järsult alla ja siis sa karjusid nagu siga aia vahel ja järsku olid jälle valguse käes ja kihutasid suurel kiirusel mööda seina üles ja siis jälle alla jne kuni lõpuks maandud madalasse vette kusagil ja oled õnnelik, et kõik nii läks. Vägev igatahes, igasugu torusid oli seal palju ja me lasime igalt poolt alla ka. Ühest kohast aint ei julgend lasta, see oli selline toru, kus sa läksid sisse ja siis järsku su jalge all tehakse luuk lahti ja sa paned otse alla jubeda kiirusega. Thanks but no thanks :) Muud kohad olid sellised tavalised sinka vonka üles alla plärts kohad, aga lõbus oli igal juhul.

Teisel päeval aga läksime me põhikohta - Dreamworld. uhuhuuu, ma polnud tegelikult kunagi varem üheski suures lõbustuspargis käinud ja ausalt öeldes kartsin kohutavalt. Miks no näiteks see tripp on kohe kui uksest sisse astud:

Päris skeeri. No me tegime selle ära. Istud peale hakkad karjuma, astud maha ikka karjud veel. Õnneks see sõit väga kaua ei ole, ehk 40-50 sekundit. Aga kui kaua peab ootama, et seda sõitu teha. Tund aega. Me tegime ehk algul veidi valesti, et me käisime igast vägevate sõitude peal. Aga need nõuavad kõik ootamist kusagil tund aega ja siis saab paar minutit sõita. Tegelikult on seal palju palju igasugu kohti kus sõita ja päris paljude peale saab üsna kiiresti. Üheks näiteks on "THE CLAW". See keerutas ikka päris jubedalt, nii et hakkas sees veidi keerama.

the claw

Minu jaoks kõige jubedam oli ikkagi "the tower of terror". See nägi välja nii, et istusid maha, kinnitasid end igalt poolt tugevalt tooli külge ja siis - läksid tunnelis mingid tuled põlema, algul sinine ja siis punane ja siis pauhti läks tunnelisuu lahti ja 200 km/h kihutas see asi mingi torni poole ja siis tornist püstloodis üles päris päris kõrgele, nii et seal tipus jäi mul süda seisma ja siiiis allllllllllaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah veel kiiremini. Kõik sai läbi 30 sekundiga ja Ruby oli väga pettunud, et nii kähku, ma polnud, ma olin õnnelik. huuu.

Selle sama torni tipus on aga veel üks väga hirmus asi. Eelmisest videost on näha, et mingid tüübid istuvad üleval tornis ja ootavad. Selle asja nimi on "The Giant Drop" See torn on hirmus hirmus kõrge ja istud rahulikult toolile ja siis tool läheb üles üles üles kuni oled nii kõrgel, et alla enam üldse vaadata ei taha ja siis ootad seal rahulikult oma minuti või nii. Ja sa tead, et kohe kohe ta kukub, aga ei ta kuku veel ja siis järsku. Ma ei taha mõeldagi mis nägu mul võis peas olla. Jube jube. See oli viimane asi, mis ma seal tegin ka. Kartsin ikka jubedalt.

Aga kord elus tuleb end lasta loksutada veidi, siis teab mis hirm on :)

Kullarannikult saime tänu Maire abiga kenasti minema lennuki peale mis viis meid Sydneysse. Sydney oli nagu Sydney ikka. Õnneks oli meil seal samal ajal paar sõpra Katherinest juhuslikult, nii et saime nendega kokku ja jalutasime ringi nagu ikka, botaanikaaias, ooperimaja ja Harbor bridge jne.

Koos Anni ja Pierrega saksamaalt

shopping Sydney style
botaanika aias sai kakaduusid sööta ja nad olid näljased

AA ja kinos käisime ka. IMAX, üks maailma kõige suuremaid. Ekraan oli küll vägev. Ja tänapäeva filmid on kõik 3D ja väga vägevad. Võis rahule jääda ja siis Ruby viis mind veel Korea restorani ja ütles, et ma pean väiksed kaheksajalgu sööma - OK

uuuu - jammi

Town hall mis vahetas värve iga paari sekundi tagant

Nüüd aga oleme me Uus-Meremaal jällegi. Väga mõnus on see Uus-Meremaa ikka. Ma ei saa üle nendest ülimõnusalt siledaks pügatud mäekuplitest ja sinisinistest järvedest ja valgetest mägedest ja toredatest inimestest. Me esimene peatus oli Cristchurch aga aint paariks tunniks. Sealt edasi läksime me kohe Golden Baysse, mis on saare täiesti põhja osas. Seal ootas meid väike matkabuss. Me olime selle juba vaikselt välja valinud Austraalias ja sõitsime lihtsalt kohale, et vaadata kas kaup on aus. Oli väga ilus ja tore buss ja omanik oli ka väga tore. Noor mees, kes kutsus meid ööseks enda poole ööbima. Loomulikult me läksime ja nad elasid väga väikses ja armas majas. Kasvatasid oma juurikaid ja neil olid ka väiksed lambad, keda me ka sööta saime hommikul.


Tekaka oli selle koha nimi ja me vaatasime seal veidi ringi ka. Leidsime sellise koha nagu kivilabürint. Eksisime ära muidugi aga koht oli vägev ja täiesti looduslik. Ristmikke kust sai kolme kohta pöörata oli seal ikka palju ja igal pool olid sellised väiksed miniatuursed nukud ja päris naljakad ka vahel.



Tekakast läksime Nelsonisse. Nelsonis elab üks tore Ameerika pere. Ma teadsin peremeest juba eelmisest korrast, aga polnud tal veel külas käinud. Tal on armas pere, koos 3 lapsega ja nad elavad nii omamoodi elu. Lapsed koolis ei käi vaid on koduõppel ja ega vanemad tööl ka ei käi vaid teevad mingeid naljakaid värke. Ma isegi ei saanud täpselt aru mis need on, aga millesti puudus neil küll ei ole. Nad olid leidnud ka paar päeva varem pisikesed pardi pojad ilma emata teepealt ja hoolitsesid nüüd nende eest. Väga armsad tegelased olid küll:



Kuidagi sattus nii, et samal juhtus olema üks suurimad üleujutusi Nelsoni ajaloos. Vihma sadas 3 päeva järjest ja 4-5 päeval tibutas. Aga vihmasadu neil kolmel päeval oli väga tugev. Nii tugev, et viis minema väga palju teid, kaasaarvatud selle tee, kus meie elasime. Ehk nende maja sissesõidu tee.





Lehe andmetel sadas kolme päevaga kusagil 650mm vihma mõnes kohas ja seda on ikka palju. See andis meile aga aega rahulikult oma bussikest ehitada.
Toyota Liteace 96 aasta masin, kahjuks bensiin, aga see eest väga hea korras. Nimeks sai ta valge pilv, sest igale poole kus me läksime muutus ilm kohe väga pilviseks. Mul on tunne, et me peaks selle nime ära vahetama, sest ausalt öeldes, tahaks juba päikest.

Missioon oli sisse ehitada voodi ja ka väike kööginurk. Nii et natuke aega otsimist ja saime poest mis vaja, veidi saagimist ja klopsimist ja valmis ta saigi.




Nüüd oń juba köök ka :)

Nii et asjad kokku ja minekut. Panime teele siis allapoole. Kohas nimega Kaikoura on hästi palju hülgeid ja vaalasid. Vaalu me ei näinud aga hülgeid küll selle eest hästi palju. Nad vedelevad päikese käes ja ei tee turistist väljagi



Christchurchi lähedal käisime Adrenaline Parkis. See on umbes selline nagu Nõmmel. Kus puude vahel on igasugus takistused ja vahepeal sai mööda köit alla lasta. Päris vahva oli, kuus levelit oli. 5 tegime ära ja siis kuuendat ei viitsinud enam. Nii räägivad kõik :)


Ja nüüd oleme jälle Lake Tekapos. Käisime üle tüki aja saunas ja soojades vannides. Nii et oleme puhtad ja kratsis jõuluks Jaagule külla ja teeme suure suure õhtusöögi.






Aga olge mõnusad ja häid pühi ja head vana aasta lõppu,


Meelis

jõulud Austraalia moodi

tagasi Katherines

Tere,

ma pole nüüd väga pikka aega kirjutanud. Peamine põhjus on vist selles, et ma olen nüüd pühendunud tööle. Au tööle nagu kommunistlikus Eestis kombeks oli öelda :)

Et kõik ära seletada, pean alustama vist algusest. Algus oli see kui me tulime Balilt tagasi. Tagasi Katherine. Tagasi Cocosse, kus kõik oli samasugune nagu endine. Samad kanad, vanad tuttavad ainult veidi kuumem. Proovisin saada tagasi ka oma vana töökohta, aga see oli juba võetud. Nii ma proovisin leida midagi uut. Ega see väga lihtne polnud. Proovisin saada tööle kohalikku IT firmasse, aga neile ei meeldinud see, et ma saan jääda ainult 4 kuuks. Proovisin saada tööle ka ühte tehasesse, kus valmistati plastiktorusid veesüsteemide jaoks, aga ma tegin selle vea et läksin sinna koos ühe itaallasega, kes jättis sellise mulje, et töö on selline suht lõbu asi, mida ei pea väga tõsiselt võtma. Nii et seda kohta ma ka ei saanud.

coco's

2 nädalat läks mööda ja ma hakkasin juba veidi murelikuks muutuma, aga siis tuli väga positiivne pööre täiesti ootamatust kohast. Naljakas on see, et kui sa väga püüad kusagile tööle saada, teed ilusa cv ja oled väga ilusti riides ja korralik ja püüad väga head muljet jätta jääd sa tihti pika ninaga. Minnes aga täiesti tavaliselt, casually ja lobisedes ja niisama küsides on tõenäosus hoopis parem. Nimelt oli üks kuulutus, kus otsiti inimest kunstigalerii järgi hoolitsema. Mõtlesin, hmm, see oleks vägev, nii et ma läksin ja ütlesin, et ma oleksin huvitatud ja et neil on tore kunstipood ja ega ma tegelt väga ei lootnud, aga näe nad pakkusid mulle tööd. Miks ma ei tea täpselt siiani, sest tegelikult oli tahtjaid väga palju selle kohale, väga heade kogemustega jne, aga näe. Õnn oli seekord minu poolel.

Niisiis hakkasin tööle Katherine Art Gallery, neil on kaks webi lehte ka www.katherineartgallery.com.au ja topdidj.com.au
Nad tegelevad peamiselt aborigeeni kunsti müügiga. Neil on suur valik didgeridoosid ja muid käsitöö asju ka. Käsitsi punutud korve ja muud sellist kraami. Omanikeks on üks vanem paar - Petrena ja Alex. Mõlemad on väga sõbralikud ja toredad inimesed. Neil on 2 poega, kellest üks elab Katherine lähedal farmis, mida ta majandab ise. Ehk ta elab sellest, mis ta farmist saab. Isemajandav projekt. Tööl ei käi, raha ei saa, aga kõik on olemas. Teine poeg alustas samasugust äri ainult Alice Springsis ja on nüüd väga rikas ja edukas.

Alex ja Petrena proovivad aborigeeni kultuuri tutvustada ka kogu ülejäänud maailmale. Nad alustasid sellise ettevõttega nagu Katherine Cultural Experience ehk Katherien kultuuri programm või kogemus. Eesti keeles on raske õiget sõna leida. Me Rubyga proovisime siis ka seda suht kohe esimesel nädalavahetusel. Oli väga tore. Nad töötavad koos 4 aborigeeniga. Üheks on Manuel, kes on väga tore ja sõbralik mees ning on väga passonate või kirglik oma kultuuri üle. Esimesed pool tundi istuvad kõik Manueliga ringis ning Manuel seletab kuidas ta üles kasvas. Ta kasvas üles Katherine lähedal, kuid suurema osa elust veetis Arhemnlandis. Tol ajal liiguti palju ringi ning tihtipeale tuli minna magama tühja kõhuga, sest igapäev ei õnnestunud sööki leida. Aborigeenidel on ka väga teistsugune sugulasaste. Igal ühel on skinname, ehk hõimunimi. Kui hõimunimi on sama, siis on ühendus kohe olemas. Neil on palju õdesid ja vendi ja emasid ja isasid ja onusid ja tädisid, isegi kui otsest veresidet ei ole. Pereliikmete eest aga hoolitsetakse alati, ehk alati võid tulla ja ööbida oma tädi või onu juuures, aga tänapäeval kasutatakse seda ehk liiast ära. Ühes majas on tavaline, et elab 10-20 inimest aega ajalt.

Manuel rääkis ka seda, et tol ajal kõik maalisid ja tegid käsitööd. Ehk noored alati vaatasid kuidas vanemad onud ja tädid maalisid ja maalimise ajal rääkisid nad lugusid. Nii õppisid noored kultuuri ja saades vanemaks omandasid ka ise kõik vajalikud oskused.

Peale jutuajamist Manuel õpetab kuidas maalida üht aborigeeni maali. Aborigeeni kultuuris on väga palju erinevaid stiile. tema stiiliks oli Rrark ehk krisskross triipudega maalimine. Ruby harjutas koos temaga ja tegi väga kena pildi. Mina ise tahtsin õppida punktstiilis maalimist ehk dot paintingut. Õpetajaks oli Adrianna, kes elas suurema osa ajast Alice Springsi lähedal. Nii et ma siis õppisin ja sain sellest päris palju inspiratsiooni. Tulemuseks oli see, et läksin ostsin veidi kanvast ja värve ja tegin punkte :) See on väga tore ja rahustav tegevus:


Peale pildi tegemist Manuel õpetas kuidas teha tuld aborigeeni stiilis. Ehk selleks oli kaks oksa, samalt puult. Ema ja poeg, ehk üks suurem oks - ema ja väiksem oks, sellelt oksalt - poeg. Ja siis tuleb kaks oks omavahel kokku panna maa peal ja kiirelt kahe käte vahel pööritates (korduvalt) hakkab veidi tossu tulema ja väike söe tükike tuleb asetada heinapallikese sisse, puhuda natuke ja ongi tuli. Jee, proovisin ja sain tule põlema küll :)

Peale seda, sai veidi oda visatud. Oda jämedamas otsas on uuristatud auk. Et saada rohkem jõudu ja viskekaugust aborigeenid kasutavad woomerat. Woomera pannakse oda otsa ja siis ühe käega hoiad oda suunda ning teisega hoiad woomerat ja oda ning viskad känguru pihta. Ja nii siis peale veidi harjutamist on võimalik paar kängurut kätte saada. Nii et väga tore ja mõnus kogemus.

Mõned nädalad tagasi saime Rubyga ka ühe väga erilise kutse. Nimelt seal samas kohas Alexil ja Petrenal oli emu. Neil oli tegelt paar emu, aga ühega juhtus õnnetus ja see teine muutus väga imelikuks. Nii et nad otsustasid selle teise maha koksata. Manuel võttis asja enda peale ning valmistas emu aborigeeni stiilis. Ehk tehakse lõke, kivide peale, siis kaevatakse auk, kuumad kivid pannakse auku ja ka linnu sisse ning siis pannakse linnu peale puust vaibake ning siis muld. Ja jäetakse maa alla paariks tunniks. Valmib väga mõnusalt krõbe lind :) Nii et me olime siis ka sellele püha söömaajale kutsutud. Parim osa oli pekk. Krõbe pekk koos kodu tehtud leivaga - mmm see oli hea küll. Liha oli minu jaoks veidi vintske, aga pekk oli hea :)

ja siis ma pidin muidugi veidi lollitama:

Aborigeeni kultuurist olen ma tegelikult väga palju teada saanud, aga mulle tundub, et ma pean eraldi peatüki sellele pühendama. Ehk siis järgmine kord jätkan seda rada ... aga nüüd

Katherine kõige kuulsam koht on katherine Gorge ja me olin seal enne paar korda juba käinud aga õiget maiku polnud veel ikka saanud. Nii et otsustasime minna paariks päevaks, et uurida seda kaunist kohta veidi lähemalt. Niisiis ühel ilusal laupäeva hommikul panime oma asjad kokku ja asusime teele. Naljakas oli see, et mul on väike gaasi priimus, aga mul polnud gaasi ja mul ununes seda osta õigel ajal, pidin kaasa võtma suure suure gaasiballooni, mis kaalus nii 10 kg. Pole just lihtne asi mida matkal kaasas vedaga aga oli ju vaja. Niisiis asusime teele. Katherine Gorges on kokku vist 13 - 14 gorge ehk kanjonit.


Üheks ilusamaks on liblika kanjon. Ilm oli väga väga kuum ja igal pool oli väga väga kuiv, kuid liblika kanjon on selline troopiline koht. Veidi varjus ja niiske, nii et isegi tol väga kuumal ajal oli seal väga roheline ja oi oi kui palju liblikaid. Kõndisid mööda teed ja sadu sadu liblikaid tõusis õhku ja lendles sinu ümber. Väga maagiline koht.



Ma lootsin väga kanjoni serval kõndida enamus ajast, et näha rohkem, aga kahjuks polnud see võimalik. Kuna kanjoni vahel on lõhe, et lõhet ületada, tuleb ju edasi tagasi väga pikk maa maha käia. Polnud selleks suuteline, sest nii palav oli. Jõime küll nii palju vett kui saime, aga silme ees hakkas ikka veidi virvendama. Aeg ajalt pidi varju minema, õigemini me läksimegi peaaegu alati, kui me mingit varju leidsime, sest ega neid kohti väga palju polnud.

Kuumust oli kusagil 38 kraadi. Ja vesi maitses väga hästi. Alguses oli iga 4-5 km tagant üks veetünn, aga hiljem polnud enam ühtegi ja siis pidi kokku hoidma päris kõvasti. Jõudsime ikka õigesse kohta välja, milleks oli Smithi kalju. See on selline täiesti eraldi seisev suur kivilahmakas keset jõge. Kummaline.



Lõime oma laagriplatsi üles sellesama kivi lähedale. Kärestikulisest kohast sai värsket külma vett ning saime nautida kaunist päikeseloojangut ja värvide mängu nendel punastel suurtel kivilahmakatel.



Tegime mõnusa õhtusöögi ja nautise suurt tähistaevast mõnusa veiniklaasi ääres. Ilus koht, väga ilus. Järgmine päev tuli sama teed tagasi minna. Lõpus ei suutnud vastu panna ja läksime esimesse kanjoni, sest nii palav oli ja suplus virvendas silme ees kogu aeg. Lõpuks kui vette sai, tõusis aurupilv üle pea. Nii palav oli lihtsalt. Aga meeldejääv matk :)


Tahaksin väga siin veel igal pool matkata, aga aega pole viimasel ajal eriti. Nüüdseks on siin kätte jõudnud vihmahooaeg. Ootasin seda tegelikult päris huviga. Kui me Juuli lõpus tagasi tulime, siis oli palav. Kusagil septembris läks soojemaks ja soojemaks ja ühel hetkel oli käes build up ehk periood enne vihma, kus iga päev läheb kuumemaks ja kuumemaks, kuni keegi enam seda välja ei kannata ja siis tuleb vihma. Öeldakse, et see on enesetapu hooaeg, sest inimesed ei pea vastu ja lähevad hulluks ja imelikuks jne. Eriti raske oli öösiti, sest mingit õhku ei liigu üldse ja ikka on 28 kraadi sooja öösel ja katsu sa magada. Uuuh esimesed ööd olid väga pikad. Telgi ust ei saa lahti jätta, sest siis tulevad sääsed ja kui kinni on, siis on jälle liiga palav. Nii et higistad kogu öö. Peale paari päev harjus nagu pisut ära, aga väga raske ikkagi. Otsustasime siseruumidesse kolida ja õieti tegime, sest paari päev pärast tuli esimene suurem vihm maha. See on nii, et tuul tõuseb, hakkab hirmsasti välku lööma ja siis tuleb suur suur tugev vihm nagu sein. See ei kesta kaua, aga selle eest paari sekundiga oled läbimärg. Nüüd on nii et ehk korra nädalas tuleb vihma, aga varsti vist hakkab iga päev sadama.



Esialgu mainisin et ma olen nüüd pühendunud tööle. Tõsi ta on, sest reisuraha on vaja koguda. Olen leidnud päris hea võimaluse, kuidas säästa. Nimelt hommikuti kusagil 6 ajal, enne tööle minekut ma koristan hostelit kusagil tund aega. Selle eest on mul elamine peaaegu tasuta, siis käin jooksmas kusagil tunnikese ja peale seda lähen tööle kunstigaleriisse ja kusagil nelja paiku õhtul tavaliselt lähen tööle restorani. Seal ma töötan tavaliselt kuni kella 10-11 õhtul. 2 päeva nädalas pean tegema restoranis ka hommisööki, siis ma pean ärkama kusagil enne 4 veidi. Nii et mõnipäev töötan kusagil 18 tundi päevas ja 70-80 tundi nädalas. Ega ta kerge pole, aga elamine on peaaegu tasuta ja söögid saan enamus ajast restoranist, nii et raha kulub vähe. Kuu aega on mul veel jäänud ja siis läheme tagasi Uus-Meremaale Jaagule külla,
tšu-tšu frei