kuidas teil läheb? Ma loodan, et kevad on jõudnud juba ukse taha ja esimesed linnukesed juba kohal. Meie Jaaguga oleme ka jõudnud omamoodi kevadesse, ehk hetkel oleme jõudnud NT ehk põhja territooriumile, kus on lõppemas vihmaperiood, mis on omamoodi nagu kevad :)
Aga kõigepealt sellest kuidas me siia jõudsime. Nagu eelmine blogipostit võisite aru saada olime Tasmaanias ja sealt edasi viis meie tee Melbourni, kuhu me ei jäänud kauaks. City pressure tuli peale kohe suht ja väiksest maakohast suurlinna jõudes tabab mind alati millegipärast võõrastus pisut, tunne on, et laseks jalga kohe. Liiga palju liiklust ja värki ja kiiret toimetamist. Ma olen ju veidi aeglane ja selline rahulikum tempo on rohkem minu moodi, nii et lasime sealt jalga.
Kuhu siis edasi. No mõtlesime teha kiirelt paar nädalat tööd ja niisiis põrutasime Mildurasse, mis on väga suur farmipiirkond. Sealt saadeti meid edasi sellisse väikesesse kohta nagu Robinvale, mis on imepisike kohake ja kus ei ole MIDAGI teha, nagu depressiivne eesti väikelinn :) Aga meil oli seal päris põnev, no mitte päris aga huvitav ja teistmoodi sellegipoolest. Otsustasime kohe alguses, et hoiame nii palju raha kokku kui võimalik. Saime ka tööle kohe ühte viinamarja istandusse aga seekord ei olnud see mitte veiniviinamari vaid poe oma. Töö käis iga päev ja 10 tunni päevas ja raha eriti palju ei teeninud, ütleks isegi et 2-3 korda vähem miinimumpalgast, aga samas meil ei olnud kulusid ju kaa :) Nimelt otsustasime elada silla all ja mitte minna karavanparki. Leidsime sellise päris mõnusa koha silla all. Ühel pool silda oli NSW osariik ja teisel pool Victoria osariik ja keskel Austraalia suurim jõgi - Murray jõgi ja meie olime seal all täpselt keskel.
Nii me siis elasime. Ja kui niiviisi elada, saad tegelikut aru, kui vähe sul vaja on. Mis siis inimesele vaja on. Tegelikult ainult pisut vett ja peavarju. See on ju tegelikult kõik. Mis juba lisaks tuleb on boonus ja selle on tänapäeva inimene minu meelest kuidagi ära unustanud või kusagile ajusopi tahanurka surunud. Eestis on elu pisut teistmoodi, aga näiteks Austraalia, kus on soe on lihtne hakkama saada. Kui on olemas peavari ja veidi vett, siis saab ju ära elatud küll. Nii me siis ka proovisime. Elasime autos silla all. Jões me käisime ujumas peale tööd, kaldal sai end pestud ja vett peale valatud ja väga bro oli. Gaasipliidiga tegime süüa. Söögiks oli jällegi selline mõnusad kerged road, nagu nt juurvilja supp või tomatisupp. Päeval sõime terve päeva viinamarju, oma paar kilo päevas, nii et lõuna pärast me muret ei tundnud. Nii meil kuluski ehk 10-20 dollarit nädalas söögi peale näkku ja elu oli ilus. Tegime sporti veidi, mängisime malet, jõime teed ja õhtu oligi juba läbi ja öö käes. Pimedas ei ole muidugi midagi teha peale magama minemise. Aga päris mõnus oli elada päikese järgi, jõe ääres, pool metsikult ja hästi odavalt. Tuletas meelde veidi sellist koriluse stiili. Kala me ainult ei saanud järvest ega ka muid loomi metsast, aga ega nii ei olekski väga paha elada. Sest tegelikult jääks ju palju palju vaba aega. Ja tänapäeva inimesel on seda aega ju nii vähe, aga miks? Sest on vaja tööl käia ja raha teenida, eks ta nii on jah.
Igatahes sai meie 2 nädalat seal silla all täis ja me otsustasime, et meile aitab. Et aeg on edasi liikuda ja külmaks läks ka ausalt öeldes, nii et põrutasime minema - troopikasse. Adelaidest Darwinisse oli meie esialgne plaan ja et kulusid vähendada otsustasime võtta peale ka paar teist backerit, kellel oli sama tee. Üheks oli soome tüdruk Mari ja teiseks ameeriklane Eli. Sõitsime siis lõbusalt koos ühe päeva ja siis meie teed läksid lahku, sest see ameerika tüüp sai rusikaga vastu pead, mis oli talle veidi paras ka :) Kultuurilised lahkarvamused, neid ju ikka tekib.
See vahemaa Adelaidest Darwinisse on kusagil 4000 km ja ega me väga palju ei näinud oma teel. Meil oli plaanis igast asju vaadata oma teel, aga auto hakkas meil plõksima ja nii me siis põrutasime nii kiiret kohale kui saime ja oleme siis nüüd siin Katherinis. Aga tee peal meil juhtus ikka midagi põnevat ka. Nimelt siin on hetkel see vihmaperiood ja nii siis oli päris palju teid vahepeal üleujutatud ja see oli päris huvitav ja teistmoodi. Näiteks siin on sellest üks pilt :
Ja ühes kohas oli lausa nii, et vaatasime tükk aega, kas ikka kannatab üle sõita, sest vesi oli ikka päris kõrgel. Mingid neid oma mikrobussiga jäid seal suht hätta, kuna jäid kõige hullemas kohas seisma ja siis see vesi jõuab ju päris kiiresti igale poole. Meie saime siiski kenasti läbi aga Eestis kusagil maanteel sellist vaatepilti väga tihti ei kohta.
