Tere tere,
Ei ole väga usinalt kirjutanud viimasel ajal. Kuidagi unarusse on jäänud nii piltide tegemine, kui ka kirjutamine. Austraalias olles oli päris palju tööd ja tegemisi ning nüüd on mul pisut aega ehk pikutamise kõrvalt :)
Kusagil kuu aega tagasi oli Eestis jaanipäev ja siin enamik inimesi seda ei tähista. Ehk siin talve pööripäev, enamike jaoks on see siiski lihtsalt tavaline päev, aga mitte Luke pere jaoks.
Luke, kellest siin eelmine kord ka juttu oli, korraldab iga aasta Speargrassi festivali. Ehk talvepööripäev. Kokku tulevad kõik tema sõbrad ja tuttavad, ning pidu kestab kolm päeva. Mul oli ka õnn sinna sattuda, küll üheks õhtuks ainult, aga minu jaoks olulisel õhtul, ehk Jaanipäeval.
Sõitsime trooperi tagaistemel koos Manueliga. Manuel on aborigeen, kes töötab Petrena ja Alexi jaoks. Üles on ta kasvanud bushis ehk siis metsas ning valget inimest nägi ta kusagilt 10-selt. Koolis ta käis ühe päeva ning tal puudub kirjaoskus, kuid maalida ning muid asju nagu odaga küttida känguruid oskab ta küll ja seda ta on nõus väikse tasu eest paljudele turistidele ka demonstreerima. Ta on üsna kirglik oma kultuuri suhtes ja jagab seda hea meelega ka ülejäänud maailmaga.
Tänapäeva aborigeen - töökoha ja kellaga
Manuel on siiski väga tore mees ja haruldane aborigeenide seas. Ta ei joo ega suitseta ning hoolitseb hästi oma pere eest. Seekord läksime koos Jaanipäevale. Manuelil oli kokkulepe Lukega, et ta teeb väikese show külalistele. Nimelt oli tal kaasas firesticks ehk tule tegemiseks vajalikud puupulgad.
Jõudsime Luke poole, tee sinna oli pisut metsik nagu ikka. Korralik outback. Võtsin kaasa veidi sushit jagamiseks, sest igal külalisel oli palutud midagi kaasa tuua, et seda teistega jagada. Kohal oli minu jaoks uskumatult suur hulk inimesi, nii umbes 60. Hästi palju lapsi, karvalisi ja sulelisi ning kõigil oli juba söömine käsil. Potid pannid olid igal pool suure hulga toiduga, siga oli vardasse aetud ning igalt poolt kostis naeru ja rõõmsalt lobisemist. Võtsime ka istet ning lasime toidul hea maitsa.
Üsna peagi läks pimedaks ning programm võis alata. Kogunesime kõik ümber billabongi ehk siis eesti keeles tiik. Tiigis elas ka väike krokodill kes inimesi veel ei söönud :)
Ootasime, et mis siis nüüd juhtub. Manuel ilmus teisele poole tiiki ning viipas käega Lukele tervituseks. Raske oli jutust aru saada, aga dialoog oli umbes selline, et hei sõber ole hea aita tuli üles saada, naine ja lapsed tahavad sooja toitu. Nii nad maha istusid ning Manuel võttis välja oma "firestickid". Üks asetetakse maha ning teine asetatakse selle peale väikesse auku. Käte vahel väga kiiresti hõõrudes tekib pisike söe tükike, mis kallutatakse heinatuti sisse ja peale puhudes ongi tuli varsti käte vahel. Nii et peagi nägime tossu tulemas ja ei möödunud kaua kui tuli oligi üleval. Tule asemelt oli tõmmatud nöör üle tiigi, nii et tasapisi selle tulajuga liikus üle tiigi - tiigi keskele kus asus suur parv, mis ühel hetkel suure leegi põlema hakkas
Jaanituli kesest tiiki :)
Peale seda kenat tseremooniat olid lisaks väga paljudel oma tehtud laevuke puukoorest. Laevukese keskele asetati väike küünal ning laevuke lükati samuti tiigi keskele ulpima. Laevukesi oli palju ning tegevus ise väga mõnus ja eriline
laevukeste tseremoonia
Peale seda toredat tegevust liikusime koos lava äärde. Nimelt oli kavas talendiprogramm, ehk igaüks kes soovis või tahtis astus ette väikse kava, laulu või looga. Väga vaba ning toetav õhkkond, no stress.
Esinejaid oli nii noori kui vanu. Ühel mehel oli näiteks kaasas Sveitsi (ma ei saa shurikut kirjutada) trumm. Väga erilise häälega. Nagu kaks suurt wok panni kokku pandud, ning väikse haamriga äärtele toksides tuli kuuldavala mõnus kellukese helin. Helin kajas kaua ning nõnda koos tugevamaid ja nõrgemaid kokku mängides tekkis väga huvitav kompsitsioon.
laval käib hoogne esinemine
Minu lemmikuks oli siiski üks teine härra, kes esines minu jaoks uuel viisil. Paljude jaoks vist ei ole see väga uudne, aga ma polnud enne kuulnud sellist varianti. Nimelt too esinejal oli kaasas üks masin, mis salvestas häält ja selle hääle sai kordama panna. Nii võib olla 5 erineva hääle, häälitsuse puhul. Ta ei kasutanud mingeid muid instrumente. Ta alustas, et laulis ühe rea, salvestas selle, laulis uuesti samal ajal koos eelneva salvestisega ja uuesti ja uuesti ning siis oli tunne, et nt 5 inimest laulab seda rida samal ajal. Ta jättis selle taustaks mängima ja võttis siis uue hääle, näiteks pomm pomm ja järgmisena midagi muud. Ja nõnda kombineerides tuli tulemus väga eriline. Näiteks üks lugu oli jalgratta matkast. Kuna ta oli samal ajal ka teel ümber austraalia jalgrattaga, siis esitaks ta väga elavalt kuidas veoautod mööda sõidavad suurel kiirusel, kängurulaibad teeääri kaunistavad ning maantee jookseb silmapiiri taha. Kogu laulu sisustas ta igasugu häälte ja häälitsustega. Väga äge.
Ühel tehkel tuli meil tagasi pöörduda kodu poole, et minna järgmine päev tööle. Oh no! Aga mis seal ikka.
Järgmine nädal ka ju ees ja järgmisel nädal toimus Territory Day ehk eesti päraselt Vabariigi aastapäev. Territory Day on 1 Juulil. Sel päeval tunnistas Austraalia NT ehk põhja-territooriumi kui eraldi seisvat riigi osa, oma seaduste ja poliitikutega jne. Sel päeva puhul on neil kombeks rakette taevasse lasta. See on ka ainuke aeg, mil tohib paugutada väikeste rakettide jms asjadega. Nii et aborigeenid ja ka austraallased ise võtavad sellest loomulikult fanaatilselt osa. Eriti aborigeeni põnnid, paugud kostavad päev otsa igalt poolt. Suht sama nagu uue aasta algus lasnamäel. Igatahes põhiüritus toimus tol õhtul kell 6 suurel jalgpalli staadionil, kus Katherine linn igal aastal esitles linna tulevärki. Läksime koos Petrena kohale ja tulevärk oli tõesti võimas. Üks ilusamaid mida ma näinud olen. Kuu säras taevas ning kogu tulevärk toimus kuu taustal. Tulevärk oli umbes 15 minutit ja ikka vägev. Panen siia mõned pildid
Ühel päeval tuli Coco mulle hommikul vastu ja ütles - vaata kelle ma leidsin. Selja tagant jooksul suure hooga välja üks armas kutsu ja hüppas üles ja alla püüdes nahast välja pugeda. Üli sõbralik vennake oli. Coco ütles, et ta proovis ta eest jalga lasta, aga koer lihtsalt keeldus teda maha jätmast, nii ta kaasa tuligi. Kõik oli koerast sisse võetud ning koer tundis end väga hästi, lastes end silitada igal ühel.
Ma polnud ühtegi koera tükk aega jalutama viinud, ning too koer nägi välja peaaegu nagu Kan-ki. Nii et viisin ta jõe äärde jalutama. Ta käitus ja kuulas sõna üli hästi, kuigi tundus olevat alles väga noor koer.
Ilma rihmata püsis väga hästi kõrval ning ei jooksnud isegi siis ära, kui paar koera veidi eemal teda hüüdes haugatasid. Väga kuulelik sellike. Õhtul sai ta preemiaks Cocolt suure tüki ilusat liha, mida isegi mina ei raatsi endale otsa. Liiga kallis. Õhtul võtsin ta oma telgi juurde, kus ühel hetkel ta arvas, et hea on ikka telki sisse magama tulla. Nii et magas mu jalutsis, see liha muidugi ajas ta jubedamalt gaasitama, ning pani mu kannatuse ikka tõsiselt proovile. Hommikul ütles ta kõigile ilusti tere, sõi veel natuke ning meil oli plaan Cocoga ta viia koerte varjupaikka, et ehk omanik tuleb otsib ta üles. Kui värava lahti tegima, ütles kutsu auh auh ja läinud ta oligi, ilma et kellegil mingit võimalust oleks olnud :) Järgmiste lollikeste juurde :)
Viimased nädalad läksid väga kiirelt kuna galerii avas kunstinäituse, ning sellega oli palju tööd ja lõpus läheb kõigi asjadega alati veidi kiireks, aga kõik sai tehtud ja tuligi päev, mil ma võtsin oma paar asja ja läksin bussi peale (seekord) ning teel Bali poole olin ma jälle ...
rukilille dreamingut nokitsedes
