Veidikene pilte

Hei,

mõtlesin seekord mitte väga pikka juttu teha.
Queenstowni kõrval on selline väiksem kohake nagu Wanaka. Paljud isegi eelistavad seda Queenstownile, kuna vaiksem, väiksem ning fantastilised kohad ümberringi. Avastasin ise ka täna neid kohti, mis jäid tee peale ja mis ma leidsin Wanaka ümbruses. Kohti on palju ja jõudsin ainult paari aga jah tõesti, fantastiline :)

Kõigepealt vaade kodust

siis,

vaade tee pealt, üks mu lemmik kohti

wanaka iganädalane turg

Diamond lake walk

hõljumas maa ja taeva vahel

lõpuks tipus

siis jälle alla


kodu poole tagasi

Queenstownis käib viimasel ajal vilgas elu

sadamakai

ja

kaubatänav

ilusat nädalat kõigile

M

pisut ootamatu nädalavahetus

Tere,

kuidas teil läheb? Tänan, minul läheb ka kenasti. Nüüdseks istun kenasti laua taga, päike paistab aknast sisse ja mõnus tuuleke liigutab oksi akna taga, mmm

vaade toaaknast hetkel :)

Päevad liiguvad kiiresti ja samas aeglaselt. Vaadates paar päeva tagasi toimunule, tundub see kauges minevikus olevat ja nagu mitte minuga juhtunud, vaid hoopis kellegi teisega. Halb on unenenud ja meelde on jäänud erksam pool. Inimene on looduse poolt ikka perfektsuseni viimistletud nagu ka paljud teised elusolendid ja miks mitte ka taimed ja puud. Ürgsed Jurassic Parki metsad - uuuuh sinna me läheme täna :)

Surnud mehe mets

Algas see siis kõik sellega, et Nicolas (see mu prantslasest sõber) otsustas siis lahkuda Queenstownist ja minna uurida veidi Fjordländi ehk Milford Soundi ja selle ümbrust. Seda piirkonda peetakse kaunemaks Uus-Meremaa piirkonnaks. Otsustasin igal juhul kaasa minna, et ka pisut aimu saada sellest kandist.

vaade Queenstowni ümber olevale Wakatipu järvele

Tee kulges pikkamisi mööda Waikatipu järve, mööda lõuna-saare alumist osa, kuni kauni Te Anauni välja. Te Anau on väike kohake enne Milford Soundi. Milford Sound on siis üks kaunemaid fjordlandi kohti, kuhu läheb hästi palju paate, suuri ja väikeseid ning loomulikult ka hästi palju turiste (tuhandeid iga päev). Meie sinna ei läinud, see jääb ehk teiseks korraks, vaid alustasime lihtsalt selle ümbruskonna uurimisega. Üheks minu eesmärgiks oli jõuda Lake Mariani juurde, mis on pisut enne Milford Soundi. Olin kuulnud, et see on kaunis kaunis koht. Ja tõesti nii ka oli.

Lake Mariani raja alguses jookseb kaunis oja mööda mäenõlva alla. Olin tükk aega lummatud sellest kaunist kohast, sest Eestis sellist kohta tegelikult ei ole.



Mets mis Lake Mariani järveni viis oli ka lummavalt roheline ning ergas. Kõik puud, oksad ning ka kivid olid kaetud paksu rohelise samba kihiga ning jätsid sellise mõnusa ja ürgse mulje. Paljud puud tundusid mingite loomade või lindude kujuna ning avastamist leidus palju. Ehk see pilt Nicolasest aitab aru saada millest ma räägin:


Päike paistis läbi suurte sõnajalgade, mida on siin Uus-Meremaal igal pool. Sõnajalg on Uus-Meremaa üheks sümboliks ja sõnajala oksa kujutis on ka paljudel tuntud kaubamärkidel. Igal pildid, kaelaehtel või suveniiril on ka tihti just sõnajalgu kujutatud ja ma ei imesta, sest tegelikult on nad võimsad ja ilusad.


Kuigi tee üles mäkke Mariani järve äärde polnud nii järsk, leemendasime juba varsti mõlemad päris tõsiselt. Peamine põhjus oli niiskus, kuigi ilm ei olnud üldse väga palav. Me ka arutlesime selle üle, et miks siin see niiskus nii suur on. Jõudsime järeldusele, et mööda seda lääneosa liiguvad erilised õhuvoolud tulles kusagil Abel Tasmani kandist ning olles nii lähedal rannikule on selline niiske kliima mõistetav. Seetõttu ka kõik need puud ja taimed nii erinevad võrreldes näiteks Queenstowniga.

Jõudsime järveni ja kuigi ilm oli pisut pilves oli see vaatepilt siiski võimas. Alguses silm ei seleta, aga tegelikult on igal pool suured waterfallid ehk joad või purskkaevud või mis iganes nad on. Sest vett pritsib sealt kõvasti ja neid on vähemalt 20-30 tk.

Lake Marian

Nii me siis vaatasime seda kaunist vaadet kivi pealt ning otsustasime ühte neist waterfallidest ka lähemalt uurida. Muidugi kõige lähemat. Ilus oli ta küll:



Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tahtsin seda veel lähemalt näha, niisiis ronisin lähemale, vaata kas leiad mind üles siit pildilt :)



Seal oli täpselt selline paras koht, kus end mõnusa veejoa all karastada, eks ma seda natuke tegin ka, aga õiget dušš peab ootama järgmist korda.

Tagasi tulles sattusin veel ühte sürri kohta, kus puud ja põõsad olid väga imelikku värvi ja imelikku kuju ka:

sellist värvi puud olidKI

Jõudsime kenasti tagasi õigeks ajaks, sest peatselt hakkas tibutama vihma ja see ei lakanudki järgmise hommikuni. Sadas öö läbi ning telkimisest ei tulnud midagi välja. Magasime öö autos ning mul oli plaan valmis mõeldud järgmiseks päevaks.

Alustasin mööda väikest rada hollyfordi juurest ja tahtsin
jõuda Paradise

Nimelt paari kilomeetri kauguselt Lake Marianist algas matkarada, mis viis üles Routeburni rajani. See on üks kuulsamaid radu Uus-Meremaal. Otustasin lihtsalt keskelt seda veidi lõigata ning päev otsa kiires kõnnis jõuda välja teisele poole mäge, Glenorchy kanti. Sealt on Queenstowni 50 km ja päris tihe liiklus, nii et lootsin küüti saada. Nicolas pidi mingi osa rajast minuga kaasa tegema ja siis väikse ringiga algpunkti tagasi jõudma. Tal oli plaan kusagil nädal veeta seal kandis, mis on mõistlik mõte. Mul oli aga vaja jõuda tagasi Queenstowni.

Niisiis oli hommik peagi käes. Tibutas endiselt, igal pool tilkus ja maas olid suured lombid. Kiire hommikusöök ja sõitsime siis rada otsima. See oligi paar kilomeetrit eemal ning algus oli päris hirmuäratav. Matkaraja alguses oli suur 5 meetrine lomp, kust kuiva jalaga läbi saada ei olnud võimalik. Mina alustasin ning paari suure plärtsuga olin teisel pool. Nicolas vaatas mind, lompi ning seda halli tilkuvat taevast peakohal ja teatas, et mina ei tule. No way! Nii me siis seisime teineteisel pool lompi vaatasime üksteisele otsa ja tõdesime, et see vist on hüvastijätt. Mina jään siia poole suurt lompi, tema jääb teiselepoole ja ehk kunagi kohtume taas Nicolas:

Jälle nägemiseni Nicolas

Pöörasin ümber ning minu ees seisis silt - Dead Mans walk ehk " surnud mehe matk". Kohendasin oma väikest seljakotti (milles oli ühe päeva toit ning paar pükse) ning tõdesin, et täna ma vist koju ei jõua. Sest silt näitas, et see rajaosa on 5 tundi. Ülejäänud kaarti vaadates oli see aga vaid väike osa. Kus ma küll täna magan ? - hmm. See saab keeruline olema.
Astusin udusesse tilkuvasse metsa. Kõik oli väga niiske, märg ja kleepuv aga samas väga roheline. Astusin edasi, tihti viis tee läbi suurte ojade, kus vesi kippus juba üle põlve tulema. Varsti muutus rada päris märjaks, ehk matkarada ise oligi üks suur oja. Mingi hetk ei olnud enam vahet, kui sügavasse lompi sa astusid, sest jalad olid juba nii märjad, et vahet enam polnud. Vihma muudkui tibutas, aga üks hetk muutus see kõik nõiduslikuks, mis mulle meeldis väga. Suured vanad puud, tumedad varjud ning ürgsed ürgsed kohad.



Mõned kohad olid lausa kaetud ämblikuvõrkudega. Neid oli igal pool - suured, väiksed, keskmised koos sadade pärlitega oma niitide otsas. Ämblikud ise pole siin mürgised ning usse ka siin pole. Siin polegi midagi, mis võiks inimesele liiga teha. Ainult vaata ja imesta:



Tee läks muudki üles ja üles ja üles ja oli väsitav. Vahepeal puhkasin mõnes kohas, tegin mõne pildi:


Kohati tuli päike korraks välja ja siis kõik kohad aurasid ning silmaga oli näha kust see niiskus tuleb:



Ahjaa, mul on nüüd üks väike Canoni kaamera, mille sain hästi soodsa hinnaga. Nii et mul oli pildistamislusti natuke jälle :)


Üks hetk olin tilkuvast metsast väljas ning Routeburni raja peal. See rada oli väga lihtne sillutatud tee võrreldes sellega kust ma tulin. Kahju oli ainult see, et midagi ei näinud. Vahepeal nägin veidi sinist taevast ja sain lootust, et ehk kogu see udu kaob ja mul tekib võimalus näha neid mägesid ja orgusid selle uduloori all.

Mu näost on võimalik välja lugeda mis ma
neist pilvedest arvan

Sammusin edasi ja järsku vaatan, et helikopter maandub minust vaid 100 meetri kaugusel künka taga. Hmmm, mis siis nüüd. Jõudsin väikse hütini, kus oli päris palju inimesi. Küsisin, et mis toimub. Tuli välja, et osa rajast on kinni pandud laviiniohu tõttu. Kusagil 1 km osa ja edasi jala minna ei saa. Vaid helikopteriga ja ega see tasuta ei ole. Ma kardan, et siin on lihtsalt suurfirmad veidi mängus, kes müüvad oma matku 20000 kr ja nii. Rikastel on siis võimalus kasutada seda helikopterit ja häid majutustingimusi jne. Rada ise on ju tasuta tegelikult kõigile. Ainult kui läbi ei saa - hmmm. Siis maksa või mine tagasi.


No ma siis läksin tagasi, enne sai veel pilk peale visatud järvele, mis seal oli. Udu hakkas juba hajuma ja andis lootust :)

Läksin siin tagasi, seekord mööda Routeburni rada. Udu hajus tasapisi ning minu silme ees tükk haaval ilmus fantasiline vaade allolevale orule ning mägedele. Puhkasin päris mitmes kohas pikalt ja nautisin lihtsalt vaadet. Seda rada ei olegi vist teisiti mõtet läbida. Peab aega olema ja tavaliselt vähemalt 3 päeva on selleks ettenähtud. Minul oli aga ainult üks päev, nii et pidin edasi tõttama.

Vaade ülevalt Lake MacKenziele

vaade rajalt ümberkaudsetele mägedele

Jõudsin alla järveni ning puhkasin veidi sealse hüti juures. Need hütid ei ole tegelt hütid vaid päris korralikud majad, koos duššide, wc, korralike naride ning pliitide ja köögiga. Nii et tipp topp kohad.

vaade Mackenzie järve äärest

Tagasitee läks kiires sammus, kuid teele jäi muidugi palju fantastilisi vaateid. Üks koht kindlasti siiski väärib ära märkimist. Nimelt kusagil poole tee peal on tohutult suur waterfall ning matkarada läheb otse selle alt läbi. On võimalik minna ka väikese ringiga, kuid palju põnevad on minna läbi selle alt. Rada läks ikka väga lähedalt mööda, ehk üks hetk avastad end tohutu suure tuule ja vihma käest ning siis hakkab kiire. Matkaraja sildid kipuvad vaateväljast kaduma, kuna ei näe ju midagi ja niisiis sajatuste ja kiljatuste saatel sebitakse seal ringi paar minutit ja jõutakse kirumise saatel teisele poole. Üleni tilkudes jääb üle vaid naeratada ja ohata, ohh see oli päris mõnus karastus. Olles seal kõige keskel tekib ka vaade, kus suur vikerkaar paistab otse selle joa jalamil, kuid et sellest pilti teha, peab küll veekindel kaamera olema. Minule jäi seekord lihtsalt suur silmarõõm :)



Hästi palju ojasid, ilusaid rohelisi metsaaluseid ning kauneid vaateid on tõesti sellel rajal. Eks seda peetaksegi üheks ilusamaks jalutuskäiguks maailmas. Minul ehk õnnestub see veel üks kord läbida, kui ilmad soojemad on ja aega rohkem.


Mina jõudsin ilusti teepeale, õhtu oli juba käes ja varjud väga pikad. Hääletasin ning sain tagasi Te Anausse, kuhu sain ka öömajale. Järgmine päev kulges hääletades, vihmas, tuules ning üksikutel teedel. Aega läks, aga koju jõudsin ja rõõm sooja söögi ning oma voodi ja padja üle olid ületamatud. See oli nagu jõulud umbes :)

nädalavahetus skippers canyonis

Tervitus,

samal ajal kui teil hakkab esimene lumekiht maha tulema, on meil siin kevad täies hoos. Kõikjal on õied, pungad ja päikesepaiste :)
See teeb tuju heaks ja nädalavahetusel on võimatu kodus istuda nelja seina vahel, vähemalt minu jaoks. Nii ma olengi viimased nädalavahetused kõik kusagil looduses veetnud, millest mu hing on pikalt puudust tundnud.

See nädalavahetus siis otsustasime minna koos oma sõbra Nicolasega (prantslane) kuhugi linn lähedusse kuid huvitavasse kohta. Vaatasime kaarti siit ja sealt ning ainult üks koht vastas meie kriteeriumitele - see oli Skippers canyon.



Skippers Canyon on vana kullakaevandus, mis sai oma nime Malcolm “Skipper” Duncan järgi, kes oli iirlane ja kes avatas esimesena kulda ühes selle kanjoni jõekäärus. Loomulikult tuli sinna palju kullaotsijaid juurde, kuid see ei olnud kunagi suur ega ka populaarne koht. Esimene koht kust tavaliselt läbi tullakse on põrguvärv, sest see tähendas kaevandajatele põrgutööd, mis neid ees ootas ja teine värav on taevavärvav, ehk esimene värav kui tulla põrgutöölt, ees ootamas baar, naised ja viin.

-nicolas taevavärava otsas

Tee mis sinna viib on selline hästi käänuline kruusatee, mille serv vaatab otse alla kuristikku. Nii et algajatel ei soovitata seal sõita. Samas tee oli üsna hea korras ning tava eestlase mitte midagi väga erilist. Sõitsime ja vaatasime hunnituid vaated käänulisele jõele ning valgete mäe tippudele selle taustal.


Tee lõppes ära ühel hetkel ning avastasime end kohas, kus oli mõnus jõekäär. Mäekünkal oli üks vana kuur, kus seisid sellised mõnusad pehmed vanad tugitoolid. Nicolasel tekkis kohe mõttevälgatus ning peagi polnud need toolid enam seal vaid:


Loomulikult meiegi nende toolide peal, avasime mõned õllepudelid, jälgisime vetevoolu ning viskasime nalja. Vahepeal kimas meist mööda ka paar kiirpaati, mis on siin hästi populaarsed. Mulle endale tundus, et enamik neist oleks tahtnud olla meie asemel seal paadis :) haa



Viimasel ajal mulle meeldib kasulik või põnev asi ühendada meeldivaga. Ehk kui kaua sa seal tugitoolis ikka istuda jaksad. Niisiis mida teha sellises imekaunis kohas. Hmm, äkki ehitaks väikse paadi? Mõeldud tehtud, meil oli väike võistlus Nicolasega. Kes ehitab kiirema paadi. Leidsime kuurist paar palgijuppi, kivide abil saime paar naela ka sealt välja taotud, jagasime palgid ära ja ehitamine läks lahti. Lõbus lõbus oli.
Minu oma on siin:


Nicolase oma on siin:



Viskasime siis mõlemad korraga vette, kuid minu oma jäi kusagile kinni veidiks ajaks ja Nicolase aga lendas sajaga, nii et au ja võit kuulusid see kord temale :) Aga rõõm oli mõlemapoolne.



Sõitsime tagasi ning leidsime ühe eriti ilusa vaatega koha, kus istusime veidi, mängime veidi backgammonit ning unistasime, et oo kui ägedad mäed siin ikka on. Vaata kas või seda seal:

see tervatatipuline mis paistab

Sinna otsa oleks äge ronida. Sealt on kindlasti fantastiline vaade. Hmm äkki me peaks siis homme sinna minema, why not?

Niisiis pühapäev, ärkasime vara ning seekord võtsime kaasa ka Santiago (kes on Mehhikost). Meie ametlik fotograaf :)
Eelmisel päeval jälgisime teed, ning leidsime et väike matkarada läheb selle mäe jalamile, kust saaks hakata üles ronima. Alustasime oma teed sellelt rajalt ning astusime reipalt. Ehk liigagi reipalt, sest me põrutasime õigest kohast mööda. Kusagilt kõrgelt on hea asju vaadata, kõik on nagu peopesa peal, aga olles ise seal all ei saa enam nii täpselt aru kus see õige koht on. Nii me siis põrutasime ikka päris pikalt mööda, oodates kogu aeg, kus on see õige koht. Lõpuks olime vast juba 5-6 km liiga pikalt kõndinud ja tagasitee tundus väga pikk, autoni vähemalt 7-8 km. Niisiis hääletasin, sain autoni võtsin sõbrad peale ja seekord peatusime õiges kohas. Nüüdseks olid kõik juba nii väsinud ja vingusid vaadates mäge, et õu nõu. Sinna me küll ei jõua iial kohale. Aga ma pressisin ikka peale et pole siin hull midagi. Alustasime siis oma tõusu. Mäele sai läheneda kahelt poolt, vasakult ja paremalt. Me alustasime paremalt, mis pärast selgus oli vale pool ehk 2X pikem pool. No ega me seda tol hetkel teadnud. Eks see mägi läks päris järsult üles nagu mäed ikka alguses, kuid peale poolt tundi ronimist oli meil vähemalt siht silme ees, ehk nägime kuhu me jõuda tahame.

siin taustal on siis näha see tipp kuhu jõuda tahtsime,
aga otse minna ei saanud, vaid pidime minema üles ja siis
mööda kaart jälle alla

Ja vaadates nüüd et kuidas me sinna saame, see oli päris masendav. Pidime ronima umbes sama kõrge mäe otsa nagu see kuhu me ronida tahtsime, tulema alla ning siis ületama kuru, paar kivisemat kaljunukki ja lõpuks oleksime kohal. See oli nagu Mount Doomi ületamine. Raske aga võimalik. Meie teid lõbustasid vanade lammaste ja sokkude korjused ja pealuud, eriti Santiago

santiago oma sokupeaga

Lambad üldse olid kõik need mäed risti ja läbi käinud ning lamba rajakesi oli igal pool .Väga palju aitasid need kaasa, sest kui lammas sealt läbi sai, siis miks ei peaks meiegi saama. Vahepeal oli paar raskemat kohta ja paar kohta kus oli väga libe, kuid lõpuks me jõudsime oma sihtmärgini ning olimegi mäe tipul. Oli väga hea tunne küll. Mäe vallutamine on alati selline kahe otsaga asi - üles tulla on raske ja alla minek on ka väga raske, tihti palju ohtlikumgi. Aga kõik see asi on seda väärt.



Selle mäe otsas oli meie challengiks lennukid. Ehk kui eelmisel päeval me tegime paadid, siis seekord tegime paberist lennukid. Ehk kelle lennuk lendab kõige kaugemale. No mis te arvate. Prantslane genereeris seal jälle mingi ulme lennuki valmis, mis sõna otses mõttes tõusis ainult kõrgemale kogu aeg, samal ajal kui meie omad (minu oma oli Kalewipoegg) otse sügaviku poole tormasid.


Allaminek polnud sugugi nii kerge nagu arvata võis. Igal pool oli väga tihe võsa, kus leidus palju põõsaid ja puid mille oksad olid väga tervate küünistega. Lambateed aitasid meid kõige raskemates kohtades jällegi ning lõpuks olime all, oma auto juures ning kodutee oli mõnus ja kodus ootas tekk ja padi :9 mmmmm