nädalavahetus skippers canyonis

Tervitus,

samal ajal kui teil hakkab esimene lumekiht maha tulema, on meil siin kevad täies hoos. Kõikjal on õied, pungad ja päikesepaiste :)
See teeb tuju heaks ja nädalavahetusel on võimatu kodus istuda nelja seina vahel, vähemalt minu jaoks. Nii ma olengi viimased nädalavahetused kõik kusagil looduses veetnud, millest mu hing on pikalt puudust tundnud.

See nädalavahetus siis otsustasime minna koos oma sõbra Nicolasega (prantslane) kuhugi linn lähedusse kuid huvitavasse kohta. Vaatasime kaarti siit ja sealt ning ainult üks koht vastas meie kriteeriumitele - see oli Skippers canyon.



Skippers Canyon on vana kullakaevandus, mis sai oma nime Malcolm “Skipper” Duncan järgi, kes oli iirlane ja kes avatas esimesena kulda ühes selle kanjoni jõekäärus. Loomulikult tuli sinna palju kullaotsijaid juurde, kuid see ei olnud kunagi suur ega ka populaarne koht. Esimene koht kust tavaliselt läbi tullakse on põrguvärv, sest see tähendas kaevandajatele põrgutööd, mis neid ees ootas ja teine värav on taevavärvav, ehk esimene värav kui tulla põrgutöölt, ees ootamas baar, naised ja viin.

-nicolas taevavärava otsas

Tee mis sinna viib on selline hästi käänuline kruusatee, mille serv vaatab otse alla kuristikku. Nii et algajatel ei soovitata seal sõita. Samas tee oli üsna hea korras ning tava eestlase mitte midagi väga erilist. Sõitsime ja vaatasime hunnituid vaated käänulisele jõele ning valgete mäe tippudele selle taustal.


Tee lõppes ära ühel hetkel ning avastasime end kohas, kus oli mõnus jõekäär. Mäekünkal oli üks vana kuur, kus seisid sellised mõnusad pehmed vanad tugitoolid. Nicolasel tekkis kohe mõttevälgatus ning peagi polnud need toolid enam seal vaid:


Loomulikult meiegi nende toolide peal, avasime mõned õllepudelid, jälgisime vetevoolu ning viskasime nalja. Vahepeal kimas meist mööda ka paar kiirpaati, mis on siin hästi populaarsed. Mulle endale tundus, et enamik neist oleks tahtnud olla meie asemel seal paadis :) haa



Viimasel ajal mulle meeldib kasulik või põnev asi ühendada meeldivaga. Ehk kui kaua sa seal tugitoolis ikka istuda jaksad. Niisiis mida teha sellises imekaunis kohas. Hmm, äkki ehitaks väikse paadi? Mõeldud tehtud, meil oli väike võistlus Nicolasega. Kes ehitab kiirema paadi. Leidsime kuurist paar palgijuppi, kivide abil saime paar naela ka sealt välja taotud, jagasime palgid ära ja ehitamine läks lahti. Lõbus lõbus oli.
Minu oma on siin:


Nicolase oma on siin:



Viskasime siis mõlemad korraga vette, kuid minu oma jäi kusagile kinni veidiks ajaks ja Nicolase aga lendas sajaga, nii et au ja võit kuulusid see kord temale :) Aga rõõm oli mõlemapoolne.



Sõitsime tagasi ning leidsime ühe eriti ilusa vaatega koha, kus istusime veidi, mängime veidi backgammonit ning unistasime, et oo kui ägedad mäed siin ikka on. Vaata kas või seda seal:

see tervatatipuline mis paistab

Sinna otsa oleks äge ronida. Sealt on kindlasti fantastiline vaade. Hmm äkki me peaks siis homme sinna minema, why not?

Niisiis pühapäev, ärkasime vara ning seekord võtsime kaasa ka Santiago (kes on Mehhikost). Meie ametlik fotograaf :)
Eelmisel päeval jälgisime teed, ning leidsime et väike matkarada läheb selle mäe jalamile, kust saaks hakata üles ronima. Alustasime oma teed sellelt rajalt ning astusime reipalt. Ehk liigagi reipalt, sest me põrutasime õigest kohast mööda. Kusagilt kõrgelt on hea asju vaadata, kõik on nagu peopesa peal, aga olles ise seal all ei saa enam nii täpselt aru kus see õige koht on. Nii me siis põrutasime ikka päris pikalt mööda, oodates kogu aeg, kus on see õige koht. Lõpuks olime vast juba 5-6 km liiga pikalt kõndinud ja tagasitee tundus väga pikk, autoni vähemalt 7-8 km. Niisiis hääletasin, sain autoni võtsin sõbrad peale ja seekord peatusime õiges kohas. Nüüdseks olid kõik juba nii väsinud ja vingusid vaadates mäge, et õu nõu. Sinna me küll ei jõua iial kohale. Aga ma pressisin ikka peale et pole siin hull midagi. Alustasime siis oma tõusu. Mäele sai läheneda kahelt poolt, vasakult ja paremalt. Me alustasime paremalt, mis pärast selgus oli vale pool ehk 2X pikem pool. No ega me seda tol hetkel teadnud. Eks see mägi läks päris järsult üles nagu mäed ikka alguses, kuid peale poolt tundi ronimist oli meil vähemalt siht silme ees, ehk nägime kuhu me jõuda tahame.

siin taustal on siis näha see tipp kuhu jõuda tahtsime,
aga otse minna ei saanud, vaid pidime minema üles ja siis
mööda kaart jälle alla

Ja vaadates nüüd et kuidas me sinna saame, see oli päris masendav. Pidime ronima umbes sama kõrge mäe otsa nagu see kuhu me ronida tahtsime, tulema alla ning siis ületama kuru, paar kivisemat kaljunukki ja lõpuks oleksime kohal. See oli nagu Mount Doomi ületamine. Raske aga võimalik. Meie teid lõbustasid vanade lammaste ja sokkude korjused ja pealuud, eriti Santiago

santiago oma sokupeaga

Lambad üldse olid kõik need mäed risti ja läbi käinud ning lamba rajakesi oli igal pool .Väga palju aitasid need kaasa, sest kui lammas sealt läbi sai, siis miks ei peaks meiegi saama. Vahepeal oli paar raskemat kohta ja paar kohta kus oli väga libe, kuid lõpuks me jõudsime oma sihtmärgini ning olimegi mäe tipul. Oli väga hea tunne küll. Mäe vallutamine on alati selline kahe otsaga asi - üles tulla on raske ja alla minek on ka väga raske, tihti palju ohtlikumgi. Aga kõik see asi on seda väärt.



Selle mäe otsas oli meie challengiks lennukid. Ehk kui eelmisel päeval me tegime paadid, siis seekord tegime paberist lennukid. Ehk kelle lennuk lendab kõige kaugemale. No mis te arvate. Prantslane genereeris seal jälle mingi ulme lennuki valmis, mis sõna otses mõttes tõusis ainult kõrgemale kogu aeg, samal ajal kui meie omad (minu oma oli Kalewipoegg) otse sügaviku poole tormasid.


Allaminek polnud sugugi nii kerge nagu arvata võis. Igal pool oli väga tihe võsa, kus leidus palju põõsaid ja puid mille oksad olid väga tervate küünistega. Lambateed aitasid meid kõige raskemates kohtades jällegi ning lõpuks olime all, oma auto juures ning kodutee oli mõnus ja kodus ootas tekk ja padi :9 mmmmm