Viimasest postitusest on päris pikalt möödas. Ütleme nii, et vahepeal ei tule vaimu peale ja siis ei olegi midagi teha. Proovin oma laiskusest nüüd üle saada ja teile ka veidi pajata, et mis siis toimub.
Me jõudsime ilusasti Katherine nagu eelmisest loost võis aru saada ja paar esimest nädalat läkski aklimatiseerumiseks, sest siin on palav. Me mõlemad leidsime endale väga kiiresti tööd. Mina sain tööle ühte motelli
http://www.katherinemotel.com/. Ma teen siin peaaegu kõike. Hommikuti pean tube koristama, päevasel ajal teen igasugu hooldus töid (nt puhastan basseini, hoolitsen aia eest, kastan taimi, pügan muru jne) ning õhtul töötan restorani köögis koka abina. See viimane meeldib mulle kõige enam. Mulle on üldse see koka asi väga meeldima hakanud, minu meelest on see põnev. Elame hetkel siinsamas motelli ühes toas, aga varsti kolime ära, sest siin ei kohta eriti noori inimesi, kellega suhelda, aga see on oluline. Nii et kolime varsti kämpima kusagile kuna see kivist seintega kõle ja külm motelli tuba tundus väga jõhkra kontrastina peale looduses ööbimist ja olemist. Ihkaks veidi rohelist ja nagu looduslikumat ümbrust.
Jaak töötab hetkel kahes kohas. Päeval ta hoolitseb vaimsete puudega inimeste eest ja õhtuti käib koristamas. Tundub ehk veidi, et mis asja, aga tegelikult on siin kõik väga lebo. Inimesed võtavad kõike väääga rahulikult ja suht savilt. Keegi ei viitsi põdeda. Nt reede õhtuti on peo õhtu, kus kõik lähevad pubisse. Siin on neid 2 tk ja neiud kes välja lähevad on kõik väga julgelt riides, kuigi nendest ainult paar on sellist, kellelt saaks ühe käega ümber kinni võtta. Eestis selliseid neiud häbeneksid end maa alla ja uluks kodus, et nad on nii paksud ja koledad aga siin on neil savi, sest äkki mõnele see neiu meeldib, sellisene nagu ta on, nii et pole vaja pabistada. Elu on easy, nii et me võtame sama moodi.
Siin on troopika, hoopis teine teema. Just on lõppenud märg hooaeg ja ilmad on iga päev ilusad. Päeva tsükkel on kusagil 7st-7 ni ehk 7 läheb valgeks ja 7 läheb pimedaks. 12tundi pime ja 12. valge. Ja sooja on kogu aeg kusagil 33-34 kraadi. Päeval kui päike kõrgel on siis on ikka parem toas olla. Võtab pea ringi käima ja energia kulu on meeletu, seetõttu normaalsed inimsed sel ajal kusagil väljas väga ei liigu. Ööd ja õhtud on aga väga mõnusad. Sellised 24-25 kraadi, tuulevaiksed ja mahed. Siis käibki kogu elu, aborigeenid joovad, nahkhiired lendavad ja igast loomad tulevad välja. Üks õhtu oleks peaaegu sellise suure musta mao peale astunud. UUH see võttis küll südame korra kiiremini põksuma, aga muidu on mõnus siin jalutada õhtuti, õhk on karge ja lilleliste puude lõhnu täis ja tänavatel kohtab igasuguseid huvitavaid inimesi. Enamasti on need aborigeenid, kes siin öösiti ringi kolavad ja nendega on päris palju suheldud viimasel ajal.
Üks esimesi kogemusi oli see, et suht esimestel päevadel tõmmati meil autost ära hunnik kraami, seal hulgas minu fotoaparaat, ipod ning jaagult malelaud, raamatud ja igast muud kraami. Tundub, et need olid intelligentsed aborigeenid :) Nii et õppetund saadud, isegi mitu. Siin ei saa mitte ühtegi asja mitte kusagile jätta ja teiseks, et asjadesse ei tohi kiinduda ning mingeid kalleid asju ei saa endale reisides lubada ka, sest sellised asjad juhtuvad ja parem on kui rahalised kaotused väga suured ei ole. Aga see selleks. Aborigeene on siin mitmesuguseid. Ütleme nii, et lääne Austraalias olles olid minu kogemused veidi teistsugused. Siin käib suhtlus aborigeenidega igapäevaselt ja väga tihedalt ja nad on suur osa sellest linnast siin. Kathrine on tegelikult üks linnake, kus tuleb hästi palju aborigeene igalt poolt väljast nt nädalavahetuseks või ainult mõneks päevaks. Nii et siin on kohalikke ja on ka päris palju väljast tulnud ja neil on omavahel päris tihti mingeid asju, mille pärast jageleda. Üldpilt on selline, et kainet aborigeeni sa ei näe. Eelkõige selle pärast, et need kes tulevad linna, tulevadki selle pärast siia, et juua või pidu panna. See ei ole midagi väga erilist, sest valged inimesed käituvad samamoodi, kui nad kord poole aasta jooksul linna satuvad. Joovad ju ikka ennast täis ja tahavad lõõgastuda. See teine pool aborigeene, kes elavadki siin, need on lihtsalt enamik alkohoolikud kahjuks. Neile kõigile meeldib juua ja neile kõigile meeldib suitseda. Üldjoontes on nad aga kõik väga sõbralikud ja tahavad alati juttu rääkida ja uurivad ka, et kus me oleme pärit ja mis me siin teeme ja räägivad üht teist ka endist.
1906 - valge mees tuli
No selle kuu aja jooksul oleme kohtunud siis päris paljudega ja siin on mõned näited:
Üks noor aborigeeni tüdruk, keda me lihtsalt linnas kohtasime, kutsus meid enda poole, et näidata kus ja kuidas nad elavad. Ta rääkis inglise keelt väga hästi, enamik neist räägib inglise keelt, aga vahel on raske aru saada lihtsalt. Temaga seda muret polnud. No mina näiteks polnud üldse enne kusagil aborigeeni pool ametlikult külas käinud ja alguses ikka võttis pea veidi ringi käima nende kombed ja käitumine. Neil on palju reegleid, kuidas mingis olukorras käituma peab, nt kui tema räägib meiega juttu ja tuleb keegi võõras, keda tema teab ja meie ei tea, siis see võõras ei tohi tulla lihtsalt juttu ajama, vaid ta peab ootama kuni teda kutsutakse ja neil on see tutvustamise asi ikka veidi teistmoodi. Kuidagi häbelikult käib see minu jaoks veidi, aga muidu nad küll väga häbelikud ei ole. Nad on väga otsekohesed ja ütlevad kohe välja mis nad mõtlevad või tunnevad. Seetõttu võttis alguses aega veidi, et harjuda, sest nad räägivad üsna valjult üksteisega, kui mitte öelda, et nad röögivad ja vehivad käte ja jalgadega. Vahel üsna agressiivselt, aga põhimõte on selles, et neile meeldib end nii väljendada. Enamasti nad ei mõtle üldse midagi halvasti vaid lihtsalt tahavad oma pointi tõestada ja kui seda kõvasti ja energiliselt teha, siis on sellele oma kaal. Igatahes istusime väljas kiviplaatide peal maas ja jõime õlut ja proovisime aru saada, mida selle tüdruku (tema nimi on Noursiha) 3-4 tädi proovivad meile selgeks teha. Aborigeenid on elanud ühte moodi ilmatu pika aja ja neil on välja kujunenud eluviis ja üheks suureks erinevuseks on see, et kõike tuleb jagada. Kommuunis elades on see väga mõistetav, et ära hoida kadedust ja üksteisest üle olemist jne, siis kõike jagatakse. Kõik on võrdsed ja see on hea, aga kahjuks see ei toimi valge mehe ühiskonnas, aga nad ei suuda ümber kohaneda sellega ja seetõttu elavad nemad ka siin niiviisi ja nad eeldavad seda ka kõigilt teistelt, et kui sul on suitsu, siis sa pead minuga ka seda jagama ja kui sul on õlut siis jaga seda meiega. Nii meid siis tehti suitsust ja jookidest üsna ruttu tühjaks, aga ega see meid eriti ei morjendand, sest meil oli põnev.
Üks õhtu kui me motelli ees tiksusime tuli üks aborigeen rääkima, kes oli gay. Polnudki enne ühtegi kohanud ja me uurisime, et kas see on tabu aborigeenide hulgas või on see igati vastuvõetav. Ta ütles, et tal on poiss-sõber täitsa olemas ja kõik on väga ok. Ta oli ka mingi pesumodell või midagi :) Mida iganes, aga näed, inimesed on ikka igal pool inimesed. Värvus ei muuda midagi.
Ühel õhtul peatus meie toa kõrval ka üks paar, kus mees oli valge ja naine aborigeen. No siin on seda segunemist tegelikult olnud hästi palju. Aastaid tagasi taheti tegelikult meelega see aborigeeni veri ära kaotada, nii et valgeid mehed vägistasid aborigeeni naisi meeletult ja seetõttu on hetkel hästi palju ka half-caste, ehk pooleverelisi. Igatahes see naine oli kusagilt saare pealt ja ta ütles, et ta läheb Broomi kilpkonni püüdma. Kilpkonnad on aborigeenide hulgas sama tähendusega, mis meile seapraad jõululaual. Too naine oli ka kristlane ning käinud ülikoolis ja olnud õpetaja. Nii et on ka teistsuguseid, mõnes mõttes, sest ta jõi ikka ja ütles, et ta on joonud alates 15 elu aastast ja ei kavatse lõpetada. Aga mis mind huvitas oli see, et kuidas tema religioon põimub kristlusega. Ta ütles, et ta austab dreamtime ehk ta teab kõiki neid lugusid, aga ta on kristlane. Ma ajasin teda veidi segadusse, sellega et piibli järgi sai maailm alguse hoopis teistmoodi kui dreamtime järgi (dreamtime järgi oli maailma loojaks rainbow serpent ehk vikerkaare madu). Ta vist polnud selle peale mõelnud, aga ega ta mingi süvausklik ei olnud ka. Ma küsisin ka, et mida aborigeenid söövad, sest ta oli saarel kasvanud üles ja see veidi teistmoodi. Ta ütles, et hästi palju süüakse vesiroosi juurt, igast juurikaid tegelikult, püütakse kala kõrvale. Tegelt läheb söögiks kõik - sisalikud, linnud, mis iganes nad kätte saavad.
rainbow serpent
Üks õhtu kõndisime ja kohtusime ühe valge tüübiga. Jäime juttu ajama ja mingi hetk tuli välja et ta on albiino aborigeen. Poleks seda küll oodanud, sest ta inglise keel oli täpselt nagu kohalikel ning väljanägemine ka. Aborigeenidel on enamasti selline suur kartulinina, hästi paks, temal aga oli täiesti europiidne väljanägemine. Ta ütles, et ta igalt poolt üleni valge, välja arvatud, no mis te ise arvate :)!! Ta ütles, et tal on alati lõbus vaadata neiude näo ilmeid, kui asi on juba nii kaugele jõudnud.
Üks nädalavahetus käisime veidi ringi ka sõitmas ja käisime ühes mõnus kohas Pine Creeki kõrval. See oli ka iidne aborigeeni koht, nimelt üks "gorge" ehk kus jõgi voolab kaljude vahelt hästi pikalt. Oi kui mõnus koht see oli. Lebasime lihsalt pikali jões, vesi oli madal, nii et said toetada pea mõnusalt kusagile ja lihtsalt lasta veel end masseerida. Vesi oli muidugi väga väga soe. Õhtul panime telgi koha kõrval oleva mäekese otsa suvaliselt keset kivihunnikut ja vaade oli väga ideaalne. Mõnus koht oli, väga mõnus.
Tagasiteel juhtus ainult väike värk. Nimelt kui enne sõitsime väga ettevaatlikult jõe ületustest üle siis tagasitulles panime kiirelt läbi igalt poolt. Ja ühest kohasat liiga kiirelt ja siis juhtus see, et vesi läks mootorisse ja siis me seisime. Ega seal levi polnud ja autosid ka eriti ei sõitnud, aga peale nii 3-4 tundi aitas üks kohalik meid ikka välja. Tõmbas meid enda poole ja saime masina lõpuks käima. Purtsus küll alguses korralikult, aga tõi meid ikka koju ilusti ära.
Nii et selline elu meil siin. Ah jaa, lõikasin juuksed ära ja nüüd Jaak uhkustab iga päev oma kiharatega - persse!
