backpacker - rahvuste paabel

Mööda maailma saab ringi käia mitut moodi :
üheks võimaluseks on ostes turismireis iga aasta ja avastada seda jupi haaval, teine variant on omada palju raha ja teha ümbermaailma reis või kolmas variant - omada mitte midagi, teha tööd, kulutada minimaalselt ning minna edasi - see on backpacker ja neid backpackereid ehk seljakoti mehi liigub vast kõige rohkem. Enamik neid käib sama radu sissetallatuid radu, kuid leidub ka teistsuguseid väga huvitavaid inimesi. Üks on selge - backpacker ööbib backpackeris ja see on koht kust toimub suur rahvaste ühinemine iga päev :)

Backpackeris käib elu kuidagi teisviisi ja iga neist on omamoodi. Osaliselt vaadates ei ole see kõige parem variant kus elada. Tavaliselt on ühes toas kuus või kaheksa inimest ning ruumi oma asjade jaoks minimaalselt, ehk voodi kõrval olev ala, mida pead ka jagama. Tihtipeale tekitab see vahel olukorra, et tuba on asju nii täis, et sa pead tihti tegema teed asjade vahele, et oma koikuni jõuda. See on päris raske, eriti kui on pime ja on öö ning sa oled purjus:)

Köögiruum on muidugi põhikoht kus kõik hängivad kogu aeg, nii et seal käib elu. Eriti kiire on see hommikuti kusagil 6 -7 vahel, kui kõik tööle hakkavad minema ühel ajal. Siis ei saa põhimõtteliselt astudagi nii, et sa kellegagi kokku ei põrka. Nagu sipelgakari :)
Backpackeri söögikorvi kuuluvad väga tihti - kiirnuudlid, paki supid, pasta, pastakaste, friikartulid, riis, külmutatud juurikad, sai (toast on nr 1), oad ja munad. Põhimenüü. Liha süüakse suht harva, suurt liha ma mõtlen - tavaliselt on selleks ikka hakkliha või kanakoivad.

See hostel kus ma hetkel olen, on oma dušširuumidega ka selline nagu ta on. 3 dušši on kogu hosteli peale - see on nii naised kui mehed kokku. Nii et tihti peab ootama ja kaua, sest osadele rahvustele meeldib kaua, ei ikka hästi kaua dušši all olla - nii 40m kuni 1 tund :) Kreisi

Enamik inimesi käib siin tööl viinamarja istandustes ja osad on tööl tehastes. Need kes on viinamarja istandustes, need on tööl hommikuti ja need kes on tehastes need on öösiti (ehk on the dark side). Nii et inimesed ei kohtu tihtipeale nädala sees üldse ja siis kui laupäev kätte jõuab - oi oi oi :) Siis on pidu - siis toimub rahvaste ühinemine ja segunemine :)

Niisiis on mul olnud võimalus seda rahvaste segunemist näha siin 3 nädalavahetust. See on päris kreisi. Ma tooksin siin välja mõned tegelased, kes mulle on silma hakanud.

Prantslane Nicolas

Nicolasega olen viimased 2-3 nädalat hästi tihedalt koos veetnud, kuna me oleme sattunud tööle täpselt samadesse kohtadesse. Niisiis olen jälginud veidi prantslase käitumist. Austraalias oli nii, et neid prantslasi oli hästi palju ja kui nad on koos on nad üsna ülbed ja hoiavad kuidagi oma ette või nii, nagu see suurte rahvusgruppide puhul ikka kipub olema. Nüüd oli võimalik mul suhelda üksikindiviidiga ning teisi prantslasi siin pole.
Nicolas on üsna noor - umbes 23 ning elab Pariisist 200 km lõuna poole väiksemas linnas. Peale keskkooli on töödanud lihtsalt supermarketites ja veel teinud selliseid lihtsamaid töid. Samas ta ei ole sugugi rumal poiss. Vähemalt ei tundu, prantslastele meeldib palju lugeda ja ka pikalt diskuteerida asjade üle. Nende loogika töötab kuidagi hoopis teistmoodi ja ma ikka vahel hämmastun mõnigate asjade üle. Näiteks minu jaoks on üsna ootamatu kuidas ta mõnele küsimusele vastab: "Kas sulle meeldib Uus-Meremaa" - enamik inimesi ütleb jaa, et see on väga lahe või et umbes ja siin on kena, no mida iganes. Nicolas vastab pikalt mõteldes, et mnjaaaaaa päris pettumus see riik ikka päris pole, aga noh jah, ütleme et kokkuvõttes on ok. Mulle tundub, et tema vastused lähtuvad lihtsalt tihti hoopis teiste vaatenurkade alt, kui ma olen harjunud vaatama ja see on päris huvitav. Söögikultuuri poole pealt on silma hakanud, et koogikesed, kakukesed, jäätised ja kõik selline käib prantsuse söögikorvi iga päev ja ilma selleta pole mõtet elada :) Töö koha pealt, prantslane väga ei hiilanud. Ta tegi seda tööd küll, aga mitte erilise innuga, sest tema arvates on need tööd lihtsalt s..tad ja siis ei ole ju mõtet rabeleda.

Josh - ameeriklane

Josh on päris Georgia osariigist, mis asub otse Florida peal. Nii et kuum ja päikeseline koht suviti. Josh on ameeriklase kohta päris OK tüüp. Talle meeldib hästi palju õlut juua, chillida ja kõva häälega naerda. Ometi ei ole ta selline vastik ameeriklane vaid ta on lõbus ja saab kõigi väga hästi läbi ning tema eesmärk on lihtsalt lõbutseda (fun fun fun). Olen näinud ka siin teisi ameeriklasi ja mõned neist on küll veidi liiga ... Näiteks eelmine nädal sattus hostelisse mingi ameerika tüüp sõbraga, kes oli nii vaimustatud, et ta on Ameerikast ja tema on siin ainult selleks et surfata ja veini juua ning et tema läheb tagasi ja teeb suure firma ja siis on tal suur maja, suur auto (vähemalt Range Rover), väga ilus naine ja lõpuks ka paat - see on ju tema unistus, ega ta muud elult ei taha ja seda PEAB ta saaaaaaaama. Selliseid ameeriklasi on ka palju kahjuks. Aga Josh on lahe :) Loomulikult on tema söögilaul hästi palju erinevaid kiirsöögi saadusi (paratamatu:)

Patrick ja Simon - Saksamaa lõuna osast
siin on Partrick

Patrick ja Simon on pärit samast külast, kuid Uus-Meremaal kohtusid nad alles siin kogemata. Mõlemad tüübid on erilised selle tõttu et nad ei ole sugugi tüüpiliste sakslaste moodi. Patrick on väga intelligentne ja vaimukas tüüp. Temas ei ole seda sakslaste järskust vaid ta võtab kõiki asju väga vabalt ja üsna muretult. Väga paljud sakslased teevad asju väga täpselt, ikka väga täpselt. Kott pakitakse juba üleeelmine päev enne minekut, kõik asjad on bronnitud, kinni pandud, viimseni läbi mõeldud jne. Ehk kõik asjad ikka vaadatakse 3-4 korda enne üle, et jääks mingitki võimalust midagi valesti minna - see on kuulus saksa täpsus ja nad ongi sellised, mis on mõnes mõttes üsna kadestamisväärne, sest enamik meist ei suuda küll nii organiseeritult elada.
Simon on pool segane tüüp - ta lahkus Saksamaalt päris mitu aastat tagasi väiksele turismireisile aasiasse ja ei pöördunudki tagasi. Vaid hoopis jätkas reisimist ja nüüd on ta välja jõudnud Uus-Meremaale. Mulle tundub, et ta on väikse kiiksuga, aga väga sellise positiivse kiiksuga. Täiesti hulljulge tüüp, kes ei kohku millegi ees tagasi.
Sakslaste söögikorda kuulub väga tihti pajaroog - umbes selline, et kartulid, koos juurviljade ja sibulaga pannakse ahju ja see valatakse lõpus veel üle, kas juustu või munakastmega. Päris hea näeb välja.

Latiinod - ehk Fransisco, Alexis ja Gonzalo tsiilist ja Osvaldo Argentiinast

Latiinod on hoopis teisest puust kujud, kui euroopa valged kahvanäod. Ma olen väga palju inimesi kohanud Tšiilist ja siiani on nad kõik jätnud väga sooja ja mõnusa tunde. Daniel Tekapost ja nüüd Blenheimis olen kohanud Felipet ja eelpool mainituid. Kõik on olnud väga avatud suhtlemise ning meeldiva iseloomuga. Nende suhtelmisviis on kuidagi soe ja turvaline, eelkõige tuleneb see kontaktide kaudu. Eesti inimene suhtleb suuga ja mitte nii väga kätega. Neil on käed aga kogu aeg mängus, mis puhkab vahel su õlal ja tihti ka emmatakse mehelikult enne lahkuminekut. See ei ole gay vaid lisab sellist tugevust ja sõprusetunnet. Tšiilist olen kohanud nii valgeid (nagu euroopa valge) kui ka selliseid tõmmusid. Eks seal on tunda ka sellist vahet kuidagi, et valgemad on rohkem haritud ja rikkamates perekondadest, aga ega seal eriti vahet pole. Toredad on nad kõik.

Latiino mehed üldiselt siiski ei ole väga haritud ja targad. Ega enamik neist ei taha väga lugeda ega õppida midagi, vaid lihttöö sobib neile päris hästi ja nad on sellega rahul.
Nende söömiskultuuri kuulub hästi palju pastat, saia ja maisi riisiga ka vahel. Palju olulisem on joomiskultuur. See avaldub eriti hästi laupäeviti, mil latiinod võtavad võimust ja kogu hostel on täis nende kisa ja hõiskeid. Latiinodele meeldib ka hirmsasti õlut juua ja hästi palju ja siis oi oi oi. Nad lähevad väga ülemeelikuks ja hakkavad ka igast lollusi tegema. Põhimõtteliselt nad proovivad ära rääkida kõik naised kes kusagil läheduses on ja see näeb välja vahel päris koomiline. Fransisco proovis eelmine nädal sellist trikki, et seisis naisterahva kõrvale ja ütles, et tahad ma võtan särgi ära ja kui naine ei tahtnud, võttis ta selle ikka ära. Siis passis suurte silmadega ja küsis : " Milles probleem, ma ei saa aru?" Võta ka särk ära, mida sa ootad? :) Ja nii tunde ja tunde, iga naise juures :) Üleüldiselt on nii, et absoluutselt kõik latiino mehed - kõik võtsid alati särgi üles kui pilti tehti. Ühes käes õllekann ja teisega hoiad särki üleval :) ALATI

fransisco ja osvaldo peohoos

Iirlane Daniel

Iirlaseid on siin loomulikult palju. Kõik nad on veidi segased ja räägivad sellist inglise keelt, millest mina ei suuda küll aru saada. Kõige raskem üldse. Nad peavad rääkima hästi aeglaselt ja siis pead ka nuputama, mida nad öelda tahavad :)
Iirlased jah - nende joomist ei saa vist küll millegagi võrrelda. Põhimõtteliselt nende pidu on veidi teisest klassist kui ülejäänutel. Nad lihtsalt joovad end surnuks, selline tunne on. Aga see on neil veres ja nendega on alati huvitav, sest nad saadavad korda selliseid asju, mille peale meist enamik ei suuda lihtsalt tullagi. Muidu iirlased söövad hästi palju toasti koos praetud ubadega. Samamoodi pastat ja ka keedukartuleid üsna tihti. Muidu on iirlased veel minu meelest hästi lohakad. Nende jama vedeleb igal pool ja potid pannid need kõik jäävad alati pesemata jne.

Kanadalane Blair

Ühe kanadalase Kurtiga suhtlesin ma ka hästi palju Lake Tekapos ja siin siis Blairiga. Kanadalased mulle meeldivad. Nende selline suhtumine on väga kaugel ameeriklaste omast. Mulle tundub, et kanadalased hoiavad väga ühte, ehk nad nagu meelsasti alati aitavad oma kaasmaaslasi alati. Kanadalased on kõik siiani olnud üsna sitked vennad, karastunud nii talve kui suvega ning selline hokimehe hoiak on neil kõigil sees. Ehk nad on valmis enese eest seisma ja saavad üksinda iseseisvalt väga hästi hakkama. Go Canada :)

Korealane Niki, kes on politseinik :)

Aasialased

Aasia inimesi on siin väga palju ja enamik valgeid ei suhtle nendega väga palju. Esiteks sellepärast, et nad ei oska väga inglise keelt ja teiseks hoiavad nad tegelikult rohkem oma kogukondadesse, ehk tihti nad ei ela üldse hostelites vaid üürivad kamba peale maja. Üks eestlane Mart, kes on aasia kultuure õppinud ja teab neist päris palju paljastas veidi mulle nende maailma. Aasialased on tunduvalt kenamad ja lahkemad inimesed kui valged. Nad on väga viisakad, alandlikud ja vastutulelikud. Nad peavad alati lugu teistest ning oskavad hinnata seda mis neil on. Nad on ka tegelikult väga nn grupis, ehk kui midagi tehakse siis tehakse kõik koos ja minnakse koos ja ollakse koos. Nii et kui sa oled grupis, siis on sul korraga palju toredaid sõpru. Mis on ju väga kena. Aasialastel on tavaliselt eesmärgiks hästi kaua ühe koha peal tööd teha ja hästi palju ning siis võtta see pisku aeg ja ringi sõita ja vaadata. Eurooplastel on see rohkem nagu, et teenid veidi ja siis sõidad ringi ja siis teenid jälle veidi jne. Aasialased mitte. Nad on kohal ja lähevad sügavuti. Paljud neist õpivad inglise keelt omapead, ehk nad proovivad palju, et oma keelt parandada. Söök on neil alati tervislik nagu ikka - riis, riis, juurikad, kalad, nuudlid, tšilli jne

Aasia puhul on see oluline asi veel, et kuna neid on nii palju, siis tuleb sul respect ära teenida. Kui sa ei ole teinud palju tööd ja vaeva näinud, ei ole sul ka suurt õigust siin midagi kamandada või kobiseda vaid teed seda mis sulle öeldakse ja ongi kõik. Nad ei oska väga vastu vaielda. Aga seda ei tohi kurjasti ära kasutada. Mis ma veel olen avastanud, et aasia naistele meeldivad väga valged blondid põhja-euroopa noormehed. Mul on lööki :)

Eks neid rahvusi on siin tegelt ikka väga palju ja väga huvitav on neid lähemalt tundma õppida. See ongi backpackeri hosteli võlu, kõik see millest sul loobuda tuleb, tuleb tagasi kõigi nende inimest kaudu keda sa kohtad. See on midagi, mis on reisimise juures kõige toredam ja meeldejäävam, fantastilised inimesed igast maailma nurgas, koos ühes toredas hostelis!

welcome to Estonia

või ka

http://www.youtube.com/watch?v=EV_6Imj9RRA

See on eelkõige mõeldud meile, kes me oleme kaugel kodust ...
Aitähh Eesti - sa olid fantastiline see aasta

Aotearoa ehk pika valge pilve maa

Niiviisi kutsuvad Uus-Meremaad kohalikud ehk maoorid. Legendi järgi sai ta oma nime, kui avastajad saarele lähenedes horisondil vastava kujuga pilve nägid. Polüneesia meresõitjad saabusid Uus-Meremaale kusagil 12 ja 13 sajandi vahel kanuudega ning lõid maoori kultuuri.

Enamus Uus-Meremaast jagati hõimude vahel territooriumiteks, mida nimetati “rohedeks” ning mida kontrollisid “hapū-d” (peasuguharud). Maoorid kohanesid nende troopikale põhinevale kultuurile, süües kohalikke mereande. Nad jahtisid ka suuri lennuvõimetuid linde moasid, mis peagi välja surid. Nad näitasid suurt nupukust kohanedes nende troopilise põllumajandus tehnoloogiaga selles mõõdukas kliimas, edukalt kultiveerides tarot, magusat kartulit, pudelkõrvitsaid ja palju teisi taimi, mida nad Polüneesiast kaasa tõid.

Kusagil 18 saj lõpus jõudis tavaline kartul maooride maale ning see muutis trastiliselt nende eluviisi. Kuna tavaline kartul ei olnud nii külmkartlik ja ei vajanud nii palju hoolt, tekkis söögi eest hoolitsemine palju lihtsamaks ja meestel jäi aega käia jahiretkedel. Maoorid iseenest on väga suured ja sõjakad mehed ning kuna aega oli palju käidi rüüsteretkedel. Kaasatoodud vangid pandi hoolitsema kartulipõldude eest ja nõnda kujunes, et peagi käidi juba rüüsteretkedel mitmetuhande suuruste salkadena ning ära olidi isegi aastaid. Suguharud võitlesid omavahel - nagu ikka üks oli peal ja siis jälle teine. Nõnda oli see olnud maoori kultuuris juba aastatunandeid kuni välja ilmusid esimesed musketid. Üks suguharu tegi vahetuskaupa inglise meresõitjatega saades enda valdusesse kusagil 10 musketti ning nende kümne musketiga suudeti maha nottida terve hunnik maoorikülasid - sest keegi polnud neid näinud, ning puudusid vahendid nende vastu võitlmiseks. Peagi saadi aru, et üksikute küladena ei suudeta vastu panna ning tekkisid suuremad grupid. Peatselt suutsid ka teisied suguharud endale need musketid muretseda ning sõda oli alanud. Rahvaarv vähenes drastiliselt, arvatavalt kusagil 3/4 rahvaarvust sai hukka. Sõda oli pikk ja verine kuid lõpuks sõlmiti ikka rahuleping ning suuremad sõjad olid sellega läbi.

Pōtatau, Māori King 1858 – 1860

Maoori kultuurist võib leida väga palju huvitavat. Maoorid olid ka kannibalid ning sõid inimesi ja neil oli ka väga palju rituaale sellega seoses. Üheks neist oli peade säilitamine. See nägi välja umbes nii, et kolju sisse tehti väike auk, kust kõik rasv, veri ja muud ajuollused välja imeti. Peale seda see peake keedeti ning kuivatati kuumadel kividel. Silmad nõeluti kinni ja tihti ka pea tätoveeriti ning pandi siis posti otsa, et nn "vanaisa hing ikka oleks meiega". Sellised pead said kusagil 30 aastatel välisturistide seas väga populaarseks ning üks hetk hakati inimestel lihtsalt päid otsast raiuma, et seda nõudlust täita. Õnneks pandi üsna peagi siiski valitsuste poolt piirid peale ning selline kaubandus jäi ainult mustale turule.

Traditsiooniline maoor ise oli väga töökas tegelikult ning üks korralik maoor pidi kõik mis tal eluks vaja läheb oma enda kätega valmis tegema - kogu oma elamise ning ka tööriistad. Väga palju kasutati luud tööriistade valmistamisel ja nad olid selles ikka väga osavad.

Maooridel on ka väga palju tantse ning kõige kuulsam on vast Haka. See on sõjatants, milles osalejad olid kaetud sõjamaalingutega ning ägedate liigutuste ja röögatuste ning näomiimikaga taheti siis vastasele selgeks teha, mis neist paari minuti pärast saab - ehk põhimõtteliselt siis tekitada hirmu oma vastastes. Tänapäeval on see tants siiani veel väga aktiivne, eriti ragbis, kus uus-meremaa rahvusmeeskond All Blacks esitab selle iga kord oma vastastele:

http://www.youtube.com/watch?v=cle20lQg0Qs

Tänapäeval on maoorid Uus-Meremaa ühiskonnas siiski veidike alamklass. Mitte halvas mõttes, aga paratamatult see nii on. Nad ei ole nii halvas olukorras kui Austraalia aborigeenid. Enamik neist lihtsalt töötab selliste tavaliste töökohtade peal, nagu poemüüja, piletikontroll jne. Aga nad on sellised üsna sõbralikud ning ei tekita väga palju pahandust (veidike ikka, nagu umbes meil venelased).



Ma alustasin oma juttu maooridest ja asi läks veidi käest ära. Tegelikult ma tahtsin veidi pajatada Uus-Meremaast üldiselt. Siin on kaks suurt saart - kogu pindala on kusagil 260 o0o km². Põhjasaare lõunaosas on 1000 kuni 2000 m kõrgused kirde-edelasuunalised mäeahelikud. Kaugemal läänes on mitu suurt vulkaani, millest mõned on tegevad, näiteks Ruapehu (2797 m). Lõunasaarel kulgevad peaaegu kogu saare ulatuses edela-kirdesuunas Lõuna-Alpid (Ka Tiriti o te Moana). Selles ahelikus on 16 üle 3100 m kõrgust tippu. Kõrgeim tipp on Mount Cook (3574 m), kus juures minagi ju turnisin :) Saare lõunaosas on hulk pikki sügavaid fjorde ning kitsaid orge mägede vahel. Selle koha nimi on Milford Sound ja sinna peab minema, kui Uus-Meremaale sattuda.

see on Lõuna-saare idakallas, kus ma hetkel olen

Tugeva merelise mõju tõttu on kogu riigis on enamjaolt mõõdukas mereline kliima. Temperatuuride vahed on väikesed: õhutemperatuur langeb harva alla 0°C ega tõuse ka üle 30°C. Vihma sajab läbi aasta, aga tavaliselt see on selline tibutamine ning korralikult vihma, mis kestaks päevi, seda eriti ei juhtu. Nii et tavaliselt on ikka päike väljas ja seda aasta ringi. Mis teeb selle maa selliseks kuplitega kaetuks, roheliseks, päikeliseks ning rõõmsaks. Sellepärast ehk tundubki paljudele, et siin on hea elada - saab suusatada ja surfata samal ajal, on randu, on metsi ja järvi ning palju väikesi toredaid linnakesi.

nagu näha sajab ka Uus-meremaal vahel lund

Linnakestest niipalju, et suurim linn on Auckland, siis vast Wellington ja Christchurch. Linnad on kõik üsnagi kallid, nagu vist igal poolgi. Linn ise on tavaliselt selline, et kesklinnas on hunnik poode ja asutusi. Mis maaalat ehk ei olegi nii suur nagu arvata võiks, kindlasti mitte suurem kui meie kesklinn. Ümber selle kesklinna on lihtsalt suburbid. Selliseid kortermaju nagu Eestis ei kohta eriti. Enamasti on kõik majad ikka kõik ühekordsed ning selllised kinniseid tänavablokke leidub tuhandeid. Eeskujuks on siin võetud vist ameerika. Enamik linnakesi on väikesed, umbes sellised Võru, Põlva taolised. Kõik majad on sellised lamedad ühekordsed reeglina ning ei erine üksteisest kuigi palju. Üks kummaline asi on küll see, et jalakäia peale siin eriti mõeldud ei ole. Ehk kõik vist sõidavad autoga. Ülekäigu raja leidmisega pole mõtete vaeva näha, sest väiksemates kohtades, kus isegi on tihe liiklus, sa neid lihtsalt ei leia. Niisiis tuleb mul iga päev veidike autode vahel võidelda, et endale teed saada.

Auckland

Inimestel sellegi poolest on siin üsna hea elada. Võtame ühe tavalise kodaniku elu. Laps viiakse hommikul lastaaeda või kooli, kus tema eest hoolitsetakse ka pärast. Igas linnas on laste jaoks päris palju kohti kus nendega tegeletakse, ehk peale kooli kohad, kus käib vilgas tegevus. Palju trenne, sporti jms ka. Vanemad inimesed käivad tööl - tavaliselt nad saavad palka kusagil 20-30 tuhande krooni vahel kuus ning sellega saab siin kenasti hakkama. Inimesed on toredad, eriti kohaikud. Isegi kui nad on vanad oskavad nad tööl ja ka kodus olles kuidagi sellest kogu aeg rõõmu tunda. Töö juures viskavad vanad kogu aeg kildu ja naeravad ning aitavad alati üksteist, mida Eestis no tõesti lihtsalt ei kohta sellisel kujul. Peale tööd ollakse üsnagi perekesksed - ehk nädalavahetustel minnakse väga tihti koos perega kusagile välja sööma, külla, kalale, matkama või kuhu iganes.

Veel väikeseid tähelepanekuid mis ma siin olen täheldanud. Näiteks liiklus. Väga igapäevane asi. Mulle hirmsasti meeldib see lahendus, mis on kasutatud siin siltide näol. Ehk kui sa sõidad linna sisse siis on silt "Palun võta hoogu maha, me armastame oma lapsi!" vms. Kui sa sõidad teeäärsest kohvikust välja siis on silt "pane turvavöö peale". Päris palju on silte ka selle kohta, et ära sõida väsinud peaga, mis Eestis minu meelest täiesti puudub. Eesti panustab üldse minu meelest hästi palju välireklaamile, mis on kallis ja ajutine. Palju odavam ja tulusam oleks panna silte tee äärde, mis sinna ka jäävad ja alati sõitjale meelde tuletavad, et kinnita turvavöö ja hoia pikivahet. Siin sõidetakse tõesti turvaliselt ja see on mõnus. Ma pole siin veel liiklusõnnetust näinud. Eestis lihtsalt linnapeal sõites näed sa seda peaaegu iga päev. Kust see vahe tuleb?

Teine asi on joomine. Eestlased on kuidagi uhked selle üle et nad nii palju joovad. Huvitav miks see nii on? Veini või õlle maitsmine seltskonnas on siingi väga levinud ning inimesed naudivad seda, kuid enamasti väga mõistuse piires. Seetõttu on siin veel see, et sa võid rahulikult pool pudelit veini ära juua ja sõitma minna. See on ok ja seadusega lubatud, sest kõik sõidavad rahulikult ja ka sina sõidad rahulikult ning õhtusöögi kõrvale ikka ju juuakse veini ja see ongi normaalne. Eestis seda tõesti lubada ehk ei saa, sest eestlased ei oska piiri pidada.

Mis veek, hästi palju on siin ka võõrtöölisi, kellel siia saada pole eriti raske. Uus-Meremaa võtab põhimõtteliselt kõiki vastu. Ning paljudel on õnnestunud ka saada siia pikemaks tööle. See on siiski väikse konksuga - sa pead töötama selle tööandja juures, kes sind endale tahab ning mujal sa tööd teha ei saa. Kui sa paar aastat oled vastu pidanud, õnnestub sul saada ehk kodakondsus ning siis on juba edasi roheline tee. Nii et kes tahab andke tuld!

Eestimaa, Eestimaa - oled mu südame lähedal

Lõpuks lõpuks olen ma siin - kodumaal, sünnimaal, kus puhkab hing ja õitseb meel. Õigemini olen ma olnud siin nüüdseks juba peaaegu kaks kuud. See aeg tundub nii lühike ja on nii kiiresti läinud, et ma ei suuda seda ise ka uskuda. See tundub sama uskumatu, kui ma laevaga Revala tornidele lähenesin ja silmadega seda kõike proovisin haarata. Tol hetkel tundus Tallinn nii teistsugune, eriti kaugelt vaadates. Lahelt on väga hästi näha, nii Pirita, Lasnamäe kui ka kesklinn ja vanalinn. Imestusega uurisin neid torne ja maju, et kas tõesti on need olnud siin kogu aeg ja miks ma neid varem märganud ei ole.

Sadamas võtsid mind vastu mu kallis perekond ning vaadates mind imeliku ning võõristava näoga, et kas see olen ikka mina - pool metslane, kõhna ning selline veidi kurnatud ning imeliku olekuga - jah see olen küll mina, teie poeg. Ka mul oli väga kummaline tunne, poolteist aastat ei ole väga pikk aeg, aga kui see aeg on möödas ja sa oled sadu kordi mõelnud oma kodumaa peale, siis see hetk on magus. Mu kallis sõber Jaak viis mind läbi vanalinna (loomulikult ka Hellast hundist läbi) tänavate, suurte parkide (kus loomulikult jõin ma ka kohe õlut), kesklinna tänavate, kadrioru ning ma ei tea kust kõik veel ja ma olin tõesti liiga shokeeritud sellest (kas tõesti mu kodumaa saab olla nii kaunis - ööööööööööööööö). No tegelikult see võttis pisara tõesti silma - kõik oli niiiiiii roheline kõik oli nii valgetes õites ja igal pool kostus eesti keel. See tundus nii võõrastav alguses. Kuuled kedagi rääkimas ja sa saad tast aru ilma mõtlemata. Tundus kummaline et võin kellegi poole pöörduda eesti keeles ja ta saab must aru.
Linnadest rääkides, ma arvasin alati, et Tallinn on selline pisike linnake, mis maailma mastaabis on nagu väike küla. Rahvaarvu poolest võib seda võtta küll nii, aga samas olles näinud suurlinnu pisut, siis need tunduvad kuidagi nii igavad ja tühjad. Suurlinnade keskel on ehk veidi midagi vaadata ning teha, kuid pindalalt ei ole need tavaliselt küll kuidagi suuremad kui Tallinna vanalinn, nii et Tallinn tundub mulle isegi palju võimsam ja suurem kui Sydney või Auckland.


Olles olnud kodus paar nädalat, tundsin et paari nädala pärast tagasi minna ei ole võimalik. Minna ära soojast Eestist talvisesse Uus-Meremaale - no way. See oleks sama hea kui emalt vastsündinud lapseke ära kiskuda. Nii ma tegin väikse ümberkorralduse ning sain omale kuu aega halastust, mis tundub siiani liiiiiiiiiga vähe. Eesti suvi on midagi nii erakordset, eriti kui see on ilus suvi, et sellest ilma jääda ei tahaks mingi hinna eest.
Kaugel maal tegin plaane, et mida Eestis teha. Üks asi, millest ma tohutult puudust tundsin oli Eesti muusika ning sellised mõnusad väliüritused. Neid sealpool eriti ei eksisteeri. Nii et ma võtsin endale kindla eesmärgi külastada neid vahvaid Eesti üritusi nii palju kui võimalik. Esimene millal ma käisin oli "Disko pole oluline, punk on põhiline", ning üks mu unistusi saigi teoks - vana kooli punki mehed esitamas on parimaid lugusid, mida ma olin juba tuhandeid kordi kuulanud ja nüüd nad olid minu ees. Sai rokkida sajaga ning see oli võimas.


Teine tore üritus toimus vist isegi enne seda - sõbra Martini sünnipäev. Olles veidi aega eemal olnud, ega ei mäletagi kuidas see pidu siin õieti käib. Kõik kogunevad kusagile korterisse, külmkappi on järsku ääreni viinapudeleid täis ning neid tuleb ainult juurde. Sisse hakkab sadama täiesti võõraid nägusid, viinad kaovad kiiresti, näod ähmastuvad, vahetuvad ning lõbusaid kilkeid kuuleb igalt poolt. Seal pool maakera pannakse baarid kinni tavaliselt kell 12-01 ajal öösel, meil minnakse "levikasse" alles kell kolm, sest varem pole mõtet. Niisiis Levist väljas. Selle koha järgi tundsin ma ka puudust, sest selliseid kohti on maailmas väga vähe, kus midagi sellist toimub. Mis seal siis toimub - sadatuhat karvalist ja sulelist siblivad ringi suures tohuvapohus, kõigil on kõigiga midagi rääkida või karjuda või mida iganes. Tundus ka nii kummaline vaadata kui organiseeritult kõik mõnes mõttes toimib. Kõrvallauas oli üks väsinud noormees, kes proovis oma pead lauale toetada ning mitte ära vajuda. Üks hetk see siiski juhtus, nii noormees vajus koos selle lauaga ümber, nii et kõik klaasid pudelid ja asjad lendasid tema peale ja põrand ujus õlle sees, ning tema seal keskel. 2 minutiga oli kõik korras, noormees välja toimetatud, põrand ära kuivatatud ning laud jälle püsti nagu polekski midagi olnud. Tegelikult väljamaal sellist asja ei näe eriti, sest kui sa oled juba päris purjus, siis sind sisse ei lasta ja veel vähem müüakse sulle alkoholi, mis mõnes mõttes on õige. Eestis selline asi vist ei toimi ja ei hakka kunagi toimima. Kui sa oled nii pool purjus ja sulle öeldakse, et mine nüüd koju, et aitab sulle küll, siis päris paljud mehepojad saaks vist väga kurjaks. Aga ehk nii oleks ikka õige. Igatahes pidu lõppes sellega, et keegi leidis kellegi kellel oli veel üks sünnipäev ja siis me kell 5 sinnapoole astusimegi. Mina enam midagi juua küll ei suutnud, aga paljud suutsid ning kusagil kella 7 ajal vaadati, et oi oi viin hakkab otsa saama. Et mis nüüd, aaa ei pole hullu, kell 10 tehakse pood ju lahti ning siis saame juurde tuua. Mul võttis korraks lõua värisema, et ma olen vist vanaks jäänud või mis neil tüüpidel viga on, aga see on ju Welcome to Estonia - olen kodus :)

Teine asi, mida ma kindlasti tahtsin ära teha oli väike jalgratta ringreis mööda Eestimaad. Mul seisis keldris üks vanem rootsi ratas, mis sai kunagi ostetud Tartust 500 krooni eest. Vanad rootsi rattad on nii head, et need vist ei sure kunagi. Põhimõtteliselt üks käik on sees ja vabahoog on hea ja midagi katki eriti minna ei saa. Mis sa hing veel ihkad - ihkasin seda, et see ratas oleks sinimustvalge, milleks ta ka sai :)


Marsuut algas mul Riisiperest, sest Tallinnast välja saada rattaga on ikka väga tüütu. Võtsin jaanipäevaks kursi vormsi saarele, kus ma polnud kunagi käinud. Kokku sai oldud Vormsil kolm päeva, mis olid väga mõnusad. Saarel kadakate vahel jookseb aeg hoopis kummaliselt ja täiesti teistmoodi. Ka inimesed, kes seal elavad on ikka teisest puust. Meelde jäid kaks külameest - pontu ja Tõnu. Pontu oli selline pisem, aga hästi rõõmus ja muretu mees, Tõnn oli selline pikk vibalik suurte lokkide ning ärajoonud näoga mees, kelle arust ükski naine teda ei tahtnud, kuna tal olid sellised imelikud silmad. Minu meelest, see ei olnud päris see põhjus. Igatahes külajaanipidu oli selline legendaarne, süldibänd, suur kiik ning palju purjus külamehi kes proovisid kõik noori neitsikuid pehmeks rääkida. Oli ka päris palju noori inimesi, kellega koos oli lõbus ning nalja kui palju.


Viimasel päeval enne äraminekut nägin ka üht intsidenti, mis maakohtades vahel ikka juhtub. Üks kohalik mees, keset päeva sattus mingisse sõnavahetusse mandrilt pärit noormehega ning kohalik (kauboi riietes mees) võttis välja suure pussnoa ning ähvardades noormeest ära veristada pagesid kõik ümberkaudsed inimesed kusagile varju. Päris õudne hetk oli endal ka vaadata ja ega mingeid kangelaslike tegusid keegi ei üritanud. Õnneks asi lahenes sellega et noormees lasi varavast ja kauboi taandus sajatusi järele saates oma teed. Saarel ei tasu ikka kohalikke välja vihastada, sest saarelt ära on vaid üks tee ja päääääääääääsu pole.


25 juunil tegi ilm väikese pöörde ning keeras tugevale vihmale. Ega mul midagi teha polnud kui mustad prügikotid asjadele peale, endale kõik riided selga panna ning vihma saatel edasi purjetada. Suundusin Haapsalu poolt Matsasalu poole ning esialgne plaan oli kusagil seal telkima jääda. Kuna aga vihm ei andnud üldse järele ning kõik riided olid väga märjad, siis ühel hetkel tundus, et see vihmaga telkimine märjana pole üldse nii tore. Vaatasin kaarti ja leidsin, et kui ma veidi teelt kõrvale kaldun, satun Rumba kanti, kus ma teadsin, et ühel vanal töökaaslasel on talu ja ta peaks hetkel seal olema. Nii ma siis jäi lootma õnnele, et ehk õnnestub mul ta seal üles leida, sest palju neid talusid seal ikka on. Enne Rumbat olid ühed õudsamad teed, puhas liiv, kus ratas jäi lihtsalt kogu aeg kinni või tagaosa vajus ära, nii et ma mitmeid kordi vajusin küljeli ning kirudes jälle end püsti upitasin ja edasi proovisin pressida. Kusagil 9 ajal õhtul olin kohal ning proovisin leida kedagi, kelle käest uurida ja küsida kus ma võiksin oma tuttava leida. Paar inimest leidsin, aga kuna ma ei teadnud talu nime, siis ei osanud ka keegi mind aidata. Nii ma siis seisin ühel hetkel ja ei osanud kuhugi poole enam minna. Vihma kallas ning väsimus ja tüdimus olid peal. Meenus üks vana talu, enne Rumbat. Otsustasin proovida sinna, selleks tuli jälle see vastik liiva tee läbida, kuid asi oli seda väärt. Jõudsin taluni ning hiilisin ettevaatlikult ringi, rohu sees läksid kellegi jäljed, aga kuna need ei olnud väga tugevad võisid need kuuluda kassile. Maja oli päris suur, kuid täiesti mahajäetud, aknaid ees polnud ning näha oli, et kõik mis vähegi väärt on ära viidud. Uurisin edasi, pea kahemeetriste suurte nõgestevälja taga paistis laut. Tegin teed endale ning avastasin, et laut on päris korralik. Katus peakohal, heinad sees ning imekombel polnud ka eriti sääski, kuigi väljas oli neid miljon.


Tundus, et see on mu väike paradiis täna ööseks, niisiis riided kuivama väike õhtusöök kala näol (reisil kala on üks parimaid asju) ning siis vaikselt unenägude maale. Need unenäod olid täiesti õudsed - uuh. Millegi pärast tundsin ma hirmu selle ees, et keegi ikka tuleb ja sellele ei meeldi üldse, et ma siin redutan. Selle mõttega jäin magama ning üks õudne ünenägu tuli teise järel. Nägin unes, et keegi kusagilt kaugelt hüüab, et vaata, siin on keegi. Ning taskulampide välgatustega lähenesid nad mu asemele ning karjusid kogu aeg midagi. Proovisin unes neile vastu karjude, hällllllllllllõu, ma olen siin või midagi sellist kuid välja tuli ainult mingi hale lalin. Püüdsin nii väga aga ei õnnestunud teha ühtki mõistliku häält - ärkasin võpatades ning ütlesin kohe kõva hääle HÄLLÕU ning rahunesin kuuldes oma häält ning avastades, et ma ikka suudan midagi öelda. Mõne hetke ei saanud ma aru, et kas see oli päriselt või mitte ning rahulik uni saabus alles siis kui päikesekiired hakkasid lauta sisse paistma ning soe valgus rahustas seda laudanurka.
Päev oli ilus ning rattasõit oli väga meeldiv. Väikesi teed pidi mööda põlde kulgedes mõistad, kui erinev on reisimine ratta või mootorattaga võrreldes autoga. Rattaga sõites kulged sa aeglaselt mööda teed, andes aega nautida iga vaadet, võimaldades jala maha panna iga kell igas kohas ning tunda rõõmu nendest tuhandetest asjadest mis su teele jäävad. Näiteks lõhnad, möödudes erinevates aasadest, põldudest ja kohtadest tunned sa vahel magusat lilleaasa lõhna, vahel aga ka robustset laudaaroome jne. Liblikad lendlevad su ümber kogu aeg, toonekured tiirutavad ning vahel ka jänesepoiss või kitseke satub su teele. Kõik see päiksepaistel toob naeratuse suule ning teades, et sul on aega ja palju aega, siis mis võiks olla veelgi parem.
Tol päeval ma ei sõitnud palju, sest leidsin tänu eilsele kõrvalepõike kõige kaunimaid kohti. Üks mu unistusi on alati olnud kõndida mööda suuri tammemetsi Eestimaal ja ma ei ole neid eriti palju leidnud. Nüüd lõpuks leidsin ma need. Mihkli on üks nendest kohtadest, seal kasvab Eesti suurim teadaolev tammik. Tammik on kusagil 250 aastat vana ning kuulus kunagi Keblaste mõisale. See on looduslik tammik, vaid 20 aastat tagasi on sinna juurde istutatud mõned tammed paarile hektarile, kuid mu on kõik nii nagu peab - ürgne tammemets.

Kõndisin algul mööda rada, aga ma ei suuda seda kunagi eriti kaua teha, ning peagi avastasin end täiesti sügaval metsa sees, kus nii palju kui silm seletas kasvas tammesid. Tammed on tegelikult kõik päris kõrged ning ega see ei ole ka puisniit, nii et sealt teed teha ja leida ei olegi nii lihtne. Aga minu jaoks oli see võrratult kaunis ning tunde, ekslesin ma seal ringi, sest suunataju oli mul vahepeal ära kadunud, aga see ei olnud absoluutselt oluline.


Jõudsin metsast välja ning metsa ääres laius ilus suur niit, mille keskel kasvas paar eriti suur tamme. Seadsin sammud sinna poole. Niidul kasvas palju ilusaid karukellasid, karikakraid ja muid ilusaid taimi. Viskusin pikale ning vaatasin kõrte liikumist sinise taeva poole tuulte käes.


Sulgesin silmad ning mu meeli täitis magus lõhn, vaatasin ümber ning avastasin, et olen keset metsmaasikavälu. Metsmaasikad kui nad valmis on, on vist maailma magusamad asjad. Ma vist ei suutnud poole tunni jooksul end nende kütkest vabastada, sest neid on igal pool ja kui sa juba neid korjama hakkad, siis ikka ja jälle kummardud sa nähes suurt punast magusat metsmaasikat.

Eriti kui sa saad neid ainult oma kodumaal ja ainult praegu. Jõudsin tolle suure ja üksiku vägeva tamme juurde ning jäin tema juurtele puhkama. Lasin oma mõtetel lennata ning mõtted liikusid koos tunnetega oma rada. See hetk oli midagi lapsepõlvest. Öeldakse, et lapsepõlv on kõige õnnelikum aeg, aga miks on see nii. Ehk sellepärast, et lapsena ei ole sul mõtetes neid kohutavaid asju, mis suurtel inimestel alati ajusoppides on, nagu - töö, raha, lapsed, kohustused, suhted ja muud miljon sellist asja, mida on väga raske välja lülitada, peaaegu võimatu. Tol hetkel ma suutsin seda teha, sest mul ei olnud ühtegi neist muredest. Polnud vaja kuhugile minna, midagi teha ega keegi mind ootamas. Sain olla siin, selle suure tamme juures, kuulda tema kohinat ning vaadata seda ilusat Eestimaad - olin VABA oma hingelt ning see tunne oli nii hea. Inimesed võtke endale aega, võtke endale aega olla VABA kasvõi üks päev.


Teine asi, mis on ka alati mu tähelepanu köitnud on puisniidud. Need pidid Eestimaal olema ühed suurimad kogu Euroopas ning ka ilusamad. Ma tahtsin ka ühele nendest ära eksida, ning kassanäe Mihklist vaevalt 15 km asubki üks selline. Nedermaa puisniit oli vist selle nimi.

Ilus suur roheline niit koos tammede ja kaskedega, ka nende vahel ekslesin ma paar tundi ning leidsin ka imeilusa kämpimiskoha, kuhu ööseks jääda. Kell ei olnud palju, aga mul ei olnud ju ka kiiret ning tahtsin selles imeilusas kohas veel veidi olla. Eesti on selles suhtes ka nii hea, et kämpimine on tasuta ning isegi puud on sulle ette tehtud. Lihsalt ole, igal pool mujal kus ma olen käinud, peaks sellise asja eest vähemalt paarsada krooni välja käima. Tegin lõkke üles ning kuulasin Ipodist (aitähh Halina) eesti klassikalist rokki. Isegi kui ma olin üksi ei olnud mul igav, sest see kõik tundus väga hea ja mõnus ning kui inimene ei suuda üksi olla ning oma seltskonda nautida, miks see peaks siis teistega teistmoodi olema.


Järmine päev tõusin vara ning asusin teele Pärnu poole, sõitsin mööda suurt maanteed ning ainuke hea asi suure maanteepeal sõitmise juures on see, et tempo on väga hea. Jõudsin paari tunniga kohale ning Pärnus toimus parasjagu Hansapäevad. Igal pool olid laadad, palju värvilisi inimesi ning palju häid asju. Ma ei suutnud end tagasi hoida ning ostsin kohe kapa täie endale Saaremaa koduõlut. Calsberg - probably the best beer in the world ehk tõenäoliselt parim õlu maailmas kaotab küll oma tiitli. Kahjuks enamik inimesi maailmas ei saa kunagi proovida parimat õlut maailmas. Lisaks ei suutnud ma ära öelda, suitsusauna maasingile, värsketele hapukurkidele ning ka saare koduleivale. Rahakott jäi kuidagi väga õblukeseks, aga see oli kõike seda väärt. Vaatasin veel veidi ringi, kuidas memmed rahvariietes tantsisid, inimesed kõndisid rongkäikudel ning tuhanded lapsed ringi jooksid kilgates.

Aeg edasi minna ning soomaa ootas juba. Sõitsin Torilt läbi ning ei pööranud õige koha pealt ära, nii et pidin üks hetk tagasi sõitma. Soomaal oli minu rõõmuks isegi veidi asfalteeritud Viinahauani, sest see kruusatee on parajalt treppis ning nii hüppeldes ei ole tegelt eriti mõnus sõita selle kruusa peal. Jõudsin siiski ühe enim külastatava kämpani, ning kuigi kell oli palju oli see tühi. Panin oma telgi püsti selles suures, ma arvan, et kusagil paarikümne inimese jaoks mõeldud kämpimiskohas ning asusin lõket tegema. Siis hakkas autosid tulema, ehk siis õhtu peale jäänud matkajad. Millegi pärast on Eestis nii, et kui keegi on ees, siis lastakse kohe jalga, kuigi seal oli ju ruumi veel kõvasti. Mul ei tekkinud isegi võimalust kellegagi rääkida, et olge lahke ruumi on ja ma hea meelega puhun kellegagi juttu ka. Ei, visatakse pilk peale ja kohe minema, nii sõitis vist ära oma 4-5 autot. Eestlased on ikka omaette hoidev rahvas küll mõne kohapealt. Ma ei lasknud end segada vaid vaatasin, kuidas päike loojub ning kuulasin jõe rahustavat vulinat. Ilus on see soomaa küll.

Hommikul ärkasin hästi vara, kusagil 6 ajal ning otsustasin minna rabasse. Paari kilomeetri kaugusel oligi üks ning varahommikune jalutuskäik, kui päike veel ei kõrveta ning linnud on alles elevust täis on alati üks meelirahustav asi.

Kui mujal maailmas on kõrbed, mäestikud vms asjad siis Eesti Nokia on rabad ja sood. Täiesti teistsugune maastik, mida mujal maailmas eriti ei kohta. Mäletan, et kusagil Briti populaarsemas reisiajakirjas oli Eesti rabade külastamine soovituselt 3 kohal, ehk see on midagi väga erilist ja omapärast. Nii et hinnake seda, mis meil siin on, isegi kui see tundub nii tavaline. See ei ole tavaline.



Täiendasin end ning asusin teele soomaa keskuse poole ning tee peal juhtus mul tolle reisi kõige ärevam hetk. Nimelt sõites mööda seda treppis hüplevat teed ei kuulnud ma kui mul üks seljakottidest maha kukkus. Seal sees oli mul kogu söök, rahakott, suitsud, fotokas, priimus jne. Põhimõtteliselt kõik eluks vajalik. Peatusin vahepeal tee ääres, et lasta mööda paar suurel kiirusel mööda kihutavat rekkat, ilmatuma suur tolmupilv seljataga. Ühel hetkel avastasingi oma puudujäägi ja oi oi kus see võttis vanduma. Olin enda peale nii kuri ja kirusin kogu maa ja ilma ning palusin jumalat, et mingi tont seda teepealt üles ei ole korjanud. Mul ei olnud ka enam telefoni, mille ma kohe reisi alguses lollil kombel olin suutnud ära kaotada. Niisiis ma pidin oma koti tagasi saama. Ütleme nii, et siiapoole sõitsin ma ehk 10 km tunnis kui sedagi, sest tee oli ju halb aga tagasi sõitsin ma vist 3 korda kiiremini. Ehk nii kiiresti ma polegi vist kunagi sõitnud. Veel üks rekka pani must mööda ja ma kirusin teda, et tal pole mu kotti ju vaja. Kott oli oranži värvi ning minu suureks rõõmuks hakkas see ühel hetkel mul kauguses silma. Olin ütlemata õnnelik, tol hetkel sõitis mööda üks auto ning jäi siis paarsada meetrit eemal mu koti juures seisma. Jalad käisid all nii kiiresti, et ma olin sekunditega kohal ning kott oli minu. Ma ei taha mõelda, mis siis oleks saanud, kui ma oleks minut aega hiljem kohale jõudnud. Panin nüüd koti niiviisi kinni, et sellel ei olnud enam mingit võimalust ära kaduda, juhtugu mis tahes. Uuh, täiendasin oma varusid Soomaa keskuses ning otsustasin veel ära vaadata ühe puisniidu matkaraja. See asus paar kilomeetrit keskusest eemal. Jõudes kohale olin veidi vihane, kuna ma ei teadnud kuhu poole ma peaks astuma. Mingit silti ei olnud, paar rada läks ühele poole ja ka teisele poole. Kus ma peaks teadma, lõpuks leidsin siiski selle õige väikese teerajakese üles, mis mattus suure heina sisse ning järjekordne tund kulus mööda aasi luusides ning suuri tammesid imetledes. Tagasi tulles mõtlesin ma siiski, et Eesti on päris ürgne koht ning isegi omamoodi on väga hea, et ei ole mingeid silte ja piirdeid, kus sa astuma pead ja istuma. Kõik on nii nagu see on olnud väga kaua aega, ehk puhas loodus, mitte inimese loodud loodus.




Sõit soomaalt Viljandi poole oli üsna vaevaline ja aeglane aga kõike head ju ka ei saa korraga. Viljandisse ma siiski päris sisse ei sõitnud vaid pöörasin ära Kurksi-Nuia poole. Tee peal jäi mulle ette üks vana mõis. Ma arvan, et see oli Loodi mõis. Tegin peatuse ning vaatasin ringi. Mõisa kõrval oli üks vana puukuur, mille uksed ja puitkarkass oli imekaunilt nikerdatud ning lausa meistrite töö, kuid kahjuks hetkel täiesti laokile jäetud. Mõni uks hakkas juba ära kukkuma ning ümberringi oli kõik mingit kola täis ja kinni kasvanud.

Pajatasin mõne sõna ka ühe vanapaariga, kes elasid selle mõisa kõrval. Vanamemm oli käinud kunagi seal mõisas koolis ning ta mäletas väga hästi, kui ta hoidis oma suuski seal kuuris ning kui ilus see park ja mõis kunagi olid olnud. Nüüd on see erakätes, kuid juba aastaid ja aastaid seisab ta siiski tühjana ning ootab, et keegi midagi lõpuks teeks. Memm rääkis ka, et siit käib läbi tegelikult päris palju rahvast ning et täna hommikul oli keegi noormees siit jala mööda läinud, ning rääkinud, et tal plaan Portugali välja jõuda - jalgsi. Nii, et hulle eestlasi on ikka palju, kes mööda maailma ringi uitavad, kes rattaga, kes jalgsi.


Sõitsin edasi Karksi-Nuia poole, ning ega mul ei olnud teist valikut kui pidin sõitma mööda suurt maanteed. Ega see mõnus küll ei ole, teeäär oli olematu ja liiklus tihe, nii et pidevalt pani mingi rekka poole meetri kõrvalt täiskiirusel mööda, mis võtta ratta vibama ning minu kiruma. Aga kohale ma jõudsin, kuigi lõpp oli täiesti vastik. See Karksi-Nuia asub mingi eriti kõrge mäe otsas, nii et see oli suht ainuke kord, kui ma pidin rattalt maha tulema ja siis umbes pool kilomeetrit teda mööda kurvilist teed ülespoole lükkama, see tõus oli lihtsalt liiiiiiiiiiiiiiga pikk.
Ööseks pressisin end Ainja järve äärde. Lootsin, et seal on mõnus lõkkekoht, aga ei olnud. Kõik oli eramaa ning mööda eramaad mööda järvekallast liikudes, leidsin väikese vana lõkkekoha. Lootsin, et keegi ei tule mind siit ära ajama ja jäin sinna laagrisse. Vesi oli mõnus ja karastav pärast päevasõitu ning preemiaks lubasin endale kilo sašlõkki pintslisse ajada. Vaatasin oma varud üle ning need olid kokku kuivanud. Raha peaaegu otsas, söök otsas, Ipodi aku peaaegu tühi ja väsimus kontides. Esialgu oli mul plaan jääda järgmine öö Karula rahvusparki ööbima, aga nüüd tundus, et parem on vist kohe sõita oma sihtpunkti - Krabile. Vaatasin kaardi pealt - see oli üks 100 km sõit. Kõige hullem ehk polegi. Siiani olin sõitnud tavaliselt 60-70 km päevas.


Hommiku vara üles ning teele. Lõuna-Eesti teed on sellised, et tõusule järgneb langus ja langusele tõus - kogu aeg peaaegu. Vahepeal kui asi on nii mõnusalt tasakaalus, ehk kui sõidad mäest alla suure hooga jõuad väikese pingutusega järgmise otsa ja siis jälle alla ja jälle üles, pole eriti viga, aga vahepeal on väga järsud tõusud, millele järgneb veel üks tõus ja siis veel üks ja siiiiiiiiiiiiis tuleb selline allasõit, et ühe käega peab kindlasti mütsist kinni hoidma ja teisega kuidagi ratast ohjes hoidma, et selle kruusa peal ülepeakaela ei lendaks. Ütleme nii, et keskmise kiirusega ma väga ei hiilanud, ehk 10 km tunnis. Kusagil kahe ajal päeval avastasin, et mu käed olid juba liiga palju päikest näinud. Ehk nii kui päike neile peale paistis tundus, see nagu keegi vajutaks triikrauga vastu nahka. Sooja oli kusagil 30 kraadi kandis. Panin siis jaki selga, mütsi pähe ning rätiku mässisin ümber käelabade, sest need olid kõige hullemas seisus. Oma 30 kraadises ilmas nägin päris naljakas välja. Nagu mingi mustlane võib olla. Teine piinav asi oli see, et ma otsisin järve, järve, kuhu saaks vahepeal sisse hüpata, et natukenegi jahutust saada. Sõitsin mööda vist 3-4 järvest, mis olid kõik nii kinni kasvanud, et sinna ei pääsenud ligi. Lõpuks oli silme eest juba päris kirju ning vandusin, et kas siis Lõuna-Eestis pole ühtegi järve? Kaardi järgi leidsin Õidre järve üles, ning seal oli ujumismärk. Esimese sildi järgi, mis sinna pidi minema jõudsin ma kusagile rabatee peale, kust rattaga ei olnud küll erilist läbipääsu. Õnneks tuli veel üks korralikum tee ning ma sain värskendust, leevendust ning veidi puhkust.


Edasi läks tee veidi rõõmsamas meeleolus, sest teadsin, et jõuan kenasti kohale, nii ma ka väga ei pingutanud vaid vaatasin vanu talukohti, mis jäid tee äärde. Lõuna-Eesti talud on ikka imearmsad oma tiikide, vanade palkmajade ning metsatukaga. Jõudsin Krabile kusagil 9 paiku ning Kan-Ki (koer) ootas mind mäekese otsas ning oli valmis mind üleni ära lakkuma. Krabi on päris Läti piiri ääres, Rõugest kusagil 18 kilomeetrit.


Nii nädalaks jäi ratas kuuri ning mina lasin ennast nuumata hommikust õhtuni. Krabi on selline mõnus koht, kus ka aeg seisab, patareid laevad kogu aeg ning jõud voolab tagasi kontidesse. Tädi Ebe, kellele see kuulub, ning kes on seal sündinud ning ka elanud väga kaua oskab hoida selle koha võlu, sest see on osa temast, tema verest ning perekonnast. Jalastid ehk Onu Joel, Ebe, Jaak, Jana ka Pirko ning nende poeg Joosep tekitavad alati väga sooja õhkkonna ning see on üks pere, kelle poole vaatan mina alati üles. Nad ei karda öelda, et nad armastavad üksteist ning nad oskavad ka seda näidata. See on asi, mida siin Eestimaal tahaks rohkem näha ja tunda.


Krabil sai käidud nii metsades murakal kui ümberkaudsetes järvedes ujumas ning nägin ka oma häid sõpru Andrit ja Kertut (olge musid).
Krabil on ka maailma parim saun, mille onu Joel on nüüd oma kätega veel paremaks teinud. Suitsusaun, mille temperatuur kerkib ikka väga kõrgele ja mis püsib soojana terve õhtu ja öö ja kus saavad ära käia kõik külalised. Loomuikult peab mainima ka, et tiik on otse kõrval, milleta ei suudaks seal vist küll olla.



Üks hetk tuli siiski edasi minna ning otsustasin veidi ringi luurata ka Setomaal. Tahtsin külastada üht õiget seto talu, kuid kahjuks tollest ma sõitsin kogemata mööda. Tee peale jäi siiski väga palju ilusaid kohti - Vastse-Liina linnus ja Obinitsa.

Obinitisas ma jäin ühe muuseumitädiga päris pikalt juttu rääkima ja uurima, setode elu ja olu. Obinitsa juurde hakati rajama tegelikult üht päris õiget seto talu ka. Üks vana seto naine suri ära ja nende pere müüs selle talu muuseumile, ning hetkel tegid kutsekooli noored seda korda. Makett oli vägev ning sellest tuleb kindlasti üks ilus koht. Peatusin ka Obinistsa järve ääres, kus jäin juttu rääkima ühe toreda abielupaariga. Mees oli kusagil 37 või nii ning käis venemaalt kütust ja viina ning suitsu toomas iga päev. Tal oli ka kusagil mööblitehases vist mingi töökoht ning ta unistas saada oma peremeheks. Ehk hetkel nägi ta iga päev kurja vaeva, et kusagilt jälle saada 500 krooni juurde ja lõpuks, ehk ühel päeval on tal oma äri ja omad töötajad ning ta saab vanadusepõlves veidi rahulikumalt hingata. Minu arust on eestlane üks suur tubli tööhobune küll, kes näeb terve elu palju vaeva, et saaks elada.

Ma ise ei saa enam niiviisi. Minu meelest on ka teine võimalus. Ehk teha tööd ja seda ei pea tegema eestis, kusagil 3-4 kuud või ka 6 kuud (kasvõi koos perega) ning siis 3-4 kuud või pool aastat mitte teha tööd. Selleks peab loomulikult loobuma ühest või teisest asjast, aga see ei ole võimatu. See on raske aga sellel on ka väga meeldiv pool. Sa ei ole rutiini, rakke ning tööori. Paljude jaoks on see siiski vist vastuvõetamatu, kuna puudub turvatunne, kindel kodu, töökoht ja tulevik. See on ju hirmus, minu jaoks ei ole. Seda ma proovisin sellele mehele ka selgeks teha ning ma ei tea kuidas tema sellest aru sai, aga meil oli igatahes huvitav ja lõbus diskussioon.



Sõitsin läbi ka Piusalt, mis polnud enam üldse see, mida mina mäletasin ja olin suht pettunud. Ka Oraval jäi korra peatuma ning peale suplust uurisin noortelt inimestelt, et millega siis Orava noored tegelevad. Tundus, et neil oli igav, aga Roomertil on BMW ja sellega saab õhtul peole minna, Roomert on ikka nii äge - õu jeeee


Sõitsin Põlvasse, Oravalt kusagil 40 km, esimsed 35 km läksid väga ruttu, viimased 5 nagu eelmised 35. Ei tea, miks see nii on. Põlvast sain veel veidi süüa ning jäin ööbima Taevaskoja lähedal. Järgmine päev kolasin Taevaskojas ringi ning olin üsna väsinud eelmisest päevast. Võtsin rahulikult ja oli väga palav.

Taevaskojas istusin korra rongipeatusesse maha ning tundsin, et ei viitsigi enam sõita - Tartu saab ju rongiga ka. Olingi järgmise rongi peal ning Tartu ootas mind oma Toomemäe, tuhandete noorte ilusate inimeste ning Tartu vaimuga. Tartu on mu Eesti lemmiklinn ning loodetavasti õnnestub mul seal ka kunagi pikemalt elada. Igatahes varustasin end pisut joogi ja söögiga ning istusin Pirogovi mäele maha. Sinna koguneb alati õhtu jooksul hästi palju inimesi ning kõik on lõbusad. Mina ei olnud, ei suutnud kuidagi ennast viia sellele lainele, et samasugune olla. Istusin tunde puu all ja vaatasin, kuidas kõik joovad ja lõbutsevad. Tahtsin ka kellegagi rääkida, aga see õhtu ei olnud mul mingit julgust või jõudu. Ükshetk sain enda peale vihaseks, et ma nii jõuetu täna olen. Hakkasin ära astuma, aga siis tulid noored neiud ise kusagilt ja tahtsid pilti teha, nii et too õhtu päästeti mind üksindusest. Tartu on väga legendaarsete kõrtside linn ning nendes me keerlesime kuni hommikutundideni. Tartu on võimas.
Järgmine päev viis rong ming ilusti tagasi Tallinna ning mu ratkaretk sai läbi. Ma võin öelda vaid üht, ma armastan Eestit väga ja ei ole kohta, kus ma end paremini tunneks. Olen kohanud paari kuu jooksul väga ilusaid ja toredaid inimesi ning näinud oma vanu sõpru, sugulasi ning minu päevad on olnud kõik unustamatud ja fantastilised. Nii et aitähh kõikidele, kes minu siinviibimise on nii ilusaks teinud. ELAGU EESTI

eestimaa avarused

Tere,

Eestimaa on suvisel ajal ikka niivõrd kaunis, et ma ei suuda ja ei taha siit ikka veel niipea jalga lasta. Augusti alguseni tiirutan ma mööda eestimaa radu. Nii et keda ma veel näinud ei ole, siis varsti näeme.

Mu telefoni nr on uus ja see on 53512088

Nii et kuulmise ja nägemiseni,

Meelis

Welcome to Estonia

Tere sõbrakesed,

Ütleme nii, et kodumaa muld on juba samahästi kui varavaste vahel. Sinimustvalge virvendab mul silme ees (eriti magamistoas - sest seal on mu Eesti lipp) ning tunne on päris mõnus, et saab jälle kodumaale.

Hakkan lendama Christchurchist laupäeva hommikul 28 mail ning Aucklandist sama päev astun Brunei Airlinesi peale, mis viib mu Londonisse. Londonisse ma jõuan 30 mai hommikul ning sama päev lendan Soome. Soome sellepärast, et ma ei leidnud odavat piletit otse Eesti. Niisiis Soome, jõuan õhtul ning Halina tädi Leena võtab mind enda poole. Seal me joome ohtrasti veini ning järgmine päev laevaga kodupoole. Mis kell ma jõuan, seda ma ei tea, sest mul pole veel laeva piletit ostetud, aga oluline on see, et 1 Juuni olen siis taas Eestimaa pinnal. Mida ma siis Eestimaa pinnal korda tahan saata:

Esimene asi, mida teen kui ma laeva pealt maha tulen on see, et otsejoones lähen ma Hella Hunti ja tellin ühe tomati-suitsujuustu supi, kiluvõileva ning suure kannu Eesti õlut. Peale seda ma arvan, et tuleb üks suur musitamiste ja kallistuste meri ning toredad õhtud kallite inimestega. Ega ma päris huupi seda juunit ka ei valinud. Juunis toimub päris palju asju Eestis nagu näiteks, Vanalinna päevad, isa sünnipäev ning loomulikult ka Jaanipäev ning veel paar festivali. Nii et see saab lõbus olema. Tagasi pean ma lendama 5 juulil nii, et mul jääb veidi aega ka rahulikult ringi vaadata. Kindlasti ka kusagil Lõuna-Eesti tagasopis ühes väikses armsas talus :)

Vot nii on siis lood, loodan kõiki oma häid sõpru, sugulasi ning tuttavaid varsti käega katsuda ning olen avatud igasustele toredatele küllakutsetele ning pidustustele.

Ahjaa, viimased nädal aega olen proovinud oma pildi ja video katalooge korrastada ning sain valmis ka ühe video Lake Tekapost. Mul on olnud siis väga tore ning olen saanud siit palju toredaid sõpru. See koht kasvab südamesse ning isegi pisut kurb ja raske on siit lahkuda, aga samas kõik ülejäänud lahkuvad samuti. Päris naljakas on isegi see, et kõik ostsid endale pileteid ja päris paljudel on lend lambist samal päeval. Nii et meil tuleb Christchurchis viimasel õhtul suur lõpuball ehk Grande Finale Party. Suurepärane lõpp kogu sellele loole.

Soovitav vaadata koos heliga ja 2X :)

Hetkel on siin mõnus sügis. Kõik on kollane ning punane ning lumi on mäetippudel ning varsti ka kodu õues - külm on ... prrrrrrr

Suured kallistused Halinale, kes peab pärlilaeval rasket tööd tegema ning võib kiluleivast ja hapukurgist ainult unistada :)



Peatse kohtumiseni,

Meelis

Ah jaa, selline asi ka veel, et ma mõtlesin hakata maale koguma oma reisidelt. Hetkel on mul juba kolm. Viimane meeldib mulle eriti.

otsin lennupiletid

Paar päeva olen tegelenud lennupiletite otsimisega.
Tundub et kõige odavam on Auckland-London-Auckland pilet osta. Kõige parema pakkumise on hetkel leidnud Halina AirBrunei kaudu. Hinnaks 20000 krooni. Kui keegi leiab odavama variandi kusagil oleks jube tore teada. Lennata tahaks mai lõpp aucklandist ning juuli alguses Londonist.

Nii et kui keegi leiab midagi, pliis.

Thänk you