mamihlapinatapai - Yàmanade keeles tähendab see - "vaatama teineteisele otsa, lootes, et teine teeb ettepaneku midagi teha, mida mõlemad pooled ihkavad, aga ei söenda teha"
James Sage (2010 roadtrip) - " trip is not about the destination, it is about the journey."
"James Holman (1786-1857), the blind traveller - I see things better with my feet."
"From Santiago AriaS - If life gives you lemons, make LEMONADE
Mark Twains words: Sorrow can take care of itself, but to get true benefit of joy, you must share it :)
Jimi Hendrix said: "When the power of love overcomes the love of power, the world will know peace"
Meelis Anvelt: Õnn pole rahas, vaid inimestes, kellega seda kulutada :)

Thursday, August 16, 2012

Gili Trawangan ja Bali


Leidsin end järjekordselt Balilt.  Otsustasin reisida seekord nagu härra kunagi, ehk tellisin endale sohvri vastu. Kohale jõudes, keda polnud oli loomulikult sohver. Passisin ringi veidi ja võtsin siis takso. Takso poole minnes tuli vastu üks rõõmus mees minu nimega silti käes vehkides. Tore küll aga veidi hilja. Ma ei olnud veel suutnud kohaneda Bali ajaga, et kui keegi mingi 5 minutit või 10 hiljem kohale jõuab siis on see normaalne. 
Tegelikult pool tundi ootamist on isegi suht tavaline Balil. See tähendab aga seda, et sina võid oma hotellis või kus iganes rahulikult kohvi juua ja kui sohver kohale jõuab otsib ta su üles. Ei pea väljas passima ja närviliselt edasi tagasi trampima :)

Seekord ma Kutasse ei läinud üldse vaid siirdusin ühte vaiksemasse kohta nimega Sanur. Olin seal 1 päeva ja selle päeva jooksul orgniseerisin endale pileti Gili Trawanganile. Ma olen paar korda käinud avaliku suure paadiga, seekord olin härra ja broneerisin kiirpaadi. Kui ma mõtlema hakkan, siis tegelikult kiirpaadi ja tavalise paadi vahe lõppkokkuvõttes ei tulegi väga suur. Kui tavalise paadiga minna, siis peab öö veetma Bandagbais lisaks õhtusöögid ja lõunasöögid jne. Pluss see, et kõik kokku võtab aega 2 päeva. Kiirpaadiga 1,5h sõitu ja oledki kohal. Kui keegi peaks kunagi sinna kanti sõitma, siis võin teada anda, et ka kiirpaadi pileti saab kindlasti poole odavamalt brožüüri hinnast. Mina maksin edasi tagasi hinna eest 600 000 kohalikku raha ehk kusagil 50 eurot. 

Ma olen kolmel aastal käinud iga kord umbes samal ajal Gili saartel ja iga kord olen käinud erineval. Seekord siis kõige kuulsamal ja kõige suuremal Gili Trawanganil. Saarel on ohtralt igasugu restorane, baare, bungalowsid ja hotelle, motelle jne. Põhimõtteliselt kõik, mis sul puhkuseks vaja on.


Nagu alati kallimad ja ilusamad kohad on kohe paadisilla läheduses vaatega sinisinisele helkivale veele, odavamad kohad on veidi kaugemal ja kui minna mõnisada meetrit sisemaale leiab suht soodsaid ööbimis variante. Mina leidsin sellise koha nagu Dewi Bungalows. Ainukesed bungalowod saarel, mis on tehtud ainult bamboost. Nii et väga looduslik ja eco :)


koha peremees Adi tõi mul verandale igal hommikul maitsva hommikusöögi

Kuna jäin veidi kauemaks sain suht soodsa hinna nii 130 000 rp, mis on 11 eurot öö. Ma olen suht shokeeritud euro madalast kursist :(  Järgmised nädal aega läksid väga ruttu, mis on selle saare puhul üsna tüüpiline. Ega ma ei teinudki midagi erilist. Puhkasin :) Vahel on hea lihtsalt rannas varbaga liiva sees sonkida ja vaadata kuidas lained laksuvad. Lugeda natuke, jahutada end karedas vees ja juua üks kõrrega kookose kokteil.

 nice nice

 Õhtul on disko ja baar. Vaatamata tegelikult saare väiksust on siin nii palju bände kes esinevad igal õhtul. Vähemalt 5-6 kohta, kus igal õhtul on live muusika. Ma Austraalia väikelinnas tundsin elavast muusikast väga puudust ja Indoneeslased mängivad ja laulavad väga hästi.


Kõige parem koht kuhu sööma minna õhtul oli ööturg, kus leidus igasugu kohalikke roogasid ja värsket kala jne. Minu üheks lemmikuks oli Bakso - see on kohalik lihapalli supp. Ei ole väga vürtsine ja täidab mõnusalt kõhu täis. Loomulikult ei puudunud minu söögikordadest ka mi goreng ja nasi goreng ehk siis praetud nuudlid või riis köögiviljadega. 

kohalik transport - eesel 


Ma sattusin saarele tegelilkult just siis kui algas ramadhan ehk kõige tähtsam püha muslemitele. Ramadhan kestab kuu aega ja selle kuu aja jooksul ei tohi päikesetõusust kuni päikeseloojanguni midagi süüa ega ka juua (sellises palavas kliimas mitte vett juua kordagi päeva jooksul  - wow) ning ka paljude meelehärmiks suitsetamine. Pidutsemine üldiselt ei ole ka lubatud. Nii et väga vaikne aeg.  Üks mu sõber Saam seletas mulle veidike, miks ja milleks ramadhan on mõeldud. Ramadhan aitab aru saada vaese inimese olukorrast ja elust. Vaene inimene ei saa ehk iga päev süüa ja võibolla ka juua ega suitsetada ja pidutseda jne. Nii et viia kõik inimesed selle tasemele on ramadhan. See toob ühiskonnas kaasa üksteise aitamise ning on üldiselt väga inimlik. Lisaks paastumine teeb väga head su kehale. Kõik mürgid ja muu saast liigub kehast välja. Nii et see on selline vaimu, hinge ja keha füüsiline taastumine. Ma arvan, et lääne ühiskonnas võiks ka midagi sellist olla. 


Ma siis jälgisin, kuidas selline asi kohalikele mõju avaldab. Gili Trawangan on tegelikult üks peosaar, paljud tulevad siia jooma ja lõõgastuma ning täiskuu suured pidustused kestavad tihtipeale hommikutundideni ja eks kohalikud on ka harjunud sellest osa saama, nii et täielik mitte pidutsemine, söömine ja joomine ei tulnud noortele väga kergelt. Peaasi oli, et avalikult ei tohi näidata end joomas ja söömas aga oma toanurgas ei näe ju keegi, nii et no worries. 

Saam, üks kohalik noormees, kes oli tegelikult pärit Lombokilt, kutsus mind üks päev kaasa oma koju. Sest Ramadhani ajal külastatakse ikka omaseid ja tal oli plaanis minna külla oma emale. Ma olen alati huvitatud külastamast kohalikke külasid ja kodukohti, sest seal toimub ju tegelik kultuur ja elu, nii et läksime Lombokile. 

Tema küla asus Lombok Timuris, ehk paari tunni sõidu kaugusel. Meil oli plaan võtta skuuter, aga kuna olid pühad siis hinnad oli nii laes, et loobusime sellest. Võtsime bussi ehk bemo ja loksusime nii umbes 4-5 tundi tegelt kuni jõudsime tema külla. Tema maja asus ühe küla serval ja küla ümbritses suur hulk riisipõlde. Maja ise oli päris uus, põrand oli plaaditud suurtest ilusates plaatidest ja tema tuba oli väike, kuid mugava bambuu mööbliga ja õdus. Saam ajas oma rolleri kuurist välja ja kuna tema ema oli parasjagu kusagil küla peal, otsustasime minna väiksele lõbusõidule. Saam viis mind väiksele rannale ja seletas, et ta oli sõpradega palju kordi siin lõket teinud ja õhtuid ning ka öid veetnud. 

Liikusime edasi ning läksime kellegile külla, kes villis riisiveini. Astusime sisse ning õuehoovis istusid maas paar naist ning panid kana tükke vardasse. See oli ka kohalik väike söögikoht, ilma reklaamita vaid lihtsalt kohalikkele, kes teadsid. Vaatasin umbes 200 kärbest, kes kõik lendlesid rõõmsalt selle kanaliha varraste kohal ja mõtlesin, et hmmm, ma ei tea kas mul on ikka kõht väga tühi. Saam palus endale rõõmsalt aga paar varrast grillida ning palus proovida ka riisiveini. Riisiveini oli nii kollast kui ka punast. Proovisime mõlemat - uuh kange kraam. 10 000 üks pudel ehk all euro. Võtsime kusagil 10 pudelit, sest saare peal maksab üks nii 40- 50 tuhat. Tagavaraks :)

Saam ja mina
 
Järgmisena sõitsime ringi ja külastasime mingeid sugulasi ja onusid ja tädisid jne. Lõpuks olime tagasi kodukülas ja ema oli kodus. Mind suht hämmastas see, et indoneeslased on üsna suhtlev rahvas ja üsna vabad oma olemises, aga Saami suhtlus nii emaga kui ka sugulastega oli üsna külm. Saam polnud ema külastanud kusagil kolm kuud. Ei mingit embamist ega patsutamist või muud väga sooja suhtlust. Lihtsalt aa tsau jah, tulin külla. See on mu sõber, me läheme nüüd oma tuppa. Toas jõime veidi riisiveini ja mingid sõbrad helistasid ja ütlesid, et tulevad külla. Varsti olidki sõbrad kohal. Sõbrad oli üsna noored. Saam ise oli kusagil 30 kandis, sõber aga oli ehk 15 ja tema teine sõber veelgi noorem vist. Igatahes inglise keelt nad ei rääkinud, nagu ka kõik ülejäänud pereliikmed keda me kohtasime. Passisime üksteisele otsa ja jõime veidi riisiveini, mille peale Saam üsna peatselt ära väsis ja põrandal tukkuma jäi, kuigi me polnud veel üht väikest pudelitki ära joonud. Mis seal ikka, olime siis noorte poistega omapead. Mõtlesin, et mida teha. Kui ühist keelt me ei suuda rääkida, siis mingid asjad on ikka samad. Võtsin välja oma märkmiku ja proovisin neile selgeks teha, et kirjuta midagi. Ükskõik mida. No ta siis kirjutas oma nime Rody ja ulatas mulle märkmiku tagasi. Jaaa, suur aitähh aga ehk kirjutad midagi veel. Siis ta kirjutas lombok oma nime taha. OK, ehk tuleb kuidagi teise nurga alt läheneda. Joonistasin väikese kana püüdes mõista anda, et joonista - joonista ükskõik mida. Ta vaatas siis mind veidi ja ok - joonistas Suure kana :) Väga hea, väga hea. Anname siis sõbrale ka, joonista midagi - ükskõik mida, eks. Sõber joonistas kaa suuuuuure kana. Kõik olid väga rõõmsad :)
Hmm, mis edasi. Aa ok, trips-traps-trulli oskate poisid. Poisid ei osanud, ma siis seletasin ja nii peale kolme mängu oli asi selge. Nii me siis trips traps trullitasime päris tükk aega. Üks hetk Rody vaatas, et oo päris lahe jakk vedeleb siin - minu oma. Proovime selga, no mis mul otseselt selle vastu saab olla. Ainult üks asi häiris mind veidi, et kogu mu raha vahtis mulle selle jakki lahtisest taskust vastu. Valge inimene on valge inimene ja ma proovisin veidi seda tunnet maha suruda. Üks hetk hakkas Rody mingit tutti jaki varukal näppima ja tirima ning sel hetkel sai mu karikas täis. Küsisin oma jaki tagasi ja ajasin endale selga, kuigi toas oli päris palav, tundsin ma jakiga end siiski paremini kui ilma. Haigutasin ja poisid ajasid end püsti ja liikusid kodu poole. Ramadhani üks põhi asju on veel, et nad laulavad oma moššeedes (millel on suured kõlarid) õhtu otsa. Siin külas oli ramadhan ikka täies hoos. Mitte nagu selle saare peal, siin võtsid kõik sellest väga tõsiselt osa. Heidsin ka põrandale pikali, sest voodit ei olnud ja proovisin uinuda. Mingi hetk läksid need palvused ja laulmised mitmekordseks ja siis veel mitmekordseks ja varsti iga küla eraldi seisvast majast võis kuulda palveid ja laulu ja nii edasi. Terve öööööööööööööööööööö kestis see ja hommikul ka ja ma sain aru, et ainuke viis magama jääda on - tuleb seda nautima õppida. Varsti jäingi tuduma. 

Järgmine päev kestis meie tagasisõit kusagil 6 tundi pisikeses bemos loksudes ja ma olin väga õnnelik jälle tagasi olles oma bungalows. 


Väga rahulik ja vaikne ning mõnus on ju lihtsalt vedeleda vahel ja lugeda. Nii minu viimased päevad sellel saarel möödusid. Muusika, toredad inimesed - muuseas kohtusin mitme vana tuttavaga. Stefaniga kohtusin Uus-Meremaal Aucklandis ja veetsime ühes hostelis koos umbes nädala.
Saime headeks sõpradeks ja nüüd kohtusime juhuslikult jälle. Toredad on sellised kohtumised. Igatahes peagi oli mu puhkus saarel läbi ja tahtsin enne Balilt ära minekut veel läbi minna Ubudist.

 
 siia ma tahaks alati tagasi

Jõudsin Ubudi pühapäeval ja leidsin endale suht mõnusa koha ning sain teada, et ohhoo ohhoo, homme on suur kuninglik matuseringkäik keskväljakul. Ma olin mitu korda juba tahtnud näha Bali matust, sest see on üks tähtsamaid tseremooniaid ja väga eriline kogu ülejäänud maailmast.

Niisiis seekord peeti tseremooniat Tjokorda Putra Dharma Yudha jaoks, kes oli kuningliku võsa liige. Nagu ma aru sain oli ta kuninga vend, vähemalt keegi väitis seda, aga päris kindel ma ei ole. Ngaben tseremoonia on üks kõige kuulsamaid Hindu-Bali tseremooniaid. Et oma austust surnu  vastu näidata, siis perekond ning ka kogu kogukond viib läbi pika ja tähtsa tseremoonia selle puhul.

Kuna see tseremoonia on väga kallis, siis tavakodanik tavaliselt ühineb mitmete teiste tavakodanikega, ehk peetakse 4-5 matust ühel ajal. Kuningliku pere puhul pole aga raha nii oluline ning tseremoonia on suurejooneline. Sel puhul oli püstitatud Ubudi keskväljakule suur Pull ja väga väga kõrge 9 korruline 25m kõrgune torn.

See torn on ikka meistrite klassist

Ngabeni tseremoonia ei ole lihtsalt keha põletamine tuhaks vaid see koosneb mitmest tsüklist alates inimese suremisest kuni hetkeni, mil tema tuhk visatakse merre. Ngabeni tseremoonia on puhastustseremoonia, mille käigus Panca Maha Butha (5 universumi elementi, mis moodustavad elu enda) elemendid inimese kehas (Bhuana Ait ehk mikro-kosmos) saadetakse tagasi universumisse (Bhuana Agung ehk makro-kosmos). Panca Maha Butha elemendid inimese kehas on:
- Pertiwi (maa, ehk tahked esemed) - luu, nahk, hambad
- Apah (vesi) - veri, pisarad, sülg ja higi
- Teja (valgus) - aura ja ka sära silmis
- Bayu (õhk ja tuul) - hingamine ja energia
- Akasa (ruum) - abstraktsed elemendid inimese kehas

Hindu-Bali regioonis on tähtis osa ka Tri Rna kontseptil. Tri Rna tähendab kolme võlga, mis inimesel on oma elus:
- Dewa Rna - võlg loojale, kes lõi mehe ja looduse ning kes annab eluks kõik vajaliku
- Rsi Rna - võlg õpetjale (Rsi), kes on valgustanud inimsugu teaduse ning õpetustega
- Pitra Rna - võlg vanematele ja esivanematele, kes on põlvest põlve sugu edasi kandnud

Et kõiki neid kolme võlga tasuda, Hindu-Balilased viivad läbi mitmeid tseremooniaid. Ngabeni tseremoonia on Pitra Yadnya osa, ehk tseremoonia, et tasuda võlg vanematele ja esivanematele. Seetõttu on pereliikmetel väga suur kohustus see läbi viia nii hästi kui võimalik. 

Sellel tseremoonial oli mul võimalus näha nii Badet (torni)





Suurt pulli (tuhastamise sarkofaag)ehk Lembut


kui ka Naga Banda (müütiline draakoni kujuline olevus). Naga Banda tuuakse välja ainult kuninglike pereliikmete jaoks ja seetõttu on teda näha vaid väga harva.




Igatahes olin ma juba üsna vara platsis ja ootasin, et millal siis kõik juhtuma hakkab. Sel ajal kui ma seal passisin käis minu juurest läbi vähemalt 50 korda mingid tegelased, kes kõik seletasid mulle, et mul on vaja sarongi ja mütsi jne, et muidu ei saa tseremooniale minna. See pole tõsi, aga samas on selline riietus väga viisakas Ubudi kogukonna vastu ja nii ma lõpuks siis soetasingi endale järjekordse seti. Eelmistest kordadest on mul teada, et ega see sarong eriti üle 10 000 kohaliku ei maksa, aga tol päeval oli pidupäev ja hinnad 10 kordsed. Lõpuks peale väga pikka tingimisi jne sain ma kõik oma asjad 50 000, mis on ainult 3x üle makstud. Soodne sellel päeval :) Istusin seal ja ootasin ja vahepeal sain sõbraks ühe Tai poisiga, kes elas tegelikult Inglismaal. Ta oli üksi ja oli siin tegemas mingit heategevus projekti. Täiesti mõistlik tegelane oli vaatamata oma noorele eale, ta oli 18. Ta isa oli ameeriklane ja elas emast lahus. Igatahes istusime koos, kokku kusagil 3 tundi, enne kui midagi juhtuma hakkas. Kõigepealt tehti pisut lärmi ja kenad noored neiud kostüümides liikusid läbi voolu peas suured vaagnad puuviljade ja muu paremaga, siis tuli pull. See pull tõsteti üles inimjõul ja tegelikult päris hämmastav kuidas nad seda kõike suudavad. Ma olen kindel et see pull kaalus ikka omajagu ning et see kõik püsiks kenasti tasakaalus ja siis jalutada nii 800 meetrit läbi 10000 turisti, pole naljaasi.


pull liigub püha templi poole


Peale Pulli oli suure draakoni kord. Draakon on pika sabaga ja sellega vehiti päris hoogsalt.


Siis liikus läbi kuninglik perekond




ja kõige lõpuks, milles ma väga kahtlesin hakkas liikuma see suur 25 meetrine torn. Et sellega ikka minema saada prooviti ikka mitu korda. Kord oli ühele poole liiga kaldu ja siis teisele poole. Lõpuks oli ta keskväljakul ja siis tagurdas kohale suur draakon pika sabaga ning draakon pandi nagu rege ette. Köied läksid ümber draakoni ja siis suure torni keskel suurele toolile istus keegi väga tähtis härra ja sõit algas.


Sõit läks väga aeglaselt läbi linna püha templisse, kus toimus siis tuhastamis tseremoonia. Me käisime vahepeal söömas ja siis ühinesime teistega. Kõik oli valmis pandud ja toimus tihe sebimine veel viimase minuti korraldustega. Kindlasti tehti mingeid asju, millest ma ei ole teadlik, aga ootasime jälle nii paar tundi ning siis kusagil kella 5 ajal oli kõik valmis. 

Naised tulid suurte korvidega peas ning andamid jumalatele asetati Pulli sisse.





Peale seda liikus läbi suur hulk inimesi, kes kõik panid midagi Pulli sisse ning laususid ehk viimased sõnad kadunukesele. Siis oli vaikus ja lahvatas leek ning Pulli ninast hakkas suurt tumedat tossu välja tulema.


Leegid läksid aina suuremaks ja suuremaks ning ühel hetkel oli Pull täis leekides




Pull põles ja põles ning ma mõtlesin, et kus see kadunukese keha siis on ja ühel hetkel siis üks onu tuli ühe tokiga veidi sorkima ning kuninglik keha prantsatas alla alumisele korrale nii, et üks jalg väändus veidi tahupidi ja jäi tolknema kuhugi. Onu kohendas veidi kepiga ning pani kuningliku pea alla suure gaasipõleti ja


kuninglik vend vabanes oma liigsest kehast

Monday, July 30, 2012

Austraalia jaanipäev ja uusaasta :)

Tere tere,

Ei ole väga usinalt kirjutanud viimasel ajal. Kuidagi unarusse on jäänud nii piltide tegemine, kui ka kirjutamine. Austraalias olles oli päris palju tööd ja tegemisi ning nüüd on mul pisut aega ehk pikutamise kõrvalt :)

Kusagil kuu aega tagasi oli Eestis jaanipäev ja siin enamik inimesi seda ei tähista. Ehk siin talve pööripäev, enamike jaoks on see siiski lihtsalt tavaline päev, aga mitte Luke pere jaoks.

Luke, kellest siin eelmine kord ka juttu oli, korraldab iga aasta Speargrassi festivali. Ehk talvepööripäev. Kokku tulevad kõik tema sõbrad ja tuttavad, ning pidu kestab kolm päeva. Mul oli ka õnn sinna sattuda, küll üheks õhtuks ainult, aga minu jaoks olulisel õhtul, ehk Jaanipäeval.

Sõitsime trooperi tagaistemel koos Manueliga. Manuel on aborigeen, kes töötab Petrena ja Alexi jaoks. Üles on ta kasvanud bushis ehk siis metsas ning valget inimest nägi ta kusagilt 10-selt. Koolis ta käis ühe päeva ning tal puudub kirjaoskus, kuid maalida ning muid asju nagu odaga küttida känguruid oskab ta küll ja seda ta on nõus väikse tasu eest paljudele turistidele ka demonstreerima. Ta on üsna kirglik oma kultuuri suhtes ja jagab seda hea meelega ka ülejäänud maailmaga. 

Tänapäeva aborigeen - töökoha ja kellaga

Manuel on siiski väga tore mees ja haruldane aborigeenide seas. Ta ei joo ega suitseta ning hoolitseb hästi oma pere eest. Seekord läksime koos Jaanipäevale. Manuelil oli kokkulepe Lukega, et ta teeb väikese show külalistele. Nimelt oli tal kaasas firesticks ehk tule tegemiseks vajalikud puupulgad.

Jõudsime Luke poole, tee sinna oli pisut metsik nagu ikka. Korralik outback. Võtsin kaasa veidi sushit jagamiseks, sest igal külalisel oli palutud midagi kaasa tuua, et seda teistega jagada. Kohal oli minu jaoks uskumatult suur hulk inimesi, nii umbes 60. Hästi palju lapsi, karvalisi ja sulelisi ning kõigil oli juba söömine käsil. Potid pannid olid igal pool suure hulga toiduga, siga oli vardasse aetud ning igalt poolt kostis naeru ja rõõmsalt lobisemist. Võtsime ka istet ning lasime toidul hea maitsa.

Üsna peagi läks pimedaks ning programm võis alata. Kogunesime kõik ümber billabongi ehk siis eesti keeles tiik. Tiigis elas ka väike krokodill kes inimesi veel ei söönud :) 
Ootasime, et mis siis nüüd juhtub. Manuel ilmus teisele poole tiiki ning viipas käega Lukele tervituseks. Raske oli jutust aru saada, aga dialoog oli umbes selline, et hei sõber ole hea aita tuli üles saada, naine ja lapsed tahavad sooja toitu. Nii nad maha istusid ning Manuel võttis välja oma "firestickid". Üks asetetakse maha ning teine asetatakse selle peale väikesse auku. Käte vahel väga kiiresti hõõrudes tekib pisike söe tükike, mis kallutatakse heinatuti sisse ja peale puhudes ongi tuli varsti käte vahel. Nii et peagi nägime tossu tulemas ja ei möödunud kaua kui tuli oligi üleval. Tule asemelt oli tõmmatud nöör üle tiigi, nii et tasapisi selle tulajuga liikus üle tiigi - tiigi keskele kus asus suur parv, mis ühel hetkel suure leegi põlema hakkas
Jaanituli kesest tiiki :)
Peale seda kenat tseremooniat olid lisaks väga paljudel oma tehtud laevuke puukoorest. Laevukese keskele asetati väike küünal ning laevuke lükati samuti tiigi keskele ulpima. Laevukesi oli palju ning tegevus ise väga mõnus ja eriline
laevukeste tseremoonia
Peale seda toredat tegevust liikusime koos lava äärde. Nimelt oli kavas talendiprogramm, ehk igaüks kes soovis või tahtis astus ette väikse kava, laulu või looga. Väga vaba ning toetav õhkkond, no stress. 
Esinejaid oli nii noori kui vanu. Ühel mehel oli näiteks kaasas Sveitsi (ma ei saa shurikut kirjutada) trumm. Väga erilise häälega. Nagu kaks suurt wok panni kokku pandud, ning väikse haamriga äärtele toksides tuli kuuldavala mõnus kellukese helin. Helin kajas kaua ning nõnda koos tugevamaid ja nõrgemaid kokku mängides tekkis väga huvitav kompsitsioon.
laval käib hoogne esinemine

Minu lemmikuks oli siiski üks teine härra, kes esines minu jaoks uuel viisil. Paljude jaoks vist ei ole see väga uudne, aga ma polnud enne kuulnud sellist varianti. Nimelt too esinejal oli kaasas üks masin, mis salvestas häält ja selle hääle sai kordama panna. Nii võib olla 5 erineva hääle, häälitsuse puhul. Ta ei kasutanud mingeid muid instrumente. Ta alustas, et laulis ühe rea, salvestas selle, laulis uuesti samal ajal koos eelneva salvestisega ja uuesti ja uuesti ning siis oli tunne, et nt 5 inimest laulab seda rida samal ajal. Ta jättis selle taustaks mängima ja võttis siis uue hääle, näiteks pomm pomm ja järgmisena midagi muud. Ja nõnda kombineerides tuli tulemus väga eriline. Näiteks üks lugu oli jalgratta matkast. Kuna ta oli samal ajal ka teel ümber austraalia jalgrattaga, siis esitaks ta väga elavalt kuidas veoautod mööda sõidavad suurel kiirusel, kängurulaibad teeääri kaunistavad ning maantee jookseb silmapiiri taha. Kogu laulu sisustas ta igasugu häälte ja häälitsustega. Väga äge.

Ühel tehkel tuli meil tagasi pöörduda kodu poole, et minna järgmine päev tööle. Oh no! Aga mis seal ikka. 
Järgmine nädal ka ju ees ja järgmisel nädal toimus Territory Day ehk eesti päraselt Vabariigi aastapäev. Territory Day on 1 Juulil. Sel päeval tunnistas Austraalia NT ehk põhja-territooriumi kui eraldi seisvat riigi osa, oma seaduste ja poliitikutega jne. Sel päeva puhul on neil kombeks rakette taevasse lasta. See on ka ainuke aeg, mil tohib paugutada väikeste rakettide jms asjadega. Nii et aborigeenid ja ka austraallased ise võtavad sellest loomulikult fanaatilselt osa. Eriti aborigeeni põnnid, paugud kostavad päev otsa igalt poolt. Suht sama nagu uue aasta algus lasnamäel. Igatahes põhiüritus toimus tol õhtul kell 6 suurel jalgpalli staadionil, kus Katherine linn igal aastal esitles linna tulevärki. Läksime koos Petrena kohale ja tulevärk oli tõesti võimas. Üks ilusamaid mida ma näinud olen. Kuu säras taevas ning kogu tulevärk toimus kuu taustal. Tulevärk oli umbes 15 minutit ja ikka vägev. Panen siia mõned pildid












Ühel päeval tuli Coco mulle hommikul vastu ja ütles - vaata kelle ma leidsin. Selja tagant jooksul suure hooga välja üks armas kutsu ja hüppas üles ja alla püüdes nahast välja pugeda. Üli sõbralik vennake oli. Coco ütles, et ta proovis ta eest jalga lasta, aga koer lihtsalt keeldus teda maha jätmast, nii ta kaasa tuligi. Kõik oli koerast sisse võetud ning koer tundis end väga hästi, lastes end silitada igal ühel.

Ma polnud ühtegi koera tükk aega jalutama viinud, ning too koer nägi välja peaaegu nagu Kan-ki. Nii et viisin ta jõe äärde jalutama. Ta käitus ja kuulas sõna üli hästi, kuigi tundus olevat alles väga noor koer. 
Ilma rihmata püsis väga hästi kõrval ning ei jooksnud isegi siis ära, kui paar koera veidi eemal teda hüüdes haugatasid. Väga kuulelik sellike. Õhtul sai ta preemiaks Cocolt suure tüki ilusat liha, mida isegi mina ei raatsi endale otsa. Liiga kallis. Õhtul võtsin ta oma telgi juurde, kus ühel hetkel ta arvas, et hea on ikka telki sisse magama tulla. Nii et magas mu jalutsis, see liha muidugi ajas ta jubedamalt gaasitama, ning pani mu kannatuse ikka tõsiselt proovile. Hommikul ütles ta kõigile ilusti tere, sõi veel natuke ning meil oli plaan Cocoga ta viia koerte varjupaikka, et ehk omanik tuleb otsib ta üles. Kui värava lahti tegima, ütles kutsu auh auh ja läinud ta oligi, ilma et kellegil mingit võimalust oleks olnud :) Järgmiste lollikeste juurde :)

Viimased nädalad läksid väga kiirelt kuna galerii avas kunstinäituse, ning sellega oli palju tööd ja lõpus läheb kõigi asjadega alati veidi kiireks, aga kõik sai tehtud ja tuligi päev, mil ma võtsin oma paar asja ja läksin bussi peale (seekord) ning teel Bali poole olin ma jälle ...



rukilille dreamingut nokitsedes


Sunday, June 10, 2012

Tagasi Katherines


Ma olen nüüd tagasi Katherines juba mõnda aega ja olen suigunud igapäeva rutiini ning ei ole  viitsinud kirjutamisega mõnda aega enam tegeleda. Osalt süüdi laiskus, osalt motiivatsioon ja osaliselt pole nii palju kirjutada ka. Nüüd olen natuke aega kogunud materjali ning on midagi jälle üles riputada. Esiteks, oleme tagasi Cocos.




Coco on väga tore mees. Ta on pärit Fijilt ning on üsna vana kooli mees. Ma olen leidnud Cocoga ühise keele ning mõnus on temaga koos arutada maailma asju. Ta on väga maalähedane mees ja peab lugu lihtsast elust. Tal on väike kunstigalerii ning üks paremaid didgeridoo kollektsioone kogu Austraalias. Kui keegi kunagi siia kanti satub külastage Cocot :)




Me oleme endiselt kanakuudis. See on luksuslik kämpimiskoht :) Vähemalt me ise arvame nii. Meil on kanakuut ümber aga samas on igasugused taimed hakkanud kasvama selle ümber nii et on mõnus ja roheline.


Kui ma saabusin oli ikka veel väga palav. Vihmahooaeg oli ametlikult läbi aga aeg ajalt ikka ladistas vihma päris korralikult ja oli väga väga palav. Väga raske oli öösiti magada. Magasime a la pea telgist väljas, aga seda ei saanud eriti kaua teha, sest kimalased kipuvad seda ära kasutama. Nüüd kuu aega hiljem on lood hoopis teised. Ööd on külmad. Kusagil 6 kuni 10 kraadi. Nii et ühest tekist mõnikord ei piisa. Aga mulle sobib selline kliima  väga hästi. Nagu eesti suvi. 28 kraadi päeval ja öösel jahe. Mõnus.

Siin Coco's käib omamoodi elu. Viimastel nädalatel on päris põnev olnud.Cocol on kanad ja ta tõid mõned kuked ka. Nii et nüüd on palju tibusid. Ühe tibu me päästsime koos Rubyga. Üks tibu koorus teistest palju hiljem ja oli väga nõrk. Nii et pidi olema paar päeva lambi all. Coco pani ta tagasi ema juurde aga öösel ema hülgas ta, ning me sattusime tibu peale, kes värises öö külmas, nii et võtsime ta enda juurde telki töö öösel. Sooja teki all pidas ta öö vastu ning paar päeva hoolitsust ning nüüd on ta sama tubli nagu teised tibud.



Paar päeva tagasi oli meil siin suur pidu. Ühel jaapani tüdrukul oli sünnipäev ja Coco tegi oma kuulsat maaahju liha. Liha tuli hoolikalt mässida banaanilehe sisse ning siis läks maaaahju.




suur lõke ning palju inimesi igalt poolt maakera lõid mõnusa õhkkonna meeldejäävaks õhtuks.

  Coco proovib diisliga lõket üles saada

Katherine on väike, aga üks mõnusmaid kohti siinkandi on hot springs ehk kuumavee allikad. Olen sellest rääkinud ka eelnevalt, aga iga kord kui me seda kohta külastame, peame tunnistame, et see on ikka nii mõnus. Siin on paar pilti.

 


Katherinest veidi eemal on koht nimega Matarenka. See on väike kohake, palju väiksem kui Katherine, kuid kuulus selle poolest, et üks raamat nimega " We of the never never" on kirjutatud sellest kohast. See on nagu meie Kevade. Matarenkas on ka hot springs ning veidi teistsugune kui Katherines. Väga väga puhta veega ning üsna pikk lõik. Mida enamik teeb ja mida ka meie tegime oli see, et tuleb võtta "nuudel", see on selline vahtkummist pikk riba ja see endale ümber kere väänata. See hoiab sind vee peal ning siis lasta voolul end kanda, samal ajal ise jalgu siputada ja vaadata ümberringi.




Väga fantastiline oli ka vee alla sukelduda. Vesi on nii puhas ja väga palju taimi ja muud veeelu on seal. Sealhulgas ka väikesed kilpkonnad kes ujuvad ringi. Kusagil 10-15 minutit saab vaikselt mööda seda kuumaveeallikat mööda kulgeda ja siis tuleb ringiga tagasi minna ja uus tiir teha. Väga mõnus oli ja väga ilusad waterlilyd kasvavad igal pool.





Üks nädalavahetus oli rodeo. Käsime ka Rubyga vaatamas, et mis toimub. Rodeol on hobused ja pullid. Mehed proovivad võimalikult kaua sadulas püsida. Pullid on palju metsikumad kui hobused. Päris ohtlik on see spordiala ikka. Mõned hobused ja pullid ikka perutasid täiega.

 
See nädalavahetus käisime Rubyga ühes talus. Talu asus 2 tunni kaugusel Katherinest ning asus sügaval Outbackis ehk siis pärapõrgus eesti keeles. Seal elab üks pere ning nad elatuvad lihtsalt sellest, mis neil seal kasvab. Neil on suur aed, kus kasvad igasugu taimi ja puuvilju ja juurvilju. Peale selle on neil veel 30 kitse, kellelt nad saavad piima, et teha juustu. Mõnikord lasevad nad mõne metsiku sea ja püüavad veidi kala. Üldiselt neil aga  toidust puudust ei ole. Väga tore oli näha inimesi, kes elavad väljaspool tarbimisühiskonda. Neil oli kõik olemas, soe dušš, elekter ja toit. Elekter tuli päikesepaneelidest ja soe vesi boilerist, mida küteti puudega.
siin on järjekordne legendaarne wc vaatega


Õhtul pakuti meile õhtusööki lõkke ääres, mis oli nii maitsev, nagu ma pole söönud tükk aega. See toit mis tuleb poest, seda ikka ei anna võrrelda ise korjatud värske orgaanilise kraamiga. Maitseb hoopis teistmoodi. Vaatasime miljoneid tähti, soojendasime end lõkke ääres ning jõime maitsvat teed. Öösel, magasime väga teistmoodi kohas. Neil oli väike billabong ning billabongis elas väike krokodill, ning billabongi kõrval oli ehitatud kõrgetel jalgadel hütt. Hüti lagi oli hästi kõrge ning seinteks tihe võrk. Hütis ei olnud midagi, lihtsalt puhas sile põrand. Pani mati maha, teki peale ning vaatasime koos Rubyga välja. Välja miljonite tähtede poole ja need säravad ikka võimsalt Austraalias. Öö hääled olid väga teistmoodi ja erilised. Midagi hoopis muud kui Cocos. Õlin õnnelik, et peale pikka aega sain veeta öö kusagil outbackis looduse keskel.
päikeseloojang maja kõrval oleva mäe otsast


Järgmisel hommikul aga ootas meid ees hoopis erisugune ettevõtmine. Nimelt kitsed olid kaduma läinud ja juba nädal aega tagasi. Pererahvas oli juba väga mures, et mis neist saanud on. Kitsed on neil vaba jalutamise peal, ehk nad hulguvad tavaliselt maja ümber ringi ja see on päris suur maaala. Tollele hommikul saabus rõõmuuudis, et kitsi olla nähtud teisel pool jõge. Kitsed on väga kartlikud vee suhtes ja keelduvad vabatahtlikult oja või jõge ületamast. Mis seal ikka, hüppasime džiipi ja asusime teele. Päris mõnus on džiibi taga seista ja läbi kõrbe uhada. Läbi jõgede ja läbi võsa, nii et pilpad lendavad igale poole. Otsisime päris pikalt aga lõpuks leidsime ikka need kitsed üles. Hüppasime maha ja hüüete saatel ajasime neid jõe poole.


Jõe äärde jõudes võtsime iga üks kahel kitsel kaelarihmast ja suht füüsilise jõuga vedasime nad läbi jõe. Sest sel hetkel kui nad vette satuvad ei võta nad enam jalgu alla ja hakkavad vinguma ja on suht šokis. Saime kõik kitsed kenasti kodu ja pererahvas oli jälle õnnelik. Tore et saime abiks olla.