tagasi Katherines

Tere,

ma pole nüüd väga pikka aega kirjutanud. Peamine põhjus on vist selles, et ma olen nüüd pühendunud tööle. Au tööle nagu kommunistlikus Eestis kombeks oli öelda :)

Et kõik ära seletada, pean alustama vist algusest. Algus oli see kui me tulime Balilt tagasi. Tagasi Katherine. Tagasi Cocosse, kus kõik oli samasugune nagu endine. Samad kanad, vanad tuttavad ainult veidi kuumem. Proovisin saada tagasi ka oma vana töökohta, aga see oli juba võetud. Nii ma proovisin leida midagi uut. Ega see väga lihtne polnud. Proovisin saada tööle kohalikku IT firmasse, aga neile ei meeldinud see, et ma saan jääda ainult 4 kuuks. Proovisin saada tööle ka ühte tehasesse, kus valmistati plastiktorusid veesüsteemide jaoks, aga ma tegin selle vea et läksin sinna koos ühe itaallasega, kes jättis sellise mulje, et töö on selline suht lõbu asi, mida ei pea väga tõsiselt võtma. Nii et seda kohta ma ka ei saanud.

coco's

2 nädalat läks mööda ja ma hakkasin juba veidi murelikuks muutuma, aga siis tuli väga positiivne pööre täiesti ootamatust kohast. Naljakas on see, et kui sa väga püüad kusagile tööle saada, teed ilusa cv ja oled väga ilusti riides ja korralik ja püüad väga head muljet jätta jääd sa tihti pika ninaga. Minnes aga täiesti tavaliselt, casually ja lobisedes ja niisama küsides on tõenäosus hoopis parem. Nimelt oli üks kuulutus, kus otsiti inimest kunstigalerii järgi hoolitsema. Mõtlesin, hmm, see oleks vägev, nii et ma läksin ja ütlesin, et ma oleksin huvitatud ja et neil on tore kunstipood ja ega ma tegelt väga ei lootnud, aga näe nad pakkusid mulle tööd. Miks ma ei tea täpselt siiani, sest tegelikult oli tahtjaid väga palju selle kohale, väga heade kogemustega jne, aga näe. Õnn oli seekord minu poolel.

Niisiis hakkasin tööle Katherine Art Gallery, neil on kaks webi lehte ka www.katherineartgallery.com.au ja topdidj.com.au
Nad tegelevad peamiselt aborigeeni kunsti müügiga. Neil on suur valik didgeridoosid ja muid käsitöö asju ka. Käsitsi punutud korve ja muud sellist kraami. Omanikeks on üks vanem paar - Petrena ja Alex. Mõlemad on väga sõbralikud ja toredad inimesed. Neil on 2 poega, kellest üks elab Katherine lähedal farmis, mida ta majandab ise. Ehk ta elab sellest, mis ta farmist saab. Isemajandav projekt. Tööl ei käi, raha ei saa, aga kõik on olemas. Teine poeg alustas samasugust äri ainult Alice Springsis ja on nüüd väga rikas ja edukas.

Alex ja Petrena proovivad aborigeeni kultuuri tutvustada ka kogu ülejäänud maailmale. Nad alustasid sellise ettevõttega nagu Katherine Cultural Experience ehk Katherien kultuuri programm või kogemus. Eesti keeles on raske õiget sõna leida. Me Rubyga proovisime siis ka seda suht kohe esimesel nädalavahetusel. Oli väga tore. Nad töötavad koos 4 aborigeeniga. Üheks on Manuel, kes on väga tore ja sõbralik mees ning on väga passonate või kirglik oma kultuuri üle. Esimesed pool tundi istuvad kõik Manueliga ringis ning Manuel seletab kuidas ta üles kasvas. Ta kasvas üles Katherine lähedal, kuid suurema osa elust veetis Arhemnlandis. Tol ajal liiguti palju ringi ning tihtipeale tuli minna magama tühja kõhuga, sest igapäev ei õnnestunud sööki leida. Aborigeenidel on ka väga teistsugune sugulasaste. Igal ühel on skinname, ehk hõimunimi. Kui hõimunimi on sama, siis on ühendus kohe olemas. Neil on palju õdesid ja vendi ja emasid ja isasid ja onusid ja tädisid, isegi kui otsest veresidet ei ole. Pereliikmete eest aga hoolitsetakse alati, ehk alati võid tulla ja ööbida oma tädi või onu juuures, aga tänapäeval kasutatakse seda ehk liiast ära. Ühes majas on tavaline, et elab 10-20 inimest aega ajalt.

Manuel rääkis ka seda, et tol ajal kõik maalisid ja tegid käsitööd. Ehk noored alati vaatasid kuidas vanemad onud ja tädid maalisid ja maalimise ajal rääkisid nad lugusid. Nii õppisid noored kultuuri ja saades vanemaks omandasid ka ise kõik vajalikud oskused.

Peale jutuajamist Manuel õpetab kuidas maalida üht aborigeeni maali. Aborigeeni kultuuris on väga palju erinevaid stiile. tema stiiliks oli Rrark ehk krisskross triipudega maalimine. Ruby harjutas koos temaga ja tegi väga kena pildi. Mina ise tahtsin õppida punktstiilis maalimist ehk dot paintingut. Õpetajaks oli Adrianna, kes elas suurema osa ajast Alice Springsi lähedal. Nii et ma siis õppisin ja sain sellest päris palju inspiratsiooni. Tulemuseks oli see, et läksin ostsin veidi kanvast ja värve ja tegin punkte :) See on väga tore ja rahustav tegevus:


Peale pildi tegemist Manuel õpetas kuidas teha tuld aborigeeni stiilis. Ehk selleks oli kaks oksa, samalt puult. Ema ja poeg, ehk üks suurem oks - ema ja väiksem oks, sellelt oksalt - poeg. Ja siis tuleb kaks oks omavahel kokku panna maa peal ja kiirelt kahe käte vahel pööritates (korduvalt) hakkab veidi tossu tulema ja väike söe tükike tuleb asetada heinapallikese sisse, puhuda natuke ja ongi tuli. Jee, proovisin ja sain tule põlema küll :)

Peale seda, sai veidi oda visatud. Oda jämedamas otsas on uuristatud auk. Et saada rohkem jõudu ja viskekaugust aborigeenid kasutavad woomerat. Woomera pannakse oda otsa ja siis ühe käega hoiad oda suunda ning teisega hoiad woomerat ja oda ning viskad känguru pihta. Ja nii siis peale veidi harjutamist on võimalik paar kängurut kätte saada. Nii et väga tore ja mõnus kogemus.

Mõned nädalad tagasi saime Rubyga ka ühe väga erilise kutse. Nimelt seal samas kohas Alexil ja Petrenal oli emu. Neil oli tegelt paar emu, aga ühega juhtus õnnetus ja see teine muutus väga imelikuks. Nii et nad otsustasid selle teise maha koksata. Manuel võttis asja enda peale ning valmistas emu aborigeeni stiilis. Ehk tehakse lõke, kivide peale, siis kaevatakse auk, kuumad kivid pannakse auku ja ka linnu sisse ning siis pannakse linnu peale puust vaibake ning siis muld. Ja jäetakse maa alla paariks tunniks. Valmib väga mõnusalt krõbe lind :) Nii et me olime siis ka sellele püha söömaajale kutsutud. Parim osa oli pekk. Krõbe pekk koos kodu tehtud leivaga - mmm see oli hea küll. Liha oli minu jaoks veidi vintske, aga pekk oli hea :)

ja siis ma pidin muidugi veidi lollitama:

Aborigeeni kultuurist olen ma tegelikult väga palju teada saanud, aga mulle tundub, et ma pean eraldi peatüki sellele pühendama. Ehk siis järgmine kord jätkan seda rada ... aga nüüd

Katherine kõige kuulsam koht on katherine Gorge ja me olin seal enne paar korda juba käinud aga õiget maiku polnud veel ikka saanud. Nii et otsustasime minna paariks päevaks, et uurida seda kaunist kohta veidi lähemalt. Niisiis ühel ilusal laupäeva hommikul panime oma asjad kokku ja asusime teele. Naljakas oli see, et mul on väike gaasi priimus, aga mul polnud gaasi ja mul ununes seda osta õigel ajal, pidin kaasa võtma suure suure gaasiballooni, mis kaalus nii 10 kg. Pole just lihtne asi mida matkal kaasas vedaga aga oli ju vaja. Niisiis asusime teele. Katherine Gorges on kokku vist 13 - 14 gorge ehk kanjonit.


Üheks ilusamaks on liblika kanjon. Ilm oli väga väga kuum ja igal pool oli väga väga kuiv, kuid liblika kanjon on selline troopiline koht. Veidi varjus ja niiske, nii et isegi tol väga kuumal ajal oli seal väga roheline ja oi oi kui palju liblikaid. Kõndisid mööda teed ja sadu sadu liblikaid tõusis õhku ja lendles sinu ümber. Väga maagiline koht.



Ma lootsin väga kanjoni serval kõndida enamus ajast, et näha rohkem, aga kahjuks polnud see võimalik. Kuna kanjoni vahel on lõhe, et lõhet ületada, tuleb ju edasi tagasi väga pikk maa maha käia. Polnud selleks suuteline, sest nii palav oli. Jõime küll nii palju vett kui saime, aga silme ees hakkas ikka veidi virvendama. Aeg ajalt pidi varju minema, õigemini me läksimegi peaaegu alati, kui me mingit varju leidsime, sest ega neid kohti väga palju polnud.

Kuumust oli kusagil 38 kraadi. Ja vesi maitses väga hästi. Alguses oli iga 4-5 km tagant üks veetünn, aga hiljem polnud enam ühtegi ja siis pidi kokku hoidma päris kõvasti. Jõudsime ikka õigesse kohta välja, milleks oli Smithi kalju. See on selline täiesti eraldi seisev suur kivilahmakas keset jõge. Kummaline.



Lõime oma laagriplatsi üles sellesama kivi lähedale. Kärestikulisest kohast sai värsket külma vett ning saime nautida kaunist päikeseloojangut ja värvide mängu nendel punastel suurtel kivilahmakatel.



Tegime mõnusa õhtusöögi ja nautise suurt tähistaevast mõnusa veiniklaasi ääres. Ilus koht, väga ilus. Järgmine päev tuli sama teed tagasi minna. Lõpus ei suutnud vastu panna ja läksime esimesse kanjoni, sest nii palav oli ja suplus virvendas silme ees kogu aeg. Lõpuks kui vette sai, tõusis aurupilv üle pea. Nii palav oli lihtsalt. Aga meeldejääv matk :)


Tahaksin väga siin veel igal pool matkata, aga aega pole viimasel ajal eriti. Nüüdseks on siin kätte jõudnud vihmahooaeg. Ootasin seda tegelikult päris huviga. Kui me Juuli lõpus tagasi tulime, siis oli palav. Kusagil septembris läks soojemaks ja soojemaks ja ühel hetkel oli käes build up ehk periood enne vihma, kus iga päev läheb kuumemaks ja kuumemaks, kuni keegi enam seda välja ei kannata ja siis tuleb vihma. Öeldakse, et see on enesetapu hooaeg, sest inimesed ei pea vastu ja lähevad hulluks ja imelikuks jne. Eriti raske oli öösiti, sest mingit õhku ei liigu üldse ja ikka on 28 kraadi sooja öösel ja katsu sa magada. Uuuh esimesed ööd olid väga pikad. Telgi ust ei saa lahti jätta, sest siis tulevad sääsed ja kui kinni on, siis on jälle liiga palav. Nii et higistad kogu öö. Peale paari päev harjus nagu pisut ära, aga väga raske ikkagi. Otsustasime siseruumidesse kolida ja õieti tegime, sest paari päev pärast tuli esimene suurem vihm maha. See on nii, et tuul tõuseb, hakkab hirmsasti välku lööma ja siis tuleb suur suur tugev vihm nagu sein. See ei kesta kaua, aga selle eest paari sekundiga oled läbimärg. Nüüd on nii et ehk korra nädalas tuleb vihma, aga varsti vist hakkab iga päev sadama.



Esialgu mainisin et ma olen nüüd pühendunud tööle. Tõsi ta on, sest reisuraha on vaja koguda. Olen leidnud päris hea võimaluse, kuidas säästa. Nimelt hommikuti kusagil 6 ajal, enne tööle minekut ma koristan hostelit kusagil tund aega. Selle eest on mul elamine peaaegu tasuta, siis käin jooksmas kusagil tunnikese ja peale seda lähen tööle kunstigaleriisse ja kusagil nelja paiku õhtul tavaliselt lähen tööle restorani. Seal ma töötan tavaliselt kuni kella 10-11 õhtul. 2 päeva nädalas pean tegema restoranis ka hommisööki, siis ma pean ärkama kusagil enne 4 veidi. Nii et mõnipäev töötan kusagil 18 tundi päevas ja 70-80 tundi nädalas. Ega ta kerge pole, aga elamine on peaaegu tasuta ja söögid saan enamus ajast restoranist, nii et raha kulub vähe. Kuu aega on mul veel jäänud ja siis läheme tagasi Uus-Meremaale Jaagule külla,
tšu-tšu frei

Bali jätkub

Algab pääääääääev, algab päev, sa avad silmad kuid esialgu ei näe sa eriti midagi. Siis sa ringutad ning haigutad ning tõused üles. Nüüd alles avad oma silmad täiesti ning vaatad välja:

Wauaa. Sellist päikesetõusu näeb väga harva. Pildil ei saa kunagi edasi anda seda mida sa näed päris tegelikult. Tol hommikul Mundukis oli kõik väga väga vaikne. Kaugemal kädistas mõni lind kuid vaikus oli kõrvulukustav. Eile õhtune udu oli kadunud. Selle asemel laius minu ees suur org, mis oli kaetud metsade ja põldudega ning kaugel taamal helkis vastu ookeani virvenus. Esialgu ei saanud ma aru, et kas tõesti on see ookean või ehk taevas või miski muu. Aga kui päike sealt vastu hakkas helkima siis olin kindel.

Eelmisel õhtul jõudsime sellisse väikesse kuid väga ilusasse kohta nimega Munduk. Munduk asub päris kõrgel merepinnast ning paljudest kohtadest avaneb hunnituid vaated allolevatele orgudele ning ka riisipõldudele. Me leidsime omale väga mõnusa ööbimiskoha, kust läks väike tee ka imeilusa joani. Joa kõrval oli ka pisike kohvik nii et sai mõnusalt teed rüübata ja seda kaunist kohta nautida.



Põhiartraktsioon oli siiski päikeseloojang ja tõesti - väga kaunis oli see kuid sai liiga ruttu otsa.





Hommikul peale päikesetõusu saime veel pisut nautida seda kaunist kohta ning juua kanget Bali kohvi, mis paned su välkkiirelt tegutsema. Nii et me siis istusime rolleri selga ja andsime tuld. Hoog oli sees nii kõva et ei saanudki pidama. Sõna otses mõttes oli kuidagi väga raske peatuda ning lõpuks avastasime end Padang Bailt, kus läks praam Lomboki saarele. Padang Bai asub saare ida küljel, nii et tegelikult sõitsime me läbi suurema osa saarest ilma peatumata :) Üks kord siiski peatusime, sest ma polnud nii paljusid lippe veel näinud :



Padang Bais enne praami peale minekut peatas meid politseinik.
Aga kuhu te lähete?
Me läheme Lombokile!
AHAH - või nii. Tulge istuge siia korraks

No selge. Tavaline turistilõks. No ma siis istusin ja me vaatasime üle kõik paberid. Mul ei olnud rahvusvahelist tõlget oma lubadele, nii et nad natuke pinnisid mind. Siis tuli teine mees, kes hakkas mingit mesijuttu ajama. Et elu ikka nii raske ja politseid tuleb aidata, siis politsei aitab sind jne. Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et jajaa, kas ma võin nüüd minna. Natuke pinniti veel, aga siis nad vist nägid et pappi siit ei tule ja lasid meid minema.

Praamisõit kestis 4-5 tundi ning kui kohale jõudsime oli juba väga väga pime. Kell oli nii 10. Eks me siis asusime magamiskohta otsima, aga ega see väga lihtne polnud. Jõudsime ühte suuremasse linna, aga kuna olid pühad, siis kõik kohad olid pilgeni täis. Me küsisime vähemalt 10-nest kohast. Olime juba väga väsinud ja tülpinud ning siis üks kohalik klutt pakkus oma abi. Ma tean kõiki kohti, tule minu järgi. No me siis sõitsime talle järgi ja peale pikka otsimist leidsime ühe koha kus oli vabu kohti. Koht ise oli väga jube, aga meil oli savi. Hind oli poole odavam kui enamikud kohad nii et me andsime raha klutile ning ta näitas meile toa kätte. Kuigi me olime surm väsinud, ei suutnud me seal uninuda. voodi oli väga halb ning mingi mees norskas ikka väga jubedalt kusagil ja igalt poolt sügeles. Lõpuks peale 3 tundi ma heitsin lihtsalt põrandale, ahjaa tekki polnud ja patja ka mitte. Aga kui ma uinusin siis uni oli magus. Tahtsime hommikul sealt lihtsalt kiirelt jalga lasta, aga meid ootas ees halb üllatus. Nimelt see klutt tegi nägu ainult, et ta maksis meie toa eest, tegelt ta lasi lihtsalt jalga rahaga. Nii et peale suurt vaidlust me pidime veel veidi oma kukrut kergitama. Lombokil on väga lihtne end tüssata lasta ja ma teadsin seda, aga näe see juhtus ikkagi.

Lombok on tegelikult päris ilus saar, palju palme ja kauneid rannasoppe. Meie aga suundusime Gili saarte poole. Gili saari on 3 ja eelmine kord sai veedetud nädal Gili Airil. Seekord valisime Gili meno. Neist kõige vaiksem ja vähem rahvastatud saar. Saarele viib väike avalik paat, millega sõidavad kõik kohalikud. Nii me siis ootasime, kuni see paat täis saab, sest enne ta ei välju ja olimegi teel. Ma nägin tol hommikul üsna nutune välja, magamata, pahur, külmetanud jne aga naljakas :



Gili saared on ikka täielik paradiis. Aeg lihtsalt veereb seal omasoodu ja nädal läheb lennates. Me leidsime väga mõnusa bungalowa nimega Diana bungalows.



Ma küsisin ka kui kiirelt need valmis said - omanik vastas 3 kuud. Ega see ehitamine seal tõesti kaua aega ei võta. Käisime veidi ringi ning rääkisime ka ühe valge mehega, kes rajas sinna ka mingit bungalow kompleksi. Parasjagu oli tal käsil baari ehitus. Ta ütles, et see valmib ühe päevaga, sest mis sul vaja on? Väike bambuse katus, paar lauda ja tooli ja ongi valmis :) Ta ütles, et peale 30 aastat tööd on siin hea koht, kus lihtsalt olla koos perega. Nõustun temaga.


Meie Bungalowst veidi eemal oli ka kohvik Diana cafe ning parim toit mis ma kogu selle reisi jooksul sain oli seal. Fantastiline ulah ulah ning roheline karri värske kurgiga ning kookosepiimaga. Wow.



Nägime kauneid päikeseloojanguid ning nautisime õhtusööke sillerdava kuu valguses. Lugesime, ujusime ja puhkasime. Nagu see paketipuhkus ikka käib :) Oeh päris mõnus oli.



Olime Menol vist 4 päeva ning peale seda otsustasime veidi veel Lombokil ringi vaadata. Lombokil on Rinjani vulkaan, mida ma tahtsin väga näha. Samas on sinna hea minna veidi varustatuna, ehk kui sa kogu varustuse rendid, siis koos giidiga on see matk päris päris kallis. Aga oma varustusega ei ole kõige hullem. Nii et see jääb ootama järgmist korda.

Sõitsime veidi ringi ja keerasime sisse kohast kus näitas nool - beautiful waterfalls. Sõitsime mingit väga kahtlast teed pidi, mis vahepeal täitsa ära kadus ning lõpuks jõudsime kohale. Meid võttis vastu üks tore noormees, kes rääkis inglise keelt väga hästi ning lubas meid väikese tasu eest juhatada ilusatesse kohtadesse. No me siis järgnesime talle ja tõesti ise me poleks selliseid kohti üles leidnud. Ta viis meid ühte väikesesse kaljudega ümbritsetud ujulasse :) Vesi oli külm aga karastav ning esimest korda elus hüppasin ma päris kõrgelt kalju pealt vette ka. No ega see väga kõrgel polnud aga nii 4-5 meetrit :) Minu jaoks oli kõrge, aga vägev oli.



Peale seda külastasime veel paari juga ja ta näitas ka meile oma küla ning külanaised võtsid parasjagu sirbiga riisi maha. Kõik uudistasid meid suurte silmadega ja meie uudistasime vastu ning ajasime pisut juttu. Päris lõbus oli - haa.


Sõit viis meid Balile tagasi ning me veetsime veel pisut aega Ubudis ja pisut aega Kutal. Seekord ma proovisin veidi ka veemõnusid ning lained on seal tõesti suured ning surfimiseks ideaalsed. Ma liuglesin siiski bodyboardiga, mis pole päris sama nagu surfilaud aga lainepeal sõita saab küll.

Bali on tore koht küll. Järgmine kord aga ma prooviks mõnda teist aasia riiki nagu Birma või Laos. Aga Bali on ja jääb eriliseks kohaks.

palju õnne eesti

Dalai Lama käest küsiti et mis on tema jaoks kõige üllatavam ja ta vastas et inimene .. sest ta ohverdab oma tervise et saada raha ja siis ohverdab raha et saada oma tervis tagasi .. ning ta on nii mures tuleviku pärast et ei ela olevikus ja tulemus on see et ta ei ela praeguses hetkes ega ka tulevikus .. ta elab nagu ta kunagi ei sureks .. ja siis ta sureb ja pole õieti elanudki :)

Elagu Eesti ja elagu Dalai Lama

lugu j2rgneb - bali ...

Lennuki aknast jäid eemalduma Manila miljonid tuled ja ees ootas Singapur. Singapuri ma sattusin üks kord juba ka varem, siis kui ma esimest korda Austraalia poole teel olin. Sellest jäi meeldi väga suur palavus ja suured tornid ja palju inimesi. Seekord olin aga väga meeldivalt üllatunud. Peale Filipiinide melu oli väga tore leida end puhtast hoolitsetud linnast, kus kõik kulges väga rahulikus kuid meeldivas tempos. Külastasime Singapuri muuseumit ning tutvusime veidi ajaloo ning kultuuriga. Singapur on olnud väga tähtsaks peatumispunktiks läbi aegade ning juba ammu hoolitseti selle eest, et Singapur püsiks. Tohutu rahvamass mis sealt läbi voolab kogu aeg jätab oma jälje haiguste ning muude hädadega, seetõttu ongi Singapur väga puhas ja hoolitsetud linn. Iga inimene kes seal elab võtab seda kui oma missiooni, sest muidu ei jääks sellest linnast midagi järgi. Nii et oli tore jalutada mõõda hoolitsetud parke ja alleesid ja uudistada linnapilti. Ütleme nii et mulje jäi väga meeldiv seekord.

Edasi aga Bali poole. Ma juba teadsin, et mis tuleb. Nii kui lennujaamast välja astud tormab sinu poole meeste kari, kes kõik püüavad haarata sult nööbist ja sind kuhugi viia - taxi taxi, transport transport!!! Nii et ma valmistusin selleks ja tormasin lennujaamast välja silmad maas ja suunaga väljuvate lendude poole, sest sealt on hea taksot võtta. Ehk ei saa nii palju petta. Mis aga juhtus oli see, et keegi ei hüüdnud taxi taxi või transport transport ja mul läks ikka veidi aega, enne kui ma üldse mingi takso leidsin. Laupäeva õhtu - kõik austraallased on linnapeal joomas, nii et taksod olid seal. Seekord ei läinud ka taksoga mitte kõige paremini, saime ikka veidi petta ja õigesse kohta ka ei viidud. õige koha leidmisega läks aega peaaegu 1,5 tundi. Bali hotellid on nii pisikesed ja neid on nii palju ja nii kitsastel tänavatel, et kaardi järgi minnes läheb ka aega. Kõige naljakam on see, et me otsisime ja otsisime, aga ei leidnud ja lõpuks läksime netikohvikusse, et uurida kus see on. Küsisime onult laua taga ja see vaatas nime ja kratsis kukalt ja ütles et pole kunagi kuulnud! ja nii me siis otsisime internetist ja lõpuks leidsime, mingi kaardi, mis ütles et peame tagasi minema veidi. Poole tunni pärast aga olime tagasi kohviku juures ja see koht oli netikohviku taga, nii umbes 10 meetrit. Ma olin õnnelik et kohale saime, sest El Nidol olin oma jalga veidi vigastanud koralliga, ning nüüd oli see paistes ja mida rohkem kõndisid seda hullemaks see läks. Nii et järgmised 3 päeva veetsin ma jalga puhates ja $1 dollarisi kokteile juues nurga peal baaris. Päris tore oli :)

Kuta ei ole siiski minu lemmik koht, kuid Ubud on, nii et sinna me suundusimegi järgmisena. Kohale jõudes saime teada, et homme on Galugan. See on väga tähtis päev Bali inimeste jaoks, sest sellel päeval tulevad jumalad taevast alla ning iga maja ukse ette tehakse selline bambusest kaar, mille külge riputatakse palmilehe ribad ning tippu selline väike korvike. Igal asjal on oma tähendus, kuid peamine on, et jumalad on teretulnud siia majja. Niisiis 10 päeva jooksul jumalad pidutsevad ning 10 päeva pärast toimub järjekordne tseremoonia Kalugan, mille käigus antakse jumalatele teada, et väga tore oli et tulite, aga nüüd on aeg tagasi minna. Külastasime Monkey Foresti templit ning saime teada, et kui tulla täis balinese kostüümis on meil võimalus sellest tseremooniast osa saada. No me siis läksime turule ja ostsime endale sarongid ja sallid ning olime elevil. Tseremoonia pidi olema hommikul vara nii 7. Me siis läksime kohale ja vaikus - täielik vaikus. Mitte kedagi. OK. Käisime ringi ja uurisime ning saime igasugu erinevaid vastuseid. Ühel hetkel aga hakkas mingi liikumine ja eks meiegi olime siis tagasi Monkey Forestis. Aga sisse meid ei lastud, vaidlesime küll, et meil on ju kostüüm ja meile öeldi, et me võime tulla! - aga EI. Ma sain aru ka, sest turiste oli seal teisigi kes kõik piilusid ja kui ühe sisse lased, siis varsti tahavad ju kõik saada ja siis ei ole see enam ju mingi tseremoonia vaid show turistidele. Nii et nägemata jäi see tseremoonia. Ma arvan, et kui minna väiksemasse kohta ja koos kohalikuga on tõenäosus sisse saada palju suurem. Pole hullu, selle asemel läksime vaatama tantsu õhtul.



Bali tants on ikka võimas. Et ära õppida kuidas üks tants käib, ma arvan, et see võib võtta aastaid. Bali tantsu juures on väga tavaline see, et sõrmed on kogu aeg välja painutatud kuidagi ülespoole. Minu sõrmed niiviisi igatahes ei paindu ning nende pea käib edasi tagasi kogu aeg ning silmad on pärani ning vaatavad kahtlustavalt kogu aeg ümberringi. Ma olin võlutud ja vaatasin vaimustusega. Eelmine kord ma vaatasin rohkem kaamerasse kui tantsu ennast. Seekord kaamerat polnud ja keskendusin ainult tantsule. Leidsin rütmi ning avastasin kui täpselt nad ikka tantsivad ja kui suurt füüsilist pingutust ning harjutamist see nõuab. wow



Sellest inspireerituna külastasin kohalikku raamatukogu ning panime koos Rubyga end kirja kiirkursustele. Ruby võttis Bali tantsu ning mina puu nikerdamise kursuse. Nimelt Bali inimesed on väga osavad nikerdamises ning kõik uksed ja voodid ja mis iganes esemed on mustreid ja kujundeid täis. Väga ilus. Nii et otsustasin seda kunsti veidi õppida. Kursus oli 3 tundi ning õpetajaks oli üks tore Bali mees, kes oli seda ametit õppinud alates 6-ndast eluaastast oma isalt ning tema isa oma isalt jne. 3 tunni jooksul õnnestus mul õppida kuidas nikerada põhilist lille mustrit ja väga mõnus töö oli. Tööriistad olid tal enda tehtud aga suht lihtsad ja ise valmistatavad. Ning ega see muster ise ka väga keeruline polnud. Puiduks oli mahagoni puu, see on suht pehme ning üsna lihtsalt vormitav. Jäin rahule ning kunagi kui mul on paiksem koht kavatsen ma selle asja uuesti käsile võtta ning oma kätt harjutada veidi. Ruby õppis ära ühe tantsu ning temagi jäi väga rahule.



Me olime Ubudis kusagil üks nädal ning selle jooksul õnnestus meil üht teist ikka teha. Üheks toredamaks ürituseks kujunes jalgaratta maraton. Märkasime ühel päeval jalutades väikest sildikest, et paari päeva pärast on selline kohalik lõbus jalgratta maraton. Kohalikus keeles, aga üldpilt oli aru saadav. Nii et otsisime üles ühe jalgratta laenutuse ning küsisime selle kohta ja voilà - 10 krooni ja tule ning naudi. Eks me siis rentisime jalgratta ja olime hommikul õiges kohas platsis. Inimesi oli palju ning igast vanusegrupist - lapsi, emad isad ja ka vanaemad - kõik rõõmsalt koos. Mulle tundus, et meie olime küll ainukesed mitte kohalikud aga ega see kedagi ei häirinud. Pauk käis ning sõit võis alata. Tee viis läbi ümberkaudsete külade ning loomulikult jäid tee peale ka riisipõllud ning sajad külaelanikud, kes tegelised oma igapäevatöödega. Nad lehvitasid rõõmsalt meile, kui me neist möödusime ja kogu see tripp oli laste kilkamist ja naeru täis. Väga mõnus.

Ubudis on paar asja, mis on väga head. Üheks neist on massaaž . Loomulikult me kasutasime seda võimalust paaril korral. Mõnes kohas ei olnud see väga hea, teises kohas aga väga hea. Proovisin lõpuks ära ka massaaži kuumade kividega. See käib nii nagu tavaline massaaž ikka, aga lõpus võetakse kasutusele ka kuumad mustad kivid ning masseeritakse nendega ning see aitab lihaseid rohkem lõdvestada. Päris hea oli. Järgmiseks leveliks on 4 käe massaaž . Seda ma ei jõudnud proovida, aga pidi väga hea olema.

Teine asi on toit. Me proovisime väga paljusid erinevaid restorane ja enamike kohalike toite. Kui keegi satub Ubudi siis võiksin soovitada ühte väikest kohta mis on enne Monkey Forestit, Ubud terraceview oli vist nimi. Väga hea vaade on tõesti ja toit on üsna odav ja hea ka. Ja teine koht, mille me leidsime saab ka kindlasti auhinna, sest see oli nii odav ja väga maitsev. See oli hiina koht, mille leidab Dewi Sita rd pealt. Õigemini tuleb sealt veel väikese tänava peale ära pöörata, aga tõesti, me sõime 3-4 erivat rooga ja kahepeal läks ehk 50 krooni, nii et väga hea koht.Üks asi jäi siiski proovimata, selleks on bali pearoog süte peal banaanilehtede vahel 6 tundi küpsetatud part. See on nagu meile jõuluroog, aga et seda tellida peab päev varem teada andma ja alati oli et homme aga lõpuks ei jõudnudki seda tellida. Aga teie kindlasti tellige ...

terrace view cafe

Aeg minna, rentisime rolleri ja andsime tuld. Bali on päris suur ja avastamist palju. Nii et olime elevil. Esimene peatus oli kohviistandus, mis jäi tee peale. Õigemini oli neid seal väga palju nii et peatusime ühes. Istanduses kasvas palju erinevaid taimi - vaniljet, kookost, teed, igasugu erinevaid tee ja kohvi sorte. Nr 1 kohvi sordiks, mis on eripärane ainult Balil on Kopi Luwak. Luwaki kohvi saadakse sel viisil, kui üks ilus kass

käib öösel ringi ja sööb kõige enim valminud kohviube. Kohvioad läbivad kassi seedeorganid, kuid jäävad täiesti terveks ning siis tulevad teisest otsast välja. Oad pestakse hoolikalt röstitakse ning valmib tõenäoliselt maailma parim kohv. Me siis proovisime ka tassikese seda kohvi. Oli tõesti suurepärane - väga tugeva maitsega. Veidikene shokolaadi maitsega. Aga väga tummine kuidagi ja oih väga hea. Üsna kallis muidugi. 150 grammi seda kohvi umbe maksab kusagil 300-400 krooni.


edasi liikusime suure vulkaani poole nimega Katamani. Tee peal otsustasime osta veidi puuvilju kohalike. Enamike neist polnud ma kunagi näinud. Tädi rõõmsalt aitas kaasa jajah, seda ikka ka jne. Lõpuks jõudis asi maksmiseni ning tädi küsis üüratut hinda. Selline asi ajab veidi närvi. Ütleme et sa tahad kilo mandariine ja keegi küsib selle eest 100 krooni kilo. No ei, siis saad alla veidi ja veel veidi ja siis veel veidi ja siis saad ikka poolega petta. Uhh, mulle ei meeldi üldse selline kauplemine. Ma saan aru, et pannakse 2-3x otsa aga 10. See on liiast. Ma saan aru tegelikult Bali inimestest, et enamik neist ei ole väga rikkad ja paljud turistid kes sinna tulevad on ikka 100 kordi rikkamad kui nemad, nii et miks ei peaks nad siis veidi rohkem maksma, aga mõnikord tulevad ka mitte nii rikkad backpackerid ja sama üüratuid hindu neilt küsida on ikka liiast.

Vulkaan. Baturi mägi ning Kitamani vulkaan on üks külastatavamaid kohti Balil ning ka meil oli plaan selle otsa ronida. Vaatasime kaugelt tegime paar pilti, kuid see aeg, kui me seal olime meid lihtsalt rünnati igast nurgast ja pakuti igast asju ja kuidagi väga vaenulikult isegi nii, et ma lasime sealt jalga. Lihtsalt selline tunne on et kõik tahavad sind lüpsta ja siis käib võitlus, kes sind lüpsta saab ja kui suurel hulgal. Ma lihtsalt ei suutnud usaldada mitte kedagi, eriti peale seda puuvilja insidenti nii et lasime sealt jalga.



Meil juhtus ka see õnnetus, et kaotasime ära kaardi tee peal nii et pidime siis taju järgi liikuma. Üks kord viis taju veidi alt ning sõitsime mööda õigest kohast. Nii et nägime veidi väiksemaid külasid, mis ei asunud pea teede ääres. Nägime mitmeid ilusaid tempeid täiesti inimtühjad. Kusagil linnas oleks turistijärjekord ümber nurga olnud. Nägime ühte silti - ököküla. Nii et otsustasime minna ja järgi vaadata, et mis see ököküla endast kujutab. Tee sinna oli pikk kuid ilus. Ököküla asus kusagil kõrge mäe otsas ning puhkides jõudsime kohale. Koht oli imeilus, väga eriliste väikeste hüttide või bungalotega. Majarahvas oli väga lahke ka ja kohal ise oli ka selline mõnus aura. Aga kallis oli see koht meie jaoks. Pere jaoks ehk mitte nii vägagi nii 500 krooni öö, aga meie jaoks oli see veidi liiast. Aga tore avastus oli sellegi poolest.

tempel teepeal

Meie sõit läks edasi aga pimedaks läks ja külmaks ka. Eriti ju mägedes. Panin salli ümber endale, aga nagu ikka veidi liiga hilja. Õnneks oli see külmetus mul ainult 1-2 päeva. Sõit pimedas aga võttis 2-3 tundi ja tahtsime kusagil peatuda, aga polnud ühtegi kohta. Nii et lõpuks jõudsime siis põhjarannikuni välja kohta nimega Lovina. Leidsime ilusa koha kus ööbida ning broneerisime endale ka varahommikuse delfiinituuri. Kuulsime et see on parim koht kus delfiine näha. No olime siis kell 6 valmis ja väike paadike viis meid merele. Päikesetõus oli kaunis ning merel väiksel paadil olla ja oli ka omaette kogemus. Mis aga minu tuju mõnes mõttes alati ära rikub on turistid ja see mis toimuma hakkas. Nimelt meie paadike liikus kusagile avamere poole ja järsku möödus meist üks paat ja siis teine ja siis 3,4 ja ka 5 ja lõpuks kui me"kohale jõudsime" ootas meid ees veel 10-15 paati. Kõik varitsesid, kõigil olid kaamerad valmis ja siis keegi hüüdis SEAL - iga paadi mootor pandi maksimum pöörete peale ja kõik paadid tormasid suure hooga delfiinide peale. Need loomulikult kadusid vee alla ning ilmusid paari minuti pärast kusagil kaugemalt välja. Siis toimus jälle seesama ning jälle ja jälle. Delfiine õnnestus paaril korral näha küll, kui need meie paadi juurest välja hüppasid. See oli tore moment, aga üldmulje - AAAH. Saate aru mis ma mõtlen:



Lovinast sõitsime allpoole. Tee peale jäi meile Gitgit waterfall ehk juga. Palju turiste ja neid jugasid nägin ma lõpuks nii palju, et nad hakkasid oma võlu kaotama. Aga Gitgit on siis siin:



Peatusime kohas nimega Candikuning. Candikuningi keskel asub suur turg ja kõik ümberkaudsed talumehed toovad oma puuvilju sinna, nii et hästi palju odavat puuvilja.
Üheks mida me päris palju sõime oli mangosteen. See on selline kõva koorega puuvili mille sees on väga magusad valged kaunad. Väga hea kraam


Teine hea asi oli Rambutan. Näevad välja punased ja karvased ning sees on suur valge pall. Palli sees oli minu meelest ka kivi nii et ettevaatust. Samuti ettevaatust, siplegad hirmsasti armastavad ka seda puuvilja ja seal peal ronida.



Candikuningis on ka suur suur botaanikaaed. Alati kui kusagil on botaanikaaed proovin ma sinna minna, sest minu meelest Eesti botaanikaaed on üks ilusamaid. Vähemalt mulle väga hinge lähedane. Candikuningis oli ka väga ilus botaanikaaed. Väga suur ning väga mitmekesine.

Candikuningi lähedal on ka üks väga kuulus temple nimega " ujuv tempel". Eks me käisime ka sealt läbi. Loomulikult meeletu turistihord. Nii et käisime kiirelt aga tempel ise on siin.



Templitesse ei saa sisse, eriti valge turist. Need on avatud ainult tseremooniateks nii et neid saab uudistada ainult kaugelt.

Järgmine päev sõitsime veidi allapoole kohta nimega Jatiluwih. See piirkond on kuulus oma riisipõldude poolest. Mitte et neid igal pool niigi ei oleks, aga sealsed on tõesti võrratud. Eelkõige seetõttu et vaated on vaimustavad. Väga kaugele ulatuvad ning riisipõllud on tõesti suured :



Enne kui me sinna jõudsime, saime teepeal kogeda sellist Bali kultuuri. Nagu ma ennist mainisin kaotasime me ära kaardi ja ega see pole Eesti, et lähed bensukasse ja ostad uue kaardi. Pole võimalik. Nii et me siis küsisime teed. Nii ka seekord. Nt küsisme teed tädilt ja ütlesime mitu mitu korda Jatiluwih. See on peamine tee ja kõik teavad seda kes seal elavad. Tädi juhatas meid minge sinna, minge sinna. Olime veidi kahtlevad aga ta oli väga järjekindel. See tee mis ta meile kätte juhatas läks täiesti vales suunas väikesse külasse. Külas oli toredad poisid ja näitasid jälle õige tee kätte. Või siis kui me otsisime ühte templit. Olime ristumiskohas ning silti polnud ja ma vaatasin lihtsalt abi otsivalt ringi ja üks mees viibutas sinna sinna -tempel tempel. Loomulikult vale suund, tempel oli teises suunas 300 meetrit. Selle asemel sõitsime 10 km otsisime templit. Ma arvan, et kohalikud lollitavad lihtsalt turiste. Pullipärast.

Lugu läheb jälle edasi, sest see on pikk lugu :)