Good Morning Vietnam

Vietnamis elab ligikaudu 86 miljonit inimest ja seda mitte väga suurel pindalal. Vietnam on üsna suur oma pikkuselt ehk rannajoon on ligikaudu 2000km ülevalt alla. Ma teadsin Vietnamist üsna vähe - seda et neil oli Ameerikaga üks vastik ja pikk sõda, mille jälgi on veel tänani näha ning, et neil on siiani kommunistlik režiim.

Maandusime Ho Chi Minh Citys õhtul hilja kella 11 ajal. Lennukist mööda tunnelit liikudes oli juba tunda kuuma niiskust, mis väljast õhkus. Näha oli et vaikselt tibutab. Teadsin, et hetkel on käsil vihmaperiood ning mitte just kõige parem aeg Vietnami külastamiseks. Kõige parem on august või september. Pole liialt kuum aga samas päikeseline.

Astusime lennujaamast välja ja meil oli vastas kenasti autojuht, kes meid hotelli sõidutas. Esmamuljed olid loomulikult liiklusest, mis Vietnamis on väga tihe. Saigonis ehk Ho Chi Minhis on ainuüksi juba kusagil 4,5 miljonit rollerit, nii et võib ette kujutada mis toimub. Peagi nägime esimest õnnetust ka, kus suur veoauto oli ühele taksole 1-0 teinud ja õnnetud turistid šokis näoga proovisid oma kohvreid sealt välja lohistada. Õnnetusi nägime mitmeid järgnevate päevade jooksul, kus mõnikord oli rollerijuht avarii teinud ning inimesed seisid ümber teadvusta keha ning elevil lasid pilte klõpsudada.

Hotelli ees käis kiire ööelu. Tuled vilkusid ja muss möirgas. Me olime suht läbi too õhtu ja proovisime lihtsalt unne suikuda mürtsu saatel. Hommikul proovisime siis Vietnami hommikusööki - kiirnuudlid munaga ja väike baquette. Vietnam oli mõnda aega prantsuse koloonia ning prantslased on oma jälje siia just jätnud oma saia ja kohvikutega. Vietnamlased inglise keelt eriti ei räägi. Meil oli tükk tegemist et selgeks teha mis me süüa tahame ning enam vähem igal pool, on see nii. Nad püüavad küll väga ja on väga viisakad,  aga vahel läheb läbirääkimistega üsna kaua. Aktsent on neil ka pisut teistsugune ning mõnikord ei saa ma üldse aru. Nt igas kohas küsitakse passi kus sa ööbid, et panna märge sisse. Kui märget pole võib politsei trahvi teha. Algul me seda ei teadnud ning kui hotelli adminn küsis - paapoo paapoo. Ning vaatas nõudva näoga otsa, ei jaganud ma küll matsu välja. Paapoooo paaapoooo, no ma ei tea mida ta tahab. Lõpuks käte ja jalgadega sai selgeks - Passport. OK.

Peale hommikusööki olles tagasi oma toas saabus esimene üllatus. Elekter läks ära. No ikka juhtub ju vahel. Ootasime veidi aega ning siis otsustasime minna uurima. Tuba oli kolmandal korrusel ilma akendeta ning igal pool valitses pimedus nagu keskööl. Kätega kobades leidsime tee allkorrusele  ning saime teada, et see on normaalne elektrikatkestus. Igal nädalavahetusel läheb elekter ära terveks päevaks kogu linnas. Õhtul tuleb tagasi -- aa ok. Kallimatel hotellidel on oma genekas, aga odavamatel seda luksust pole. Niisiis läksime veidi linna peale tuiama. Käisime läbi turult. Proovisime paar korda üle tee minna. Üle tee minek on nii, et liiklus ei peatu kordagi ja pead leidma lihtsalt sellise pisikese augu ning siis sind nähakse ning osatakse mööda laveerida sinust. Nii sammhaaval saabki teiselepoole teed, Ahyoonile see variant eriti ei meeldi, mulle aga täitsa meeldib - veidi ärevust ikka kah.

üks alasti noormees proovis Ahyooni ära võrgutada :)

Mis teha, mis teha. Broneerisime endale tuuri Mekongi jõele 2-ks päevaks ning siis otsustasime minna massaži proovima. Leidsime ühe väikese koha ning tund aega massaaži maksis $7. Peab ütlema, et väga mõnus oli. Vietnami massaž on veidi teist moodi. Väga palju kasutatakse jalgu. Noored kerged neiud seisavad jalgadega selja peal ja siis põlvede ja varvastega tehakse väga head massaaži. Jäin peaaegu magama :)

Õhtul käisime tsirkuses, lihtsalt nalja pärast. Sinna saamine oli päris keeruline, kuna vihma kallas nagu oavarrest. Tänavad olid nii üleujutatud, et vesi tõusis tihti põlveni. Pidi kõvasti sumpama, et jõuda sinna kus vaja. Tsirkus oli veidi naljakas. Mingi show oli kus supermani ja multifilmi kangelaste kostüümides mehed "paharettidele" uut ja vana tegid.

 

Suht lapsikud etteasted, aga juu ma olen juba liiga vana selle jaoks. Kõige paremad oli köielkõndijad, kus üks kandis kolme vennikest oma peapeal ja kõndis rahulikult mööda köit. WOW - see on tase

Järgmisel päeval asusime teele siis Mekong Delta poole. Tuuri jooksul saime üsna palju teada Vietnami ja nende elanike kohta ning proovin teilegi seda teadmist edasi anda. Mekongi jõel on mitu nime ning igas riigis on tal erinev nimi. See jõgi on väga väga pikk ning algab see Hiinast ja jookseb läbi nii Laose, Kambodža kui ka Vietnami. Võib olla mõnest riigist isegi veel. Hetkel on vietnamlased väga pahased hiinlaste peale, kuna need ehitasid suured tammid jõe ülajooksule ning see kahjustab tugevalt Vietnamlaste kalasaaki. Kalasaak on aga paljudele tähtsaks söögiallikaks ning nüüd on see kokku kuivanud. Mekong Delta ümber elab ligi 1,6 miljonit inimest ning enamik neist on vanem generatsioon. Inimesed elevad üsna vanaks ning eriti just Mekong Delta kandis. Enamik elab isegi 100 aastaseks ja üle. Põhjus tervislikkus toidus ning aktiivses eluviisis.

üks põhjusi on see maduussi ja taranteli kange jook- mehed joovad aga mõeldud naistele

Teel Mekongi poole peatume ühes kohvikus. Pisut teistsuguses. Siin on väga populaarsed võrkkiige kohvikud, kus peale pikka sõitu on võimalik väike kohv võtta ja korraks end lõdvaks lasta võrkkiiges. Päris mõnus!

Esimesel päeval jõuame Mekongi jõe ühe lisaharu juurde ning meid viiakse paadisõidule. Sõidame paadiga veidi ringi ning meid viiakse ühte väikesesse külla, kus ühes kohvikus pakutakse meile veidi Vietnami mesipuust Royal jellyt, mis on mingi spetsiaalne ekstrakt mida meesmesilased eritavad vahel. Väga magus kraam ja siis anti veel lisaks maiustusi, kuivatatud puuvilju ning ka riisiveini.

Riisivein on midagi hoopis muud kui Korea riisivein. Kangust 30 volli ja mitte just väga meeldiva maitsega. Peale maiustamist viiakse meid väikesele jalutuskäigule läbi küla ning nüüd on võimalus teha väike lõbusõit kohaliku väikepaadiga läbi pisikeste jõgede.  Jõekallastel kasvab vesikookospähkel, mis on välimuselt hoopisteistsugune.

vesikookospähkel

Pähe antakse meile kohalik koonusetaoline müts ja väikse laulu saatel viiakse meid mööda küladest. Vahepeal aerutav naine, enamik naisi on siin selle töö peal, teab meile rääkida, et tal on väike laps ja siis viipab vahepeal käega, et näe ma elan seal. Maja on plekist ja puupilbastest kokkuklõpsitud onnike.

 

mõnus onnike

 Nii nad siin elavad ja kusjuures just mitte väga õnnetult. 
 

Enamik peresid elavad koos. Vanavanemad, lapsed ja lapselapsed. Emad isad käivad tööl ja vanavanemad vaatavad laste järele. Tihti on kambas ka veel paar onu ja õde ja nõbu jne. Nii et segasumma suvila ja elatakse üksteisele hästi lähestikku. Giid teab rääkida, et nii ei ole ju igav. Alati on põhjust minna naabrile külla ja jutuvada ei vaibu neil peaaegu kunagi, nii et selline elav ja lõbus kooselu.

klaaskuulidega jätkub lõbu kauaks

Edasi viiakse meid vaatama kuidas tehakse kookosekommi. Kõik käib käsitsi.  

 kõige pealt pressitakse kookosepiim (veidi aega settib  ning õli ja piim eralduvad)

Kookosepiimale lisatakse veidi suhkrut ja keedetakse läbi. 

 

 siin on näha keetmis protsess (lisatakse suhkur)

Mingeid muid säilitusained või muud kraami ei panda ning siis tehakse kookoseekstaktist ribad, need lõigutatakse ning pakitakse igaüks eraldi.

 

 Pakkimine käis nii kiiresti, et ühe kommipeale kulus ehk sekund. Väga nobedasti liikusid need sõrmed.


Edasi viidi meid lõunat sööma, kus lõunaks oli banaanilehe sees kookosepiimaga hautatud elevandikõrva kala. See on üks kohalik enimlevinud kalasid. Kala oli valge lihaga ning suurte luudega. Maitselt polnud väga hõrk aga samas mitte teps halb ka. Peale lõunat saime veidi ringi kolada ja vaadata kohalikke elu.

elevanidkõrva kala

kes see on?

Edasi viidi meid paadiga mööda jõge ühe kena perekonna juurde, kes esitasid meile poole tunni jooksul kohalikkel muusikariistadel igasugu laule. Laule toodi pisut teed ja erinevaid puuvilju. Vahepeal laulis kena peretütar, siis jälle ema ning lõpuks ka vanaisa. Kummalised pillid on siin Vietnamis. Need ei kõla väga meloodiliselt, rohkem nagu väga kõrgete toonidega pirinad mis minule peale mõnda aega hakkavad veidi ajudele, aga eks see on harjumise asi ma arvan.

Õhtuks oli meil planeeritud kodumajutus, koos kohalikku söögikoolitusega. Peale väikest bussisõitu oli meil vastas paar noormeest oma rolleritega. Pidime oma kodinad siis selga upitama ja kuidagi ühe käega kusagilt kinni hoidma. Rollerid lendasid hirmuäratava kiirusega mööda tänavaid, aegajalt vastassuunas hirmsasti tuututades. Elamus, mida ma väga korrata ei tahaks. Eeldasin, et meid viiakse kellegi majja ja ehk sunnitakse kusagil toanurgas madratsi peal ööbima, aga ei. Kodumajutus oli hoopiski tavalises bungalows ning peremees ütles, et tulge 10 minuti pärast õhtusöögil. Ok siis. Olime platsis ning cooking class polnud väga keeruline. Õpetati kuidas teha kevadrulle ning siis kuidas neid kuuma õli sees küpsetada.

 Peale kevadrullide anti jällegi seda elevandikõrva kala ning peale õhtusööki pakuti ka riisiveini, mis eriti alla minna ei tahtnud. 

Hommikul ärkasime vara, sest bungalow oli kohe jõe kõrval. 4.30 möödus suure mürina saatel esimene paat ja peagi järgnes neile teine ja siis kolmas ... Kell 5 olin sunnitud loobuma edasi magamisest ning ajasin end üles. Hommik oli päris ilus. Peremees viis meid külatuurile kusagil 6 ajal ning seletas, et enamik tõuseb siin kell 4. Vietnamlased üldse tõusevad vara, ka linnas. Linnas kusagil 5 ajal. Astusime väikesele paadile ning külapaadimees viis meid teiselepoole jõge.

 

külamees paadiga

 Seal asus turg. Turul käivad ka kõik väga vara, sest siis saab värsket kraami. Paljud käivad öösiti kalal ning müütavad seda värsket kraami siis hommikul turul. Tõesti kõik krabid ja angerjad ja muud elukad liigutasid end kaussides. Peremees ütleb et vaata vaata siia, see on rott. Nülitud rott

 

rott

. See polnud see tavaline kodurott vaid põllurott, mis on siin üsna tavaliseks söögiks ja pidi maitsma nagu kana umbes. Edasi liikudes ütleb mees, vaata vaata - siin on anakonda. Tegelt mitte päris vaid rohkem nagu tavaline boamadu.

elu käib jõe ääres

Müütatakse ka igasugu puuvilju ja juurikaid ning kõik on üsna odav. Üle 1 euro ei maksa peaaegu midagi. Liigume edasi ning peremees näitab meile kooli. Kool on parasjagu algamas. See oli algkool ning õpilased alustavad tunde kell 6:30. Parasjagu oli käsil õue koristamine ning õpetajad vaatasid valvsa pilguga, et kõik saaks piinlikult puhtaks. Õpetajate palgad on vietnamis häbiväärselt madalad umbes 3000-4000 krooni kuus. Seetõttu on meesõpetajaid väga vähe, sest kes tahab sellisele mehele minna. Mees ju toidab siin kogu perekonna, koos laste ja vanavanematega. Nii et 3000 krooniga 3 last ja tervet pere ülal pidada  pole isegi siin võimalik. Peagi kutsutakse lapsed rivvi ja algab hommikune tseremoonia. Tuleb meelde isegi oma pioneerilapse aeg. Mõned löövad trummi, mõned on eeslauljad ja enamik laulavad kaasa, kuigi mitte väga entusiastlikult.

Tunnid lõpevad kell 10:30 ja siis kell 13:00 tuleb teine vahetus. Kool on väikene ja kõik lapsed korraga kooli ei mahu. Peremees räägib, et kui tema noor oli siis nii head elu veel ei olnud. Toob näiteks ühe puulehe, paneb selle endale rusika peale ning virutab käega. Kõlab pauk. Vot sellised olid meie mängud kunagi (tuleb meelde oma lapsepõlv, samasugused mängud olid), tänapäeval on lastel juba paremaid vidinaid. Elujärg läheb paremaks nüüd vietnamis, kuid minna on ikka veel päris pikk tee. Siiani on neil kehtestatud luksusmaks. Luksusmaks on lisatud igale asjale, mida sul otseselt vaja pole. Ennem oli see näiteks ka tavalisel puhuril, sest sa võid ju endale käega ka tuult teha. Nüüd on see maks pandud konditsioneerile. Iga autol on luksusmaks. Mida kallim auto seda rohkem seda maksta tuleb. Kui soovid automaatkastiga rollerit, maksa luksusmaksu. Kõik käib sularahas. Pangast laenu ei saa ja kui tahad endale ostagi nt autot, tuleb kogu raha korraga välja käia. Sama asi majaostu puhul. Seetõttu elavadki enamik eriti noori peresid väga väiksel maaalal ning üsna nigelastes tingimustes, kuna seda  raha pole ju kohe kusagilt lauale panna. Palka makstakse ka sularahas ning mingeid makse reeglina ei maksta. Tulumaks muudeti seaduseks alles mõned aastad tagasi, kuid selle peale üle on läinud vaid paar protsenti. Enamik riigiasutusi jne. Tavainimene mingeid makse ei maksa, seetõttu on nii haridus kui ka meditsiin ja teedekorrashoid minimaliseeritud. Raha pole riigil.

Peremees viib meid tagasi linna ning asume jällegi järjekordsele paadimatkale. Täna külastame jõeturgu. 

 mekongi jõe turg

Varsti näemegi sadu erinevaid paate seismas keset jõge ning paljusid väikseid paate nende vahel ringi tuuritamas. Siia tulevad kokku erinevatest jõe piirkondadest põllumehed oma kaupasid müütama. võimalik on osta ainult hulgi, miinimum 20 kg, muidu pole mõtet.

 hulgimüük

 Põllumehed on niikaua ühel kohal kuni nad on kraamist lahti saanud ning vajalikud asjad asemele soetanud ja siis purjetatakse kodu tagasi. 

 poisid on juba noorest peale vanematele abiks

Need kes ostma tulevad, tulevad ka paadiga, sest kui osta hulgi nii 50kg, siis kuidas sa selle kraami ikka koju viid. Paadiga on aga asi imelihtne, viskad paati ja sõua kodu. Igal piirkonnal on omad kaubad. Me proovisime nt ühe kõige kuulsama piirkonna ananassi - oli küll väga mahlane

Edasi viidi meid vaatama kuidas tehakse riisinuudleid. Riisinuudlid käivad siin iga supi sees ja Pho supp on Vietnamlaste põhisöök ja nii ka riisinuudlid. Riisinuudli "tehases" käis asi väga kiirelt ja lihtsalt. Tehas oli pereettevõte ning pereisa pani riisipudrusegu ühe suure pannipeale tehes sellise pannkoogi.

 

 Peale paari minutit võttis pereema selle sealt ning asetas kuivama suurele restile ning ootas siis järgmist. 

Terve õu oli täis neid kuivavaid riisipannkooke.

 

 Peale kuivamist võttis peretütar selle pannkoogi ja lasi selle läbi ühe ribastusmasina ning paari sekungiga oligi pannkoogist saanud peotäis riisinuudleid. Voila?.

 

 Nii see käiski. Pere elas ja töötas siin juba aastakümneid. Giid teadis rääkida, et mitte midagi ei ole muutunud aastakümnete jooksul, peale selle, et nüüd on toanurgas LCD tv ja pereisal on uus roller. See pere on säästurižiimil tegelt.

paadiga saab kõike vedada vabalt

Edasi viidi meid riisitehasesse, mis oli päris tehas. Giid julges väita, et Vietnam on nr 1 kogu maailmas riisiekspordis ning  nr 2 kohviekspordis. Ma natuke kahtlen selles, aga ta oli kindel et see on tõsi. Igatahes Vietnam saab 3 saaki aastas ning tehases ühe tonni riisi puhastamine võtab kõigest 10 minutit. Tehas oli paksu tolmukorra all ning nägi välja kuidagi väga vana ja lagunenud, aga see pidi olema petlik. Tehas on uus, lihtsalt tolmu on nii palju selle protsessiga.

erinevat sorti riis

Peagi asusime tagasiteele Saigoni poole ning poole tee peal läks bussil rehv katki, seda juhtub siin üsna tihedalt nagu ma aru sain nii et no stress. Liiklus ise käib Vietnamis väga aeglaselt - umbes 70km läbimiseks kulub 1,5 tundi. Siin on üks küla teises kinni, nii et sellist kohta nagu meil on maantee, et on ainult tee ei olegi. Kogu aeg on küla ja siis ei saa ju väga kiiresti sõita, kui rollerid kogu aeg ette keeravad jne. Nii et üle 50km tunnis eriti kiirus ei tõuse. Edasi asusime teel Ngh Trangi poole. 400 km ja 11 tundi ...

 
 

Esimene pulmareis Jeju saarele

Jeju saar on kõige kuulsam koht Koreas peale Seouli ma arvan. Kuulus ja korealaste uhkus on ta sellepärast, et Jeju saar on üks uuest 7-st looduslikust maailma imest. Jeju saar tekkis vulkaani purske järel ning purse oli nii võimas et saar sai päris suur. Saare keskel asub  kõrgem punkt  Hallasani mägi. Hallasani mägi ongi selle vulkaani purske tipp. Jeju saar on Unesco maailma loodusepärandis 2007 aastast ja peamiseks põhjuseks on, et Jeju saarel on mitmeid vulkaanitunneleid, mis on 10km pikad, ehk laava liikus mööda neid tunneleid mere poole. Need tunnelid on unikaalsed ning täiesti ainulaadsed. Lisaks kuuluvad veel Unesco pärandisse Hallasani mägi, Seongsani päikesetõusu saar ning paljud Geomun Oreumi koopad.

foto internetist

Jeju saar on ka korealaste lemmik pulmareisi sihtkoht - palju ilusaid randu, väikseid kupleid, igasugu vaatamisväärsusi, maitsev söök ja ilusad hotellid. Kuna meil oli paar nädalat aega surnuks lüüa enne pulmi, otsustasime esimese pulmareisi ette võtta juba ja loomulikult Jeju saare peale. Ahyoon polnud ka seal saare peal veel kordagi käinud ja ma ka enamik ta sõpru pole veel sinna jõudnud, mis on minu jaoks suht müsteerium. See selleks, aga ma olin elevil ja ootsin innuga seda reisi.

Maandusime Jeju saare pealinnas, milleks on ülla ülla Jeju. Plaan oli meil selline, et teeme väikse jalgratta matka ümber saare. Lennujaamas haarasime paar bukletti ja helistasime ühte kohta nimega Tabalo-hiking. Nad tulid meile järgi, viisid oma jalgratta rendi kohta (sealt on võimalik laenutada kogu varustus, mida võiks üldse vaja minna) ning soovitasid meile marsruudi kätte ja järgmisel hommikul võisime teele asuda.  

JEEEEEEE!

Mulle rattaga meeldib väga sõita, Ahyoonile oli see kogemus esmakordne. Ma mõtlen veidi pikemale rattamatkale minek. Alustasime oma sõitu mööda saart ja päripäeva, sest nii oli tõuse esialgu vähe. Jeju saar on üsna mägine ja paljude küngaste ning tõusudega. Sõitsime mööda rannikuäärt rahulikult kulgedes. Eraldi oli tehtud ka jalgratta rada nii et sõita oli mõnus. Ilm oli päikeseline ning võtsime väikese lõunapausi kusagil pisikese mäe otsas. Lõunaks oli jalgrattamatka traditsiooniline kraam - küpsised koos suitsujuustu ja suitsuvorstiga.



Esimesel päeval me väga kaugele ei uhanud, kuna leidsime ühe ilusa ranna ning ma polnud juba ammu saanud merelainetesse end heita. Päris mõnus oli. Avastasime ka avalikud vannid, kus kunagi käidi. Naised ja mehed ikka eraldi  ja vann nägi välja niimoodi :

 

Järgmisel päeva hommikul leidsime ühe huvitava koha nimega Hallim Park. See on üks suur park, kus on igasugu elukaid, taimi, loomi ja koopaid. Võtsime rahulikult ja jalutasime seal ringi.

seal oli ka üks kilpkonn, kes nägi julmalt vaeva, et kuidagi teiselepoole palki saada,

aga ta ei saanud. Alati nagu peaaegu, tahtsin jubedalt teda aidata, aga näe ei tohi

Seal oli paar laavakoobast, ehk väiksemat sorti laavatunnelid, mille poolest Jeju nii kuulus on.

Jeju saarel on hästi hästi palju igasugu muuseume. Ma ütleks, et neid on saaremaa suuruse saare kohta nii umbes üle saja. Põhimõtteliselt iga nurga taga on mingi muuseum ja peab ütlema, et muuseumid on üsna heal tasemel.

Enamikest me sõitsime mööda aga paari ikka põikasime sisse ka. Üheks neist oli automuuseum. Peab ütlema, et väga muljeltavaldav kollektsioon autosid oli seal. Esimene auto üldse - kuulus Benzile:

See ei liikunud väga kiiresti, aga ikkagi esimene iseliikur

ja siis maailma kuulsaim auto mudel:

või siis midagi ulmelist:

Autosid oli umbes 70 tk ja väga väga haruldasi mudeleid leidus seal. Ma ei kujutagi ette, kust nad need kõik saanud olid.

Teine huvitav muuseum mis meile tee peale jäi oli haruldaste kivimite ja kalliskivi muuseum. Seal leidus 100 miljoni aasta vanuseid loomade kivistisi ning suuri suuri kalliskive ja muud huvitavat,

nagu paar dinosaurust

Tol päeval tahtsin minna veidi sellest pea rajast kõrvale ja tegime ühe pikema tõusu, mis Ahyooni motivatsioonile väga positiivselt ei mõjunud. Seetõttu oli õhtul preemiaks buffee õhtusöök, koos piiramata õllega (boonus minule :) Olime jõudnud ühte kuulsasse linna nimega Jungmun. Siin asuvad kõik need kõige kallimad hotellid ja kõige kuulsamad söögikohad ja imeilus rand jne. Põhimõtteliselt on see hotspot, kuhu tulevad paljud oma honeymoonile. Õhus oli tunda romantikat, nii et peale õhtusööki tegime väikese kõrvalhüppe üle aia :) ning läksime piiluma öist silda. Päeval tuleb seal välja käia veidi raha, et visata pilk peale ilusale joale ning silla all laiuvale orule. Me käisime öösel ning tegime pättust. Sild oli kaunilt kaunistatud tuledega ning võis kuulda kuidas vesi joast alla kohises. Põhimõtteliselt selline ideaalne koht kuhu daam õhtul viia :).

 päevasel ajal

öisel ajal

 

Järgmine päeva hommikul külastasime üht suurimat ja võimsamat templit mida ma siiani Koreas näinud olin :

Yakcheonsa tempel


Täna oli ees pikk sõit. Plaanis oli külastada paart suuremat juga ehk waterfalli, aga nähes mingit 8 turismibussi ja tuhandeid inimesi sinna poole voolavat, ma väga ei tahtnud enam nii, et päev läks rõõmsalt rõõmsalt vändates :) Meil oli plaan jõuda õhtuks Jeju saare ühte kõige kuulsamasse kohta ehk päikesetõusu saarele. See pisike poolsaare moodi saar on Jeju sümboliks ja enamasti iga reklaami peal :


see pilt on internetist :) 

ja see on minu tehtud - kaugel on see saareke alles

Nägime saart juba päris kaugelt, aga see lähenes väga aeglaselt ja aeglaselt, nii et lõpus hakkas juba päris pimedaks minema. Kohale jõudes põlesid juba tänavalambid ning leides lõpuks üsna soodsa öömaja vajusime väsinult kokku ja võttis suurt pingutust et end  õhtusöögile vedada. Õhtusöögiks oli seekord midagi päris teistmoodi ja huvitavat, nimelt blowfish.

Blowfish on mürgine ning selleks, et seda küpsetada peab kokk läbima erikoolituse, vastasel juhul võib õhtusöök jääda viimaseks. Peab ütlema, et kala ei olnud väga suur aga maitsev oli küll.

 
foto internetist

Läksime üsna varakult tuttu, sest ärkama pidi ju enne päikesetõusu. See oli kusagil 5:30 ajal, et ronida selle mäe otsa ning vaadata esimesena tol päeval Koreas, kuidas päike tõuseb.  Autosid veel ei liikunud. Maailm on kummaline kell 5. Kusagil 20 minutit väntamist ja olimegi mäe jalamil. Ahyoonil õnnestus rahakott koju unustada, nii et pidime veidi manguma, et meid ilma rahata üles lastaks, eeldusel et me raha hiljem toome. Suure pildi pealt, mis on tehtud kõrgel, näeb see koht suht vägev välja. Üleval olles on mastaabid teised, nii et sellist effekti nagu ma lootsin ei õnnestunud mul näha, aga olime siiski üsna kõrgel ning päikesetõus oli ilus. Ilus moment ...

see on siis kui me just üles jõudsime

esimesed kiired kumavad läbi pilvede

Tol päeval oli meil plaanis jõuda tagasi meie reisi algpunkti ning tee oli pikk, aga kõige ilusam kogu selle reisi jooksul. Rannikuäärsed olid imekaunid. Paljud rannad olid vapustavalt ilusad koos oma türkiissinise veega ja peaaegu inimtühja asutusega. 

Teisel poolt saart oli iga koht paksult rahvast täis ja enamikud rannad ei olnud väga ilusad, siin aga olid rannad  fantastilised ja inimesi polnud üldse. Suhteliselt kummaline, aga nii see oli.

Kuna Jeju on hästi tuuline koht, siis on siin igale ajamaale ümber ehitatud kividest aed. Hästi palju kasvatatakse siin igast kraami ning kuna tegelikult suvi on poole pikem kui meil. Valmivad siin nii mandariniid kui viinamarjad. Kasutusel on hästi palju must kile, mis pannakse maha, ning siis istutatakse midagi läbi väikeste aukude, mis on kile sees. See tagab selle, et kasvab juurvili mitte umbrohi. Suured kiviajad ääristavad ka maju. Terved külad on ümbritsetud kõrgete kivi aedadega ning iga maja veel eraldi. Üsna vägevad näevad välja.

Õhtul jõudsime tagasi Jeju linna ning Ahyoon oli omadega läbi ja avaldas soovi, mitte enam rattatrippi teha. No ta veel noor, alles õpib :) Mulle igatahes meeldis väga. Kokku siis 4 päeva ja umbes 240 kilomeetrit.

FINISH

Meil oli veel mõned päevad aega siis saarel veeta ja ma tahtsin hirmsasti selle Hallasani mäe otsa ronida. Vaatasime ilmateadat ja lubas vihma. Meil oli vedanud rattatripil, et vihma ei sadanud kordagi. Nüüd selle eest lubas ladistada päris pikalt, nii et vaatasime, mis variandid meil veel on. Mulle pakkus tegelikult väga huvi näha seda, mille poolest see Jeju ikka nii kuulus on. Nii et võtsime suuna Geomun Oreumile, ehk nende laavatunnelite poole. Hommikupoole oli ilm täitsa kena, kuid paari tunni pärast, kui me Geomuile jõudsime hakkas vaikselt juba tibutama. Geomunil öeldi, et ees on ootas 2 tunnine tripp ning pange aga vihmakeebid valmis.

Giid juhatas meid läbi metsa üles mägedele ning kuna oli vihmane, siis see kuulus vaade jäi seekord vihmapilve sisse. 

muidu peaks vaade midagi sellist olema

Tädi vatras korea keeles kogu aeg midagi, ning sain Ahyoonilt kinnitust, et läheneme vaikselt nende tunneliteni. Tädi tutvustas teel igasugu taimi ja puid ning lõpuks jõudsime ka ühe laava tunnelini, mis oli küll väline. Tädi seletas, et laava liigub kahte moodi. Maa peal, kiiresti ning mässides endasse kõike ümbritsevat või siis maa all, vaikselt vaikselt jättes maha endast need tunnelid siis. Peale umbes 2 tundi jõudsime lõpp punkti ja tädi ütles, tunnelid on seal, aga sinna me ei lähe. Pole lubatud. MIS MÕTTTES! Igal pool on sildid ja pajatused nendest tunnelitest ja kõik noogutavad, kui küsida, et kas me läheme tunnelitesse ja nüüd siis selline blokk. Igatahes jäid nägemata need tunnelid. Suht vettinuna, väsinuna ja moraalselt laostununa kobisime tagasi peamajja

Lohutuseks lubati minna vaatama 4D kino. Filmi Jeju saare mütoloogiast. Olin korra enne ka 4D kinos käinud, kuid seekord oli see värk vähe tõsisem. Pidevalt pritsis mingi asi kõrva juures vedelikku ja aega ajalt puhus kõvasti kõrva ning tool rappus kogu aeg. Huhhh, lahe. Õnneks oli film mingi 30 mintutit, sest poolteist tundi ma poleks seda raputamist hästi talunud. 3D parem, saab veidi rahulikumalt süveneda. No selge, aitab virisemisest, sest sealt ära tulles sattusime me minu jaoks kõige vägevamasse külla, kus ma seni Koreas olin olnud. Küla nimeks on Seongeup.

Küla ajalugu on väga pikk. Enamik külast valmis kusagil 15 sajandil ning kuningas Tae Jong tõi kõik tähtsamad riigiasutused siia külla. Peamiseks põhjuseks oli see, et eelnev küla asus rannikuääres ning oli pidevalt taifuuni ning jaapanlaste rünnaku all. See küla aga asub nii 30 km sisemaal ning küla ümber ehitati suured vallid ning kindlustornid. See kõik on tänani säilinud nagu ka kogu küla ise. Riik maksab külale raha, et see säilitaks oma kombed ja elamud. Loomulikult külastab seda kohta väga palju turiste, samas aga kõik küla elanikud elavad nendes majades sees ja on säilitanud tahtlikult või mitte, siiski oma identiteedi, järgides vanu traditsioone.

Enamikud majad on külalistele avatud ning külarahvas oli kõik ütlemata lahked ja sõbralikud. Iga maja ees oli värav, väravaks oli kolm tala, mis asuvad postide vahel. Kui üleval on kõik talad, siis peremees on ära läinud pikemaks ajaks. Kui üleval on 2 tala, siis paariks päevaks. Kui üleval on 1 tala, siis tähendab, et tuleb iga hetk tagasi ja kui ühtegi tala pole üleval, siis pererahvas on kodus.

Hästi palju on igal pool ka Jeju kujusid. Kujudeks on kaks meest. Üks on kindral ja teine on kuberner. Üks hoolitseb turvalisuse eest ja teine jälle elujärje üle. Ehk ühel mõistus teisel ramm. 
Juhuslikult ühe giidi käest kuulsime, et kuna kogu saar on tegelikult nn "naine" ehk Hallasani mägi on legendide järgi sündinud naisest, siis tehti need kujud meestena, et oleks looduslik tasakaal. Vaadates kujude päid siis need meenutavad ju üsnagi mehe suguorganit ja see ei ole juhuslikult nii. Giid teadis ka rääkida, et õnne toob see, kui silitada neid põskhabemest. Vot nii

 

Hästi kuulsad on ka Jeju majad ning selles külas olid kõik majad vanad ning traditsoonilist viisi ehitatud. Esiteks tunduvad need aiad nagu üsna muuseas laotud, kuid nagu selgus ei ole asi nii lihtne. Kivide vahel peavadki olema väiksed avad, et tuul läbi puhkus, aga samas mitte eriti palju. Kui vahesid ei oleks, puhuks tuul lihtsalt aiad ümber, nüüd aga pääseb veidike tuult läbi. Majad on ehitatud kõik  sellest laavakivimist ning katused on õlest. Suured vahed seintes kaetakse saviga ning suured punutud köied tõmmatakse üle katuste, et see ära ei lendaks ja ongi kõik. Leidsime paar maja ka sellist, mis oli ehitatud ilma ühegi naelata. Vana kool

Peale selle on enamikes majapidamises kasvatusel ka üks must siga või isegi paar. Minu arust väga armsad tegelased

 

 

See must siga maitseb eriti hästi :)

Traditsiooniliselt on iga maja ümber ka veel hästi palju savist suuri potte, kus hoiti siis kas kimchit, ehk siis seda vürtsikat kapsast või ka kõiksugu muud kraami. Tihti peale kaevati maasse auk ning pandi siis see suur savitünn sinna auku, et hoida teda jahedas.

Samal ajal kui me külla sattusime oli külas parasjagu käsil ka šamaani päevad, ehk igal aastal küla šamaan viib läbi tseremoonia. Tseremoonia kestab mitu mitu päeva ning selle aja jooksul küla šamaan laulab ja õnnistab kogu küla kõiki inimesi ning laulab, et oleks head saagiõnne ja rahu jne terves külas. Külaelanikud käivad korda mööda ja panevad aeg ajalt ka raha šamaanile, et see neid ikka meeles peaks ja tänavad teda.

šamaan kutsub nn öelda jumalaid ja palub neilt õnnistust ning siis annab sellele tervele külale edasi. Šamaanid on õppinud mehed naised ja šamaaniks saavad ainult väga valitud isikud. Nad peavad ära õppima väga palju asju ning Ahyoon rääkis mulle, et paljud šamaanid võtavad välja teatud tseremooniate ajal tervad mõõgad ning siis suudavad terava tera peal tantsu lüüa. Suht sürraalne, seda me seekord küll ei näinud, aga laulmist ja trummilöömist ja siukest värki nägime küll.

Samal ajal kui me tseremooniat vaatasime saime jutule ühe vanema naisterahvaga, kes ütles, et see on siin tema kodu, kus šamaani värk käis. Ta ise elas Jaapanis nüüd, aga oli sündinud ja üles kasvanud selles külas. Ta kutsus meid lahkelt oma kodu , et juua üks tassike teed. No miks mitte. Tädil oli väga ilus kodu, mis seisis terve aasta enamus ajast tühjana. Ta tuligi siia ainult hetkel selleks, et aidata seda šamaani asja korraldada veidi. Teed ei pakutud, selle asemel toodi välja kohalik riisivein. Poolteist liitrit ja juttu jätkus kauemaks. Saime teada, et tädi on ka väikest viisi kunstinik ning just hiljuti oli tal oma tööde näitus. Väga peen on see Korea stiilis maalimine küll. Tädi oli väga lahke ja isegi kinkis ühe maali mulle.

Leidsime endale ööseks ka väga mõnusa ööbimiskoha. Seal ootas meid ees üks teine väga lahke tädi, kes viis meid oma autoga igale poole ja tõi meile riisi ja hommikusööki. Luksus.

Olime seal veel ühe päeva, kuna ilm oli veidi kahtlane ja vihmane. Vaatasime kuidas šamaan trummi lõi ja jalutasime mööda külatänavaid. Väga mõnus koht ja väga lahked inimesed elavad seal. Sellises kohas võiks isegi elada.

 keegi sigalette tahab või

Järgmisel päeval saime teada, et ilus ilm on tulemas nii et panime oma vaimu valmis Mt Hallasani jaoks. Kuna see on nii 2000m kõrgune mägi, siis tuleb matka alustada vara hommikul. Peale lõunat enam kedagi üles ei lasta, kuna pimeda peale jäämine selle mäe peal ei ole väga soovitav. Mt Hallasan on enamik ajast pilve sees ning selget vaadet seal ülevalt näeb väga harva. Olin valmis kõrgeks ronimiseks, sest Mt Hallasani viimane tipp tundus päris järsk. Peab ütlema, et ronimine oli väga lihtne. Me muidugi valisime ka sellise mõnusa lauge raja ja ei võtnudki väga kaua aega kui juba olimegi üleval.

Siin see on see kuulus Mt. Hallasan. Otsustasime alla minna teiselt poolt, kuna seal pidi olema paremad vaated. Osalt oli see viga, sest see allaminek oli ikka väga väga järsk võrreldes selle ülestõusuga kus me tulime. Nii et kõmpsisime alla ja minu meelest kogu need 2000 meetrit oli suht otse alla. Uskuge mind see pole üldse nii lihtne. Et alla minna selleks lähevad käiku hoopis teised lihased ja me tulime alla umbes 3-4 tundi ning järgmised nädal aega kirusin seda mäge, kui pidin kusagilt trepist alla minema. Laskudes oli siiski ka paar ilusamat kohta :

Alla jõudes saime teada, et lähim bussi peatus sellest kohast on veel nii 4-5 km sinna poole. Ma ei tahtnud väga seda kõmpida, aga taksojuhid olid sead ja küsisid liiga ränka raha selle 4 km eest nii et otsustasime siiski jala minna. Õnneks peale nii 100m peatas üks auto ja pakkus meile küüti. Üks ronijatest oli meid mäe peal näinud, kui me ühes kohas veidi prügi korjasime ja talle jäi soodne mulje meist. Nii et saime tasuta linna sõidu. Sõidu ajal saime teada, et noormees oli ka puhkusel ning homme oli tal viimane päev. Ta kutsus meid kaasa väikesele lõbusõidule, kuna ta oli auto rentinud ja mõned kohad veel käimata. No miks mitte.

Järgmine päev korjaski meid too noormees üles ja tiirutasime siis veidi ringi. Kõigepealt käisime ära rohelise tee muuseumis. Jeju saarel kasvatakse väga head rohelist teed ning sõime ka rohelise tee kooki.

mmmm

 aaa - see on wc

ja see on rohelise tee kook - väga hea kraam

Peale seda käisime vaatamas üht waterfalli, mis parasjagu ei olnud waterfall kuna waterit ei olnud :)
Noormees teadis ka üht kohta, kuhu minna sööma. Mingi kuulus koht, kus on imehea meriteo supp. Ma polnudki meriteo suppi söönud, nii et käisime ja proovisime kuidas maitseb.

 Maitses hästi

nii näevad need teos muidu välja

Otsustasime läbi minna ka veel turult. Turg on alati üks põnev koht. Jeju saarel on hästi kuulsad need mandariinid. Need on hästi maitsvad ja hästi armastatud korealaste poolt.

Turul leidus ka igasugu mereelukaid. Näiteks hai - kes tahab haiuime supp?

Või siis seapead?

või siis kala

Mõned kalad olid väga kallid. Ahyoon ütles mulle, et see kala maksab restoranis 150 eurot ports. OOOO

Mõni kaupleja oli ka üsna väsinud ilmega :)

Nii meie reis läbi saigi. Tänud noormehele ja aidaa Jeju saar. 

Üldkokkuvõttes 5 pikaaaaaaaaaaaa miinusega :)