Good Morning Vietnam

Vietnamis elab ligikaudu 86 miljonit inimest ja seda mitte väga suurel pindalal. Vietnam on üsna suur oma pikkuselt ehk rannajoon on ligikaudu 2000km ülevalt alla. Ma teadsin Vietnamist üsna vähe - seda et neil oli Ameerikaga üks vastik ja pikk sõda, mille jälgi on veel tänani näha ning, et neil on siiani kommunistlik režiim.

Maandusime Ho Chi Minh Citys õhtul hilja kella 11 ajal. Lennukist mööda tunnelit liikudes oli juba tunda kuuma niiskust, mis väljast õhkus. Näha oli et vaikselt tibutab. Teadsin, et hetkel on käsil vihmaperiood ning mitte just kõige parem aeg Vietnami külastamiseks. Kõige parem on august või september. Pole liialt kuum aga samas päikeseline.

Astusime lennujaamast välja ja meil oli vastas kenasti autojuht, kes meid hotelli sõidutas. Esmamuljed olid loomulikult liiklusest, mis Vietnamis on väga tihe. Saigonis ehk Ho Chi Minhis on ainuüksi juba kusagil 4,5 miljonit rollerit, nii et võib ette kujutada mis toimub. Peagi nägime esimest õnnetust ka, kus suur veoauto oli ühele taksole 1-0 teinud ja õnnetud turistid šokis näoga proovisid oma kohvreid sealt välja lohistada. Õnnetusi nägime mitmeid järgnevate päevade jooksul, kus mõnikord oli rollerijuht avarii teinud ning inimesed seisid ümber teadvusta keha ning elevil lasid pilte klõpsudada.

Hotelli ees käis kiire ööelu. Tuled vilkusid ja muss möirgas. Me olime suht läbi too õhtu ja proovisime lihtsalt unne suikuda mürtsu saatel. Hommikul proovisime siis Vietnami hommikusööki - kiirnuudlid munaga ja väike baquette. Vietnam oli mõnda aega prantsuse koloonia ning prantslased on oma jälje siia just jätnud oma saia ja kohvikutega. Vietnamlased inglise keelt eriti ei räägi. Meil oli tükk tegemist et selgeks teha mis me süüa tahame ning enam vähem igal pool, on see nii. Nad püüavad küll väga ja on väga viisakad,  aga vahel läheb läbirääkimistega üsna kaua. Aktsent on neil ka pisut teistsugune ning mõnikord ei saa ma üldse aru. Nt igas kohas küsitakse passi kus sa ööbid, et panna märge sisse. Kui märget pole võib politsei trahvi teha. Algul me seda ei teadnud ning kui hotelli adminn küsis - paapoo paapoo. Ning vaatas nõudva näoga otsa, ei jaganud ma küll matsu välja. Paapoooo paaapoooo, no ma ei tea mida ta tahab. Lõpuks käte ja jalgadega sai selgeks - Passport. OK.

Peale hommikusööki olles tagasi oma toas saabus esimene üllatus. Elekter läks ära. No ikka juhtub ju vahel. Ootasime veidi aega ning siis otsustasime minna uurima. Tuba oli kolmandal korrusel ilma akendeta ning igal pool valitses pimedus nagu keskööl. Kätega kobades leidsime tee allkorrusele  ning saime teada, et see on normaalne elektrikatkestus. Igal nädalavahetusel läheb elekter ära terveks päevaks kogu linnas. Õhtul tuleb tagasi -- aa ok. Kallimatel hotellidel on oma genekas, aga odavamatel seda luksust pole. Niisiis läksime veidi linna peale tuiama. Käisime läbi turult. Proovisime paar korda üle tee minna. Üle tee minek on nii, et liiklus ei peatu kordagi ja pead leidma lihtsalt sellise pisikese augu ning siis sind nähakse ning osatakse mööda laveerida sinust. Nii sammhaaval saabki teiselepoole teed, Ahyoonile see variant eriti ei meeldi, mulle aga täitsa meeldib - veidi ärevust ikka kah.

üks alasti noormees proovis Ahyooni ära võrgutada :)

Mis teha, mis teha. Broneerisime endale tuuri Mekongi jõele 2-ks päevaks ning siis otsustasime minna massaži proovima. Leidsime ühe väikese koha ning tund aega massaaži maksis $7. Peab ütlema, et väga mõnus oli. Vietnami massaž on veidi teist moodi. Väga palju kasutatakse jalgu. Noored kerged neiud seisavad jalgadega selja peal ja siis põlvede ja varvastega tehakse väga head massaaži. Jäin peaaegu magama :)

Õhtul käisime tsirkuses, lihtsalt nalja pärast. Sinna saamine oli päris keeruline, kuna vihma kallas nagu oavarrest. Tänavad olid nii üleujutatud, et vesi tõusis tihti põlveni. Pidi kõvasti sumpama, et jõuda sinna kus vaja. Tsirkus oli veidi naljakas. Mingi show oli kus supermani ja multifilmi kangelaste kostüümides mehed "paharettidele" uut ja vana tegid.

 

Suht lapsikud etteasted, aga juu ma olen juba liiga vana selle jaoks. Kõige paremad oli köielkõndijad, kus üks kandis kolme vennikest oma peapeal ja kõndis rahulikult mööda köit. WOW - see on tase

Järgmisel päeval asusime teele siis Mekong Delta poole. Tuuri jooksul saime üsna palju teada Vietnami ja nende elanike kohta ning proovin teilegi seda teadmist edasi anda. Mekongi jõel on mitu nime ning igas riigis on tal erinev nimi. See jõgi on väga väga pikk ning algab see Hiinast ja jookseb läbi nii Laose, Kambodža kui ka Vietnami. Võib olla mõnest riigist isegi veel. Hetkel on vietnamlased väga pahased hiinlaste peale, kuna need ehitasid suured tammid jõe ülajooksule ning see kahjustab tugevalt Vietnamlaste kalasaaki. Kalasaak on aga paljudele tähtsaks söögiallikaks ning nüüd on see kokku kuivanud. Mekong Delta ümber elab ligi 1,6 miljonit inimest ning enamik neist on vanem generatsioon. Inimesed elevad üsna vanaks ning eriti just Mekong Delta kandis. Enamik elab isegi 100 aastaseks ja üle. Põhjus tervislikkus toidus ning aktiivses eluviisis.

üks põhjusi on see maduussi ja taranteli kange jook- mehed joovad aga mõeldud naistele

Teel Mekongi poole peatume ühes kohvikus. Pisut teistsuguses. Siin on väga populaarsed võrkkiige kohvikud, kus peale pikka sõitu on võimalik väike kohv võtta ja korraks end lõdvaks lasta võrkkiiges. Päris mõnus!

Esimesel päeval jõuame Mekongi jõe ühe lisaharu juurde ning meid viiakse paadisõidule. Sõidame paadiga veidi ringi ning meid viiakse ühte väikesesse külla, kus ühes kohvikus pakutakse meile veidi Vietnami mesipuust Royal jellyt, mis on mingi spetsiaalne ekstrakt mida meesmesilased eritavad vahel. Väga magus kraam ja siis anti veel lisaks maiustusi, kuivatatud puuvilju ning ka riisiveini.

Riisivein on midagi hoopis muud kui Korea riisivein. Kangust 30 volli ja mitte just väga meeldiva maitsega. Peale maiustamist viiakse meid väikesele jalutuskäigule läbi küla ning nüüd on võimalus teha väike lõbusõit kohaliku väikepaadiga läbi pisikeste jõgede.  Jõekallastel kasvab vesikookospähkel, mis on välimuselt hoopisteistsugune.

vesikookospähkel

Pähe antakse meile kohalik koonusetaoline müts ja väikse laulu saatel viiakse meid mööda küladest. Vahepeal aerutav naine, enamik naisi on siin selle töö peal, teab meile rääkida, et tal on väike laps ja siis viipab vahepeal käega, et näe ma elan seal. Maja on plekist ja puupilbastest kokkuklõpsitud onnike.

 

mõnus onnike

 Nii nad siin elavad ja kusjuures just mitte väga õnnetult. 
 

Enamik peresid elavad koos. Vanavanemad, lapsed ja lapselapsed. Emad isad käivad tööl ja vanavanemad vaatavad laste järele. Tihti on kambas ka veel paar onu ja õde ja nõbu jne. Nii et segasumma suvila ja elatakse üksteisele hästi lähestikku. Giid teab rääkida, et nii ei ole ju igav. Alati on põhjust minna naabrile külla ja jutuvada ei vaibu neil peaaegu kunagi, nii et selline elav ja lõbus kooselu.

klaaskuulidega jätkub lõbu kauaks

Edasi viiakse meid vaatama kuidas tehakse kookosekommi. Kõik käib käsitsi.  

 kõige pealt pressitakse kookosepiim (veidi aega settib  ning õli ja piim eralduvad)

Kookosepiimale lisatakse veidi suhkrut ja keedetakse läbi. 

 

 siin on näha keetmis protsess (lisatakse suhkur)

Mingeid muid säilitusained või muud kraami ei panda ning siis tehakse kookoseekstaktist ribad, need lõigutatakse ning pakitakse igaüks eraldi.

 

 Pakkimine käis nii kiiresti, et ühe kommipeale kulus ehk sekund. Väga nobedasti liikusid need sõrmed.


Edasi viidi meid lõunat sööma, kus lõunaks oli banaanilehe sees kookosepiimaga hautatud elevandikõrva kala. See on üks kohalik enimlevinud kalasid. Kala oli valge lihaga ning suurte luudega. Maitselt polnud väga hõrk aga samas mitte teps halb ka. Peale lõunat saime veidi ringi kolada ja vaadata kohalikke elu.

elevanidkõrva kala

kes see on?

Edasi viidi meid paadiga mööda jõge ühe kena perekonna juurde, kes esitasid meile poole tunni jooksul kohalikkel muusikariistadel igasugu laule. Laule toodi pisut teed ja erinevaid puuvilju. Vahepeal laulis kena peretütar, siis jälle ema ning lõpuks ka vanaisa. Kummalised pillid on siin Vietnamis. Need ei kõla väga meloodiliselt, rohkem nagu väga kõrgete toonidega pirinad mis minule peale mõnda aega hakkavad veidi ajudele, aga eks see on harjumise asi ma arvan.

Õhtuks oli meil planeeritud kodumajutus, koos kohalikku söögikoolitusega. Peale väikest bussisõitu oli meil vastas paar noormeest oma rolleritega. Pidime oma kodinad siis selga upitama ja kuidagi ühe käega kusagilt kinni hoidma. Rollerid lendasid hirmuäratava kiirusega mööda tänavaid, aegajalt vastassuunas hirmsasti tuututades. Elamus, mida ma väga korrata ei tahaks. Eeldasin, et meid viiakse kellegi majja ja ehk sunnitakse kusagil toanurgas madratsi peal ööbima, aga ei. Kodumajutus oli hoopiski tavalises bungalows ning peremees ütles, et tulge 10 minuti pärast õhtusöögil. Ok siis. Olime platsis ning cooking class polnud väga keeruline. Õpetati kuidas teha kevadrulle ning siis kuidas neid kuuma õli sees küpsetada.

 Peale kevadrullide anti jällegi seda elevandikõrva kala ning peale õhtusööki pakuti ka riisiveini, mis eriti alla minna ei tahtnud. 

Hommikul ärkasime vara, sest bungalow oli kohe jõe kõrval. 4.30 möödus suure mürina saatel esimene paat ja peagi järgnes neile teine ja siis kolmas ... Kell 5 olin sunnitud loobuma edasi magamisest ning ajasin end üles. Hommik oli päris ilus. Peremees viis meid külatuurile kusagil 6 ajal ning seletas, et enamik tõuseb siin kell 4. Vietnamlased üldse tõusevad vara, ka linnas. Linnas kusagil 5 ajal. Astusime väikesele paadile ning külapaadimees viis meid teiselepoole jõge.

 

külamees paadiga

 Seal asus turg. Turul käivad ka kõik väga vara, sest siis saab värsket kraami. Paljud käivad öösiti kalal ning müütavad seda värsket kraami siis hommikul turul. Tõesti kõik krabid ja angerjad ja muud elukad liigutasid end kaussides. Peremees ütleb et vaata vaata siia, see on rott. Nülitud rott

 

rott

. See polnud see tavaline kodurott vaid põllurott, mis on siin üsna tavaliseks söögiks ja pidi maitsma nagu kana umbes. Edasi liikudes ütleb mees, vaata vaata - siin on anakonda. Tegelt mitte päris vaid rohkem nagu tavaline boamadu.

elu käib jõe ääres

Müütatakse ka igasugu puuvilju ja juurikaid ning kõik on üsna odav. Üle 1 euro ei maksa peaaegu midagi. Liigume edasi ning peremees näitab meile kooli. Kool on parasjagu algamas. See oli algkool ning õpilased alustavad tunde kell 6:30. Parasjagu oli käsil õue koristamine ning õpetajad vaatasid valvsa pilguga, et kõik saaks piinlikult puhtaks. Õpetajate palgad on vietnamis häbiväärselt madalad umbes 3000-4000 krooni kuus. Seetõttu on meesõpetajaid väga vähe, sest kes tahab sellisele mehele minna. Mees ju toidab siin kogu perekonna, koos laste ja vanavanematega. Nii et 3000 krooniga 3 last ja tervet pere ülal pidada  pole isegi siin võimalik. Peagi kutsutakse lapsed rivvi ja algab hommikune tseremoonia. Tuleb meelde isegi oma pioneerilapse aeg. Mõned löövad trummi, mõned on eeslauljad ja enamik laulavad kaasa, kuigi mitte väga entusiastlikult.

Tunnid lõpevad kell 10:30 ja siis kell 13:00 tuleb teine vahetus. Kool on väikene ja kõik lapsed korraga kooli ei mahu. Peremees räägib, et kui tema noor oli siis nii head elu veel ei olnud. Toob näiteks ühe puulehe, paneb selle endale rusika peale ning virutab käega. Kõlab pauk. Vot sellised olid meie mängud kunagi (tuleb meelde oma lapsepõlv, samasugused mängud olid), tänapäeval on lastel juba paremaid vidinaid. Elujärg läheb paremaks nüüd vietnamis, kuid minna on ikka veel päris pikk tee. Siiani on neil kehtestatud luksusmaks. Luksusmaks on lisatud igale asjale, mida sul otseselt vaja pole. Ennem oli see näiteks ka tavalisel puhuril, sest sa võid ju endale käega ka tuult teha. Nüüd on see maks pandud konditsioneerile. Iga autol on luksusmaks. Mida kallim auto seda rohkem seda maksta tuleb. Kui soovid automaatkastiga rollerit, maksa luksusmaksu. Kõik käib sularahas. Pangast laenu ei saa ja kui tahad endale ostagi nt autot, tuleb kogu raha korraga välja käia. Sama asi majaostu puhul. Seetõttu elavadki enamik eriti noori peresid väga väiksel maaalal ning üsna nigelastes tingimustes, kuna seda  raha pole ju kohe kusagilt lauale panna. Palka makstakse ka sularahas ning mingeid makse reeglina ei maksta. Tulumaks muudeti seaduseks alles mõned aastad tagasi, kuid selle peale üle on läinud vaid paar protsenti. Enamik riigiasutusi jne. Tavainimene mingeid makse ei maksa, seetõttu on nii haridus kui ka meditsiin ja teedekorrashoid minimaliseeritud. Raha pole riigil.

Peremees viib meid tagasi linna ning asume jällegi järjekordsele paadimatkale. Täna külastame jõeturgu. 

 mekongi jõe turg

Varsti näemegi sadu erinevaid paate seismas keset jõge ning paljusid väikseid paate nende vahel ringi tuuritamas. Siia tulevad kokku erinevatest jõe piirkondadest põllumehed oma kaupasid müütama. võimalik on osta ainult hulgi, miinimum 20 kg, muidu pole mõtet.

 hulgimüük

 Põllumehed on niikaua ühel kohal kuni nad on kraamist lahti saanud ning vajalikud asjad asemele soetanud ja siis purjetatakse kodu tagasi. 

 poisid on juba noorest peale vanematele abiks

Need kes ostma tulevad, tulevad ka paadiga, sest kui osta hulgi nii 50kg, siis kuidas sa selle kraami ikka koju viid. Paadiga on aga asi imelihtne, viskad paati ja sõua kodu. Igal piirkonnal on omad kaubad. Me proovisime nt ühe kõige kuulsama piirkonna ananassi - oli küll väga mahlane

Edasi viidi meid vaatama kuidas tehakse riisinuudleid. Riisinuudlid käivad siin iga supi sees ja Pho supp on Vietnamlaste põhisöök ja nii ka riisinuudlid. Riisinuudli "tehases" käis asi väga kiirelt ja lihtsalt. Tehas oli pereettevõte ning pereisa pani riisipudrusegu ühe suure pannipeale tehes sellise pannkoogi.

 

 Peale paari minutit võttis pereema selle sealt ning asetas kuivama suurele restile ning ootas siis järgmist. 

Terve õu oli täis neid kuivavaid riisipannkooke.

 

 Peale kuivamist võttis peretütar selle pannkoogi ja lasi selle läbi ühe ribastusmasina ning paari sekungiga oligi pannkoogist saanud peotäis riisinuudleid. Voila?.

 

 Nii see käiski. Pere elas ja töötas siin juba aastakümneid. Giid teadis rääkida, et mitte midagi ei ole muutunud aastakümnete jooksul, peale selle, et nüüd on toanurgas LCD tv ja pereisal on uus roller. See pere on säästurižiimil tegelt.

paadiga saab kõike vedada vabalt

Edasi viidi meid riisitehasesse, mis oli päris tehas. Giid julges väita, et Vietnam on nr 1 kogu maailmas riisiekspordis ning  nr 2 kohviekspordis. Ma natuke kahtlen selles, aga ta oli kindel et see on tõsi. Igatahes Vietnam saab 3 saaki aastas ning tehases ühe tonni riisi puhastamine võtab kõigest 10 minutit. Tehas oli paksu tolmukorra all ning nägi välja kuidagi väga vana ja lagunenud, aga see pidi olema petlik. Tehas on uus, lihtsalt tolmu on nii palju selle protsessiga.

erinevat sorti riis

Peagi asusime tagasiteele Saigoni poole ning poole tee peal läks bussil rehv katki, seda juhtub siin üsna tihedalt nagu ma aru sain nii et no stress. Liiklus ise käib Vietnamis väga aeglaselt - umbes 70km läbimiseks kulub 1,5 tundi. Siin on üks küla teises kinni, nii et sellist kohta nagu meil on maantee, et on ainult tee ei olegi. Kogu aeg on küla ja siis ei saa ju väga kiiresti sõita, kui rollerid kogu aeg ette keeravad jne. Nii et üle 50km tunnis eriti kiirus ei tõuse. Edasi asusime teel Ngh Trangi poole. 400 km ja 11 tundi ...