Halong Bay ja Sapa

Halong Bay on üks kuulsamaid kohti Vietnamis, eelkõige selle pärast, et see nimetati üheks uueks 7-st looduslikust maailmaimest. Nii et selle koha külastamine on enamikel turistidel eeskavas ja nii ka meil.

 Hanois on igasugu agentuure, kes pakuvad erineva pikkuse ja kvaliteediga tuure. Meil oli plaanis võttas 2 päevane tuur koos ööbimisega laeval. Valik oli kas kõige odavam - nii umbes 45 dollarit või siis veidi kallim nii 60 dollarit. Kallima vahe on selles, et laev kus ööbid,  on tunduvalt ilusam koos parema söögiga. Käsime veidi ringi ja leidsime ühe väiksema agentuuri (väiksemates agentuurides on alati palju soodsamad hinnad kui hotellides) ja saime selle veidi parema tuuri nii 50 dollariga kätte.

Sõit Halong Baysse võttis Hanoist aega nii 3 tundi. Teel rääkis meile giid loo kuidas Halong Bay alguse sai. Halong Bay tähendab laskuvat draakoni lahte ja kantud Unesco maailmapärandisse oma erilisuse poolest.
Halong Bays on kokku 1978 saart. ja pindala on nii 1553 ruutkilomeetrit.

Olin suht evelil ja esimene mulje kaugelt oli tõesti võimas. Palju väikesi saari justkui oleks pandud sinna ja mitte päris. Meid juhatati väiksese paadi peale. Seal ujus ringi hästi palju suuri jahte ka, meie oma oli päris pisike aga armas. Meile näidati kätte oma tuba, kus oli suur voodi, vannituba ja isegi konditsioneer. Nii et luks värk

Oli käes lõuna aeg ning samal ajal kui me lasime lõunasöögil hea maitsa, meie jaht vaikselt triivis lahe poole. Söök maitses hästi ja seda oli külluses. Nüüd oli aega ringi vaadata kas tekil või paadi ninas ning imetleda seda maailmaimet :)



Jaht triivis väikesse lahesoppi, kus elas tegelikult väike kogukond. Nad kõik elevad paatide peal ning neil oli seal isegi väike kool. Meil oli aga võimalus natuke aega süstadega ringi aerutada ning vaadata neid saari lähemalt. Mõne saarel oli väike koobas, mõnel aga tundus, et on isegi mõni elanik, kes oma pesu oli kuivama riputanud. Tegime kahele kolmele saarele tiiru peale ning jäime vaadatuga rahule



Edasi sõitsime vaatama üht suuremat koobast siin kandis. Ma olen enne ka koopaid näinud, kui see oli tõesti väga suur koobas ning midagi sellist ma ei oodanud.

Igale poole oli pandud väiksed lambid, sest ega muidu ei saaksi koopas eriti ringi liikuda, liiga pime oleks. Ma olin hämmastunud selle koopa erilisusest ning võtsin aega, et seda uurida:

Peale seda viidi meid ühe saare peale ning meil oli võimalus veidi ujuda ning ringi vaadata. Vesi ei olnud väga puhas aga ujuda oli mõnus. Aeg hakkas üsna hilise peale juba minema ning pimedaks läheb siin järsku ja üsna vara. Nii kell 6 on juba pime. Hetkel on talv tulemas. Kõik jahid randusid üsna lähestikku ning päris ilus oli vaadata kuidas nad kõik oma tuledes vastu helgivad



Peale suurt ja küllusliku õhtusööki istusime pikalt üleval tekil ning ajasime juttu teiste reisijatega ning oli väga tore. Vesi oli väga tasane ning uni oli magus :) Hommikul viidi meid tagasi linna ning oligi sõit läbi. Ma ootasin veidi liiga palju sellelt reisilt ehk ning ei jäänud lõppkokkuvõttes väga rahule. Millegi pärast ei taha need jahid eriti saarte vahel sõita, vaid hoiavad enamus ajast kaugele. Ma eeldasin, et lahe tuur just seda tähendabki, et sõidetakse nende saarte vahet ja neid on siin ju tuhandeid. Lubati ka öist kalastust ja igasugu muid asju, mida ei juhutnud. Nii et kui keegi peaks kunagi sinna poole minema, soovitan sõita lihtsalt Halong Baysse ja siis seal valida endale sobiv variant ise.  Nii on saab ise valida ja odavam tuleb kindlasti.

Edasi liikusime Sapasse. Me läksime rongiga, ning õnneks me sattusime hea rongi peale, kus oli mõnus kupee - 4 inimest. Pehme voodi ja vaikne ratta-ta-taaa nii et uni oli väga magus.  Sapa on ka üks Vietnami peamisi turisti punkte ning ootasin seda kohta väga. Hommikul kell 6 kohale jõudes tibutas kergelt ning väike bussiga mäest üles kõrgele sõites ei olnud mu tuju kõige parem. Välja vaadates oli igal pool paks udu ning taevas täiesti pilvine. Kas tõesti jälle. Pole lootuski siis näha neid riisipõlde ja kauneid vaateid, ju siis mitte. Proovisin leida positiivset nooti aga see oli enesepettus. Õnneks kohale jõudes hakkas ilm tasapisi paranema ning hiljem sain teada, et see ongi nii iga päev. Hommikul on pilved ja tibutab, kuid 10-11 tuleb päike välja ja võib päris palav olla. Selline on siin talve ilm. Panime oma kotid hotelli hoiule ning peatselt pidi algama meie 2 päevane tuur giidiga kohalike mägihõimu külla. Sapa ümbruses elab 3-4 hõimu. Peamised hõimud Sapa ümber on Mongid ja Daod. Meie giidiks oli noor Mongi naine nimega Shaw või vähemalt nii kõlas.

Shaw ütles, et viib meid oma külla. Hakkasime siis liikuma ning avastasin järsku, et meie saatjateks ei ole vaid Shaw vaid terve hunnik küla naisi. Põhimõtteliselt igal inimesel oli oma giid ning teel ajasime juttu meie kahe küla naisega. Saime teada päris palju huvitavat.  Näiteks, et enamik naisi abiellub väga noorelt. Mõned isegi 14-15, enamik 17-18. Mongi naised on kõik väga pisikesed. Meie giid on nii 150 cm pikk ja hästi kleenuke ka. Pisikesed. Kui noormees on oma kaasa välja valinud siis ta röövib piiga koos oma sõpradega. Tavaliselt annab noormees teada, ma röövin su täna. Siis noor neiu röövitakse ning viiakse peigmehe majja, kus kolme päeva jooksul noormehe sõbrad ja sugulased proovivad tüdrukule auku pähe rääkida, et too noormehega abielluks. Kui tüdruk on nõus toimuvad pulmad, kui tüdruk ei ole nõus, siis viiakse ta oma majja tagasi.

Paljudel naistel on otsaees punane märk. Küsime, miks see nii on. Giid räägib meile, et kuna paljud ei taha siin arsti juures käia, siis enamasti kasutatakse ikka rahvameditsiini. Kui buffalo sarve otsaees hoida umbes minuti, siis võtab see peavalu ära, aga jätab mälestuseks punase märgi. See kaob umbes nädala pärast.

Teel küla poole käivad meie giidid pidevalt kusagil võsas ja toovad näitamiseks meile erinevaid taimi. Põhiline taim oma indigo taim, mida nad hõõruvad käte vahel, et kätte sealt saada indigo värv. Nende peamised rõivad on indigo värvi, nii et nad kasutavad seda lõnga värvimiseks. Nende käed aga on töömehe käed ja indigo värvi:

 

Vahepeal toovad jälle midagi võsast ja teevad meile kõrtest väikese hobuse mälestuseks. Väga armas



Tee kulgeb oma moodu, kus vahepeal jooksevad põrsad tee peal

ning vahepeal teeb ekskavaator tööd. Üles alla üles alla ning peab olema ettevaatlik. Üks australlane kukkus ja murdis oma jalaluu tol päeval kui meie oma matka tegime. Tee on kohati väga järsk ja peab olema ettevaatlik. Kohalikud ise enamik käivad ringi kummikutes ja vahel ka vannitoa sussides. Huvitav valik, aga järgmine päev sain ma aru miks.



Igal pool meie ümber olid fantastilised vaated riisi terassidele ning iga nurga taga oli ootamas uus. Minule jäi meelde seal üks koolimaja. Sellises koolis oleks tahtnud isegi ehk käia :



Enamikud Mongi naised kannavad oma lapsi selja peal ning lapsed on sellega täiesti rahul. Keegi ei karju, vaid lapsed tripivad kaasas ja vaatavad ringi. Tundus tihti, et vanemad on isegi ära unustanud, et lapsed selja taga on :



Aga kus on siis mehed. Me käime läbi paarist väiksemast külast, mis jäävad tee peale. Igal pool on näha palju lapsi ja naisi aga mehi üsna vähe. Siis jõuame ühe käänu taha ja näen, et kõik mehed on tööl ehitamas kellegile uut hoonet. Eks siin käib nagu igas külas ikka. Üksi ei saa midagi, aga terve külaga - paar päeva ja maja on valmis.

Vaatan pidevalt kuidas need inimesed siin elavad ja kuidas nad käituvad. Kogu nende olek on nii teistmoodi ja täiesti uus minu jaoks. Enamasti elatakse bamboo majas, ning tundub, et inimesed ei ole väga rikkad. Kõik naised igal võimalikul hetkel teevad näputööd, ehk õmblevad midagi. Kõikidel on kaelas oma tehtud kotid ja käekotid jne, mida nad proovivad müüja. Samuti lapsed, kes kõik teevad väiksed käepaelu ning oma armsa olekuga proovivad turistide tähelepanu võita. Ilus on nende käsitöö ning tahaks anda rohkem kui mul on.

 

Jõuame oma ööbimiskohta. Ööbimiskohaks on home-stay ehk koduööminime. Ma loodan alati, et see on rohkem personaalne, aga arvestades, et me oleme jälle mingi tuuriga, ei ole see nii. Ööbime küll kellegi kodus, kuid pööningul on nii paarkümment eraldi madratsit maha pandud ning need täituvad üsna ruttu.

Kell on alles poisike ning otsime, et mida võik veel teha. Teel panin tähele üht silti, mis  jutustas, et siinkandis on mingid iidsed kivid koos iidsete jooniste ja märkidega. Otsustasime minna neid vaatama ning giidi ema oli väga lahke ja lubas meid kohale juhatada. Läksime läbi küla ning meil tuli ületada jõgi. Jõe teisel kaldal mängisid poisid, kes ilma igasuguse kartuseta hüppasid kividelt kividele ning tundsin end kui kala vees. Giidi ema näitas meile ees teed, kui ühe koha peal jäime me veidi takerduma, kuna tuli teha nii pooleteistmeetrine hüpe märjalt kivilt märjale kivile. Ei tundunud väga ohutuna ja veetase oli ikka kõrge. Nii et tuli taganeda ja otsida teine tee. See oli veidi eemal ja saime ilusti üle



Kivid leidsime ka üles. Selles kandis on nii 900 kivi koos iidsete märgistusega. Kui vanad need on see polegi veel välja selgitatud, kuid näha on, et need on ikka väga vanad. Kivid on igal pool ümberkaudu ning mõned euroopa teadlased on enamik neist läbi käinud ja leidnud väga huvitavad märkeid. Paljude peal on inimesed, loomad ja minu meelest ka riisiterassid

Tagasi jalutades tuleb meile vastu üks külamees, hoides oma jalgevahel mingit pilli. Tuleb välja, et see on kohalik flööt ja paljud noormehed mängivad love marketi ajal oma soosikutele seda pilli. Kõlab hästi igatahes

 

Õhtusöök on võimas ning istume mõnda aega seltskonnaga koos ja ajame juttu. Hommikul ärgates on kuulda väljas tugevat vihmasadu ning väike kartus on sees, et kuidas me täna hommikul siin libedaga hakkama saame.

 naljakad ja õpetlikud plakatid on igal pool kodudes

 Täna on meil plaanis külastada üht waterfalli ehk juga ning üht väikest küla. Tee on väga libe ja sopane. Nüüd saan aru, miks nad siin kõik kummikutega käivad

Väga paljud libastuvad ning otsustavad järsematest kohtades pepu peal alla lasta. Libastun ka mina, kuid kõik see on väga naljakas, ning keegi ei nuta. Ilm on sobune, kuid mõned vaated on väga ilusad

Jõame waterfallini, mis on väga kõrge ning võimas.

Peseme end puhtaks ning laskume alla väikesesse külla. Külas on väike kool, kus käivad ainult väikesed lapsed. Lapsed käivad koolis hommikul vara ning siis peale lõunat jälle veidikene.

Mägilaste elu on hoopis midagi muud kui linnalaste elu ning lutsukommi iga päev ei saa, aga nad tunduvad olevat väga õnnelikud siin.

Järgmisel päeval külastame veel üht väikest küla nimega Cat cat village. See ei asu Sapast  väga kaugel. Vaade ülevalt Sapast on tõesti väga ilus koos riisiterassidega

Meie grupis on ka üks laps. Kohalik Vietnami laps. See laps on pärit linnast ja tema vanemad on teda väga hästi toitnud. Ma pole elu sees nii paksu last varem näinud. Kuigi tee  külasse on maksimaalselt ehk kilomeeter või poolteist otsustab perekond üürida rolleri. Liiga pikk tee, et jala käia. Vaene laps :



Küla on täis igasugu pudi padi poode ning all oli üks ilus juga jälle. Iseenesest ilus küla, aga turistiküla tänapäeval. Mingit erilisust siit oodata pole.


Tagasiminnes nägime paari looma oma tee peal ja nautisime kauneid vaateid:

 

Sapa on ise väga eriline koht tõesti. Kui keegi peaks siia kanti kunagi sattuma, soovitan kindlasti tulla ise rongi või bussiga ja ise kohapeal ringi vaadata. Enamik naisi linna peal on nõus teid oma külla viima ning kodumajutusi on kõik kohad täis. Dao külla me ei jõudnud, aga paari Dao naist nägime küll.



Siin on avastada palju huvitavat ja imeilusad vaated on igal pool. Käisime ka turul ja nagu ikka on oodata üllatusi :)

 

ka nii võib kala püüda

Loodan, sinna kord kunagi tagasi jõuda. Käisime ka


Meid ootab ees buss Laosesse ning see on hoopis teine riik.


Ma pole mõnda aega kirjutanud, kuna mõtlesin, et mu kõht on juba kummist. Kartsin kogu aeg mingit kõhuviirust saada Vietnamis, aga see jäi tulemata. Laos mõtlesin korraks, et igast asju võib juba süüa aga näe ei saa. Nüüd olen olnud mõnda aega veidi tõbine ja mitte eriti reibas, et kirjutada midagi. Aga nüüd ehk ...