LAOS

Vietnam oli tore aga nüüd ootas meid ees uus riik nimega LAOS. Sapast saab otse Laosesse minna, aga see tee on saanud mitmeid hirmutavaid nimesi nagu "põrgutee" ja "teekond hukatusse" :) Kõlab hästi mis? Ma valmistusin siis vaimselt selleks reisiks ja teekond näeb tavaliselt ette kolme etappi.

Ahyoon - Vietnamis style 

Võite selle kaardi pealt jälge ajada. Alustasime Sapast ehk siin Chapa ja sõit järgmisse suuremasse linna Dien Bien Phusse võtab aega kusagil 12 tundi. Enamik sõidavad päevase bussiga ja veedavad öö selles linnas ning jätkavad sõitu järgmisel päeval. Me aga otsustasime minna öö bussiga ja jätkata sõitu kohe edasi piiri poole. Me olime enne ka nende öö bussidega sõitnud ja siiani oli päris mõnus olnud. See buss, mis meid aga edasi viis oli pisut teine, ehk kohalik ööbuss. Kobisime bussi sisse ja võtsime kohe platsi end ees istmete peale, aga peagi tuli üks kuri naine ja ajas meid kusagile bussi taha sealt. Ahyoon sai endale päris ok koha üksinda, mina aga ronisin bussi taha väikesele istmele. Kogu buss on täis asju. See on siin tavaline, see aga oli eriti täis. Kõik vahekäigud, kaasa arvatud need, mis on mõeldud su jalgadele istmete vahel on täis mingeid pakke ja kraami. Ahyoon luges ära - 25 istekohta ja 38 inimest bussis. Kõik kohad olid täidetud maksimaalselt. Istusin siin jalad lõua allatõmmatud ja proovisin leida mingit poosi kuidas olla. Väga ei õnnestunud. Päevasel ajal pakub rõõmu fantastilised vaated bussiaknast, meie aga neid ei näinud. Tee on väga kurviline ja väga auklik. See öö oli mu elu üks pikemaid. Proovisin kuidagi mingit asendit leida, et tukastada aga ei õnnestunud, kuna tee oli käänuline ning ma pidin kinni hoidma kogu aeg kõvasti, et mitte paarile inimesele peale vajuda vahekäigus. Tagumik hakkas valutama peale paari tundi ning peale 10 tundi oli see juba päris piin. Õnneks jõudsime kusagil 6 ajal hommikul Dien Bieni ning saime teise bussi peale. See polnud eriti parem, aga siiski parem :) Sain jalad välja sirutada. Tee läks sealt edasi piiri poole, kuigi see maa on ehk ainult umbes paarkümend kilomeetrit või veidi enam võttis see väga kaua aega. Ma pole tükk aega nii halvas olukorras teed näinud. Üle 20km tunnis polnud lihtsalt võimalik sõita, tihti jalgrattad lihtsalt vuhisesid mööda :) Olin päris õnnelik, kui jõudsime piiri peale. Seal läks paar tundi aega kuni kõik said oma viisad passi ja sõit võis jätkuda nüüdseks juba mööda Lao maanteid, mis tundusid nagu taeva õnnistus Vietnami omadega võrreldes.

(ega ma väga hea pilti ei saanud, aga umbes nii see oli)

Laos on midagi hoopis muud kui Vietnam. Laose pindala on umbes 236 000 ruutkm, mis on pisut väiksem kui Vietnam. Elanikkond on aga Vietnami 86 miljoniga võrreldes vaid 6,5 miljonit. Nii et palju rohkem õhku ja ruumi. Laos on igalt poolt ümbritsetud maaga ehk teiste riikidega ning tal puudub ookeaniga kontakt. Laoses on aga hästi palju jõgesid ja jõgede peal toimub väga tihe liiklus ning enamik külad paiknevad jõe ääres. 55% elanikest on Lao, ülejäänud on enamasti erinevad hõimud, mis on sisse rännanud Birmast. Suuremad on Hmong (samad , kes Sapas) ning Khmou ning ka Yao. Nad elavad enamasti mägedes ning elatuvad põllumajandusest ja käsitööst. 80% Lao põllumajandusest moodustab riisikasvatus. Nad kasvatavad siin enamasti sticky rice, ehk eesti keeles siis "kleepuv riis".

 Hoopis teine riisisort, kui see mis me tavaliselt poest ostame. Enamasti seda süüakse nii, et kätega tehakse väike riisirull, mis ei ole eriti keeruline, kuna ta kleepub üksteise külge ja siis kastetakse see toidusse või kastmesse ja siis suhu. Päris hea on see sticky rice. Kohalik raha on siis kip, mille väärtus on 10 000 kipi võrdub üks euro. Peamine söök on ka siin Pho ehk nuudlisupp kas siis kana või sealihaga. Selle saab reeglina 10 000 kipi eest kätte. Supi sisse läheb ka alati suur hunnik värske mündi lehti koos salatiga. Hästi palju villitakse siin Lao laod, ehk Lao viskit. See on tehtud riisist ja see protsess on üsna lihtne, nii et väga paljud villivad seda ise. See on ka väga odav, 10 000 kipi üks pudel, millest võib muidugi väga purju jääda. Maitselt ei ole ta nii hea kui tavaline viski. Lõhn on hullem kui maitse. Pole minu lemmik, aga harjumise asi ma arvan. Kõik kohalikud täiesti jumaldavad seda jooki. Lao inimestele üldse meeldib kõvasti pidutseda. Väga erinev Vietnamlastest, kes enamasti ei joo üldse. Siin on aga asi täiesti vastupidi. Igal võimalusel keeratakse kork maha ja pidu kestab hommikuni tihti. Lao inimesed üldse on väga lõdvestunud eluviisiga. Kui enamikes naaberriikides tuleb pageda tüütute kaubitsejate eest, siis siin ei tüüta sind keegi. Keegi ei paku tuk-tuki või mingit nänni ostmiseks. Tihti peale tuleb vaeva näha, et midagi üldse kätte saada. Restoranides tuli tihti ette, et tuli minna otsima kedagi, kes võtaks vaevaks meie tellimus kirja panna ja söögi ootamisega ei ole mõtet ka kiirustada. Umbes tund läheb aega enne kui söök lauale jõuab. Nii et tuleb harjuda selle elutempoga, see ei ole kiire siin üldse.

Jõudsime esimesse pisut suuremasse linnakesse nimega Moung Khua. Enne linna jõudmist tuli ületada jõgi ja ka see oli pisut teistmoodi. Üks väike paat lükkas oma ninaga sellist ujuvat alust kus buss peale läks.

Jõudsime õnnelikult teisele poole, aga siis jäi buss kuidagi sinna aluse peale kinni ja läks veidi lükkamist enne kui selle sealt välja saime. Otsustasime, et meile bussisõidust aitab hetkeks. Tagumik oli nüüdseks juba täiesti lapik ja tuim. Võttis ikka 3-4 päeva enne kui normaalselt istuda jälle sai.

Meiega tuli bussist maha üks ettevõtlik noor neiu nimega Olivia. Saime temalt teada, et siit on võimalik edasi minna paadiga ning paljud tulevadki siia just seepärast, et see paadisõit on vägev ja ilus. No miks mitte, paadisõit pidi aega võtma umbes 4-5 tundi ning vaated fantastilised. Niisiis järgmine hommik olimegi vara juba platsis ja broneerisime endale koha paadis. Nagu ikka, paat läheb välja siis kui kohad on täis. Kusagil 10 ajal oligi aeg käes ning sõit mööda jõge võis alata. Jõe kallastel võis näha pidevalt buffaloid või siis "kohalikke lehmi", kes lösutasid madalas vees, et veidigi leevendust saada sellele kuumale ilmale. Paadijuht oli väga osav ning teadis täpselt kust siksakitada, et madalaid kohti vältida jne. Paadis meie kõrval istusid Christian ja James,

 Christian Saksast - väga tore mees

kes tulid Tai poolt ja liikusid Vietnami poole, ehk siis meile vastassuunas. Nad teadsin rääkida, et poole tee peal järgmisse külla asub üks väike küla, mida saab külastada ainult veeteed kaudu ja see paat on suht ainuke mis sinna poole liigub. Külas pole elektrit enamus ajast, ainult õhtul 3-4 tunniks. Külakese nimi oli Mong Noi. Kõlas päris eksootiliselt, nii et kui paat seal randus, otsustasime spontaanselt ka seal maha hüpata ja paar päeva seal veeta.

 Mong Noi

 Saime toa otse jõe vastu $5 eest öö. Külake oli üsna pisike, vaid üks tänav. Ühe tänava otsas oli üks kena väike budistlik tempel ning mungad tagusid iga päikesetõusu ja loojangu ajal trumme.

 

Mulle meeldivad väiksesed kohad. Inimsesed on sõbralikud ja hinnad on madalad. Avastasime ühe buffee restorani, kus buffee õhtusöögi eest tuli välja käia 2 eurot. Ega seda olukorda ei saanud ju kasutamata jätta ning pugisime end mõnusalt täis. Meie seltskond oli ka väga tore ja meeldiv. Olime nüüd üks väike grupp - Meie Ahyooniga, Olivia, chris Saksast, James ameerikast ning Sandra, samuti Saksamaalt. Ma polnud juba ammu nii palju naerda saanud kui tol õhtul. Itsitamise vahepeal jõudsime ka restorani tädiga kaubale, et lähme homme väiksele matkale. Restorani tädi teadis üht head giidi, kes lubas meid viia kahepäevasele matkale hõimuküladesse.

Järgmisel hommikul kella 8 ajal tuligi meile unise näoga giid vastu. Giidi nimi oli Vita. Tuli välja, et Vita oli eelmisel õhtul kõvasti lao laod joonud. See ei tähendanud muidugi, et see mingi probleem oleks olnud. Vita oskas väga hästi inglise keelt. Ta oli juba kolledži lõpetanud Luang Prabangis ning kõrgelt haritud mees. Nüüd aga oli ta tagasi kodukülas mõneks ajaks ja teenis pisut lisarara giidina. Teel saime väga palju teada Lao inimeste, kommete ning kultuuri kohta.

Asusime oma väikse grupiga teele ning peale viit minutit Vita seisatas ja viipas meile ühe taime peale. See on malaaria ravimtaim. Me olime suht üllatunud, sest tavaline suhtumine on, et malaaria on väga ohtlik ning tihti surmaga lõppev haigus, millele ravi pole. Aga tuleb välja, et ravi on täitsa olemas ja kohalikud on seda kasutanud juba väga pikka aega. Vita ise oli ka kaks korda malaariat põdenud ja see taim oli teda terveks ravinud. Ma ei tea selle taime nime, aga välja näeb see nii.

Seda taime ise ei sööda, vaid selle taime juurtest tehakse leotis ning malaaria korral tuleb seda juua. Juues seda taime niisama, siis selle maitse on hästi kibe ja kraabib kurku. Malaaria haiguse puhul on aga selle maitse magus ning läheb väga kergesti kurgust alla. Nii tulebki seda leotist siis juua niikaua kui maitse muutub kibedaks, siis on haigust kehast välja läinud.

Peale 40 minutit kõndimist jõuame ühe koopani. Vita räägib meile, et paljud ei tea, aga ka Laos oli sõda. Vietnamiga sarnane kommunistlik režiim valitses Lao põhjaosas ning ameeriklased tegid ka siin kõvasti pommitamistööd. Kogu küla pages siis sõja ajal sellesse koopasse ning see oli neile elupaigaks kusagil 3-4 aastat. Päevasel ajal välja ei saanud minna eriti, nii käidi väljas ainult öösiti, et koguda pisut süüa jne. Käisime vaatasime siis koopas veidi ringi ka.

Koopas jooksis läbi ka allikas, ehk puhas joogivesi oli kogu aeg olemas. Allikas jooksis kokku ka suurema jõega, mis asus koopast väljas ning kasutati ka algset hüdroenergiat. Palju polnud vaja, ainult pisut, et saaks veidi valgust koopasse. Hetkel seal pirnid ei põlenud, nii et me kasutasime taskulampe. Koobas oli väga pikk ja sügav ning pime ja kõle nagu ikka. Mõte sellest, et ma peaksin kolm aastat pimedas koopas päev otsa passima tõi külmavärinad peale. Sõda on ikka kole asi.

Järgmine tunnike ning peagi olime ühes väiksemas külas. Vita rääkis, et selle küla elanikud  elatuvad vaid riisikasvatusest. Küla ei olnud väga suur, ehk paarkümmend maja ning külarahvas tegeles vaikselt oma igapäeva asjadega. Me panime oma kompsud korraks maha ning võtsime kerget einet. Samal ajal saime silmanurgast piiluda, millega siis külarahvas tegeleb. Vaatasin kuidas üks väike poiss tuli hoides käes suurt põlevat tukki. Ta kõndis maja poole sellega vehkides ning ma ise läksin veidi ähmi täis kui see väike poiss maja trepist üles läks ning õlekatuse all sellega samamoodi edasi vehkis.

Tunne oli, et kohe kohe läheb see koht põlema ning seda bamboo maja vaadates võis kindel olla, et see põleb maha 2 minutiga. Vanaema karjus poisile midagi eemalt ning poiss rahunes veidi maha, avas ukse ning kõndis siis selle põleva tukiga majja. No nii, peagi hakkas kerget tossu tulema ning vanaema astus ka tuppa, et valmistada väike lõunasöök. Vita ütles, et siin oskavad juba imikud tulega väga hästi ringi käia, nii et paanikaks pole põhjust.

Peale lõunat kõndisime mööda küla veel veidi ringi ja vaatasime millega siin tegeletakse. Rääkisime ühe mehega, kes tükeldas bambood. Ta oskas inglise keelt ka pisut

Mees küsis, et palju me maksame selle retke eest. 200 000 kipi ehk 20 eurot tundus talle midagi absurdset suurt olevat. Need turistid on ikka oppakad

Liikusime edasi nüüd kahe giidiga.

 Kaks giidi - üks giid tegi omatehtud suitsu. Isekasvatatud tubakas keerati täiesti tavalise vihikust väljalõigatud paberitüki sisse. See on säästukas.

 Sellest külast saatis meid üks noormees, kes läks tegelikult jahile. Noormehel oli kaasas väga pika toruga püss ning oma teekonnal tuli meile päris tihti vastu mehi, kellel olid samasugused püssid õlgadel. Suuri loomi lasta ei olnud neil lubatud, aga väikseid küll. Nii et paljud otsisid veidi lisa söögipoolisele lastes oravaid ja muid väiksemaid elukaid ja linde. Vahepeal tuli meile vastu noor naine pojaga ning poiss hoidis jalgupidi käes üht kährikutaolist looma. Vita näitas meile hiljem ka kohta, kus nad selle olid leidnud. Koht oli puu all ja nad olid kaevanud päris sügavale juurte alla, enne kui nad loomakese kätte olid saanud.

kohalikud jahimehed

siin oli see koht kus see loom peidus oli puu all

 

Meie tee jätkus nüüd läbi paljude paljude ojade. Vahepeal olime maa peal, siis jälle ojas ja siis läbi džungli ja siis jälle ojja. Oja ääres lendles sadu kirevaid liblikaid ajades üksteist taga. Päike paistis läbi okste ning sillerdas kuldses ojavees ning väga mõnus oli oma jalgu läbi külma ojavee tõmmata. Kuum päike soojendas nahka ning külm vesi jahutas, pole paha  viis kuidas matkata.

Peagi aga jõudsime kohta, kus tuli palju pori ja muda. Liikusime seal muda sees veidi ja peagi ütles Vita, et kontrollige oma jalgu - KAANID! Ruby karjatas - aaaaaaaaa võta ära võta ära. No ega need kaanid väga suured polnud, aga neid oli palju ja tihti imesid nad end varvaste vahele ja tegelt ei ole meeldiv tunne vaadata kuidas üks imeb end su külge ja lahti ei taha lasta. Kaane jagus järgmise tunni jagu ning grupp itsitas vaikselt iga kord kui kostus läbilõikav Ruby karjatus. Rubyle need kaanid üldse ei meeldinud ja ta oli kui halvatud, kui üks rippus ta jala küljes. Õppisin peagi, et kõige parem viis nendest vabanemiseks on lasta neile üks nips. Siis nad lendavad mõne meetri kaugusele ja tuleb olla kiire, sest kümne sekundi pärast on nad tagasi ja proovivad uuesti. Algas matk ülesmäge. Järgmised 3-4 tundi liikusime üsna kiires tempos mäest üles ja tee oli päris raske. Ilm oli palav ja higi tilkus ojadena.

Peale 3-4 tundi küsisime Vitalt, kaua veel VIIITA? Viita vastas, no umbes tund või pisut vähem. Viie minuti pärast ütles Vita, oleme kohal :) Ja olimegi, veidi kaugemalt oli kosta laste kisa ning laste kisa pole kunagi nii hästi kõlanud. Liikusime läbi küla ning Vita viipas meile, et me peatuskoht on veel üleval pool. Vita selgitas, et see küla on üsna uus küla. Paljud väiksemad külas otsustasid ühineda, et luua pisut suurem kogukond. Nüüd on neil hea võimalus asutada kool jne. Küla ei olnud väga suur, ma ütleks et nii 100 - 150 maja. Liikusime veel ülespoole ja avastasime, et oleme väga kõrgel. Täiesti mäe tipus ning siit avanes fantastiline vaade ümberkaudsetele mägedele.

Lõpuks jõudsime ühe hütini ja Vita ültes, et siin on meie puhkemaja. Olime väsinud ning istusime maha. Majast tuli välja peremees ning tervitasime viisakalt. Veidi kaugemal oli ka perenaine ning peatselt jooksis kohale ka väike poisipunn. Ema sai kohe aru, et mis häda on, aga oli vist juba liiga hilja. Ema lasi poisi püksid alla ning tegi keelega sellist laksutavat häält. Koheselt jooksid kohale igast nurgast koerad, sead ja kanad ning üksteisega koha pärast võideldes asuti järama seda, mis poisi pükstes leidus. Vaatasime seda veidi imestunult pealt ning meie silmad läksid veelgi suuremaks, kui ema väikse poisi koerte ja sigade ette pani ning need kiiremas korras ka poisi puhtaks lakkusid. Pole mähkmeid vaja ega midagi. See kogemus oli minu jaoks suhtelist esmakordne, et ka nii saab. Hiljem natuke selle üle järelemõeldes ei tundud see enam nii šokeeriv. Majapidamine, kus ei ole poodi ning mähkmeid ja muid selliseid asju tuleb ju kuidagi looduslikult läbi saada ja selline käitumine pärast aastatuhandeid mägedes elamist on tõenäoliselt täiesti loomulik. Meie ümber oli sadu kanu ja sigasid ja kutsusid. Kogu küla loomad elasid kommuunis ning sõbralikult üksteisega koos nagu ka selle küla inimesed.

Vita viis meid Rubyga teise majja, kuna ühte majja poleks me kõik ära mahtunud. Selle küla elanikud elatuvad vaid riisikasvatamisest ning vahel harva ka turistide majutamisest. Raha mis nad saavad ei ole tõenäooliselt väga suur aga parem kui mitte midagi. Vaatasime korra hütti sisse, hütt oli üsna pisike, koos väikese tuleasemega ühes nurgas ning väikese teise toaga hüti keskel. Panime oma kotid hütti ja andsime Vitale teada, et hirmsasti tahaks värskendada end sellest matkast. Vita palus selle hüti lastelt abi ning lapsed lubasid meid juhatada väikese oja äärde. Lapsed võtsid kaasa ka väikese veekannu, sest siin külas endas vett ei olnud. Kogu vesi tuli tuua käsitsi oja äärest.

 järgne mulle, ma tean kust vett saab

 

 Asusime siis teele ning kaunid vaated all olevatele orgudele ja mägedele ilmestasid meie rada.

 Jõudsime peagi ühte kohta, kus üks küla naine pesi end väikese nire all ning arvasime, et olemegi kohal. Noored neiud aga peagi andsid meile teada, et peame veel edasi minema. Peale 10 minutit jõudsime järgmise kohani, kus pesi end üks noormees. Aa saime nüüd aru, meeste ja naiste dušš. Oo kui mõnus oli end loputada külma vee all ja kogu päeva higi ning mustus maha pesta.  Täitsa inimese tunne tuli peale.

Läksime tagasi külla ja nüüd oli küll kõht tühi. Peremees tõi välja kausi koos kõrvitsatega ning näitas meile ette kuidas neid puhastada ja siis läks ise edasi toimetama

 

Niikaua kui kõrvitsades sees küdesid jälgisime meie, mis külas toimub ja külalapsed jälgisid meid. Ühel hetkel sattus üks kaamera laste kätte ja oi kus siis jätkus kilkumist ja naeru, kui lapsed ise endist pilti tegid.

 

 

 Ma ise klõpsisin ka hoogsalt, sest kuidagi huvitavad ja teistmoodi olid need tegelased seal:

 see laps oli täiesti üksi, keegi ei tahtnud temaga mängida 

 

 las ma kratsin sind vennas

Lapsed olid muidu nagu lapsed ikka. Jooksid ringi, ajasid üksteist taga. Mingeid ägedaid mänguasju neil polnud, vaid nagu ikka kas ratas või mingi nöörijupp.

 poiss mängib väikse rattaga - rohkem polegi vaja

 Üks mäng, mis tundus väga populaarne olevat oli, et kõik lapsed on ringis ja siis on üks padi ning see padi lendab täie hooga kellegi poole ja vaja see padi kinni püüda. Põhimõte nagu rahvastepallis aga päris naljakas, kui keegi veidi aeglasem on ja siis täie matsuga padjaga vastu pead saab. Lastel igatahes oli naeru kui palju.  Hästi populaarne tundus olevat ka kukepoks, sest poisid käisid oma kukkedega ringi ja aegajalt toimus väike matš.

Lõpuks oli õhtusöök valmis. Õhtusöögiks oli bamboo supp koos hautatud kõrvitsaga ning kleepuv riis. Algul tundus see bamboo supp veidi liiga maitsetu aga pisut tšillit hulka ja maitse muutus iga suutäiega üsna paremaks. Lõpuks ma lakkusin veel kausi ka puhtaks ning sain autasuks pool kausitäit juurde. Väga maitsev ja lihtne õhtusöök kokkuvõttes.

Peale õhtusööki istusime maja ümber ning vaatasime ilusat tähistaevast ning imetlesime seda küla ja neid inimesi. Paljud istusid oma hütis lõkke taga ning tegid väikest suppi või midagi

Majad olid kõik ehitatud bamboost ning täiesti looduslikud. Igas majas oli ka küttease ning see koht oli tavaliselt väga must, kus see küttekeha asus, sest toss tuli sealt kohast välja. Öösel tundus, see maja kuuvalguses üsna müstiline olevat.

Läksime siis Ahyooniga magama oma hütti. Meile oli maha pandud kaks madratsit ning ka sääsevõrk, nii et täitsa luks värk.

 Ahyoonil ei ole magama jäämisega kunagi mingeid probleeme, aga minu aju analüüsis veel tunde tänase päeva juhtumiste üle. Vara hommikul ärkasin korraks selle peale, et kuulsin kukkede laulu ja see tundus kuidagi erakordselt kaunis ja harmooniline. 10ned kuked kiresid korraga ning selle maja kukk nagu ootas ideaalset hetke alati, millal oma kikerikii esile tuua. See kõik oli kuidagi väga ruumiline, kukkede kiremine igal pool ümberringi. Uinusin taas ning ärksin kui enamik majarahvast oli juba ammu jalul. Nad ärkavad siin ikka väga vara, nii 4-5 ajal. Tõusin üles ja astusin välja, et vaadata kaunist päikesetõusu.

Hommikusöögiks saime pisut suppi ning olime oma päevaks valmis. Vita oli aga kadunud, peagi tuli Vita, ning oli aru saada, et eile sai vist jälle kõvasti Lao laod joodud. Vita ütles, et ta ei ole veel kuidagi valmis minema hakkama, et kas kell 10 sobib. Kell 10 meile ei sobinud, nii et kell 9 oli kõige varem, mil Vita oli valmis teele asuma. See andis meile veel aega, veidi küla elu jälgida. Notsud olid igal pool ning otsisid endale midagi hamba alla

Peagi asusime teele ning ka seekord oli meil veel üks ekstra giid kaasas. Ta laulis terve tee väga ilusti kohalikke laule samal ajal matšeetega teed rajades.

 

 Teel möödusime paljudest riisipõldudest. Vita selgitas meile, et vili lastakse küpseda kuni see on täiesti valmis ning siis tõmmatakse kätega lihtsalt valminud riis varte küljest. Enamikes riikides riis võetakse koos sirbiga maha ning siis hiljem pektsakse riisiterad varte küljest lahti. Siin käib see aga teistmoodi. Riisipõllud rajatakse kusagile mägede külgedele ning et mitte maad väga ära kurnata puhkab maa 4-5 aastat enne kui uus peale külvatakse.

Liikusime alla läbi džungli ning kohtati oli jälle päris palju kaane, kuid tee oli ilus. Mulle meeldis

Jõudsime peagi ühte külasse. Vita ültes, et ega turiste siia väga ei satu. Ehk kord kuu jooksul ning kõik vaatasid meid üsna häbelikult ja uudishimulikult. Saime kätte oma väga oodatud lõuna ning peale väikest paadisõitu olime järgmises külas. Siin tegeleti ainult kangakudumisega, ehk kooti salle ja rätikuid turistidele ning elatuti ainult sellest. Ilusad olid need küll. Päris huvitavad tegelased olid seal külas

Otsustasime minna alla jõe äärde ja oodata Vitat, et sõita tagasi algpunkti. Jõe ääres oli mõnus, viskusime jahedasse jõkke ning ujusime muretult. Siin krokodille pole, kuigi vesi oli väga sarnane Austraaliaga. Väike kartus oli ikka sees, et äkki :)

Peagi ühinesid meiega 4 poissi, kes samuti tundsid suurt rõõmu vees sulistamisest.

Peagi saime poistega sõbraks ning koos Jamesiga tegime neile suuri vettehüppeid. Väga lõbus ja naljakas oli nii neile kui meile. Üks poiss oskas eriti hästi hüpata, no kokkuvõttes tuli nii 4-5 meetrine lend ära. Wow. Peagi saabus Vita ning lehvitasime positele  hüvastijätuks. Väga mõnus pärastlõuna oli :)

Olimegi tagasi oma hütis ning oli väga meeldejääv matk mägikülasse. Edasi aga Luang Prabangi poole ...