Luang Prabang

Luang Prabang on Lao kõige kuulsam linnake ning turistide meelispaik. Varem või hiljem satuvad kõik sealt läbi ja ega meiegi ei saanud sinna minemata, sest see linn on paljude teede ristumiskohaks.

Luang Prabangi tähendab otsetõlkes Kuningliku Budha Pilti või Kujundit ning asub ta põhja Lao keskosas. Linnakeses elab umbes 50 000 inimest nii, et selline pisike armas linnake. Linn on kantud ka Unesco maailmapärandisse oma arhitektuuri ja ajaloo erilisuse poolest.

Linnal on väga kirju ajalugu ning peaaegu alati on see koht olnud kuningate koduks. Nii et linnakses leidub hulganisti kauneid templeid ja loomulikult ka kuninglik palee. Luang Prabang oli ka prantslaste käes mõnda aega ja see vaid ilmestab selle linnakse tänavaid. Ilusad majakesed koos kohvikute ja väikeste poodidega on pikitud mõlema jõe kallastele.

Nii et tunne on nagu oleks mõnes prantsuse kuurort linnakeses. Luang Prabang on aga hoopis midagi erilisemat. Siin valitseb laolik kultuur, mis on väga lõõgastunud ning stressivaba.

Fantastiline linnake, mida tasub kindlasti külastada. Me kahjuks aga olime veidi tõbised. Mul õnnestus viimaks endale külge haakida kõhuviirus ning suutsin selle üle kanda ka Ahyoonile. Nii et me olime laibad mõnda aega. Meie kallid sõbrad liikusid edasi, igaüks oma suunas aga meie jäime paigale.

Olles end veidi paremini tundma hakanud, otsustasime hobuse selga tagasi hüpata ning läksime ühe päevasele kokkamis kurusele. Hommikul viidi meid jalutama mööda turgu ning tutvustati Lao köögivilju

ning vürtse

ja muud koahalikku kraami

roosad munad on kõige kallimad. Need ei ole värvitud vaid spetsiaalse metoodidiga tehtud

Tagasi restoranis viidi meid kurssi veidi Lao köögikultuuriga. Lao toit on unikaalne ning ei kattu teiste Aasia riikide kuisiininga. Lao inimestele meeldib väga süüa ning ka juua ning kasutatakse igat võimalust, et osalede või korraldada ise mõni üritus. Söömine on väga seltskondlik tegevus, ning alati süüakse koos. Kõik istuvad laua taha ning tihti tuleb end pressida inimestele vahele ja vahel istutakse ka süles, et ära mahtuda. Laual on alati suur kausitäis kleepuvat riisi ning vähemalt üks supiroog. Kordamööda siis igaüks võtab riisi ning keerab selle pallikeseks ning kastab selle siis mõne roa sisse. Lao inimesed ei söö kunagi üksi, sest üksi süües ei ole söök maitsev. Tavaliselt käib söögi juurde ka ohtralt õlut või Lao Laod ning Lao inimestele meeldib väga ka laulda. Neil on sadu ballaade, ning kõik teavad neid peast.

Meie õpetajaks oli kohalik mees Phia Yang, kes oli seda ametit pidanud 5 aastat ning teadis kõike Lao  köögist.

Siin nurgas on keemas sticky rice ja paremal on õpetaja ametis

Meil oli võimalus valida 5 rooga, mida me teha tahame. Algul Phia näitas meile ette kuidas ta seda teeb ja siis meie tegime järgi.

meisterkokk - haaaaaaaaaaaaaaa

Esimeseks roaks oli Luang  Prabang Salat, mis kastetakse üle ise tehtud hõrgu majoneesiga :

Järgnes väga traditisooniline lao toit - larp ehk külm salat (seekord kanaga)

Me tegime kordamööd neid toite ja minu valikuks oli Khua Maak Kheua Gap Moo ehk baklažaan koos sealihaga

Peale seda oli lõunapaus ja me pidime kõik selle ära sööma :) Oli päris maitsev

Siin Ahyoon valmistab tema lemmikrooga Feu Khuat, mis kujutab endast praetud riisinuudleid kana ja köögiviljadega. Maitseb tõesti hästi

Lõpetuseks õppisime ka üht suppi valmistama - Chilli kookose supp

 Kogemus oli väga meeldiv. Saime mälestuseks ka raamatu, koos kõigi retseptidega, nii et saan kodus siis veidi kätt harjutada.

Luang Prabangis on hästi palju templeid ja hästi palju ka munki. Igal hommikul kogunevad kõik mungad kokku ja marsivad läbi linna ning koguvad annetusi. See on iidne traditsioon. Selle tseremoonia nimi on Binthabat. See toimub igal hommikul kell 5:30 päikesetõusu ajal. Kohalikud asetavad oma almed maha (enamasti riis ja puuviljad) ning Mungad koguvad need annetused kokku ja omakorda aitavaid ja toidavaid neid, kes seda ise ei suuda. Nii hoolitsetakse ka kõige vaesemate ühiskonna liikmete eest.

Kui me seal olime, siis käis parasjagu kibe kiire ettevalmistamine Boun Lai Heua Fai tseremooniaks. See tseremoonia on õnne toomiseks. Iga küla ja kogukond valmistab paadi ning kaunistab selle. Siis kogunetakse ning marsitakse läbi linna ning viimaks asetatake paadid jõkke ning pannakse põlema. See on ohvriand jumalatele, eriti jõe haldjatele, et need ei pahandaks. Laos on väga aktuaalne jõe paadirallid ning ohvriand on tagamaks head õnne ja häid suhteid jõe haldjatega.

Igal pool käis kibe kiire ehitamine ning valmisolevad paadid pandi välja kõige imetlemiseks. Viimaks oli oodatud päev käes ning asusime ärevalt linna peatänava äärde ootama. Oodata ei tulnud kaua ning peagi oligi esimesed grupid kohal, kandes suurt paati oma õlgadel taustaks lastekoor koos pasunate ja trummidega.

Paate oli igasuguseid, draakoni kujuga ja kalakujuga ning rahvast oli väga palju. Hästi populaarsed olid ka küünlalaternad, mis lennutati kõrgele taevasse.

Igaüks võis osta ka omale väikse ohvriandi, väikse paadi koos küünaltega ning seda tegime ka meie

Liikusime koos läbi linna ning viimaks kogunesid kõik ühe suure templi ümber. Kõigil oli veel võimalus lähemalt uurida neid suuri paate

Ja siis tõsteti need üles ja viidi oma viimasele teekonnale ning asetati jõevoolu

Inimesi oli palju, kuid lõpuks leidsime meiegi koha kus oma paadike teele saata

Oli imeline õhtu koos tuhandete väikeste tuledega, mis kumasid meie ümber

 

 erinevatest Luang Prabangi festivalidest saab lugeda siit :

http://laosculture.org/2959/festivals-in-luang-prabang/

Luang Prabang on fantasiline linnake ja ma tahaksin seda kindlasti veel korra külastada.

Meil oli plaanis minna Kambodžasse aga me jätsime selle vahele, sest mind hakkasid jubedalt huvitama ka kohalikud mägilased ja nende eluviis. Nii et ma veetsime 4-5 päeva põhja Laos mööda väiksed külasid kolades ja erinevaid hõime külastades. Kuna neid on hästi palju ja see teema on väga pikk, siis sellest mõni teine kord.