Karijini - Lääne- Austraalia pärl

Karijini rahvuspark asub Lääne-Austraalias suhteliselt keskel. Karrathast on see 500 km kaugusel ja Broomist 1000 km kaugusel. Karijini kujutab endast suuri mäeahelikke ja tohutuid pikki lõhesid, mis on tekkinud maakoore sisse. Niisiis on võimalik vaadata maa sisemusse ja näha mida on loodus teinud 100 miljonite aastate jooksul. 20000 aastat on elanud selles kohas aborigeenid ja nende jaoks on see väga püha koht.

Karijini on oma suuruselt üks suuremaid loodusparke oma 627 445 hektariga. Peamine põhjus, miks siia tullakse on see, et näha iidseid kivikolosse ja sügavaid kanjoneid mis voolavad läbi suure püha Karijini.Geoloogiliselt on Karijini umbes 2500 miljonit aastat vana. Peale mitmeid jääaegu on Karijinis murenenud, suured jõed on oma tee uuristanud ning tuuled ja tormid on jätnud oma jälje. Nüüd me siis näemegi seda suurepärast loodusetööd ja ma pean tunnistama et see oli üks kaunemaid kohti elus mida ma näinud olen:

Karijinis on paar loodusliku basseini, Fortescue Falls ja Circular pool, mis on eriti pühad paigad. Neist ühte me külastasime esimesel õhtul. Circular Pooli, mis oli võrratult kaunis. Ma olin ainuke seekord, kes selles pühas kohas ka vette hüppas ja külma vee ära proovis. Oli tegelt päris mõnus - nagu krabi tiigis.

circular pool

Järgmise päeva hommikul käisime ära ka teises looduslikus basseinis. Sellel oli ka sellne mõnus juga, kus sai mõnusalt vedeleda ja lasta veel end masseerida

.

mina mõnulemas - haa

Peale seda mõnusat värskendavat suplust, läksime selle kandi suuremat mäge vallutama. Mount Bruce mäge. Mäe kõrguseks merepinnast on 1235 meetrit ja see oli väga mõnus ja meeldiv ronimine. Natuke raske mõnes kohas aga muidu selline väga maaliline retk. Üles jõudmine võttis meil aega kusagil 2 tundi ja üleval olles nautisime väikest piknikku.

Alla tulemine oli veel mõnusam, kuna see ei nõudnud mingit pingutust. Lihtsalt nautisid võrratut vaadet.

maailma vallutamas

Peale seda võrratut mäe vallutamist oli aeg minna vallutada oma esimene kaunis kanjon. Selleks oli Hancocki kanjon. Kanjonites oli selline päris huvitav ronimine. Tihti peale oli osa teest kaetud veega, nii et pidid ronima mööda kitsast äärekest ja hoidma kõvasti nurgast kinni. Oli ka üks hästi kitsas koht kus all voolas vesi ja sa pidi toetuma kahe jalaga seinte peale, et sealt läbi tulla. Selle koha nimi oli spiderwalk ehk "ämbliku kõnd"

ämblikmees

Peale seda huvitavat komberdamist jõudsime tõesti imeilusasse kohta, kus vesi voolas alla mööda imelist värvi kanjonit ja jõudis lõpukus rohekasse väikesse järvekesse. Me olime üsna lummatud sellest kohast ja ei tahtnud kuidagi lahkuda. See on üks kaunis koht mis jääb mulle mällu väga pikaks ajaks.

see oli tegelt päris libe ja külm aga pilt sai tehtud

Peale seda kaunist kohta suundusime järgmist kohta avastama. Selle koha nimeks on Noks, ehk inglise keeles Knox gorge. Nimi on veidi naljakas aga koht oli väga huvitav. Algul me kõndisime mööda kanjonit ja ega ei hakanud midagi väga erakordset silma, aga tundus, et ees tuleb midagi väga head. Kõndisime kusagi paar kilomeetrit ja siis juhtus midagi naljakat. Suured kiviseinad mis meid kogu aeg ümbritsesid muutusid äkki tumepunasest helesiniseks või selliseks hallikaks sinkjaks tooniks. Tee läks järjest kitsamaks ning lõpus ootas meid kiri : siit edasi minna juba ainult professionaalidel. Eestlased on kõiges veidi professionaalid, nii et me otsustasime pisut piiluda, mis meid ees ootab. Selleks tuli tõsiselt oma jalalihaseid ja tasakaalu kasutada. Kõigepealt tuli jalad päris laiali ajada ja tasapisi liikuda mööda kitsast kanjonit edasi. Alla vaadates nägid kiiret oja vulisemas paari meetri kaugusel. Sinna alla kukkumine oleks siiski päris valus. Edasi tuli paar suurt jämedat puud, mida mööda edasi liikudes pidi hoidma head tasakaalu. Vastasel juhul kukud 2-3 meetrit ja saad haiget.

Halina on üks julge naine :)

Meelis - üks julge poiss :)

Viimaks tuli teha kahe eelmise kombot, et tasapisi puule toetudes ja seina mööda roomates sai astuda suurele kivile. Ja sealt kivilt avanes hingemattev pilt, mida jäid lihtsalt suu ammuli passima. Sinu all vajus sügavikku ilus sinine oja, istudes suurel kivil, mis asus väga kõrgel kui alla vaadata. Ümberringi suured sinised ja tumedad kaljud ja nende vahelt paistab kaugel eemal tume oranž päikese poolt kullatud väljapääs ja selle all türkiisroheline looduslik bassein. See oli võrratu ...

pilt ei anna edasi päris seda - aga see oli kaunis

Kivi peal - õnnelik et siia jõudsin

Karijinis on kusagil 10 kanjonit ja matkarada. Käisime läbi neist enamuse ja lõpuks tundusid nad juba üsna sarnased. Seetõtttu ma ei hakka päris igast ühest rääkima, aga mainimist tasuks veel kindlasti see viimane koht kus me käisime. Selleks on järjekord looduslik bassein, sest me vajasime värskendust ja suplust enne pikka teekonda. Fern pool on kõige suurem, mis Karijinis on. See on aborigeenidele väga ammu teada paik. Nende legendi järgi ilmus see bassein tänu sisalikele, kes tegid selle, kui maakera oli veel pehme. Need sisalikud elavad seal tänapäevani.

Karijini on koht mida peab külastama kui sa oled seal lähedal. Soovitan soojalt!!!!!!!! Ma sain sealt nii palju ilusaid pilte, mis siia kõik ei mahu, aga üks viimane:)

Kolm kuus Karrathas - nüüd läbi!

Tervist kõigile!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Ehk sellest, kui ma veel elasin Karrathas. Täpselt nii, mind ei ole enam seal. Ausalt öeldes, kui ma esimest korda sinna linna sisenesin, arvasin ma et siia urkasse mina küll ei jää - aga näe:) Ma mõtlesin, et ma teen lühikokkuvõtte sellest, mida ma õppisin ja kogesin selle kolme kuu jooksul kui ma elasin Karrathas. Ma töötasin lokaalses ettevõttes kus enamik töötajaid olid austraallased. Nii ma õppisin tegelikult tundma seda maad ja inimesi rohkem kui seda saaks teha ühest kohast teise pidevalt rännates.
NIII, ma toon välja plussid ehk head asjad mis kõik juhtusid:
1. Töötates kohalikega paranes minu inglise keel ikka paar korda. Sa oskad küll inglise keelt ja räägid vabalt, aga kui sa räägid 8 tundi päevas ja kogu aeg, siis sa avastad äkki et sa ei oskagi nii hästi ja jääd lolli näoga pobisema midagi. Aga ma õppisin palju
2. Sain tundma kuidas austraallased mõtlevad ja millised nad on (sellest pisut hiljem)
3. Teenisin üsna palju raha lühikese ajaga
4. Sain tuttavaks päris paljude lahedate backpackeritega
5. Sain teha pisut teistsugust tööd - laotööd, mis mulle meeldis
6. Sain käia ringi päris paljudes australlaste majades ja näha millised on nende kodud
7. Sain tuttavaks ka päris paljude lahedate eestlastega

Asjad mis ei ole nii head:

1. Pole maganud voodis juba 5 kuud
2. Pidevalt ühes väikses linnakeses elades pole midagi teha peale töö - see on tegelikult suht suur asi. Karrathas oli töö töö töö ja siis mindi joodi väike õlu ehk nädalavahetusel.
3. Ujumas ei saanud eriti kusagil käia ja mingit randa seal ka ei olnud
4. Üks austraallane hakkas väga tüütüks muutuma, aga chill Anthony:)

Karratha oli selline imelik linnake. Seal on võimalik hästi palju raha teenida kui sa oled oskustööline. Karrathas on kolm suurt tööandjat:

Woodside

Need kes töötavad woodsides on väga või sees. Esiteks tasuta elamine tervele perele - kõik veidi kõrgemad kohad saavad tasuta maja. Tihti ka tasuta söömine ja toit. Pluss kõik kindlustused. Operaator teenib kusagil 3-4 tuhat dollarit nädalas ehk 30-40 tuhat krooni nädlas ehk 1500000 krooni kuus. Ja need ei ole mingid imemehed - tavaline operaator kes on koolitused läbinud.

Pilbarra Iron omab väga paljusid kaevandusi. Kaevanduste vahel sõidavad rongid, ühe rongi väärtus kui ta kaevandusest välja sõidab om kusagil 50 000 000 dollarit ehk kusagil 5 miljardit eesti krooni ja neid sõidab päevas ikka mitu:

Pilbarra ironi rongikeskus

soolakaevandus

Siin on palju kaevandusi. Woodside kaevandab gaasi ja ehitab uut tehast. Nende kasum on kõige suurem. Siis tuleb Pilbarra Iron - tal on hästi suured rauamaagi kaevandused kuid on ka soolajärved. Ehk vesi on nii soolane, et sealt on võimalik väga palju seda kätte saada. Ümber Karratha oli palju suuri järvekesi, mis järjest väiksemaks muutusid. Lõpuks on üks väike järveke, mis koosnebki peamiselt soolast ja sealt saab seda ikka 100 tonne välja kaevata.

siit see sool siis tuleb

Enamik inimesi töötavad sellistes kohtades. Neil on kolm asja mida teha Karrathas. Tööd tööd tööd -enamik töötab vähemalt 6 päeva nädalas. Teiseks asjaks on kalastamine. Igal ühel on paat paat paat ja Karratha ümbruses on võimalik kergesti püüda väga ja väga suuri kalu. Kolmandaks , kolmandaks ei olegi midagi öelda - joooooooooooooooooomine. See ei ole tegelt küll põhjus. Nii et jääb siis kaks põhjust. Austraallased ehitavad nii:
esiteks nad teevad metallist karkassi. Nad ei kasuta puitu, sealt liiga palju termiite ja muid mutukaid on kes selle lihtsalt ära sööks. Peale selle nad peavad valmis olema ka mingiteks orkaanideks ja muudeks sellisteks asjadeks.


Kui karkass on valmis, lisatakse sellele siuke foolium isolaator ehk hoiab pistu sooja sees talvel ja suvel külma sees. Soojustust ei panda ja kui on talv, siis nad värisevad elektriteki all. See on selline, et paned teki peale, siis paned juhtme seina ja tekk läheb soojaks. Mõned saavad vahel ka elektrišoki, aga see käib asja juurde. Igatahes kui isolaator on ümber, laotakse ilusamatel majadel ka telliskivi ümber ja ongi maja valmis. Muidugi ka veel siseviimistlus aga enam vähem ongi maja valma. 5 milonit eesti krooni tuleb välja käia


Kui maja on valmis siis on maja juurde vaja 2 autot - 1 4X4 masin ehk džiip ja siis üks tavaline auto. Lisaks veel üks suur paat, millega avamerel kala püüda ja siis veel üks väike paat et niisama pühapäeval lahes õngitseda.

Ehk see on tavaline mall. Sellised maju on kõik tänavad täis ja selline on see õige elu - living my dream, nagu üks austraallane ütles. Noo kuidas kellegile. Mina seda oma dreamiks küll ei pea.

Aga muidu on austraallased üks naljakas rahvas - nad alati tervitavad sind, küsivad rõõmsa näoga kuidas sul läheb, viskavad alati palju nalja ja naeravad kõva häälega. Mina kui veidi flegmaatiline eestlane jäin aeg ajalt austraallastega jänni. Neile meeldib ilgelt kõige üle veidi ilkuda ja nalja visata. Neil tuleb sellist mõnusat iroonilist juttu ja sa pead neile vastu haukuma. Mitte halvas mõttes aga nii naljaga pooleks. Nad armastavad footyt ehk austraalia jalgpalli, neile meeldib hullult õlut juua ja hästi palju.

Laupäeva õhtu - footy ja õlu

dTore oli seal Karrathas, vahel veidi igav aga lõppkokkuvõttes võitsin ma palju. Karrathast panime oma asjad peale ja läksime koos Halina, Mihkli ja veel 2 eestlase (Andrese ja Ingridiga) Karijini rahvusparki avastama. See on järgmine lugu juba ...

Pidu pidu pidu

Servus eestimaa, servus Laulu-ja Tantsupidu! Huraaaaaaaaaaaaaaa!Siin kaugel austraalias ei ole tantsupidu ega laulupidu vaid siin on lihtsalt pidu IGA PÄEV! Mitte just päris igale ühele aga osa rahvale küll. Tundub, et Karratha on läbinisti töölinn, ehk paljud töötavad siin 2 nädalat järjest ilma ühegi puhkepäevata. Samas leiavad enamik inimesi piisavalt aega et juua ja pidutseda. Kaks põhi asja siin ongi - töö ja joomine. Pubides käib pidu iga päev, kuigi nädalavahetustel on ikka see põhiline möll. Eks meiegi oleme siin saanud pidutseda päris mõnusalt. Pea iga nädalavahetus on mingi pidu kusagil kellegi juures või lihtsalt minnakse välja. Olen saanud juba näha ja tunda kuidas austraallased joovad. Kui eestlased mõtlevad et nad on kõvad joomavennad, siis australlastele peame vist küll alla vanduma. Nad ikka kummutavad palju ja segamini. No worries. Hommikul lähevad tööle või siis ei lähe - on haiged. See on üsna tavaline. Ma kirjutaks mõnest peost veidi lähemalt ka:
Üks kuu aega tagasi oli meil küünis "Pimps and Pros Party" ehk sutenööride ja prostituutide pidu. Halinal olid sellised mustad läikivad püksid hästi lühikesed, mida sai hästi patsutada ja päris paljud seda ka proovisid. Ma plaanisin algul olla pimp ehk sutenöör, aga kuna mul ei olnud ei kaabut, ilusaid kuldseid kingi ei sõrmuseid siis ma läksin lihtsama vastupanu teed ja oli prostituut. Selline ma nägin siis välja:

Halina oli ka väga populaarne ning nägi võrratu välja:

Halina koos Joega ehk sutekaga

Pidu kulges väga tormiliselt. Algul olid tegelt kõik sellised tagasihoidlikud, aga alkohol teeb inimesed imelikuks. Nii et mingi hetk oli pilt umbes selline, et kõik käisid ja piitsutasid kedagi pepu peale või niisama tegid lolle poose ja hööritasid oma puusi. Kõik olid väga teemas ja elasid rolli sisse. Hästi palju sai naerda ja väga tore oli. Seda tuli võtta sellise naljana ja pullitegemisena. Mõned ei saanud aru aga enamik said ja oskasid seda nautida. Siin veel mõned pildid.

Siin ma võtan vastu 50 dollarit - see oli minu õhtu tax

Paar nädalat tagasi sai käidud ühe töökaaslase sünnipäeval. See oli maskeraad ehk maskipidu. Proovisin kusagilt maski leida, aga ma ei suutnud. Esiteks olid nagu väga kallid ja teiseks sellised igavad ka. Mõtlesime veidi ja välja tuli midagi sellist:

JOKER

Kassnaine

Me nägime päris naljakad välja ja sai jälle kõvasti naerda. Johni, mu töökaaslase laps vaatas mulle korra otsa ja jooksis paanikas ringi. Nii kui mind kusagil nägi pani jälle röökides ema otsima. Päris naljakas oli, lõpuks ta juba tuli mind meelega luurama ja näpuga näitama. Siin veel mõned pildid:

Pärast pidu linnapeal liikudes oli ka päris äge inimesi hirmutada. Mnjaa

Enamik õhtuid istume tegelikult maja verandal ja libistame õlut. Me elame nüüd majas ja siin on igasuguseid inimesi igalt poolt pluss üks kana.

Maja elanikud - Vasakult Saif, Joel, Donal, Laura, Lee, Jane, Kenneth
All Adam, Mihkel ja Halina