Kolm kuus Karrathas - nüüd läbi!

Tervist kõigile!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Ehk sellest, kui ma veel elasin Karrathas. Täpselt nii, mind ei ole enam seal. Ausalt öeldes, kui ma esimest korda sinna linna sisenesin, arvasin ma et siia urkasse mina küll ei jää - aga näe:) Ma mõtlesin, et ma teen lühikokkuvõtte sellest, mida ma õppisin ja kogesin selle kolme kuu jooksul kui ma elasin Karrathas. Ma töötasin lokaalses ettevõttes kus enamik töötajaid olid austraallased. Nii ma õppisin tegelikult tundma seda maad ja inimesi rohkem kui seda saaks teha ühest kohast teise pidevalt rännates.
NIII, ma toon välja plussid ehk head asjad mis kõik juhtusid:
1. Töötates kohalikega paranes minu inglise keel ikka paar korda. Sa oskad küll inglise keelt ja räägid vabalt, aga kui sa räägid 8 tundi päevas ja kogu aeg, siis sa avastad äkki et sa ei oskagi nii hästi ja jääd lolli näoga pobisema midagi. Aga ma õppisin palju
2. Sain tundma kuidas austraallased mõtlevad ja millised nad on (sellest pisut hiljem)
3. Teenisin üsna palju raha lühikese ajaga
4. Sain tuttavaks päris paljude lahedate backpackeritega
5. Sain teha pisut teistsugust tööd - laotööd, mis mulle meeldis
6. Sain käia ringi päris paljudes australlaste majades ja näha millised on nende kodud
7. Sain tuttavaks ka päris paljude lahedate eestlastega

Asjad mis ei ole nii head:

1. Pole maganud voodis juba 5 kuud
2. Pidevalt ühes väikses linnakeses elades pole midagi teha peale töö - see on tegelikult suht suur asi. Karrathas oli töö töö töö ja siis mindi joodi väike õlu ehk nädalavahetusel.
3. Ujumas ei saanud eriti kusagil käia ja mingit randa seal ka ei olnud
4. Üks austraallane hakkas väga tüütüks muutuma, aga chill Anthony:)

Karratha oli selline imelik linnake. Seal on võimalik hästi palju raha teenida kui sa oled oskustööline. Karrathas on kolm suurt tööandjat:

Woodside

Need kes töötavad woodsides on väga või sees. Esiteks tasuta elamine tervele perele - kõik veidi kõrgemad kohad saavad tasuta maja. Tihti ka tasuta söömine ja toit. Pluss kõik kindlustused. Operaator teenib kusagil 3-4 tuhat dollarit nädalas ehk 30-40 tuhat krooni nädlas ehk 1500000 krooni kuus. Ja need ei ole mingid imemehed - tavaline operaator kes on koolitused läbinud.

Pilbarra Iron omab väga paljusid kaevandusi. Kaevanduste vahel sõidavad rongid, ühe rongi väärtus kui ta kaevandusest välja sõidab om kusagil 50 000 000 dollarit ehk kusagil 5 miljardit eesti krooni ja neid sõidab päevas ikka mitu:

Pilbarra ironi rongikeskus

soolakaevandus

Siin on palju kaevandusi. Woodside kaevandab gaasi ja ehitab uut tehast. Nende kasum on kõige suurem. Siis tuleb Pilbarra Iron - tal on hästi suured rauamaagi kaevandused kuid on ka soolajärved. Ehk vesi on nii soolane, et sealt on võimalik väga palju seda kätte saada. Ümber Karratha oli palju suuri järvekesi, mis järjest väiksemaks muutusid. Lõpuks on üks väike järveke, mis koosnebki peamiselt soolast ja sealt saab seda ikka 100 tonne välja kaevata.

siit see sool siis tuleb

Enamik inimesi töötavad sellistes kohtades. Neil on kolm asja mida teha Karrathas. Tööd tööd tööd -enamik töötab vähemalt 6 päeva nädalas. Teiseks asjaks on kalastamine. Igal ühel on paat paat paat ja Karratha ümbruses on võimalik kergesti püüda väga ja väga suuri kalu. Kolmandaks , kolmandaks ei olegi midagi öelda - joooooooooooooooooomine. See ei ole tegelt küll põhjus. Nii et jääb siis kaks põhjust. Austraallased ehitavad nii:
esiteks nad teevad metallist karkassi. Nad ei kasuta puitu, sealt liiga palju termiite ja muid mutukaid on kes selle lihtsalt ära sööks. Peale selle nad peavad valmis olema ka mingiteks orkaanideks ja muudeks sellisteks asjadeks.


Kui karkass on valmis, lisatakse sellele siuke foolium isolaator ehk hoiab pistu sooja sees talvel ja suvel külma sees. Soojustust ei panda ja kui on talv, siis nad värisevad elektriteki all. See on selline, et paned teki peale, siis paned juhtme seina ja tekk läheb soojaks. Mõned saavad vahel ka elektrišoki, aga see käib asja juurde. Igatahes kui isolaator on ümber, laotakse ilusamatel majadel ka telliskivi ümber ja ongi maja valmis. Muidugi ka veel siseviimistlus aga enam vähem ongi maja valma. 5 milonit eesti krooni tuleb välja käia


Kui maja on valmis siis on maja juurde vaja 2 autot - 1 4X4 masin ehk džiip ja siis üks tavaline auto. Lisaks veel üks suur paat, millega avamerel kala püüda ja siis veel üks väike paat et niisama pühapäeval lahes õngitseda.

Ehk see on tavaline mall. Sellised maju on kõik tänavad täis ja selline on see õige elu - living my dream, nagu üks austraallane ütles. Noo kuidas kellegile. Mina seda oma dreamiks küll ei pea.

Aga muidu on austraallased üks naljakas rahvas - nad alati tervitavad sind, küsivad rõõmsa näoga kuidas sul läheb, viskavad alati palju nalja ja naeravad kõva häälega. Mina kui veidi flegmaatiline eestlane jäin aeg ajalt austraallastega jänni. Neile meeldib ilgelt kõige üle veidi ilkuda ja nalja visata. Neil tuleb sellist mõnusat iroonilist juttu ja sa pead neile vastu haukuma. Mitte halvas mõttes aga nii naljaga pooleks. Nad armastavad footyt ehk austraalia jalgpalli, neile meeldib hullult õlut juua ja hästi palju.

Laupäeva õhtu - footy ja õlu

dTore oli seal Karrathas, vahel veidi igav aga lõppkokkuvõttes võitsin ma palju. Karrathast panime oma asjad peale ja läksime koos Halina, Mihkli ja veel 2 eestlase (Andrese ja Ingridiga) Karijini rahvusparki avastama. See on järgmine lugu juba ...