wwoofimas

No nii no nii kallid eestimaalased. Kas lehed kolletuvad ja sügise värviline vaip teeb meele heaks või hoopis heitlik ilm ajab karvad turri. Minu jaoks on see hetkel veel väga kaugel, sest siin on iga päev sama - palav või väga palav. Kaks varianti, rohkem pole. Me oleme sattunud niimoodi liikuma, et põgeneme kogu aeg vihma eest. Seetõttu olen ma viimase poole aasta jooksul vast 3 korda vihma tundnud või ehk 4. Nii et see pidev pilvine ja hall ilm, mis Eestis päevast päeva mu meelt muserdas on nüüdseks minu meelest pühitud ja kusjuures mulle hullult meeldib see. Kui juhtub mõni päev et korraks on pilvine, siis on küll hea ja jahe, aga päike on ikka mõnus. Näiteks täna oli 34-35 kraadi sooja. Selline väga soe õhk ja kuum päike. Tegime tööd - korjasime lehti kokku ja panime siis puude alla, et takistada umbrohu kasvu veidi. Ah et kus ma tööl olen, tegelikult ma ei olegi tööl. Olen hoopis wwoofimas, ehk siis teen tasuta tööd ja vastutasuks selle eest saan ma tasuta ööbida ja tasuta süüa. Lisaks näidatakse kohalike vaatamisväärusi ja muidu poputatakse. Oleme hetke seisuga ikka veel Queenslandis ja täpsemalt Maryfarmis. Siin on päris palju farme ümbruskonnas ja täiesti teistsugune elu ikka kui kusagil linnades või linnade ümbruses. Võiks öelda, et see on selline outback ehk maakolgas ja elame hetkel maainimeste juures ehk vanade põlikate juures. Ei ei mitte abode juures vaid ikka valgete vana kooli farmerite juures. Nad on umbes 50 aastased ja neil on 3 last, kes kõik on juba kodust jalga lasknud. Mehe nimi on Neil ja naise nimi Debbie. Põhi elatusallikas on selline mitte väga suur mangopuude salu. Nad saavad kusagil 40 tonni mangosid aastas, ehk päris palju tegelt. Muidu on neil selline väga ökomajandus. Elavad nad lahtises majas, ehk selline pooleldi ilma seinteta ehitis, millel plekist katus ja veidi puid ka.

selline eluase siis - külma pole vaja karta

Ilgal pool kuhu sa ka ei lähe ega vaata on mootorid. Mees on vana kooli mehaanik ja teinud siin kõvasti tööd. Vesi tuleb väikesest allikast, kus on pump. Sealt läheb osa vett suurde tünni, kus toimub puhastus. Siis veel üks mootor ja vesi tuleb majja. Üks mootor on veidi kaugemal (enamasti on kõik automootorid, mis on tasuta saadud), mis töötab selle jaoks, et aed ja mangopuud saaks kastetud. On ka üks väike kuur, kus tüübid teevad seepi. Seal on ka dušš, kust tuleb ka sooja vett. Sooja vett saab siis kui nad kütavad ühte ahju ja ahju kõrval on suur kinnine tünn. Siis on ütleme kaheks päevaks sooja vett, et dušši all käia. Elekter tuleb kahte moodi. Esiteks on neil 3 päikesepaneeli. Teiseks on neil üks mootor, mis on ühendatud generaatori ja veel mingi asjaga. Elektrit kasutatakse ainult õhtul mõni tund, et oleks valgust veidi jne. Kõik need mootorid on diiselmootorid ja need kõik töötavad toiduõli peal. Ehk nad saavad kasutatud toiduõli ümberkondsetest linnadest (igasugused kiirsöögikohad jne). Üks kord kuus või 2 käivad nad ja teevad tiiru ning korjavad õli. See õli puhastatakse ehk filtreeritakse läbi teksapükste. Siis läheb see kasutusse - nende auto sõidab sellega, kõik need mootorid töötavad sellega. Ja selle õli saavad nad tasuta. Ehk siis, vesi on tasuta, elekter on tasuta, bensiin on tasuta. Vaja on vaid veidi raha, et osta süüa. Väga palju asju kasvab neil ka ajas. Peale selle käib neil väga palju woofijaid, kes teevad ära väga palju tööd. Ehk siis nad ise ei pea väga palju tegema, rohkem asjadel silma peal hoidma. Tüübid teevad ise kodus ka päris palju asju nagu näiteks leiba, mis ei ole must leib, aga ometigi maitses see soojalt ikka väga hea.

nii valmib leib

Niel teeb veel õlut, mis peale laagerdumist pannakse pudelisse ja kork läheb ka peale. Seda ma sain kohe esimesel päeval ka ise teha. Siis läheb külmkappi ja täpselt nagu poe õlu. Ainult 10 korda odavam.

60 aastat vana traktor - töötab

Mis me siis siin oleme teinud. Oleme olnud siin ühe nädala ja selle ajaga oleme pidanud - puhastama mango puu alused okstest ja toigastest. Siis muruniidukitega niitma ära mangopuu alt ja ümbert, et kui korjamise aeg tuleb, mis on varsti, siis oleks mugav korjata.

muruniidukiga mangopuude all

Lõhkuma puid, puhastama väikest basseini, umbrohtu korjama terve hunniku, kaevama allika auku suuremaks. Viimase puhul oli see, et ojake ehk allikas kuivas ära kuidagi. Nii siis tuli üks päev mööta sellega, et kaevasime suure suure augu ja siis tuli palju palju vett. Haa.

mina mõrvarliku kirvega :)

viimasel päeval pidime ingverit kiskuma ja puhastama

Mis me siin vahepeal oleme teinud. No meid ikka päris paljudesse kohtadesse viidud, kuhu ise ei eksiks ära mitte kuidagi. Kõik teed on 4WD teed, ehk ainult neliveoliste autodele mõeldud. Oleme saanud käia vihmametsas, väikeste waterfallide juures,

vihmametsas

kose all

käisime ühel teisel farmeril külas, kel oli palju linde ja suur siga, kes kooris mandariine. Oleme näinud ussi (ühte surnut), Halina nägi ühte aias ja siis nägime ühte kui me ujumas käisime. See uss ujus ka vees.

uss uss

väike kiilipoiss

Ämblike -hästi suuri ja väikeseid. Peremeest hammustas üks päris suur ämblik - barking spider. Ta näitas pilti ka. Päris karvane ja suur. Mürgine ka. Muidu on nad elanud siin ligi 30 aastat, lahtise köögi ja sissekäiguga. Ei ole neid ükski madu rünnanud või sisse roomanud. Nii et pole vaja neid karta. Neid on siin küll, aga Austraalias sureb maohammustuse või ämblikuhammustuse kätte võibolla paar inimest aastas. Mujal riikides on see näitaja tavaliselt palju suurem. Nii et kui sa isegi näed madu, siis hammustamine saamine, on üsna ebatõenäoline aga ma ikka veidi kardan neid madusid. Siin ühel naabril oli väga pikk aega üks suur püüton istunud kusagil kapi peal. Ise sinna roninud ja tüüpidel oli üsna suva, kuni üks päev tuli see tüüp sealt alla ja hammustas väiksest last jalast. Siis oli paanika, aga kiiresti haiglasse minek, aga tegelikult püütoni hammusutus on kahjutu. See ei tapa üldse, lihtsalt veidi valus. Nii et kuid teid püüton hammustab, paanikat pole vaja. Te ei sure. Üsna vastikud on ka rohelised sipelgad, kes hammustavad päris valusasti. Neid on siin igal pool. On ka igasuguseid konnasid, rohelisi ja kärnkonni.

üks roheline konn - oleks peaaegu niidukiga alla ajanud

Kärnkonnade vastu on siin kampaania. Ehk too kõik kärnkonnad meie juurde, ma tapame nad valutult. Kärnkonni on siin liiga palju ja nad teevad paljudele farmeritele suurt kahju. Nad on nii suured, et on võimelised isegi krokodilli ära sööma kambakesi. Nii et nalja pole. Seetõttu on tehtud inimlik kampaania - too kärnkonnad meile ja meie tapame nad valutult. Ühes linnas oli neid eriti palju ja nad olid ikka eriti suured.

sajajalgne - hammustab valusasti

Kui tulla Austraaliasse ja sul on juba mingi raha olemas, siis woofimine on küll üks päris mõnus asi. Raha palju ei kulu, kuid sellist kohaliku elu ja eluolu näeb küll päris lähedalt. Kohtab palju toredaid inimesi ja loomi ja ka linde ja usse ja ämblike. Heh heh, viimaseid küll mitte eriti tihti.

Kakaduu rahvuspark

Hellõu,

Mis meil siin veel siis vahepeal on juhtunud. Sest tegelikult me oleme siin vahepeal kuu aega ringi trippinud. No alustame siis sellest, kui me Balilt tagasi tulime. Kõrvaga on nüüd kõik ok. Kartsin veidi lennata, sest kõrv oli veidi blokkis ja siis ei ole lendamine kõige mõistlikum, aga õnneks läks kõik hästi. Kõrv nüüdseks korras. Maandusime Darwinis. Saime tagasi oma auto, millest oli kadunud nii mobiiltelefon kui gps seade. Ehk nüüd me peame hakkama saama ilma nendeta. Sõitsime sealt Darwinist minema, sest otsustime, et idakaldal on tööd veidi lihtsam leida. Läbisime oma teekonnal Kakaduu rahvuspargi. Me jõudsime kohale suht öösel ja leidsime ühe öko laagriplatsi, mis oli enam vähem tasuta, vähemalt meile :) Lisaks oli seal miljon sääske kes kõik sind halastamatult sõid ja närisid. Kakaduu pargi regioonis on 6 aastaaega, ehk mitte nagu meil 4. Aborigeenid on need väga täpselt paika pannud ja need tõesti on vajalikud ja väga täpsed. Me sattusime sellisesse aastaaega, mis on kuum ja väga tuulevaikne ja see on karm. Oled telgis öösel ja mitte mingit õhku ei ole vaid on sitaks palav. Me magasime ilma katteta, ehk siis natuke tuli õhku. Aga väga karm ja niiske ja palav ja ei mingit õhku. Kui me olime kuu aega varem, siis oli õhku palju ja öösel isegi pisut külm. Nii et siin vahetuvad need aastaajad väga tihti. Kõige karmimad kuud on jaanuar ja veebruar. Siis tuleb nii palju vihma ja tormi, et väga paljud teed on täiesti läbimatud. Ja mitte sellised väiksed küla teed vaid suured maanteed, mis on osariikide vahelised. Ehk tihtipeale jaanuaris sa ei saa sõita lihtsalt teise osariiki. Pole võimalik, sest teed on vee all ja ehk neist on saanud jõed. Ja kui sa oled kõva mees ja üritad neid läbida, siis saab sinu Toyotast lihtsalt üks neist, kes on kusagil kummuli tee kõrval ja mis enam ei sõida. Vool on lihtsalt nii tugev. Monsoon season on selle asja nimi kohalikus keeles. Aborigeenid lähevad siis koobastesse vihma eest peitu ja ei tule enne välja kui päike on jälle taevas, ehk siis kusagil märtsis. kakaduu rahvuspargis ja selle ümbruses elab väga palju aborigeene ja nende maa on püha. Et sinna minna peab sul olema luba, aga ega nad valget inimest väga enda juurde ei oota. Kakaduu pargis leidub väga palju ka koopamaalinguid, ning meil õnnestus kuulata ka kohaliku giidi juttu ning paljud asjad said selgemaks. Aborigeenidel on väga palju legende ja lugusid, kuidas midagi tekkis ja kuidas millegi puhul toimida. Nagu eesti vanasõnad ja jutud, tarkuseiva on ikka sees. Näiteks on nii, et kõikidel aborigeenidel on mingi grupp kuhu nad kuuluvad. Neid on kokku 16 ja iga üks alati uuel kohtumisel küsivad, kust nad tulevad. Ehk siis nad teavad, mis grupist nad on. Neil on ära määratud, kindlad grupid kes omavahel abielluda võivad. Kui see neiu ei ole sellest grupist, siis kahju küll. Sa ei tohi teda naiseks võtta ja kui sa sellest üle astud, siis oi oi. Siin on tagajärjed ja kohe on neil rääkida üks lugu mis siis juhtub. Üks tüüp (Nabulwinjbulwinj, aga nagu jumal meile umbes) selle üks lastest astus sellest reeglist üle ning jumal karistas teda. Ta seoti ümber puu ning puu pandi põlema. Kuidagi õnnestus naisel põgeneda, kuid mitte kaugele. Ta jõudis jõkke hüpata, sest ta nahk oli põlenud ning jumal muutis ta krokodilliks. Tänu oma põlenud nahele ja krokodilli nahk krobeline ning krokodill on julm loom. Nii et kui sa ei taha pahandust, siis hoia sellest parem kinni, sest muidu tulevad pahandused.

Koopamaalingud

Nii õpetatakse aborigeeni nende omal maal. Neil on kindlad asjad mida põlvest põlve edasi kantakse. Ligi 20 000 aastat on aborigeenid elanud sama moodi ja samade reeglite järgi. Ehk hoia oma maad, ära muuda midagi ja jäta see oma lastele. Neil on väga kindlad asjad, mis neile on pärandatud, kuidas ja mida kindlal aastaajal püüda ja mis viisil. Ehk suvel nad püüavad väga palju linde. Neil on väga rasked puuhalud, mida hoitakse vees. See teeb nad väga raskeks ning kui terve küla mehi hiilib õigesse kohta ning ootab kuni üks linnuparv üles lendab, siis reeglina ei pääse sellest parvest mitte keegi. Kõik kukuvad surnult maha. Nii täpsed vennad on need. Väga palju süüakse vesiroose ja neid on seal palju ja erinevaid. Samuti kalu ning igasuguseid taimi. Suuri käbisid ehk nende seemneid jms. Neil on palju süüa ja nad ei nälgi sugugi. Nii et nad saavad looduselt kõik mis neil eluks vaja on ning ma arvan, et nad on omas keskkonnas üsna õnnelikud. Kahjuks neid õigeid aborigeene on üsna vähe alles jäänud. Väga palju kohtab hoopis sellised pool aborigeene ehk halfcaste, kes elavad linnades ja nende ümbruses. Kes joovad ja laaberdavad ning tööd ei tee ega hooli millestki. Nad ei tea oma esivanemate kommetest eriti midagi ega saa enam metsas hakkama. Ning oma grupist sõltuvalt ei tohi nad nendega kes metsas elavad ka eriti suhelda. Neil on väga kindlad reeglid, ehk sa ei tohi ja saa mingite gruppide koos olla või viibida jne. Nii et neid õiged on üsna vähe alles jäänud, ehk 10-20 tuhat. Kokku on aborigeene üldse kusagil paarsada tuhat. Nii et ega neid valesidki eriti palju pole.

Dancing

Krokodillid - Kakaduus on võimalik näha ka krokodille nende loomulikus olekus. Ehk saad minna boat tripile, kus sul on võimlik neid näha. Reeglina on asja nimi Jumping Crocodiles tour, ehk hüppavate krokodillide tuur. Me käisime ka ühel neist, ning oi oi, kus me nägime krokusid. Krokud ise on tegelikult päris sellised omamoodi tegelased.

Kui kroku sünnib, läheb väga kaua enne kui ta suureks kasvad. Kui

te arvate et paari aastane tüüp on juba suur siis eksite. Krokud elavad väga kaua - 70 -100 aastaseks ning kasvavad väga kaua. Kui tüüp on umbes 15 siis tavaliselt peab ta õigel ajal lahkuma oma elupaigast, sest isastel on omad valdused. Kui alal on kaks isast, siis toimub võitlus ning üks süüakse ära. Nii et kui see noor ei ole õigel ajal jalga lasknud, siis on ta dead meat. 1 kroku kasvab päris suures 1000st. Nii et see protsent on väga väike ja neid krokusid kes elavad kusagil hoitakse väga. Ei mingit jahtimist või midagi sellist. Kroku on väga väärtuslik. Samas kui sa vales kohas vette lähed süüakse sind lihtsalt ära ja see ei ole nali. Seda juhtub igal aastal, et mingi loll ikka ronib vales kohas vette ja saab kalatoiduks.

jumping croc

Sealt edasi me põrutasime Bowenisse, kus korjasime tomateid. See oli kõige jubedam töö üldse. 12 tundi lõõskava päikese käes küürutada võtab ikka viimase jõu ära ja viimase tahtejõupingutusega sa vead end bussi. Raha eriti ei saa ning mõnu ka mitte. Nii et peale kolme päeva me kütsime sealt minema. Cairnsi, mis on siin üks suuremaid linnu. Nädal püüdsime tööd leida, aga ei õnnestunud. Nii siis jäi üks variant - wwoofima