mamihlapinatapai - Yàmanade keeles tähendab see - "vaatama teineteisele otsa, lootes, et teine teeb ettepaneku midagi teha, mida mõlemad pooled ihkavad, aga ei söenda teha"
James Sage (2010 roadtrip) - " trip is not about the destination, it is about the journey."
"James Holman (1786-1857), the blind traveller - I see things better with my feet."
"From Santiago AriaS - If life gives you lemons, make LEMONADE
Mark Twains words: Sorrow can take care of itself, but to get true benefit of joy, you must share it :)
Jimi Hendrix said: "When the power of love overcomes the love of power, the world will know peace"
Meelis Anvelt: Õnn pole rahas, vaid inimestes, kellega seda kulutada :)

Friday, April 30, 2010

Lake Tekapo

No nii, mina elan Lake Tekapos hetkel. See asub lõunasaare päris keskel. Lake Tekapo on väike asula - 300 inimest. Asub see kusagil 700 m merepinnast ning on üks kuivamaid ja päikesepaistelisemaid kohti Uus-Meremaal.

lake tekapo

Esimest korda kui ma siia saabusin olin ma lummatud Tekapo järvest. Ma polnud eales nii kauni värviga järve näinud. Nüüdki iga päev kui ma sellest mööda jalutan vaatan ma seda järve lummatult, sest selle helesinine liustikuvesi on kaunis ning nagu postkaardil.



Lake Tekapot ümbritsevad ka mäed ning kui on sadanud vihma siis mäe tipud muutuvad valgeks ning on eriti ilusad järve taustal. Mt John mägi asub kohe Lake Tekapo vastas ning on kusagil 1000m kõrge. Selle tipus asub ka observatoorium.

mt John Observatory

Mida ma muuseas ka ükspäev külastasin. Observatoorium pakkub võimalust vaadata tähti kõigile huvilistele. Reklaamis seisab, et parim koht Uus-Meremaal kus vaadata tähistaevast ning see lõbu maksab 80 dollarit ehk umbes 650 krooni. Ega mul seda raha ei ole niiviisi raisata, aga selleeest on siin Lake Tekapos tekkinud palju sõpru ja niimõnedki neist töötavad seal observatooriumis, nii et üks õhtu oli meil tasuta seanns. Sõitsime siis üles mäkke ning viimased 500m tuli sõita ilma tuledeta, sest neil on seal üleval arvutiprogramm, mis otsib kogu aeg tähtede liikumist jne, nii et kui keegi tuleb tuledega üles, siis arvutiprogramm arvab, et on leidnud uue plaanedi või tähe vms. Pimedas kurvilisel teel ilma tuledata sõita on päris hirmus, aga jõudsime ilusasti kohale. Kõndisime siis ühe sellise vaatlustornini, mis iseenest ei olnud väga suur. Selle katuses oli ühe koha peal auk ning seda katust sai ka liigutada. Kõik selleks et sisse ei paistaks mingit valgust välja arvatud see üks koht, kus teleskoop oli suunatud. Teleskoop ise oli muidugi väga võimas ning hinnaks 1 000 000 krooni. Ma olin päris põnevil, et mis sealt siis paistma hakkab. Meie õhtujuhiks oli Frodo (see polnud ta päris nimi, aga kuna ta on selline pisike ning kräsus peaga ning näeb välja nagu Frodo, siis jah) Frodo rääkis veidike meile tähtedest. Paljud on 100-de valgusaastate kaugusel, mis on väga kaugel. Valguskiirus on 300000 km/s ehk arvutage ise. Päike on 8 minuti kaugusel. Paljud tähed on juba plahvatanud ja tegelikult neid enam pole, aga kuna nad on nii kaugel, siis selleks et see info meieni jõuab, läheb sadu aastaid aega. Üks täht pidi plahvatama mingi 30 - 50 aasta pärast. Ning see pidi olema nii ere, et see valgustab tähisööd nagu suur rakett. Elame näeme.


Kõige ägedam mida ma teleskoobist nägin oli saturn. Koos oma rõngaste ning kuudega. See ei paistnud teleskoobist väga suur nagu piltide pealt vaid oli ikka päris pisike. Sellegipoolest oli see elamus. Vaatasime ka tähekogumeid - nt miljon tähte koos, ehk olete piltide pealt näinud küll midagi sarnast. Samuti mingeid üksikuid ning väga eredaid või siis ka väga vanu tähti, mis peaks varsti plahvatama. Kokkuvõttes oli päris ilus ning nii hea teleskoobiga tähti vaadata õnnestub harva. Ühe asja ma unustasin, et need tähed mis meil Eestis on, neid siin enamikke ei näegi kahjuks.

Kui ma Lake Tekaposse saabusin, siis esimesed paar nädalat olid üsna igavad. Tööl ma ei käinud ning kedagi eriti ei tundnud. Mõtlesin, et see on selline väike ja mõttetu koht, kus midagi pole teha. Nüüd on asjad muutunud. Ma arvan, et Lake Tekapo on väga mõnus ja eriline koht. Meil on tekkinud siin väike seltskond - enamik neist töötavad Mackenzie restoranis, sama koht kus Halinagi töötas. Seltskonnas on kusagil 10-15 inimest, ning kõik on väga toredad ning saavad üksteisega väga hästi läbi. Niisiis veedetakse paljud õhtud koos. Väga mõnusad on lõkkeõhtud Danieli juures.

I am on FIRE - paremal Kurt (mu uus sõber Kandast ja
vasakul Martin Saksast - tõsine poiss :)

Daniel on Tšiilist ning on väga muhe ja lõbus sell. Danieli maja taga on ka tasuta tenniseväljak, mida ma külastasin ka näiteks täna. Peale selle on siis ka noorteklubi, kus saab tasuta mängida ping-pongi, ning üks õhtu oli meil vägev turniir, mis kestis kella 5 hommikul välja. Need on asjad, mida me oleme avastanud alles hiljuti, sest peale selle on siin väikses külas veel palju asju teha. Näiteks - väga korralik minigolfi rada, minna sõitma kanuuga, ratsutada, külastada looduslike kuumavee allikaid (need pole päris geisrid, aga rohkem nagu spa moodi), ronida mäkke, minna vaatama tähti, kalastada või minna kusagile sööma - söögikohti on siin vast 5-6 tk. Nii et väikese küla kohta on siis teha kui palju. Lisaks on pidevalt kellegi sünnipäev, lahkumispidu või niisama grillõhtu. Nii et ma pole vist niipalju pidutsenud päris tükk aega. Peod ei olegi nii suured joomapeod nagu Eestis vaid rohkem ikka sellised seltsiüritused. Ehk igaüks võtab midagi juua kaasa, aga selleks on tavaliselt kas paar pudelit õlut või mingi vein. Et umbjoobe siin väga tihti ei jooda, kuid ka seda tuleb vahel ette :)

suur lahkusmis pidu Pubis - teemaks rahvus
p.s. See naljakas tüüp kes on nagu naine - lätlane

Sebastian- Šveitsist - musta valge pidu
P.S. Ma olin samasugune

Nii et mul on siin päris lõbus. Tööst rääkides ka natuke. Kui ma esialgu siia saabusin, sai Halina kohe tööle nii motorcampi kui ka restorani. Minul oli au olla koduperenaine mõnda aega, sest minu tööotsingud ei kandnud esialgu vilja. Tänu ühe indoneeslasele, kes ka meie majas elab, õnnestus mul töö saada ühe motelli. Nimeks Scenic resort ning tööks tubade koristamine ehk housekeeping.


See motell ise on väga korralik ning tubadest avaneb ikka hea vaade nii järvele kui ka mägedele

vaade motellist

Koristamine näeb välja siis nii nagu ikka, et esialgu tehakse voodid korda ning siis vannituba ning köögikapp. See töö ei ole eriti raske ning ei ole ka eriti halb. Mingi jubedaid kakaseid wc potte küürima ei pea (mina pole veel ühtegi näinud) ning koristamine on asi, mida meist igaüks peab vahel tegema. Nii et see on töö nagu töö ikka. Seltskond on päris kirju aga väga sõbralik ning tore. Meie ülemuseks on Filipiino naine Elisabeth ning kokku on meid koristamas 6 inimest. Enamik neist on kohalikud Kiwid ehk uus-meremaalased, aga on ka veel üks naine Malaisiast. Enamik on vanemad - kusagil 40 ja üles, nii et kõik hoiavad mind nagu pesamuna. Nooruke nagu ma olen - 30 :) Kõik viskavad nalja ning naer ja kilkamine tekitab stressivaba õhkkonna, mis teeb selle koha eriliseks ning meeldivaks. Ega töö isegi vahel ei ole nii oluline, kui just inimesed kellega sa koos töötad. Hetkel töötan ma seal veel edasi 2 päeva nädalas. Esialgu olin 6, aga kuna hetkel on turismihooaeg läbi saanud, siis tööd enam nii palju pole.

töökaaslased - keskmise sõrmega Margaret, keskel malaislane Rose ning laua otsas Tony - kohalik 70 aastane mees, kellel on 6 töökohta :) !?

Teiseks õnnestus mu saada ka töökoht MacKenziesse, kus ma võtsin üle veidi Halina tööd, milleks oli nõudepesemine.

Jeeeeeeeeeeeeei, ega see töö nüüd küll meelakkumine pole. See on raske füüsiline töö, kus nõudevirn kerkib tihtipeale kogu sinu pingutuste kiuste ning tunne on nagu võitleks tuuleveskitega. Pesed ja pesed, aga rohkem tuleb juurde kui jõuad ära viia. Aga tasapisi õppib ka selle ameti selgeks. Kõige olulisem on organiseerimine, ehk sa pead kogu aeg panema nõusid eest ära. Ühesugused taldrikud ühte kohta ja potid sinna ja pannid tänna. Nii hoiab ruumi kokku ning saad samasuguseid asju üheaegselt pesta. Hoiab aega kokku, kuna sa pead need ka ära kuivatama ning siis tagasi viima õigete kohtade peale. Ma olin seal üks 2 nädalat, kui ühel toredal Mojito (rummikokteil) peol kohtusin ühe kokaga, kelle nimi oli Ash ning tema pakkus tööd teise restorani. Töökohaks siiski nõudepesemine. Restorani nimeks oli Peppers ning see on kõige kallim hotell siinkandis. Töö oli palju palju lihtsam kui MacKenzies. Kuna see restoran on 3 korda kallim kui MacKenzie, siis võib arvata, et seal käis ka 3 korda vähem inimesi. Mõni õhtu käis ainult käputäis, ehk enamus ajast mul polnudki tööd eriti. Siis sain abistada kokkasid, ning samal ajal õppisin nende kõrvalt päris palju. Näiteks tavaline eesti söök - liha ja kartulid. Viimasel ajal ma söön palju ahjukartuleid, kuna need on ju nii head. Tavaliselt ma lihtsalt küpsetasin neid ahjus ning lisasin soola, aga nüüd! lisan lihtsalt paar asja juurde. Nendeks on tüümian, rosmariin ning küüslauk. Lihtsalt imehea. Need kolm maitseainet annavad kartulite mõnusa ning meeldiva maitse. Liha - tavaliselt ma tegin liha nii, et valasin õli pannile, viskasin liha peale ning siis nii vaiksemal tulel küpsetasin seda. Nüüd - valan õli pannile ja päris palju ning ajan panni kuumaks (mitte väga väga kuumaks vaid tuliseks) ning siis panen maitsestatud liha tüki pannile. Lasen praadida vaid minuti kummalki poolt ehk ilusaks pruuniks ning siis pistan ahju kusagil 10 minutiks. Välja tuleb mõnusalt pruun, mitte kõrbenud liha, mis on ka seest pehme. Eks esimesed korrad ei tulnud nii head välja, aga järjest paremaks läheb.

Niisiis oli mul hea töökoht, koos päris hea palgaga ning sinna juurde kuulus veel tasuta söök ning jook. Elu oli lill, aga siis juhtus midagi. Midagi mis aeg ajalt juhtub. Kui on liiga hea, siis võib kõrgelt kukkuda. Nii ka juhtus. Selle töökoha ma kaotasin ma peamiselt oma lolluse pärast. Aga sellest ma siin heameelega ei kirjutaks ütleme nii, et hea põli sai läbi.


See nädal oli üldse kuidagi väga raske. Ühel ilusal päeval otsustasin paari sõbraga minna kanuutama. Plaan oli ilus. Panin asjad kotti - fotoka, prillid ning pudel shampust. Et kui saarele jõuab, siis oleks midagi tähistada. Shampus maitses hästi ning tegi veidi ulakaks ning ma haarasin ühe sõbra Kurti kanuust tagant kinni ning proovisin freeride teha ehk tasuta sõitu. See lõppes sellega, et mu kanuu läks ümber ning mina kanuu sees. Kõik mu asjad läksid põhja ning hea et ise ei läinud. Nii ma siis istusin alukate väel kaldal ning proovisin rõõmsat nägu teha ning veidi sooja saada päiksese käes.

enne
pärast

Järve vesi oli ikka külm, kusagil 10 kraadi kandis vast. No jah, mis siis ikka. Fotokas läind.
Teine asi millest ma väga hoolisin olid kõrvaklapid, mis said ostetud Hong Kongist. Muusika kuulamine nendega on ikka nauding, ning ka need läksid katki. Ehk saab ka kunagi ära parandada. Fotokat ei ole, muusikat kuulata ei saa, tööd pole, teine töökoht ehk Scenic resort oli mitmeks nädalaks mu töötunnid minimumi viinud ning mis peamine - Halina pidi minema 2 päeva pärast Austraaliasse. Ehk me ei näe nüüd mõnda aega. Too nädal ei olnud ma kõige rõõmsam inimene, aga nagu see elu on. Vahel raske vahel kerge, see kõik on loomulik ning selline see elu rada ongi. Nüüd tunduvad need asjad kuidagi mitte nii väga rasked ning kurvad, sest asjad on vaid asjad ning Halinaga oleme me ikka koos samamoodi, veidi küll üksteisest kaugel aga südames siiski koos. Nii et kõik laabub.

Hetkel olen ma tööl seal motorcampis kus Halina oli. 5 päeva nädalas. Hea on see sellepärast, et siis ma saan edasi elada majas, kus me Halinaga olime. See maja on läbi selle motorcampi, ehk töötajatele. Kui ei tööta, siis ei saa ka majas olla. Peale esimest tööpäeva ehk teisel päeval mind korraks vallandati ka sellest kohast. Paariks tunniks oli mul juba päris palju muremõtteid peas, aga õnneks laabus kõik. Kuna ma alustasin seal motorcampis tööd üsna kohe, (ehk reede küsisin ja esmaspäeval alustasin) siis juhtus nii et teisipäev pidin ma olema tööl 2 kohas korraga. Scenicis ning motorcampis. Proovisin seda Scenicu päeva ära vahetada, aga ei õnnestunud. Andsin motorcampile teada esmaspäev et ma ei saa tulla homme. Ülemust ei olnud kohal nii ma andisn ülemuse naisele teada ning too unustas mehele edasi öelda. Teisipäeva hommikul tuli see ülesmus Scenic resorti ning korraldas seal päris korralikui stseeni. Tema arust sellised töötajad, kes lambist kohale ei ilmu teisel päeval ei vääri mingit halastust ning ta sõimas mind seal päris korralikult ning käskis majast jalga lasta kohe täna ning oma nägu mitte enam näidata. Ma proovisin küll seletada, et ma ju andsin teada jne, aga ta ei tahtnud kuulata üldse. Õnneks kui ta koju läks sai ta naise käest riielda ning naise sai ka riielda ja lõppkokkuvõttes mees tuli tagasi ning vabandas. Lõpp hea kõik hea. Töökoht on alles, majas saan edasi olla ning elu on lill.

Backpacker motorcampis - seal ma töötan

Kokku olen ma siis 7 päeva tööl - 2 Scenic resortis ja 5 motorcampis. Päeval mängin tennist või malet või minigolfi vms ning õhtul chillime siin ja seal. Halinale saadan tervisi, sest ta läheb kuhugi väga erilisse kohta, kuhu igamehe jalg ei satu ning loodan, et tal on seal kõik hea.

P.S. Siin on fantastiline sügis,


Ilusat kevadet,
Meelis


No comments:

Post a Comment