up up in the sky

Tervitus,

Ma ei ole mõnda aega blogi kirjutanud, aga nüüd ma luban end parandada ja paar blogiposti veel lähiajal kirjutada.

Ma alustaks kõigepealt väikse mõistatusega, see on inglise keeles:

its roots nobody has seen,
its taller than a tree,
up up it goes,
yet it never grows

Mis selle vastus on? Vastuseks on see, millest järgnevalt juttu tuleb.

Ühel ilusal hommikul alustasime kell 8 sõitu Mt. Cooki poole, mis on Uus-Meremaa suurim mägi, kusagil 3754 meetrit.
http://www.mtcooknz.com/
http://en.wikipedia.org/wiki/Aoraki/Mount_Cook_National_Park

Autos oli koos minuga veel Dan ehk Daniel, kes töötas aasta aega Mount Cooki hotellis ning Mike, kellega ma elan koos ühes majas. Meie plaaniks oli vallutada Mt Cooki kõrval olev mägi. Mt Cooki ise on väga keeruline ja raske mägi ning sinna ronivad vaid professionaalid. Dan teadis rääkida, et iga aastal saab umbes 30 inimest surma, seda mäge vallutada püüdes, mis on ju uskumatu arv. Ma ei tea kas see vastab päris tõele, aga päris palju inimesi on oma elu sinna jätnud küll. Meie kui ikka päris algajad nii suurt mäge vallutama ei läinud vaid valisime Mt Lakefieldi, mis on selle kõrval. Kõrguseks kusagil 2100 meetrit. No nii, mis siis ikka.

Mina istusin auto tagaistmel ja vaatasin aknast välja seda suurt ja ilusat Mt. Cooki, mis sõidu ajal tuli aina lähemale ja lähemale. Riides olin ma korralikult - suusapüksid, korralik dressikas ning veel jopp peal. Algaja - heh.

Dan, kes oli seal elanud aasta, teadis väga täpselt kõiki radu ning mägesid. Niisiis, me vältisime kõige tavalisemat Mueller rada, mis on turistikas ja mida ronib iga päev 100 inimest või nii. Selle tipus on väike hütt, kus saab ööbida ning vaadata fantastilist päikesetõusu ja loojangut. Seekord jäi sinna minemata, aga ma arvan, et ükspäev teen ka selle ära. Igatahes, mis ma öelda tahan on see, et meie valisime täiesti märgistamata raja, mida teavad ainult väga vähesed ning mis nõudis veidi suuremat pingutust kui see turistirada.

Algus - algus oli väga raske. Mägi tõusis väga järsult, põhimõtteliselt samajärsult nagu sa lähed munamäe torni, ainuke vahe oli selles, et seal ei olnud treppe ega mingit teed vaid väike kastemärg libe rada, kus toestuspunkti pidi ise otsima. Dan kes oli seda mäge mitu korda ennegi roninud, astus vilkal ja kiirel sammul ülespoole ning meie Mikega proovisime tal sabas püsida. Esimesed 20 minutit proovisin erksal sammul tempot pidada, aga see oli ikka raske. Üles üles üles kogu aeg üles. Esimene stop oligi kusagil 20 minuti peal. Jalad tuikasid ja lihased kõrvetasid juba mõnusalt. Oma suusapüksid, dressika ja jopi ma võtsin peale 1o minutit ära, sest ega see ronimine mingi nalja asi pole, higi voolab igast poorist.
Egas midagi üles üles veel kusagil tund aega. Vahepeal oli päris huvitav selliste väikeste puude võsastik, kus meil rada ära kadus ning kus tuli lihtsalt lampi läbi trügida ning künka tippu jõuda. Seal ilmus rada jälle välja. Puhkus, väike vee lonks. Snack ja jälle edasi. Nüüd läks maastik pisut paremaks, rohkem nagu üles alla üles alla ning vaated muutusid ka üha ilusamaks ja ilusamaks. Jalad muutusid muidugi üsna väsinumaks ja väsinumaks ja tundusid nagu tinapakud mida peab edasi lohistama. JÄRSKU hüüatab Dan - laviiiiiiiiiiiin. Raskused on kadunud ja algab spurt mäest üles, et ka näha laviini, mis langeb Mt Cookilt.

Vaadates ülessepoole tundus, et kuidas ma küll sinna üles saan? Mägi tundub nii kitsas ja ohtlik seal üleval. No eks ta oligi, aga samas ka piisavalt lai et oma jalg kuhugi panna. Ületades järjekordse mäekese nägin kauguses üht ilusat järve, kus ujusid suured jääpangad. Päris huvitav ning veidi lähem mäe jalamil asus pisike pisike järveke, rohkem nagu tiik, kus ilusal suvepäev saab mõnusat suplust teha.

Meie seda seekord ei teinud, aga iseenesest oleks see vist mõnus olnud. Meie pressisime edasi. Mida kõrgemale seda kivisemaks see asi läheb. Teekonda ilmestasid vahel täiesti kruusaklibune väli ja siis jällegi roheline sambaltuttidega mäekuru.

näete seda viimast kõrgemat tippu, sinna ma ronisime

Mis muidugi peamine - Mt Cooki - koos oma valgete tippudega seisis meie kõrval kogu aeg, ning isegi kui päev otsa seda vaadata ei väsi sa. See on lihtsalt nii ilus :

Kusagil 3-4 tundi ronimist ning viimane tipp paistis, viimane pingutus ning siis sai koti maha panna ning korraks istuda. Istusime ning vaatasime üksteisele õnnelikult otsa. Dan pani mängima tunnuslaulu "In to the Wild" soundtrackilt ning me tõusime ja vaatasime ümberringi. See oli KÕIGE ILUSAM asi, mida ma eales olin näinud. Ega seda sõnadesse panna ei saagi ning piltide pealt seda võrrelda ei saa. Mida ma nägin oli suur väli koos 10-nete mägede, ojakeste ning järvekestega. Kõik see kiiskamas päikese käes. Minu kõrval suur Mt Cook koos oma valgete kreemikate tippudega ning imeilusate rohekassiniste järvedega kaugel kaugel allpool. See võttis sõnatuks ja me jälgisime seda looduseimet ikka päris kaua. Südames oli tunne, et olen saavutanud midagi väga erilist ning võimast. Eks see tuli sellest ka, et meil oli kaasas 3 pudelit õlut, mis maitses muidugi imehästi ning kui olime kõhud täis söönud, siis viskasime end sinna tippu pikali ning lasime päiksel enda peale paista ning nautisime vaadet ja tukastasime pisut :) Sest mägi oli oma töö teinud ja koht oli täis ja õlu tõi hea une. Kõik oli ideaalne.

Dan, Mike ja Mina

Ega me kaua pikutada ei saanud. Üks hetk võtsime end käsile ja tuli asuda allapoole teele. Allaminek oli osalt kerge ja osalt jälle palju ohtlikum, sest libiseda oli üsnagi kerge ja vigastused kerged tulema. Päike hakkas vaikselt loojuma ning loomulikult oli see üsnagi fantastiline.

Kõige ohtlikum oli lõpu osa, sest see oli ikka väga järsk ja libe. Ma imestasin päris tihti, et kuidas ma küll nii järsust kohast üldse üles sain. Allaminek oli võimalik vaid nii, et hoidsid mingitest puujändrikest kinni ja siis libistasid end allapoole, et võtta kinni järgmisest jändrikust. Ilma nendeta oleks olnud puhas allasööst.

Lõpuks jõudsime oma auto juurde ning seegi oli tore ja mõnus. Kodune Lake Tekapo ootas meid tagasi, sest pimedus oli juba kätte jõudnud. Nii et me jõudsime täpselt õigel ajal mäes alla. Pimedas me sealt alla küll poleks saanud.
Selline oli siis minu esimene mäeületus siin Uus-Meremaal, aga peatselt siis tööst ja elust Lake Tekapos